Räägi lihtsalt!

Üks õhtu otsustasid kohalikud sõbrakesed, et nemad siis tutvustavad mulle kultuuri ja otsustasid mu viia kokteilibaari. Tee peal veel niimoodi kavalalt ütlesid, et see on speakeasy. Ma väga tähelepanu sellele ei pööranud, mõtlesin, et ju lihtsalt ütles midagi...üks hetk ikkagi mainis jälle, et see, kuhu me läheme, on speakeasy. Ma mõtlesin, et no...riläks, mis seal ikka...räägi-lihtsalt, või midaiganes see spiikiisi ka tähendab, onju. Ma võin ju lihtsalt rääkida küll, ma ei pea tantsima või midagi. Täiesti okei. Kes nüüd siin on sama harimatud, kui mina, siis need on need baarid, mis on salaja! Ajalootund: tegelikkuses vist nimetati niimoodi neid baare, mis alkoholikeelu ajal ammu-ammu salaja eksisteerisid ja nendesse said ainult siis, kui teadsid, kus need asuvad ja/või teadsid salasõna. Täitsa ise guugeldasin! Siin muidugi tähistab see lihtsalt neid baare, mida oskad leida ainult siis, kui sa tõesti nendest tead. See konkreetne oli näiteks sellise sissepääsuga kuskilt kõrvaltänavast:



Ei mingeid silte ega midagi. Kusjuures - olgugi, et see on nii salaja, tasub seal enne laud kinni panna. Nagu igas teises söögikohas/baaris/igas-kohas, nagu ma olen õppinud, et siin elu käib. Minu jaoks oli täiesti uus kontseptsioon, et baari või pubisse minnes peaks enne kindlasti laua kinni panema, sest muidu lihtsalt ei pruugita lubada sinna (sest no...kesse siis ometigi baaris püsti seisab...). Igatahes rääkida-lihtsalt sai seal küll, sest taustamuusika oli mahe, ilus ja mitte selline, et peab kas karjuma või viipekeelt vehkida vuhkima. Igati timm-timm! Lisaks selgus ühes teises baaris oma aega oodates (meil polnud otseloomulikult laud broneeritud ja kuna muidugi kultuurielamust oli hädasti vaja, siis panime ennast aga järjekorda ja ootasime kolmveerand tundi kuskil mujal), et kui lauakaaslastest kopa ette viskab, on alati võimalik Angela appi kutsuda (kes aru ei saa, siis see pilt pole mingi suur poster, vaid õllealuse alumine pool):




See, et nädalavahetus ilma looduseta ei saa siinkohas mööduda, on ka juba väga selgeks saanud. Seekord avastasin, et 2,5km kaugusel on selline imeline pärl:





Ilmselgelt olin vaimustuses! Õige kohalikuna võttis sõbrants Triin teed (piimaga muidugi) ka kaasa, sinna kõrvale veel Kalevi šokolaad ja no...mis sa ikka veel tahad!

PS. teksad läksid ka jälle katki. Ilge jama. Vähemalt selgus uute eest makstes, et tudengitele on siin igatahes 20% soodustust - ülibueno!

Midagi muud ka peale spordi teed?

See siin hakkab kuidagi spordiblogiks ära kiskuma, aga ausalt-ausalt mul on muud elu ka peale teaduse ja spordi! Ausalt!

No igatahes siis nädalavahetusel me läksime orienteeruma, onju...mind tegelt üllatab positiivselt kohaliku tudengite orienteerumisklubi aktiivsus. Keegi orienteerujatest endale kohta valib, kus aastake olla, siis see siin on kindlasti trenni mõttes hea valik! Nädalavahetusetripp oli ka suurepäraselt orgunnitud - ise ei pidanud põhimõtteliselt mitte midagi tegema. Nagu oleks jälle väike ja läheks klassiekskursioonile. Ainult et selle vahega, et võikusid ei pidanud isegi kaasa pakkima. 

Aga võistlus ise. Põhimõtteliselt näitasin kõigile, mis tasemega ma ikkagi täpselt olen! Punktid tulid lausa iseenesest kätte ja veel finišisirgel jätkus sammus teravust! Täpselt nii ma selle peaaegu viimase koha saingi...igati edukas värk :D! Selgus, et on siiski veel niimõndagi õppida pluss 50 meetrit tõusu ühe punktiga on minu jaoks endiselt sutsu palju:

Ilm oli ka võistluspäeva hommikul Šotimaale kohaselt suurepärane: 5 kraadi ja malbe vihmakene. Mis sa ikka veel soovida oskad!

Järgmine asi, mida ma proovida või vähemalt näha tahan, on miski, millest ma olen viimase nädala jooksul niiiii mitu korda kuulnud. Nimelt selgus, et siin samas pargis (ma ütlesin, et seal toimub kõike) on iganädalased lendluudpalli treeningud. Nagu reaalselt - lendluudpall! See, mida nad seal Harry Potteris mängisid. Sellest, et luuaga lendamine just ülemäära lihtne ei ole, nad ennast väga häirida ei lase: lihtsalt jooksevadki ringi niimoodi, et luud on jalgevahel. Teadjamad rääkisid, et eriti profid on need, kes suudavad niimoodi joosta, et luuda kätega kinni ei hoia, vaid balansseerivad jalalihastega selle teema ilusti ära! Ja kusjuures pidavat veel marukeeruline mäng olema ja räägitakse, et asjaosalised ise võtavad seda marutõsiselt. Ma pean kuskilt välja uurima, mis aegadel see on - vat seda värki ma tahan küll näha! (ja erinevad legendid räägivad, et kitu, see kuldne tiibadega pall, on selles mängus mingi kuldsesse riietatud tüüp, kes eest ära jookseb; alternatiivina on see mingi tüüp, kellel ripub suka sisse pandud pall sabana taga ja endiselt tüüp üritab eest ära joosta).

Niiii palju sporti!

Eile oli siis see pastakolmapäev, eksole. Kuna mulle tundus, et enne pastat on siiski viisakas natukene ikka liigutada ka ennast, mõtlesin, et võiks näiteks väikse jooksuringi teha sinna ette. Šotimaa ilm mõtles ilmselt samal ajal "Oota-oota, ma veel näitan sulle, mida ma oskan!". Reaalselt üheaegselt ja korraga olid vihmasajud-vikerkaared-päiksepaisted-tormituuled. Ja nagu mitte naljaga "tormituuled". Ikka selline, et töölt koju kõndides ja hiljem pargis jooksuringikesel oli selline asi täiesti tavaline vaatepilt:



Nüüd tuli siis see pasta-aeg, onju. Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab: GoogleMaps'i aadress sisse ja anna aga minna. Marssisin siis sujuva kümneminutilise hilinemisega kohale ja vaatasin, et kuidagi veider, et sellises majas tudengid pastaõhtut teevad, aga kes olen mina, et arvustada, kui uhkes majas keegi elama peaks, eksole (no ikka maruedev maja nägi välja). Lasin siis uksekella ja no...see segaduses neiu, kes ukse peale vastu tuli, vabandas ja teatas, et tema mulle küll praegu pastat tegema ei hakka. Selgus, et kui kirja oli pandud majanumbriks 147/1, siis tegelikult oleks pidanud sisse kirjutama 147...mis oli hea 800 meetrit kaugemal. Tee peal juba uurisin välja, et õigel majal peab vajutama uksekella nuppu, mille peal on kirjas "1f1". Kohalejõudes vaatas vastu loomulikult midagi sellist:


No super! Aga ei hullu, jätkus lõpuks pastat isegi mulle ja peab ütlema, et äraütlemata edev elutuba oli: seinad ilusti maast laeni orienteerumiskaarte täis kleebitud ja puha.

Täna proovisin aga hoopistükkis ühte teist spordiala. Kui ma teismeline olin ja Gossip Girl raamatuid lugesin, siis rikkad ja ilusad mängisid seal lacrosse'i. Nii et otseloomulikult, kui kontoris üks tüdruk pakkus, et kes tahaks lacrosse-trenni tulla proovima, olin ma kohe esimesena käpp püsti ja "minaaaa!". Ma tahtsin ka ometigi näha ja proovida, milline see rikaste ja ilusate spordiala on. Nii ma sinna trenni täna ilma mingite eelteadmisteta läksin - tee peal nägin vähemalt, milline see kaigas välja näeb, millega palli püüda ja visata tuleb. Fast-forward trenni keskele: mingi hull äkšenhetk, ilmselgelt tegin midagi valesti; mõnesekundisel pausil jooksis üks tšikk mu juurde ja tugeva briti aktsendiga ülikiirelt rääkides (samal ajal hambakaitsmed suus muidugi) hakkas selgitama mulle taktikat ja kuidas ma teinekord ikka täpselt tegema peaks. Palju pikemaks vastuseks, kui "Mhmh! Okei!" aega ei olnud, nii et sain rõõmsalt edasi improviseerida. Natuke pärast seda tuli minu tähelend! Haaa! Pime kana leidis tera: suutsin ühe korra õigel hetkel palli kuidagi normaalselt kätte saada ja oiiiii, kui uhke tunne oli, kui pärast keegi tegija möödaminnes seljale patsutas ja kiitis. Maruvinge ikka see rikaste ja ilusate spordiala!

Nohikuelu jätkub!

Sedapuhku on minu väiksed armsad õpingud (jaa, kes ei tea, siis ma olen ikka veel koolis) viinud mind Šotimaale, Edinburgi. Ma küll ise pole kunagi välismaale minnes fiestat korraldanud ega midagi, aga minu nunnud sõbrad otsustasid, et nii ikka päris ei saa. Suur oli minu üllatus, kui ma järsku avastasin ennast piknikult, mis oli lausa minu auks kokku tulnud :)! Ma olin ikka reaalselt hämmingus ja ei saanud esialgu arugi, et mis nüüd siis (no mõtle ise, võetakse rätik silmade eest ära ja Svennu vahib vastu). Ja no, loomulikult, mis on üks piknik ometigi ilma paadisõiduta, eksole. Nii läksime ka meie moodsate inimestena mööda Emajõge kruiisima ja rahvale lehvitama. Mis nii elul viga!




Hahaa, panite tähele, kui ilusad puhtad mu ketsid seal pildi peal on? Enam igatahes ei ole.

Nädal aega sisseseadmist (ja harjumist, et ruudulise seelikuga mehed tänaval vastu kõnnivad igapäevaselt ning torupillimeloodia peabki igal pool olema) ja ma olin valmis nägema, mismoodi kohalikud enda aega sisustavad. Ja no - oiiii kui paljut moodi sisustavad! Läksin huvi pärast mingile üritusele, kus tutvustatakse, milliste trennide/ringide/ühendustega/asjadega rõõmsad särasilmsed tudengid liituda saavad. Seal oli ikka reaalselt kõike: võitluskunstidest kudumisklubini välja. Loomulikult oli olemas meigiklubi, viskiklubi, hummuseklubi jne. You name it, they got it! Ikka reaalselt paarsada erinevat asja - kui mitte veel rohkem. Ja muidugi sai erinevaid asju järele proovida - kui tahtsid, said võistluskunsti poistega kaklema minna, kui tahtsid, said ronimisseinast üles turnida jne. Igati timm! Tartus võiks ka mingi siuke asi olla uutele tudengitele.

Mina leidsin muidugi oma üles. Panin ennast kohe rõõmsalt kirja algajate orienteerujate trenni ja mõtlesin, et hähhh, nüüd saan kõva mutt olla, sest ma olen enne ka paar korda kaarti näinud! Läksin siis kohale niimoodi krapsaka sammuga ja...olgem ausad...ma olin enne starti juba täiesti kapsas. Uh, need mäed. Aga ega see mu entusiasmi ei vähendanud! Pakuti valida nelja lihtsa ja ühe raske raja vahel - loomulikult võtsin enesekindlalt selle raske ja kõige pikema raja! Sest no...kui raske see algajatele mõeldud raske rada ikka on, eksole. Ütleme nii, et...esimesse punkti minek oli juba võrdlemisi meeleolukas. Maastik on seal selline, onju:



Ma siis alustasin sinna esimesse punkti minekut sellise ilusa sammuga, kuni tuli see hetk, kus tuli mäest üles minna. Noh, mis seal ikka - kui tuleb minna, siis tuleb minna. Olgugi, et kõige lebomat varianti pidi minnes on vaja hea 40m tõusu võtta. Pöörasin rõõmsalt väiksele teele mäest üles ja - krt - igal pool mingid okkad. No ei ole hullu, ma olen ennegi okastest läbi võidelnud! Kõva paar meetrit sain edasi minna, kui dressikas jäi ühelt poolt okastesse kinni, siis teiselt poolt, siis jäid juba püksid kinni, ennast lahtisakutades käisin ma mutta ja okaspõõsastesse pikali (mu kaunite tossukeste mustrist on järel umbes-täpselt mitte midagi) ja püstisaades libisesin üldse mäest alla tagasi. Suurepärane! Nii ma siis lõpuks olin seal. JALUTASIN ringiga ESIMESE punkti poole. Kõva tegija. Hiljem kodus avastasin üks hetk, et valus on istuda. Mõtlesin, et äkki kukkudes kuidagi sinika saanud või midagi. Aga eiiii...sain hoopis ühe okka vasakust kannist välja tõmmata. Veel täna, kolm päeva hiljem tõmbasin ühest valutavast sõrmenukist okka välja. Ja see oli alles esimene punkt!!! Ma mõtlesin, et ma jäängi sinna rajale. Aga ei hullu. Tervelt kõigest 50 minutiga oligi see suurepärane 3 km pikkune rajake tehtud. Põhimõtteliselt olen valmis uuesti koondise eest võistlema!



Päeva päästis see, et oma vingelt ringilt tagasijõudes jooksin meelelahutuseks sinna otsa ka ühe nendest kergematest radadest ning sain nautida tempokalt raja läbisilkamist ilma jalutamiseta ja äraeksimiseta. Asi seegi! Üks põhilisemaid mõtteid, mis seal ohohoo rajakesel olles peas käis, oli "Kuidas ma ometi kunagi nende riikide inimestega enam-vähem võrdselt võistelda suutsin??". Reaalselt...meeletud võimalused tõusutrenniks ja reljeefilugemiseks. Super! Nüüd tuleb ainult uued tossud hankida, rõõmsalt tõuse suruda ning hommikusöögiks valu süüa :). Talveks vormi!

Kohalik üliõpilaste orienteerumisklubi on ka max aktiivne: lõigutrenni-teisipäevad, pastakolmapäevad, pika-jooksu-neljapäevad, väljasõidu-nädalavahetused jne. Nagu arvata võib, siis see nädal võtsin mina igatahes kavasse endale pastakolmapäeva. Täpselt sobiv!

Mulle hullult meeldib pargis tuiata ja minu suureks rõõmuks on kohe mu kodu kõrval üks suur park, kus elu käib täiega. Üks hommik kontorisse jalutades näiteks nägin, kuidas keskealised naised oma treeningrühmaga täiega kilkasid ja kivikuju-kulli mängisid. Või näiteks kui ühel vähe soojema ilmaga päeval pargis lõunatasime (jep, just nimelt ühel, rohkem pole sellist ilma ette tulnud keset päeva) jooksid väiksed armsad võõrad nunnud kutsukesed me juurde jaurama:



Või siis kaks päeva tagasi, kui ma telefoniga laterdades läbi pargi kõndisin ja üks neiu mind kõnetas täiesti tavalises koduses eesti keeles "Kas ma tohin teid korra tülitada?". Ja ei, ta ei tahtnud mulle pensionifondi müüa - lihtsalt niisama korraks tuttavaks saada. Ja see on megatore :)! Ja jällegi kord sai tõestust teadmine, et kõik on ikka omavahel kuidagi seotud: nägin FB'st, et ta on mu vennapojakesega sama pildi peal.

Lõpetuseks väike siilipilt (see vahva seltskond jäi tee peale kuninganna kodukese juurde jalutades):


Ja küsimus: kas teist on keegi välja mõelnud, mismoodi peaks üldse normaalselt käsi pesema nende UK stiilis kraanidega? Ma olen ikka megahädas...

Oh kooliaeg, oh kooliaeg!

Mäletate, kui ma olin ükskord nii väsinud, et kirjutasin tööl külmkappi panekuks oma nime asemel banaanile peale suurelt "BANAAN" ja ei saanud alguses arugi, mis nüüd valesti võiks olla (jääb muidugi endiselt küsimuseks, miks ma selle banaani üldse külmkappi tahtsin toppida...). Pffft, see pole veel midagi! Tegin mina üleeile külmkapi lahti, et vaadata, kas miskit süüa ka on ja avastasin, et Hanna on pärast anatoomia arvestust nii teravaks pliiatsiks ära läinud, et ladus kõik randoomse möödaminnes juustukuubikute ja moosipurkide vahele :D

Üle käbide ja kändude

Üks päev otsustasime Hannaga, et lähme rändame ringi natuke ja ise tegime veel kõigile nalja, et raudselt lähme lõpuks ainult Lätti. Lisaks veel mõtlesime, et teeme hunniku videosid goproga, et igast päevast vinge värgendus kokku tuunida ja ka moodne olla. Et on videopäevik või nii. Ütleme nii, et selle videoga läks täpselt nii nagu läks - seni, kuni mu arvuti keeldub neid GoPro Studiosse sisse laadimast, ei saa me küll moodsad olla videopäevikuvärkidega. Mis seal siis ikka, lähme vanamoodsalt edasi: lõikusin hoolega aga videotest pilte välja ja läheb uue hooga!

Kõigepealt hakkas asi sellega, et rääkimata mingist Lätist, meil läks terve päev aega, et Tartust välja saada. Muudkui läksime ja läksime ja läksime ja lõpuks jõudsime Pärnusse välja (see "läksime ja läksime" kõlab lihtsalt - tegelt oli tee peal siuuuuuke äkšen: põrdad, kitsed, konnad, tiigrid), kus oli ka täiega vahva! Sai lehmadega mängida ja puha!

Teise päeva lõunaks olime ilusti täiega valmis, et nüüüüüd lähme Lätti, aga vot tee peal selgus, et autol on tagumine aken alt liimist lahti nõksa. Eks ikka. Loomulikult. Aga ei hullu midagi - selliseid asju on ennegi juhtunud. Hops-hops Pärnusse autoklaasiparandusse ja küll nad kohekohe kindlasti selle korda teevad! Või noh...vähemalt seda me naiivselt arvasime. Kui me sinna salongi häbelikult sisse marssisime, ütles onu meile "100 eurot, järgmine neljapäev". Pika jutu mees just ei olnud. Keeldusime viisakalt ja läksime alternatiive otsima. Veidi aega edasi oligi meil olemas diil, et 50€ ja hiljemalt homme, aga võimalusel samal päeval. Skoor! Nüüd aga oli vaja kuskil töllata nõksakene aega ja kui juba Pärnus olla, siis võib seda lebolt tuulisel rannal ka teha ju (eriti veel, et mul oli vaja mu uus õhuga täidetav fääntsu diivan ära katsetada):

Läks ainult tsiipake aega, kui juba helistati, et davai-tulge-nüüd. Raputasime juustest, raamatutest ja taskutest liiva välja ning asusime autoremondi poole teele. Sai juba rannas oldud kah! Ise mõtlesin, et davai, teevad poole tunniga ära ja saabki juba teele asuda. Noh...tegidki poole tunniga, ainult et selgus, et kohe ei tohi sõitma hakata - liim peab kuivama nõksa. Aga ei hullu. Saigi tööd teha ja ristsõnu lahendada (mina siis tegin seda viimast). Hanna tsillis kodukontoris tagapingil:

Ja ennäe imet, juba teise päeva õhtul asusimegi Läti poole teele! Tublid! Et aga liiga kiiresti nüüd ometigi kohale ei jõuaks, oli tee peal vaja peatuda ääretult olulisteks toiminguteks: nimelt sain ma Hellelt sünnipäevaks mullitaja ja otseloomulikult on meretuulega kaunid rannad parim koht selle katsetamiseks! Pealegi on Kabli üliilus!

Loomulikult oli meeletu kiusatus katsetada, kas ma ise ka ikka tuules lendu tõusen. Töötas täiega. Pmst lendasin 6,7 meetrit niimoodi ja maandusin siis potsti otse sipelgapoiste kõrvale. Elu on seiklus!

Hanna katsus muidugi ka, kas vesi on soe, aga 25 kraadi künnist see siiski ei ületanud, nii et jope jäi seekord selga ja ujumised lükkusid edasi järgmisse korda:

Ahjaa. Läti siis. Jah, teise päeva õhtuks me sinna jõudsimegi! Tee peal nägime veel Positivuse ettevalmistusi ja puha. Telkimiseks valisime välja ühe iluuuuuuusa mereäärse kohakese. Tundus lausa idülliline - pane ainult telk püsti, tee ilus lõkkeke, supp priimuse peale podisema ja valmiiiiis. Kui ainult see madrats okei oleks olnud...mingite halbade juhuste tõttu oli mulle kaasa sattunud minu tavapärase madratsi asemel selline versioon, kuhu oli massiivne auk sisse lõigatud. Avastasime selle muidugi pärast tükki aega pumpamist. Aga mis seal ikka - mäkaiveri teip parandab ju kõike! Teipisime nii et vähe ei ole: hea suuuuur latakas mitu kihti hõbedast teipi säras madratsi peal ilusti. Paraku selgus, et kõige vastu see siiski ei aita: jonnakas õhk punnitas ikka välja ja surus jõudsalt läbi liimi. Nii palju siis sellest madratsist. Vaade oli igatahes ilus ja hommikul tervitas meid idülliline tormituul koos hoovihmaga :D

Marss kõik trenni!

Eile oli Siim nõnda-nõnda tubli, et oli nõus minuga kaasa väiksele jooksuringile tulema. Et aga niisama jooksmine pole otseloomulikult sama võluv, kui imeline orienteerumine, pakkusin talle välja, et läheks õige orienteeruma koos ja puha. Ilm ilus ja värki. Spontaanne poiss, nagu Siim meil juba kord on, võttis idee kohe rõõmuga vastu ja küsis ainult, et kui pikad need rajad siis ikkagi täpselt on. Kopipasteerisin talle rajapikkused, mille peale Siim, kes on lisaks spontaansusele ka hirmus härg, teatas enesekindlalt "Pfffffft, need on kõik nii lühikesed. Võtame selle kõige pikema, selle teeme ka lebolt tunniga ära". Mina muigasin omaette ja lubasin talle, et linnulennult 8,7km pikkuse orienteerumisraja Vooremäe maagilistes metsades me kohe kindlasti tunniga ei läbi. Et aga näidata, mismoodi sellise raja läbimine täpselt ikkagi välja näeb, nõustusin muidugi kõige pikema valiku kasuks. Vaja mul ka nendest pekirullidest lahti saada ometigi.

Kes veel ei tea sellest, kui härg Siim on: juba 5 aastat kehtib meil kihlvedu, et ta jookseb kilomeetri alla 4 minuti (ei ole midagi keerulist, ma tean - aega võtab lihtsalt hirmuskaua). Terve õhtu ta seletas tookord, et ta jookseks kasvõi kohe praegu selle plätude ja ülikonnaga ära, aga mida pole veel, seda pole. Ootan endiselt huviga :D! Oma kihlveo auhinda ootan ka huviga.

Igatahes. Läksime meie siis kohale ja mis Siimul jalas on? Lühikesed püksid! Võsas ragistamiseks on ta jalga pannud lühikesed püksid. Eksole. Tavaliselt, kui ma lähen ujuma, siis ma panen ka kleidi selga. Või mägimatkaks varbavaheplätud. Siim ajas muidugi sujuvalt kõik minu kaela, et ma ju ei instrueerinud teda - nagu see tuleks üllatusena, et Vooremäel mets on. Ja nii see teekond läks - ikka mõnusalt silgates, meid saatmas mõnusad Siimu kommentaarid stiilis "Siin raiesmikul ei ole ju võimalik joosta!!!!!" või "******, mulle aitab sellest võsast!!!" või "Aaaaaaaaaaaaaaa, ******! See soo on ju põlvini!!!". Nii nunnu :D. Pärast 1h 45min ragistamist ja küngastest üles-alla jooksmist olime rõõmsalt finišis ja Siim teatas, et ikka ilgelt lebo oli. Ju järgmine kord peame siis lisaks kõige pikemale rajale paar kilomeetrit veel otsa jooksma. Siim, pane vaim valmis! Ja teised ka, kellel nüüd tekkis tunne, et niiiiii tore on ikka metsas joosta: vutt-vutt kaasa järgmine kord!