Toredad uksed.

Eile, kui ma poole kahe paiku öösel koju jõudsin, ülejäänud peret magas juba. Seetõttu ma otsustasin, et oma tuppa minnes ma ei pane treppide juures tuld põlema, et mitte segada neid. Vale otsus! Väikse õe uks sattus olema täpselt õigesti lahti, et ma möödaminnes ilge mürtsuga oma jala sinna vastu saaksin ära lüüa. Noojah, tubli-tubli. Pärast seda tegin endale ühe tee, vaatasin netis ringi, lugesin raamatut ja 3.30 paiku vajusin ära magama. Pärast kella nelja (ehk siis kui ma olin just magusas unes), helistas mulle üks mu vahva sõber, et laulda madruselaule, lugeda luuletusi ja kutsuda peole :). Pärast kümneminutilist kõnet olin ma muidugi üsnagi ärkvel ja kuna ma olin poolteist tundi enne seda joonud pool liitrit teed, tuli nüüd tahtmine WC'sse minna. Tuledega ma muidugi jälle vaeva ei hakkanud nägema tee peal. Jõudsin WC ukse juurde, eeldasin, et see on natuke lahti (ehk siis linki ei pea vajutama) ning samal ajal, kui parema käega hakkasin tuld põlema panema, rammisin täiega põlvega ja peaga uksele sisse. Ilmselgelt ta siiski ei olnud natuke lahti. Haiget ei saanud, aga mürts oli jälle korralik! Ülejäänud peret võis küll arvata, et ma olen täitsa purjus omadega, et ma niimoodi keset ööd ja vastu hommikut lammutan... (olgu siinkohal siis mainitud, et alkoholiga mul sellel õhtul küll midagi pistmist ei olnud).