"Siin on WC tasuline, mul läks pissihäda ära!"...

...ehk kuidas me Meelise, Janika ja Jaksiga natuke ringi reisisime.

Esimene seiklus ei lasknud ennast kaua oodata. Terve teise päeva sõitsime läbi Poola ja ma seletasin teistele uhkelt, et kohe, kui Slovakkiasse jõuame, on piiri ääres väga vinge järv ja selle ääres on meil väga lahe ööbimiskoht. Eelmine aasta Pireti ja Dagnyga olime ööbinud seal järve ääres ja oli igati vinks-vonks. Kuna meid oli nii lahe koht ootamas, ei vaevunud me õhtusööki ka teepealsetes kohvikutes-bensukates-mäkkides sööma, sest no ju kohalejõudes teeb midagi head-paremat.

Nii need kilomeetrid läksid (ning läks ka ühe esitule pirn....) ja juba see järveke paistiski. Kuna Poola kostitas meid korraks väikse ummikukesega, oli meie kohalejõudmise ajaks jõudnud kätte imekaunis öö koos sumeda taevaga. Kas pole mitte romantiline? Igatahes olime me parasjagu sõitmas mööda järvekallast, kus ma olin sõitnud ka eelmine aasta, kui ma järsku tundsin, et maru libe on sõita kuidagi - noh nii umbes nagu muda peal sõidaks. Janika lause "Eeee, Nele, ära sinna edasi küll sõida..." suutsin ma katkestada osavalt "Mhmm, ega ma väga ei plaaninudki...". Korraliku lapsena kuulasin ma käsku ning ei sõitnud edasi. Nagu selgus, siis tagasi ka mitte. No kohe üldse mitte! Minu käskluse "Minge palun välja!" peale jalastus terve tiim ning alles siis saime aru, kui sügavas mudas me tegelikult oleme. Et asi oleks nõnda uhke kui võimalik, olin ma esiratastega ojakesest üle saanud ning tagaratastega ilutses auto täpselt keset oja, mis hakkas auto kõrvale lisatiigikest vaikselt moodustama. Nagu filmis!

Janika ei lasknud ennast heidutada ning asus kaevandama. Tundus asjalik idee, nii et järgmised tund või poolteist solberdasime sopas kõik neljakesi kõigega, mis vähegi tundus kaevandamiseks sobilik - tõkiskingad ning pulgad telgikomplektist asendasid osavalt labidat ja muud sellist, mida normaalsed inimesed taolises olukorras kasutavad. Ja siis! Ja siis ja siis ja siis! Tuli mulle keset kõike seda öist kaevandamismöllu sõnum. Lugesin sõnumi läbi ja no tõesti, aasta 2012 parima ajastaja auhind kuulub mobiilioperaatorile Elisa, kelle mõnitav "V6tab s6natuks? Yks pilt ytleb enam kui 1000 s6na, saada kodustele MMS." oli täpselt nagu rusikas silmaauku. Elisa nõuannet me siiski ei järginud ning koduseid pänikusse viima ei hakkanud - selle asemel kogusime hoopis pilliroogu, et seda rataste ette-taha panna ja üritada kuidagi sealt p*sast välja saada. Mel, Jaksi ja Janika lükkasid autot ennastsalgavalt, saades samal ajal mõnusat mudadušši (mina tsillisin ofkoors rooli taga - nagu nõrgukesed ikka), kuid kasu ei miskit - parimaks saavutuseks jäi 10 cm liikumine, mis meile energiat andis, et veel mõned korrad üritada.

Tekkis juba kerge loobumistunne peale ja mõte, et äkki on hommikul lihtsam kogu see jura korda saada, aga Janika otsustas, et ei ole siin veel mingit loobumist - otsime kellegi! Mitte, et me enne ei oleks juba üritanud otsida kedagi - üritasime ikka, lihtsalt ümberringi olevates telkides ja karavanides oli paar vanapaari ja punt fiestatavaid alaealisi, kes üksteisele midagi eufooriliselt seletasid ja kiljusid, kui ma nende käest uurima läksin, kas nad inglise keelt räägivad. Ei rääkinud. No igatahes, mis oli olnud, see oli olnud. Nüüd süstisid uue lootuse meisse järve ääres liikuvad kolm tumedat kogu. Kõndisime nende juurde ning kui küsimuse peale, kas nad inglise keelt oskavad, oli tulnud maagiline "Jah!", olid uksed avanenud. Kolm noormeest kuulasid ära meie jutu, naersid veidi ja seletasid, et neil endal ei ole ühtegi masinat, millega meid aidata. Küll aga olid nad igat muud moodi abivalmid ning nõnda asjalikud, et olid valmis meie eest kõndima õhtul hilja ustelt ustele, seletama ära meie loo ning küsima abi.

Esimese majaga ei näkkanud - üksik poolatar tegi meile selgeks, et tal küll ei ole vahendeid, millega aidata. Küll aga öeldi teises majas, et paar maja edasi olevad inimesed sõidavad ringi džiibiga. Skoor! Poisid kõndisid sinna, koputasid, rääkisid neile mingi jutu (nii, et me Janikaga olime samal ajal seina taga ja meid ei nähtud) ning kui me kuulsime, kuidas seltskond järsku naerma pahvatas, oli selge, et see on see õige koht! Võite seitse korda arvata, mis vastuse pidime andma küsimusele "Kas teil vähemalt köis on olemas?". Piinlik. Igatahes tulid tüübid oma džiibiga kohale, jäid korra ise mutta kinni, said jälle välja ja siis asusid meid välja tõmbama. Paras punnimine oli, aga juba paari minuti pärast olin ma vuramas tagasi turvalise pinnasega parkla poole. Huhh!

Õnneks oli meil auto peal paar pudelit Vana Tallinnat, et viia Saksamaale Hansule, kus me pikemalt peatuda plaanisime. See üks pudel, mis varuks oli võetud, sobis me meelest väga ilusti tänutäheks, nii et peatasin meid  päästnud auto ning ulatasin neile pudeli. Vastuseks sain hoopiski "Hiljem-hiljem, tulge loputage ennast ära enne meie pool!". Nojah, ju siis nii. Järgnesin oma autoga sellele mehele läbi paraja džungli ning jõudsin välja juba tuttava maja juurde tagaaeda. Teised tulid jalutades järele ning olid ka minuti pärast kohal. Selle aja peale oli mees mulle juba vooliku kätte andnud, ning sain lõpuks ometi need rõvedused jalast ära võtta ning muda maha pesta. Tunne oli hea! Läksin siis uuele katsele selle pudelikesega - kõndisin verandale, kus meie abistajate seltskond oli, ulatasin sellele mehele pudeli ning küsisin "Kas ma nüüd võin selle anda?". Vastuseks tuli muidugi "Hiljem-hiljem!". Ilmselgelt ei näinud me veel piisavalt puhtad välja ning mees juhatas mu vannituppa ja näitas, kus dušš on. Kuna mina, erinevalt Janikast, ei roomanud mudas ringi, polnud mul peale jalgade ja käte väga midagi pesta. Sama seis oli ka Jaksil, kes minuti pärast samasse ruumi saabus. Nii me siis seal seisime, mullivann ühel pool, duššikabiin teisel pool ja mõtlesime, mis nüüd edasi - naljakas oleks ju kohe sealt ruumist sama targalt välja tagasi tulla. Ma siis ajaviiteks pesin jalgu uuesti, mis väljas voolikuga pestes olid veel veidikene mustaks jäänud, kui vannituppa saabus Janika, kes nägi välja, nagu ta oleks terve võimlemiskava mudas püherdades esitanud. Väga hea: jätsime Janika pesema ja läksime ise tagasi allkorrusele, kus ülejäänud seltskond oli. Kokku oli kohalikku seltskonda kolm meest ja kaks naist ning tegemist oli tõenäoliselt nende suvilaga, sest nagu hiljem selgus, olid kõik peale ühe tüübi Tšehhist pärit. Selle aja peale, kui Janika pestud sai, oli meile juba tehtud selgeks, et majas on vaba tuba nelja voodiga. Pole paha! Kui me siis natuke hiljem pärast minu häbelikku küsimust "Eee...kas me teie kööki võime kasutada?" rõõmsalt süüa tegime, sain ma välja tulla lausega "Ma ju ütlesin, et meil on järve ääres täiega vinge ööbimiskoht olemas!". Haa!

Pärast mugavates voodites ööbimist saime hommikuks veel megapöörfit kohvi. Mida veel tahta, eksole? Pesime veel enda ja nende auto ka ära ja oligi aeg edasi liikuda. Toredaid inimesi ikka on veel :).

Huhh, nõnda pikalt siis sellest kõigest. Tegelt oli meil reisil muudki, nagu arvata võib. Kuigi kõigest pole ilmselt mõtet kirjutada - kes seda siis ometi ära jõuaks lugeda, eksole. Küll aga väärib mainimist meie suurepärane piknikukene Saksamaal Leipzigi linnas oleva järve ääres. Olime poest ostnud endale söögid, kõndisime järve äärde ja otsisime head kohta, kuhu maha istuda. Meelis siis osutas vaba murulapi peale, leides, et see peaks ilus koht olema küll. Kõndisime sinnapoole ja ma vaikselt märkasin, et midagi on nagu valesti, aga päristäpselt aru ka ei saanud, mis valesti on. Mõtlesin veidike aega ja taipasin - riideid on kuidagi vähe üldises pildis! Eriti pull oli muidugi see, et keegi teine peale minu ei olnud ka seda esialgu tähele pannud. Hea töö, Hans - tüüp oli meid nudistide randa vedanud.  Selgus, et Saksamaal on see väga tavaline. Vot sulle piknikukohta siis.

Et väheks ei jääks mu feilimisi, siis suutsin ma järjekordselt teha ära oma pudelitrikikese. Kes on näinud, kuidas ma keeratava korgiga pudeleid avan, teab ilmselt, millest juttu. Igatahes võtsin ma pärast mäe otsas matkamist kohvikus istudes Jaksilt ära coca-cola, sest ma enda oma olin juba otsa joonud. No ja mina ei tea, kas ta oli seda loksutanud või mida ta sellega teinud oli, igatahes kui ma pudelilt korki pealt keerutasin, lendas see täie hooga mingi mehe peast mööda, vastu lage ja kolinaga maha. Lootuse, et äkki keegi ei pannud tähele, diliitis ära kõrvallaudadest tulev naer. Hästi läheb.

Aitab küll praeguseks. Ju see, kes tahab, küsib ise juurde. Mainin veel ära, et selle reisi laul oli "Sa mulle ei meeldi!", mis iseloomustab väga hästi reisi jooksul olnud suhtlust meie nelja vahel - kõik lihtsalt öeldi julmalt välja :D. Ja sellepärast te mulle meelditegi :)!

Lõpetuseks paar pilti ning video mudas hängimisest:

Jaksi pidas vajalikuks tulla mägedesse matkama minikleidikesega. Kus on selle piffi mõistus???

Tegime mäkis Janikaga kõrgeima torni ehitamise võistluse. Üritas, mis ta üritas, aga minu antenniga torni käest sai ta ikka ära!

Koogilõuna Mozarti kohvikus Viinis. Väga fääntsu!

Olen täiendanud oma pildirikkumiseskilli. Ise olen vähemalt väga rahul! Järgmise leveli saavutamiseks hakkan harjutama õhus spagaadiga salto tegemist.

Hans viis meid matkama mägedesse, kus matkarada läkski reaalselt mööda seina. Ilma julgestuseta.

Ahvid looduses. Kohe, kui mina olin üles hüppanud, hakkas Janika ehmatusest karjuma - ta oli oksaga vastu kivi vajunud. Jah, juba hakkasin trenni tegema, et alla võtta.

Otsustasime natuke rajalt kõrvale vaadata ja loodus oli võimas-võimas :)

Minu ja Meelise vägagi tegija bänd! On juba tulnud avaldusi bändiga liituda soovijatelt. Lähemal ajal korraldame castingu, kus kõik võivad näidata, mida nad oskavad ning parimad talendid saavad meiega kaasa tulla juba kohe-kohe toimuvale suvelõputuurile!

Õnnestus üks enam-vähem normaalne pilt ka teha reisi jooksul:

Ja niimõnigi niisama kaunis sõbrapilt. Pole paha, Janika :D!

Järveäärne tsill Hansu kodukandis:

Prahas on siuke maja. Selle otsas seal paremal üleval pidavat olema Praha kõige elegantsem restoran- Tahtsime ofkoors sinna minna, aga no on põrsad - täpselt nüüd olid nad selle remondiks kinni pannud.

Praha kuulsaim kuju "kolm graatsiat":

Ja täpselt selline vaatepilt avanes iga kord, kui keegi oli kaamera välja võtnud :D

Kui siin juba pilt sellest tüübist on, siis on siinkohal õige aeg edastada minu tänusõnad: aitäh, Meelis, et rakendasid minu peal oma erialaseid oskusi, ning hoolitsesid selle eest, et ka pärast pikki sõidupäevi mu selg valus ei oleks! Jaa, ega igal tšikil ei ole reisil kaasas eramassööri!

Oli muhe :)!

Can't stop!

No oli hea. Kohe väga hea!

Kunagi 7-8 aastat tagasi mängis Lauri laagris meile kitarril pärast õhtust trenni lugu nimega "Can't stop". Sellest hetkest alates oli iga kord RHCP vastavat lugu kuulates alguse kitarrisoolo puhas nauding. Nii ka eile.

Ei ole just eriti palju selliseid bände, mille nii paljud lood mulle väga-väga meeldiksid :)

Maksimaalselt täiskasvanulik olen!

Liipsaare metsaonni kõrval paiknevad käbid ja torn pakkusid võimaluse, mida oli raske jätta kasutamata. Nagu korralikult daamile kohane, võtsin T-särgi seljast, kogusin selle käbisid täis, ronisin torni otsa ja jäin teisi ootama. Et mitte olla so-yesterday, hängisin ma ootamise ajal fatseebokis uusi pilte ja apdeite uudistades. Ja kui üks hetk siis teised ujumast tagasi tulid ning tornist mööda kõndisid, sain neile rahulolevalt käbid kaela kallata.

Jah, tulge kõik minuga metsa :)!

Puutöömutt

Kui eelmise suve projektiks oli rõdukene, siis see suvi võtsin midagi vähe pisemat ette: köögilaua! Emps on juba mitu aastat vihjanud, et laud näeb veits vana omadega välja ja vajaks pisut värskendust. No ma siis mõtlesin, et mis see ära ei ole, hangin taldlihvija ja laki ja teen paari tunniga ära. Pfft, nagu ikka, olin ma naiivselt ennast ülehinnanud.

Mind assisteeris sellel päeval oma asjatundmatute kommentaaridega Piret, ja ütleme nii, et mida aeg edasi, seda rohkem ma sain aru, miks tal ei lastud ise oma tuba remondi ajal üle värvida :D. See-eest pakkus ta ülihead seltskonda, tulles iga mõne hetke tagant välja mõne hea mõnitusega :D.

Niisiis oli kõige esimeseks sammuks rentida taldlihvija. Vedas täiega, mingi sõbralik tüüp oli seal tööl, kes minu lolli küsimuse "Nii, kuidas see asi nüüd üldse töötab?" peale ei visanudki meid välja, vaid hakkas hoopiski rahulikult seletama. Muidugi lisas sealjuures, et kui ma ära lõhun, siis pean ma neile sinna tööle tulema. Karm värk!

Edasi lakk! Mõtlesin, et sellega läheb küll nüüd kiiresti: kõnni riiuli juurde, võta lakk ja maksa ära - mis see siis ära ei ole. Pfft, kui me pool tundi hiljem endiselt riiulite vahel ringi surfasime (hommikusöögi olime muidugi vahele jätnud, sest et "Me käime ju ainult korraks ära!"), oli küll selline tunne, et kohe-kohe tuleb tüdimus peale. Aga ei tulnud! Sest et mul oli kaasas ju assistent, kes hakkas kõva häälega draamat tegema ja hüüdis üle poe "HALLOOOO! Kas keegi ometi aitaks meid!??". Läks veel 10 minutit ja siis fainalli aidati - huhh, lõpuks ometi! Sest no neid lakke, värve, peitse, puidukaitsevahendeid ja ma ei tea mida oli seal miiiiitu-mitu suurt-suurt riiulit ja ma ise oleks nagunii mingi totaalselt vale asja võtnud. Kuigi Pirru oleks kindlalt valema, ma ei kahtlegi selles!

Noh, kõigest pool sellest ajast läbi, mis ma töö jaoks plaanisin ja näe, juba ma jõudsingi alustamiseni! Selgus, et lihvimine ei olegi nii lõbus ja kerge töö, kui see pealtnäha välja paistab: käed valusad, ise juba ruigasin, saepurutolmu lendas ja Piret mõnitas - ja nii neli tundi järjest. NELI TUNDI! Hea seegi, et lakkimine läks kiiresti. Või noh, väikse vaheintsidendiga, kui ma andsin järele ja lasin Piretil proovida lakkida - eeskujulikult toppis Piret pintsli viimseni laki sisse ja alles siis taipasin ma küsida "Mida kuradit sa teed??" "Ma ei tea, ma ei ole ju enne lakkinud ja värvinud!". Ja vot siis me mõlemad taipasime, miks Piretil ei lubatud ta oma toas seinu värvida :D.

Kvaliteet on asjal muidugi küsitav (lihvimise praagid tulid välja alles pärast laki pealepanemist) ja ma ei tea, kas 5 tundi on päris see aeg, mis sellise töö peale peaks kuluma, aga vähemalt valmis sai! Heijuhhei :)!

Hey, I put some new shoes on and suddenly everything is right...

 ...ehk kuidas ma neljapäeval Taalile üheks õhtuks külla läksin ja hoopis pühapäeval tagasi koju jõudsin. Niisiis, oli neljapäeva varajane õhtupoolik, kui ma pakkisin oma kodus asjad üheks õhtuks (ehk võtsin selle seljakoti, mis mul ikka koguaeg voodi kõrval minekuvalmilt vedeleb) ja läksin naiivselt Taalile külla, et aastas ikka korra ta kodukene üle vaadata ja veidikene pläkutada. Ise olin muidugi järgmiseks ja ülejärgmiseks päevaks erinevaid plaane teinud, nagu näiteks grillimine kodus ja lõunasöök Meelisega jne. Õhtu jooksul selgus aga, et salakavalal Taalil on hoopis teised plaanid ja nii ma reede hommikul Läti poole Positivusele startisin - igapäevasesse varustusse olid lisandunud roosa sädeleva miki-hiirega pluus, kolm paari sokke ja muud tarvilikku, nende hulgas ka magamiskott, madrats ja kummikud, mis mul õnneks-õnneks teenistusvalmilt viimasel ajal pagasnikus igaksjuhuks igale poole kaasa on rännanud. Täitsa vinks-vonks varustus mu meelest - üheks nädalavahetuseks kärab küll!

Läks ainult neli tundi ja juba me olimegi kohal! Et kellelegi nüüd ei jääks muljet, et me täitsa Läti-Leedu piirile pidime sõitma, siis ei-ei, mingi imega suutsime me 184 kilomeetri läbimiseks nõnda palju aega kulutada. Igatahes, jõudsime kohale ja kuna juba ammu on teada, et öösel ei viitsi keegi telki hakata püsti panema, otsustasime selle toimingu kohe kaelast ära saada. Grete sissejuhatus telkidele oli muidugi paljulubav: maas vedeles kaks telki, mille kohta Gretel oli öelda järgnevat: "See siin (markeriga erinevate maalingutega kaunistatud telk) on normaalne ja see teine on täis Muumiorg". Minu küsiva näo peole nad lihtsalt naersid - jah, ka mina ei teadnud alguses, mida väljend "Muumiorg" võiks ühe telgi kohta öelda. No igatahes nägi ta välja täpselt selline, nagu järgneval pildil on näha - olgu öeldud siinkohal, et tegemist on kuppeltelgiga:

Ma polnudki vist varem nii valu ja vatti saanud telki näinud - ristisime ta hellitavalt Püramiidikeseks. Seest nägi ta muide veel vingem välja kui väljast ja pärast malbet paduvihma olid madratsite all basseinid: puhas kunst, ma ütlen! Mitte, et seda telki nüüd palju kasutatud oleks. Esimesel ööl näiteks olin mina see ainuke nõrguke, kes powernappi vajas, pärast mida tundus juba oluliselt lahedam näiteks võrkkiikedes hängida, mitte telgis. Nii me krabasimegi hommikusöögi ja jätkasime päeva ranna juures lebotamise alal, kus parimat huumorit ümbruskonnale pakkus Grete sellega, kui ta graatsiliselt võrkkiigest välja lendas. Pole paha!

Et aga tema ainsana kõigi tähelepanu endale ei saaks, hakkas lähedaloleva lava juures järsku mingi naine marureipa häälega midagi seletama - NÕNDA VARA HOMMIKUL!? Hääl muutus küll rahulikumaks, aga kuna ta järele ei jätnud, otsustasime tsekkima minna, mis värk on - haa, hommikujooga! Selgus, et see oli maru hea sissejuhatus hip-hop tantsule, mida me pool tundi hiljem Taaliga tantsima sattusime. Peaks iga hommik hakkama hommikuvõimlemist tegema ja paar tantsu tantsima - fiiling on pärast seda maruhea :)!


Võib öelda, et nädalavahetus kokku oli marumuhe, täis häid kontserte ja vingeid inimesi. Et ülevaateid toimunud kontsertide kohta on igal pool juba niigi piisavalt, siis ma sellel teemal siinkohal pikemalt ei peatu - ütlen vaid, et minul oli neid mõnus kuulata ja vähemalt minu hinnangul oli päris tegija värk :)!

Lõpetuseks pilt meres plätserdamisest ja Gretest koos tema mehe uue autoga.

Sisemine rahvusradar ja muud maagilised asjad

Huhh, viimasel ajal on toimunud võrdlemisi palju, alustades sellest, kuidas ma üldsegimitte Sardiiniasse välja ei jõudnud, lõpetades sellega, et äsjalõppenud nädalavahetusel oli tarvis tähistada 5 erinevat sünnipäeva (kui ma muidu satun sünnipäevadele mingi kord kuus või nii...). Aga see, kes soovib, kuuleb sellest kõigest täpsemalt tassikese tee taga, sest et praegu tahan ma hoopiski uhkustada, kui vinge sisemine rahvusradar mul on! Nimelt oli parasjagu 9. juuli õhtu ja kell näitas umbes 22.00, kui ma maandusin Milano lennujaama ning lend Eestisse läks 10. juuli hommikul kell 7.20. Täiesti üksi mööda lennujaama ringi kõndides ja mõeldes, mis edasi, tundus olukord võrdlemisi trööstitu. Ja mida sellises olukorras teha tuleb? Otseloomulikult asja vürtsitada ja tegeleda igasuguste lollustega, mis natukenegi võiksid olukorda huvitavamaks teha. Lülitasin sisse oma sisemise rahvusradari, skännisin ringi paar minutit, istusin ühe noormehe kõrvale pingile, lõin taotluslikult Tšehhovi novellid lahti ning jäin rahulikul ilmel "Petšeneegi" paari esimest lauset lugema. Silmanurgast nägin, kuidas poiss kõrvalt vaikselt teksti snaibib ning üsna pea tuli ootuspärane "Kas sulle meeldib Tšehhov?". HAA! SKOOR! MA TEADSIN! Ja selle hetkega oli öö täis vestlust kindlustatud. Muuhulgas oli hommikuks väsimus täpselt selline, et kui me kaarte mängisime, siis üks poiss jagas kaardid tuima rahuga laiali pildid ülevalpool ja ka pärast seda, kui me naerma hakkasime, ei saanud ta aru, mis nüüd ometi valesti sai. Mõelge nüüd ise, kui produktiivne aju sellises seisukorras on ja kas tasub ikka öö läbi eksamiteks õppida või võiks ikka paar unetundi ka koguda ;)

Aga. Mis värk sellega on, et kui ma pole plaaninud peol sauna minna, siis läbimärjaks saan ma ikkagi?? Kui keegi mäletab, siis poolteist aastat tagasi kirjutasin ma siin kursapeost, kus mind täies riietuses tünnisauna sisse visati (kui ma olin nimelt kõik käterätid ja värgid koju jätnud, sest ma ju EI plaaninud sauna minna). No seekord päris nii hull see lugu ka ei olnud, aga riideid kuivaks ikka ei jäetud. Istusin rahulikult diivani peal oma vahva kleidikesega ja rääkisin rahvaga juttu, kui ühtäkki mainisin mu kõrval istuvale poisile "Õõõh, ära tule mulle oma märgade pükstega pihta!". Selle peale jooksis Siiri kilgates sauna poole ja tuli sealt poole minuti pärast läbimärjalt koos Gertrudiga tagasi ning hüppasid kahekesi hoogsalt mulle peale (et kellelgi mingeid imelikke mõtteid siin ei tekiks, siis olgu siinkohal mainitud, et päevitusriided olid neil seljas), teatades elutargalt "Ei oleks tasunud hakata vinguma! Sauna oleksid pidanud tulema!". On põrssad, ma ütlen! :D

Et jutt ikka korralikult seinast seina oleks, siis kõigile teadmiseks: täna käisime meie Hemminkiga jooksmas. Öösel. Vihma käes. Pool maad Hemminki ruigas ja sõimas mind, et ma ta kaasa vedasin, aga no, olgem ausad, tegelt on ikka täitsa mõnna-mõnna mööda porilompe plätserdada! Teetööline Hemminki pärast trenni:

Maagiline mutt, kas pole? Ja kes sellest veel ei usu, et ta piisavalt maagiline on, siis lisaboonusena oskab ta võlutrikke ka! Tänane eritrikk näiteks oli see, et ta suutis tuba koristades oma hommikumantli vöö tolmuimejasse tõmmata - ise kommenteeris ta juhtunut järgnevalt: "See lihtsalt läks! Viuhh! Ma ei jõudnud jalgagi peale panna!". Mul on lausa hea meel näha, et ma ei ole ainuke, kes nii armetult feilib.

Lõpetuseks kolm pilti: üks varvastest, üks sellest, kuidas ma hommikul pea aknast välja pistsin ja üks kokteilist. Miks kokteilist? Eks ikka sellepärast, et see pidavat maruhea kokteil piltide tegemiseks olema (täpsemalt küll feissbuki piltide, aga kärab siia kah!). Nimelt olime me tädipojaga vingesse lounge'i maha istunud, kui keskeas härrasmehest teenija teatas, et neil on küll igasuguseid tavalisi kokteilie ka, aga vot see üks - rosso de sicilia (või midagi sellist...) - on kõige parem FB-piltide tegemise kokteil. Einoh! Kui onu juba nii räägib, siis tuleb ju võtta!

Palav on!

Reedel l6ppes minu imearmas praktika ja mul oli päris ausalt kohe kahju sealt ära minna - super inimesed hea huumoriga ja huvitav töö. Väga vinge mu meelest :)! Kui ma muidu väga tihti inimestele millegipärast komplimente ei ytle, siis seekord ma otsustasin kirjakese kirjutada ja selle koos kommidega puhketuppa lauale jätta. Pehmekeseks hakkan muutuma :)

Kohe pärast tööd seadsin oma sammud (s6na otseses m6ttes tipa-tapa - yhistransport mulle Tallinnas eriti ei meeldi) lennujaama suunas. Veel terve tee oli mul naeratus näol ja m6tlesin selle vahva kuu peale, mis ma praktikakohakeses veetsin. Oma armsa käsipagasikese olin ma juba aegsasti yleeelmisel 6htul valmis pakkinud! (jaa! Mina ja pakkisin juba n6nda varakult - tase omaette, onju!). Lennujaamas oli järjekordselt vestlus pakikontrollis olevate turvatöötajatega - seekord 6nneks vahva vestlus:
"Vedelikke v6i arvutit on kotis?"
"Eip, ainult salat."
"MIISASI??"
"Salat. Tead kyll...tavaline kartulisalat."
"Sellist asja ma kuulen kyll esimest korda..."
(minu 6igustuseks olgu öeldud, et näiteks kohupiim on käsipagasis keelatud)

Natuke lendamist, natuke klaveri6pinguid minu tädi juhendamisel, natuke töötamist tema aias ja natuke veel lendamist ja juba ma j6udsingi riiki, mis on oma pindalalt kolm korda väiksem, kui Hiiumaa, kus ei ole yhtegi j6ge ega järve ning kus ilmad on oioioi, kui soojad. Kui me eile hommikul Malta lennujaamas maandusime, oli täielik vedamine, et Emmalyn, Hendriku s6brants vanast ajast, oli meile lennujaama vastu tulnud ning terve päeva vabaks v6tnud, et meiega tegeleda. Sest no plaanidega läks täpselt nii, nagu alati läheb...mehed/poisid olid plaaninud, et j6uavad meie ööbimiskohaga tolleks päevaks kohale, aga kuna mootoritega oli mingi buuhuu-segadus olnud, siis olid nad tol hetkel omadega alles kuskil Sitsiilias. Nii et kasutasime aega, et tutvuda Emmalyni koduga (mis nägi muideks välja nagu muuseum), tutvuda kohalike 5000 aastat vanade varemetega ja muidugi, et niisama ringi jalutada. Mis ei olnudki nii lihtne, kui pealtnäha tundub. Mina, kui lihtne p6hjamaa neiu, v6rdlemisi sulasin terve eilse päeva - varjus oli kaunis 34 kraadi, v6ite ise m6elda, mis tunne päikese käes jalutada oli.

Liiklus on siin muide selline, et isegi kui ta ei oleks vasakpoolne, oleks ta endiselt päääris kreisi. Kui ma ei oleks peas kordanud lauset "Ta on siiani siin normaalselt hakkama saanud, ju siis nii käibki...", oleks ma ilmselt konstantselt yritanud pidurit vajutada - veel enam oli kogu seda asja naljakas vaadata, istudes koha peal, kus ma olen harjunud, et juht on.

Huumor on siin ka täitsa omal kohal - täna, kui tädi koos oma poegadega olid mind masti otsa t6mbanud, hyppas Hendrik laevalt maha, nii et ma mastiga edasi-tagasi päääris vahvalt k6ikusin (mast on 14,9 meetrit k6rge) ja siis tädi teatas, et nad lähevad nyyd grillima ära - vaata ise, mis 6htu otsa seal yleval teed. 6nneks siiski v6eti mind sealt alla tagasi, sest no sellest grillimisest poleks kyll tahtnud ilma jääda. Emmalyni ema oli maruuhke toidu valmistanud ja nende siseaias oli kuidagi täpselt välikohviku interjöör - jäin täiega rahule. Kyll aga ei jäänud ilmselt rahule mu kleit, mille valgele osale ma r66msalt liha koos ketsupiga poetasin - nii ma sattusingi pesuväel nende vannitoas oma kleiti pesema. Kyll oli alles vahva 6htusöök! Tyypiline mina, no.
Ja muideks, vähe sellest, et toit oli uhke, pandi mulle ka 1,5 liitrit sangriat tee peale kaasa. Kyll nad on ikka hoolivad :D.

Teine tänane feil: panin peale SPF30 päiksekreemi ja arvasin, et nyyd on kyll kindel värk, et midagi ära ei p6leta - punased 6lad väitsid 6htul igatahes vastupidist. Ilmselgelt polnud see suvi enne siiatulekut eriti päikest näinud.