Käisin Dagny juures tantsulaagris!

Pühapäeval, kui väikse õe laagrilõpuetendus oli vaadatud, oli emme nõus mind lahkelt ära viskama Rapla lähedale, et ma saaksin Dagny poole igasuvisesse (mis toimus sedakorda juba TEIST suve järjest!) tantsulaagrisse minna. Kuna ma eelmisest aastast väga täpselt ei mäletanud, mismoodi sinna kohale tuleb sõita, sai kokku lepitud, et emps viskab mu ühte väiksesse bussipeatusse ja Dagny tuleb koos Piretiga mulle sinna järele. Kõlab lihtsalt ja loogiliselt, eksole? Mulle kõlas ka. Täpselt seni, kuni ma jõudsin sinna bussipeatusse kohale ning Dagny ja Pireti asemel oli mind ootamas tõukeratas kauni roosa lehvikesega ja suure ümbrikuga, kuhu oli minu nimi peale kirjutatud. (Ma ei kujuta ette ka, miks see pilt nõnda mässumeelne on ja ennast ümber pööras)

Hea töö, põrssad :D! Nagu kord ja kohus, olid ümbriku sees juhised, mis kõlasid umbes nii: "Pööra esimesest ristist vasakule, siis sõida 5 km edasi, pööra paremale ja juba oledki kohal!". Oh well, kui nii, siis nii - väike soojendav trenn kulubki ära. Pöörasin suure hurraaga esimesest teest vasakule ja kohe avastasin hämminguga, et tegemist on kruusateega. Helistasin üle, et veenduda, kas kõik on ikka õige ning sain vastuseks, et tegemist on täitsa õige teega. Kusjuures minu üllatuseks oli mööda kruusateed tõukekaga väga okei kihutada - lippas edasi enam-vähem nagu asfaldi peal. Et ma siiski enne õhtust ränka tantsutrenni oma reielihasekest ära ei väsitaks reetsid piffid varsti, et nad on tegelikult sealsamas lähedal itsitamas ning võtsid mu ilusti auto peale :).

Dagny poole jõudes tegime kõigepealt uhke õhtusöögi, et oleks ikka kaloreid, mida tantsimisega kaotada ning siis läks põhivärk lahti:

 

Ma tean, näeb marulihtne välja, aga tegelikult oli päris väsitav ja järgmine päev oli lihastes tunda, et eelmisel õhtul on mingi liikumine toimunud niisama lebotamise asemel. Ja just sellepärast me läksimegi järgmine päev midagi kaunist ja rahulikku tegema: rabasse jalutama. Kõigepealt näitas Dagny meile oma offroad-skille, rallides mööda mudaseid põlluteid (kujutasin vaikselt juba ette, kuidas me seda autot ka välja hakkame kaevama) ning juba me jalutasimegi mööda laudteed kauni rabajärvekese ääres - mina ja Piret otsisime mustikaid, Dagny tegi kunsti ning Dagny väikevennake lubas mind vette lükata. Oh, mis idülliline pärastlõuna :)!

Ne ja Le

Raporteerin: Ne ja Le elavad väga hästi!

Uurisin täna Ruti käest vingete kanade Ne ja Le käekäigu kohta ning sain teada, et nad on endiselt omavahel bestikad, hängivad päevad läbi koos ringi, kuid saavad seejuures suurepäraselt läbi ka teiste kanadega (ju omavahel olles klatšivad teisi või on neil lihtsalt palju inside-joke'e). Muuhulgas pidavat nad kanakarjast kõige uhkemate soengutega olema - mida vähemat olekski neist ootanud, eksole! Nii et võib öelda, et integreerumine on läinud edukalt ja ju need teised kanad seal sõbralikud on, et uustulnukad nii toredalt vastu võtsid :)!

"Siin on WC tasuline, mul läks pissihäda ära!"...

...ehk kuidas me Meelise, Janika ja Jaksiga natuke ringi reisisime.

Esimene seiklus ei lasknud ennast kaua oodata. Terve teise päeva sõitsime läbi Poola ja ma seletasin teistele uhkelt, et kohe, kui Slovakkiasse jõuame, on piiri ääres väga vinge järv ja selle ääres on meil väga lahe ööbimiskoht. Eelmine aasta Pireti ja Dagnyga olime ööbinud seal järve ääres ja oli igati vinks-vonks. Kuna meid oli nii lahe koht ootamas, ei vaevunud me õhtusööki ka teepealsetes kohvikutes-bensukates-mäkkides sööma, sest no ju kohalejõudes teeb midagi head-paremat.

Nii need kilomeetrid läksid (ning läks ka ühe esitule pirn....) ja juba see järveke paistiski. Kuna Poola kostitas meid korraks väikse ummikukesega, oli meie kohalejõudmise ajaks jõudnud kätte imekaunis öö koos sumeda taevaga. Kas pole mitte romantiline? Igatahes olime me parasjagu sõitmas mööda järvekallast, kus ma olin sõitnud ka eelmine aasta, kui ma järsku tundsin, et maru libe on sõita kuidagi - noh nii umbes nagu muda peal sõidaks. Janika lause "Eeee, Nele, ära sinna edasi küll sõida..." suutsin ma katkestada osavalt "Mhmm, ega ma väga ei plaaninudki...". Korraliku lapsena kuulasin ma käsku ning ei sõitnud edasi. Nagu selgus, siis tagasi ka mitte. No kohe üldse mitte! Minu käskluse "Minge palun välja!" peale jalastus terve tiim ning alles siis saime aru, kui sügavas mudas me tegelikult oleme. Et asi oleks nõnda uhke kui võimalik, olin ma esiratastega ojakesest üle saanud ning tagaratastega ilutses auto täpselt keset oja, mis hakkas auto kõrvale lisatiigikest vaikselt moodustama. Nagu filmis!

Janika ei lasknud ennast heidutada ning asus kaevandama. Tundus asjalik idee, nii et järgmised tund või poolteist solberdasime sopas kõik neljakesi kõigega, mis vähegi tundus kaevandamiseks sobilik - tõkiskingad ning pulgad telgikomplektist asendasid osavalt labidat ja muud sellist, mida normaalsed inimesed taolises olukorras kasutavad. Ja siis! Ja siis ja siis ja siis! Tuli mulle keset kõike seda öist kaevandamismöllu sõnum. Lugesin sõnumi läbi ja no tõesti, aasta 2012 parima ajastaja auhind kuulub mobiilioperaatorile Elisa, kelle mõnitav "V6tab s6natuks? Yks pilt ytleb enam kui 1000 s6na, saada kodustele MMS." oli täpselt nagu rusikas silmaauku. Elisa nõuannet me siiski ei järginud ning koduseid pänikusse viima ei hakkanud - selle asemel kogusime hoopis pilliroogu, et seda rataste ette-taha panna ja üritada kuidagi sealt p*sast välja saada. Mel, Jaksi ja Janika lükkasid autot ennastsalgavalt, saades samal ajal mõnusat mudadušši (mina tsillisin ofkoors rooli taga - nagu nõrgukesed ikka), kuid kasu ei miskit - parimaks saavutuseks jäi 10 cm liikumine, mis meile energiat andis, et veel mõned korrad üritada.

Tekkis juba kerge loobumistunne peale ja mõte, et äkki on hommikul lihtsam kogu see jura korda saada, aga Janika otsustas, et ei ole siin veel mingit loobumist - otsime kellegi! Mitte, et me enne ei oleks juba üritanud otsida kedagi - üritasime ikka, lihtsalt ümberringi olevates telkides ja karavanides oli paar vanapaari ja punt fiestatavaid alaealisi, kes üksteisele midagi eufooriliselt seletasid ja kiljusid, kui ma nende käest uurima läksin, kas nad inglise keelt räägivad. Ei rääkinud. No igatahes, mis oli olnud, see oli olnud. Nüüd süstisid uue lootuse meisse järve ääres liikuvad kolm tumedat kogu. Kõndisime nende juurde ning kui küsimuse peale, kas nad inglise keelt oskavad, oli tulnud maagiline "Jah!", olid uksed avanenud. Kolm noormeest kuulasid ära meie jutu, naersid veidi ja seletasid, et neil endal ei ole ühtegi masinat, millega meid aidata. Küll aga olid nad igat muud moodi abivalmid ning nõnda asjalikud, et olid valmis meie eest kõndima õhtul hilja ustelt ustele, seletama ära meie loo ning küsima abi.

Esimese majaga ei näkkanud - üksik poolatar tegi meile selgeks, et tal küll ei ole vahendeid, millega aidata. Küll aga öeldi teises majas, et paar maja edasi olevad inimesed sõidavad ringi džiibiga. Skoor! Poisid kõndisid sinna, koputasid, rääkisid neile mingi jutu (nii, et me Janikaga olime samal ajal seina taga ja meid ei nähtud) ning kui me kuulsime, kuidas seltskond järsku naerma pahvatas, oli selge, et see on see õige koht! Võite seitse korda arvata, mis vastuse pidime andma küsimusele "Kas teil vähemalt köis on olemas?". Piinlik. Igatahes tulid tüübid oma džiibiga kohale, jäid korra ise mutta kinni, said jälle välja ja siis asusid meid välja tõmbama. Paras punnimine oli, aga juba paari minuti pärast olin ma vuramas tagasi turvalise pinnasega parkla poole. Huhh!

Õnneks oli meil auto peal paar pudelit Vana Tallinnat, et viia Saksamaale Hansule, kus me pikemalt peatuda plaanisime. See üks pudel, mis varuks oli võetud, sobis me meelest väga ilusti tänutäheks, nii et peatasin meid  päästnud auto ning ulatasin neile pudeli. Vastuseks sain hoopiski "Hiljem-hiljem, tulge loputage ennast ära enne meie pool!". Nojah, ju siis nii. Järgnesin oma autoga sellele mehele läbi paraja džungli ning jõudsin välja juba tuttava maja juurde tagaaeda. Teised tulid jalutades järele ning olid ka minuti pärast kohal. Selle aja peale oli mees mulle juba vooliku kätte andnud, ning sain lõpuks ometi need rõvedused jalast ära võtta ning muda maha pesta. Tunne oli hea! Läksin siis uuele katsele selle pudelikesega - kõndisin verandale, kus meie abistajate seltskond oli, ulatasin sellele mehele pudeli ning küsisin "Kas ma nüüd võin selle anda?". Vastuseks tuli muidugi "Hiljem-hiljem!". Ilmselgelt ei näinud me veel piisavalt puhtad välja ning mees juhatas mu vannituppa ja näitas, kus dušš on. Kuna mina, erinevalt Janikast, ei roomanud mudas ringi, polnud mul peale jalgade ja käte väga midagi pesta. Sama seis oli ka Jaksil, kes minuti pärast samasse ruumi saabus. Nii me siis seal seisime, mullivann ühel pool, duššikabiin teisel pool ja mõtlesime, mis nüüd edasi - naljakas oleks ju kohe sealt ruumist sama targalt välja tagasi tulla. Ma siis ajaviiteks pesin jalgu uuesti, mis väljas voolikuga pestes olid veel veidikene mustaks jäänud, kui vannituppa saabus Janika, kes nägi välja, nagu ta oleks terve võimlemiskava mudas püherdades esitanud. Väga hea: jätsime Janika pesema ja läksime ise tagasi allkorrusele, kus ülejäänud seltskond oli. Kokku oli kohalikku seltskonda kolm meest ja kaks naist ning tegemist oli tõenäoliselt nende suvilaga, sest nagu hiljem selgus, olid kõik peale ühe tüübi Tšehhist pärit. Selle aja peale, kui Janika pestud sai, oli meile juba tehtud selgeks, et majas on vaba tuba nelja voodiga. Pole paha! Kui me siis natuke hiljem pärast minu häbelikku küsimust "Eee...kas me teie kööki võime kasutada?" rõõmsalt süüa tegime, sain ma välja tulla lausega "Ma ju ütlesin, et meil on järve ääres täiega vinge ööbimiskoht olemas!". Haa!

Pärast mugavates voodites ööbimist saime hommikuks veel megapöörfit kohvi. Mida veel tahta, eksole? Pesime veel enda ja nende auto ka ära ja oligi aeg edasi liikuda. Toredaid inimesi ikka on veel :).

Huhh, nõnda pikalt siis sellest kõigest. Tegelt oli meil reisil muudki, nagu arvata võib. Kuigi kõigest pole ilmselt mõtet kirjutada - kes seda siis ometi ära jõuaks lugeda, eksole. Küll aga väärib mainimist meie suurepärane piknikukene Saksamaal Leipzigi linnas oleva järve ääres. Olime poest ostnud endale söögid, kõndisime järve äärde ja otsisime head kohta, kuhu maha istuda. Meelis siis osutas vaba murulapi peale, leides, et see peaks ilus koht olema küll. Kõndisime sinnapoole ja ma vaikselt märkasin, et midagi on nagu valesti, aga päristäpselt aru ka ei saanud, mis valesti on. Mõtlesin veidike aega ja taipasin - riideid on kuidagi vähe üldises pildis! Eriti pull oli muidugi see, et keegi teine peale minu ei olnud ka seda esialgu tähele pannud. Hea töö, Hans - tüüp oli meid nudistide randa vedanud.  Selgus, et Saksamaal on see väga tavaline. Vot sulle piknikukohta siis.

Et väheks ei jääks mu feilimisi, siis suutsin ma järjekordselt teha ära oma pudelitrikikese. Kes on näinud, kuidas ma keeratava korgiga pudeleid avan, teab ilmselt, millest juttu. Igatahes võtsin ma pärast mäe otsas matkamist kohvikus istudes Jaksilt ära coca-cola, sest ma enda oma olin juba otsa joonud. No ja mina ei tea, kas ta oli seda loksutanud või mida ta sellega teinud oli, igatahes kui ma pudelilt korki pealt keerutasin, lendas see täie hooga mingi mehe peast mööda, vastu lage ja kolinaga maha. Lootuse, et äkki keegi ei pannud tähele, diliitis ära kõrvallaudadest tulev naer. Hästi läheb.

Aitab küll praeguseks. Ju see, kes tahab, küsib ise juurde. Mainin veel ära, et selle reisi laul oli "Sa mulle ei meeldi!", mis iseloomustab väga hästi reisi jooksul olnud suhtlust meie nelja vahel - kõik lihtsalt öeldi julmalt välja :D. Ja sellepärast te mulle meelditegi :)!

Lõpetuseks paar pilti ning video mudas hängimisest:

Jaksi pidas vajalikuks tulla mägedesse matkama minikleidikesega. Kus on selle piffi mõistus???

Tegime mäkis Janikaga kõrgeima torni ehitamise võistluse. Üritas, mis ta üritas, aga minu antenniga torni käest sai ta ikka ära!

Koogilõuna Mozarti kohvikus Viinis. Väga fääntsu!

Olen täiendanud oma pildirikkumiseskilli. Ise olen vähemalt väga rahul! Järgmise leveli saavutamiseks hakkan harjutama õhus spagaadiga salto tegemist.

Hans viis meid matkama mägedesse, kus matkarada läkski reaalselt mööda seina. Ilma julgestuseta.

Ahvid looduses. Kohe, kui mina olin üles hüppanud, hakkas Janika ehmatusest karjuma - ta oli oksaga vastu kivi vajunud. Jah, juba hakkasin trenni tegema, et alla võtta.

Otsustasime natuke rajalt kõrvale vaadata ja loodus oli võimas-võimas :)

Minu ja Meelise vägagi tegija bänd! On juba tulnud avaldusi bändiga liituda soovijatelt. Lähemal ajal korraldame castingu, kus kõik võivad näidata, mida nad oskavad ning parimad talendid saavad meiega kaasa tulla juba kohe-kohe toimuvale suvelõputuurile!

Õnnestus üks enam-vähem normaalne pilt ka teha reisi jooksul:

Ja niimõnigi niisama kaunis sõbrapilt. Pole paha, Janika :D!

Järveäärne tsill Hansu kodukandis:

Prahas on siuke maja. Selle otsas seal paremal üleval pidavat olema Praha kõige elegantsem restoran- Tahtsime ofkoors sinna minna, aga no on põrsad - täpselt nüüd olid nad selle remondiks kinni pannud.

Praha kuulsaim kuju "kolm graatsiat":

Ja täpselt selline vaatepilt avanes iga kord, kui keegi oli kaamera välja võtnud :D

Kui siin juba pilt sellest tüübist on, siis on siinkohal õige aeg edastada minu tänusõnad: aitäh, Meelis, et rakendasid minu peal oma erialaseid oskusi, ning hoolitsesid selle eest, et ka pärast pikki sõidupäevi mu selg valus ei oleks! Jaa, ega igal tšikil ei ole reisil kaasas eramassööri!

Oli muhe :)!

Can't stop!

No oli hea. Kohe väga hea!

Kunagi 7-8 aastat tagasi mängis Lauri laagris meile kitarril pärast õhtust trenni lugu nimega "Can't stop". Sellest hetkest alates oli iga kord RHCP vastavat lugu kuulates alguse kitarrisoolo puhas nauding. Nii ka eile.

Ei ole just eriti palju selliseid bände, mille nii paljud lood mulle väga-väga meeldiksid :)

Maksimaalselt täiskasvanulik olen!

Liipsaare metsaonni kõrval paiknevad käbid ja torn pakkusid võimaluse, mida oli raske jätta kasutamata. Nagu korralikult daamile kohane, võtsin T-särgi seljast, kogusin selle käbisid täis, ronisin torni otsa ja jäin teisi ootama. Et mitte olla so-yesterday, hängisin ma ootamise ajal fatseebokis uusi pilte ja apdeite uudistades. Ja kui üks hetk siis teised ujumast tagasi tulid ning tornist mööda kõndisid, sain neile rahulolevalt käbid kaela kallata.

Jah, tulge kõik minuga metsa :)!

Puutöömutt

Kui eelmise suve projektiks oli rõdukene, siis see suvi võtsin midagi vähe pisemat ette: köögilaua! Emps on juba mitu aastat vihjanud, et laud näeb veits vana omadega välja ja vajaks pisut värskendust. No ma siis mõtlesin, et mis see ära ei ole, hangin taldlihvija ja laki ja teen paari tunniga ära. Pfft, nagu ikka, olin ma naiivselt ennast ülehinnanud.

Mind assisteeris sellel päeval oma asjatundmatute kommentaaridega Piret, ja ütleme nii, et mida aeg edasi, seda rohkem ma sain aru, miks tal ei lastud ise oma tuba remondi ajal üle värvida :D. See-eest pakkus ta ülihead seltskonda, tulles iga mõne hetke tagant välja mõne hea mõnitusega :D.

Niisiis oli kõige esimeseks sammuks rentida taldlihvija. Vedas täiega, mingi sõbralik tüüp oli seal tööl, kes minu lolli küsimuse "Nii, kuidas see asi nüüd üldse töötab?" peale ei visanudki meid välja, vaid hakkas hoopiski rahulikult seletama. Muidugi lisas sealjuures, et kui ma ära lõhun, siis pean ma neile sinna tööle tulema. Karm värk!

Edasi lakk! Mõtlesin, et sellega läheb küll nüüd kiiresti: kõnni riiuli juurde, võta lakk ja maksa ära - mis see siis ära ei ole. Pfft, kui me pool tundi hiljem endiselt riiulite vahel ringi surfasime (hommikusöögi olime muidugi vahele jätnud, sest et "Me käime ju ainult korraks ära!"), oli küll selline tunne, et kohe-kohe tuleb tüdimus peale. Aga ei tulnud! Sest et mul oli kaasas ju assistent, kes hakkas kõva häälega draamat tegema ja hüüdis üle poe "HALLOOOO! Kas keegi ometi aitaks meid!??". Läks veel 10 minutit ja siis fainalli aidati - huhh, lõpuks ometi! Sest no neid lakke, värve, peitse, puidukaitsevahendeid ja ma ei tea mida oli seal miiiiitu-mitu suurt-suurt riiulit ja ma ise oleks nagunii mingi totaalselt vale asja võtnud. Kuigi Pirru oleks kindlalt valema, ma ei kahtlegi selles!

Noh, kõigest pool sellest ajast läbi, mis ma töö jaoks plaanisin ja näe, juba ma jõudsingi alustamiseni! Selgus, et lihvimine ei olegi nii lõbus ja kerge töö, kui see pealtnäha välja paistab: käed valusad, ise juba ruigasin, saepurutolmu lendas ja Piret mõnitas - ja nii neli tundi järjest. NELI TUNDI! Hea seegi, et lakkimine läks kiiresti. Või noh, väikse vaheintsidendiga, kui ma andsin järele ja lasin Piretil proovida lakkida - eeskujulikult toppis Piret pintsli viimseni laki sisse ja alles siis taipasin ma küsida "Mida kuradit sa teed??" "Ma ei tea, ma ei ole ju enne lakkinud ja värvinud!". Ja vot siis me mõlemad taipasime, miks Piretil ei lubatud ta oma toas seinu värvida :D.

Kvaliteet on asjal muidugi küsitav (lihvimise praagid tulid välja alles pärast laki pealepanemist) ja ma ei tea, kas 5 tundi on päris see aeg, mis sellise töö peale peaks kuluma, aga vähemalt valmis sai! Heijuhhei :)!

Hey, I put some new shoes on and suddenly everything is right...

 ...ehk kuidas ma neljapäeval Taalile üheks õhtuks külla läksin ja hoopis pühapäeval tagasi koju jõudsin. Niisiis, oli neljapäeva varajane õhtupoolik, kui ma pakkisin oma kodus asjad üheks õhtuks (ehk võtsin selle seljakoti, mis mul ikka koguaeg voodi kõrval minekuvalmilt vedeleb) ja läksin naiivselt Taalile külla, et aastas ikka korra ta kodukene üle vaadata ja veidikene pläkutada. Ise olin muidugi järgmiseks ja ülejärgmiseks päevaks erinevaid plaane teinud, nagu näiteks grillimine kodus ja lõunasöök Meelisega jne. Õhtu jooksul selgus aga, et salakavalal Taalil on hoopis teised plaanid ja nii ma reede hommikul Läti poole Positivusele startisin - igapäevasesse varustusse olid lisandunud roosa sädeleva miki-hiirega pluus, kolm paari sokke ja muud tarvilikku, nende hulgas ka magamiskott, madrats ja kummikud, mis mul õnneks-õnneks teenistusvalmilt viimasel ajal pagasnikus igaksjuhuks igale poole kaasa on rännanud. Täitsa vinks-vonks varustus mu meelest - üheks nädalavahetuseks kärab küll!

Läks ainult neli tundi ja juba me olimegi kohal! Et kellelegi nüüd ei jääks muljet, et me täitsa Läti-Leedu piirile pidime sõitma, siis ei-ei, mingi imega suutsime me 184 kilomeetri läbimiseks nõnda palju aega kulutada. Igatahes, jõudsime kohale ja kuna juba ammu on teada, et öösel ei viitsi keegi telki hakata püsti panema, otsustasime selle toimingu kohe kaelast ära saada. Grete sissejuhatus telkidele oli muidugi paljulubav: maas vedeles kaks telki, mille kohta Gretel oli öelda järgnevat: "See siin (markeriga erinevate maalingutega kaunistatud telk) on normaalne ja see teine on täis Muumiorg". Minu küsiva näo peole nad lihtsalt naersid - jah, ka mina ei teadnud alguses, mida väljend "Muumiorg" võiks ühe telgi kohta öelda. No igatahes nägi ta välja täpselt selline, nagu järgneval pildil on näha - olgu öeldud siinkohal, et tegemist on kuppeltelgiga:

Ma polnudki vist varem nii valu ja vatti saanud telki näinud - ristisime ta hellitavalt Püramiidikeseks. Seest nägi ta muide veel vingem välja kui väljast ja pärast malbet paduvihma olid madratsite all basseinid: puhas kunst, ma ütlen! Mitte, et seda telki nüüd palju kasutatud oleks. Esimesel ööl näiteks olin mina see ainuke nõrguke, kes powernappi vajas, pärast mida tundus juba oluliselt lahedam näiteks võrkkiikedes hängida, mitte telgis. Nii me krabasimegi hommikusöögi ja jätkasime päeva ranna juures lebotamise alal, kus parimat huumorit ümbruskonnale pakkus Grete sellega, kui ta graatsiliselt võrkkiigest välja lendas. Pole paha!

Et aga tema ainsana kõigi tähelepanu endale ei saaks, hakkas lähedaloleva lava juures järsku mingi naine marureipa häälega midagi seletama - NÕNDA VARA HOMMIKUL!? Hääl muutus küll rahulikumaks, aga kuna ta järele ei jätnud, otsustasime tsekkima minna, mis värk on - haa, hommikujooga! Selgus, et see oli maru hea sissejuhatus hip-hop tantsule, mida me pool tundi hiljem Taaliga tantsima sattusime. Peaks iga hommik hakkama hommikuvõimlemist tegema ja paar tantsu tantsima - fiiling on pärast seda maruhea :)!


Võib öelda, et nädalavahetus kokku oli marumuhe, täis häid kontserte ja vingeid inimesi. Et ülevaateid toimunud kontsertide kohta on igal pool juba niigi piisavalt, siis ma sellel teemal siinkohal pikemalt ei peatu - ütlen vaid, et minul oli neid mõnus kuulata ja vähemalt minu hinnangul oli päris tegija värk :)!

Lõpetuseks pilt meres plätserdamisest ja Gretest koos tema mehe uue autoga.