Pühapäeval, kui väikse õe laagrilõpuetendus oli vaadatud, oli emme nõus mind lahkelt ära viskama Rapla lähedale, et ma saaksin Dagny poole igasuvisesse (mis toimus sedakorda juba TEIST suve järjest!) tantsulaagrisse minna. Kuna ma eelmisest aastast väga täpselt ei mäletanud, mismoodi sinna kohale tuleb sõita, sai kokku lepitud, et emps viskab mu ühte väiksesse bussipeatusse ja Dagny tuleb koos Piretiga mulle sinna järele. Kõlab lihtsalt ja loogiliselt, eksole? Mulle kõlas ka. Täpselt seni, kuni ma jõudsin sinna bussipeatusse kohale ning Dagny ja Pireti asemel oli mind ootamas tõukeratas kauni roosa lehvikesega ja suure ümbrikuga, kuhu oli minu nimi peale kirjutatud. (Ma ei kujuta ette ka, miks see pilt nõnda mässumeelne on ja ennast ümber pööras)
Hea töö, põrssad :D! Nagu kord ja kohus, olid ümbriku sees juhised, mis kõlasid umbes nii: "Pööra esimesest ristist vasakule, siis sõida 5 km edasi, pööra paremale ja juba oledki kohal!". Oh well, kui nii, siis nii - väike soojendav trenn kulubki ära. Pöörasin suure hurraaga esimesest teest vasakule ja kohe avastasin hämminguga, et tegemist on kruusateega. Helistasin üle, et veenduda, kas kõik on ikka õige ning sain vastuseks, et tegemist on täitsa õige teega. Kusjuures minu üllatuseks oli mööda kruusateed tõukekaga väga okei kihutada - lippas edasi enam-vähem nagu asfaldi peal. Et ma siiski enne õhtust ränka tantsutrenni oma reielihasekest ära ei väsitaks reetsid piffid varsti, et nad on tegelikult sealsamas lähedal itsitamas ning võtsid mu ilusti auto peale :).
Dagny poole jõudes tegime kõigepealt uhke õhtusöögi, et oleks ikka kaloreid, mida tantsimisega kaotada ning siis läks põhivärk lahti:
Ma tean, näeb marulihtne välja, aga tegelikult oli päris väsitav ja järgmine päev oli lihastes tunda, et eelmisel õhtul on mingi liikumine toimunud niisama lebotamise asemel. Ja just sellepärast me läksimegi järgmine päev midagi kaunist ja rahulikku tegema: rabasse jalutama. Kõigepealt näitas Dagny meile oma offroad-skille, rallides mööda mudaseid põlluteid (kujutasin vaikselt juba ette, kuidas me seda autot ka välja hakkame kaevama) ning juba me jalutasimegi mööda laudteed kauni rabajärvekese ääres - mina ja Piret otsisime mustikaid, Dagny tegi kunsti ning Dagny väikevennake lubas mind vette lükata. Oh, mis idülliline pärastlõuna :)!
No comments:
Post a Comment