Ja kõigile muidugi teadmiseks, et ilmselgelt (p-väärtuse olulisuse nivool 0.46) sööb Merli süstemaatiliselt teiste eest koguaeg kõik kommid ära!!! Mitte midagi ei ole siin juhuslik!
17.3.19
Such science, much learning
Ma olen põhimõtteliselt nüüd staar! Minust räägiti loengus! Kohe päris pikalt arutati! Autogramme jagan järgmine kolmapäev kaubamaja ees.
Ja kõigile muidugi teadmiseks, et ilmselgelt (p-väärtuse olulisuse nivool 0.46) sööb Merli süstemaatiliselt teiste eest koguaeg kõik kommid ära!!! Mitte midagi ei ole siin juhuslik!
Ja kõigile muidugi teadmiseks, et ilmselgelt (p-väärtuse olulisuse nivool 0.46) sööb Merli süstemaatiliselt teiste eest koguaeg kõik kommid ära!!! Mitte midagi ei ole siin juhuslik!
10.3.19
Talverõõmud vol2
Nagu ka mõningatel eelmistel aastatel, asusime ka seekord Pirruga Kesk-Euroopa poole bussikesega teele, et mõned kiiremad vastlaliud mäest alla teha. Varustus oli mul muidugi suurepärane: sokke pole, püksid katki, jopet pole, kiiver katki jne. Ilmselgelt olin aastaid juba edasi lükkanud varustuse täiendamist. Jope valisin loomulikult sellise, et ikka korralik pühademuna mäe peal välja näha, kiiver sai igati edev (värviks "matte ice", mille Piret hiljem sujuvalt sassi ajas ja seletas, et Nelel on "flat cappuccino" värvi kiiver), sokkide osas lootsin orienteerumissokkide peale ja pükste jaoks võtsin kaasa niidi ja nõela. Noh, umbes et bussis on ju 30h aega seda parandada ja üldse jõuab kohale ju üks õhtu enne mäeleminekut jne.
Loomulikult, lõpuks kui oli 15 minutit mäeleminekuni aega, siis ma avastasin, et mul ju püksid vabsee lõhki jalgevahelt ja see pisiasi õmblemisevärk on nüüd küll sutsu meelest läinud. Mis seal ikka: paar krõbedamat sõna, sest niit ja nõel ei tahtnud omavahel sõbruneda, aga edasi läks nagu lennates! Küll on hea, et ma väiksena usinasti käsitöötunnis käisin. 7 min hiljem, kui püksid olid terved, olin ma enda üle ikka maruuhke. Lausa nii uhke, et see nõel jäi küll kus see ja teine. Hiljem mitu päeva veel otsisin, et ei tea huvitav küll, kuhu see nõel nüüd niimoodi ometigi kaduda sai. Reisi viimasel päeval asju kokku pannes leidsin selle muidugi Pireti voodist (ma voodite peal lappisin neid pükse). Lausa teki alt. Umbes täpselt nii hea toakaaslane olengi!
See aasta kuulusid varustusse ka suusad - nimelt olin ma otsustanud elus esimest korda mäesuusatamise ära proovida. Sõbrad olid ka megatoetavad muidugi. Läksime kõik koos tõstukitega mäetippu, valisime mulle välja suurepärase punase nõlva (kes ei tea, siis see on see keskmise raskusega) ja öeldi, et davai, pane nüüd suusad alla ja hakkame siis minema. Piret ja Laura-Gerli jäid muidugi õhinal seda tsirkust vaatama ja filmima. Noh et äkki näeb ikka korralikku kukerpallitamist või midagi. Ma küll käisin korra päris uhkelt laperdades kõhuli pikali, aga nad olid ikkagi väga-väga pettunud, sest ootasid ikka palju enamat. Mina muidugi pettunud ei olnud, et ma esimese laskumisega midagi ära ei murdnud. Küll aga olin ma oiiiiiii kui väsinud, reaalselt higi tilkus kulmudest. Siuke sport!
Kuna ma suuskadega nüüd ülemäära hullusti ei feilinud, tuli ometigi millegi muuga feilida. Ja selle ülesandega sain ma väga hästi hakkama! Sõidust väsinud, nagu ma olin, alustasin ma esialgu feilimist sellega, et jätsin oma mütsi sinna söögikohta, kus me lõunatasime (seda avastasin muidugi kõvasti hiljem, kui enam tagasi ei saanud minna). Jätkasin oma jada sellega, et ma suutsin mäest alla tulla vale tõstukiga. Miks ma üldse tõstukiga alla tulin? Sest ma enam ei jaksanud ja mõtlesin, et see on hea kiire kindel viis õigeks ajaks parklasse jõuda, kust kindlal ajal meie armas bussike meid hotelli tagasi viis. Sellises kohas see vale tõstukiga alla tulemine ei tähenda, et kand ja varvas ja 5 min pärast õiges kohas. Õnneks vedas ja sain kohe mingi bussikese peale ja hilinesin ainult 10 min. Tee peal veel mõtlesin, et äkki õnnestub ikka hotelli välja leida mingi buss...teades, kui palju see seltskond puid alla laob. Sellest mõttest ma ikkagi loobusin ja läksin astusin vastu oma saatusele: 4 päeva mõnitusi sel teemal, kuidas Nele orienteeruda ei oska :D.
Tagasiteel otsustasime Piretiga olla väga abivalmid ja rakendada oma loomulikku annet, aidates projekteerida ühele neiule kodu. Nimelt meil oli bussis üks tsikk, kellel oli teada maatüki kuju ja maja ruutmeetrid ning maja ise ootas veel välja mõtlemist. Meist viis rida tagapool oli olemas küll ka päris arhitekt, aga no...miks me Piretiga halvemad peaksime olema, eksole!? Joonistasime kõigest hingest ja megainnukalt ja täiega lahe nägi välja juba, aga siis avastas Piret, et oooooot, kus WC'd on? Jah...see pisidetail oli täitsa meelest läinud. Küll aga oli olemas vann keset tuba ja väga edev kamin ja talveaed. Hiljem millalgi, kui täitsa valmis oli, avastasime veel, et see teine pisidetail - välisuks - oli ka sutsu ununenud. Aga muidu oli väga vinge kodu!
Veitsa pildikesi ka. Kõigepealt loomulikult maailma kõige mugavamad reisijalanõud, millega sai kepselda läbi lume ja sahiseda mööda muru:
Pühademuna:
Kes ei tea, kuidas see lumelauatamine päris täpselt käib, siis vot niimoodi. Mõlemat jalga tavaliselt pole kinni vaja panna:
Mida me seal mäel tegelikult tegime? Ilmselgelt lebotasime ja püherdasime niisama:
Loomulikult, lõpuks kui oli 15 minutit mäeleminekuni aega, siis ma avastasin, et mul ju püksid vabsee lõhki jalgevahelt ja see pisiasi õmblemisevärk on nüüd küll sutsu meelest läinud. Mis seal ikka: paar krõbedamat sõna, sest niit ja nõel ei tahtnud omavahel sõbruneda, aga edasi läks nagu lennates! Küll on hea, et ma väiksena usinasti käsitöötunnis käisin. 7 min hiljem, kui püksid olid terved, olin ma enda üle ikka maruuhke. Lausa nii uhke, et see nõel jäi küll kus see ja teine. Hiljem mitu päeva veel otsisin, et ei tea huvitav küll, kuhu see nõel nüüd niimoodi ometigi kaduda sai. Reisi viimasel päeval asju kokku pannes leidsin selle muidugi Pireti voodist (ma voodite peal lappisin neid pükse). Lausa teki alt. Umbes täpselt nii hea toakaaslane olengi!
See aasta kuulusid varustusse ka suusad - nimelt olin ma otsustanud elus esimest korda mäesuusatamise ära proovida. Sõbrad olid ka megatoetavad muidugi. Läksime kõik koos tõstukitega mäetippu, valisime mulle välja suurepärase punase nõlva (kes ei tea, siis see on see keskmise raskusega) ja öeldi, et davai, pane nüüd suusad alla ja hakkame siis minema. Piret ja Laura-Gerli jäid muidugi õhinal seda tsirkust vaatama ja filmima. Noh et äkki näeb ikka korralikku kukerpallitamist või midagi. Ma küll käisin korra päris uhkelt laperdades kõhuli pikali, aga nad olid ikkagi väga-väga pettunud, sest ootasid ikka palju enamat. Mina muidugi pettunud ei olnud, et ma esimese laskumisega midagi ära ei murdnud. Küll aga olin ma oiiiiiii kui väsinud, reaalselt higi tilkus kulmudest. Siuke sport!
Kuna ma suuskadega nüüd ülemäära hullusti ei feilinud, tuli ometigi millegi muuga feilida. Ja selle ülesandega sain ma väga hästi hakkama! Sõidust väsinud, nagu ma olin, alustasin ma esialgu feilimist sellega, et jätsin oma mütsi sinna söögikohta, kus me lõunatasime (seda avastasin muidugi kõvasti hiljem, kui enam tagasi ei saanud minna). Jätkasin oma jada sellega, et ma suutsin mäest alla tulla vale tõstukiga. Miks ma üldse tõstukiga alla tulin? Sest ma enam ei jaksanud ja mõtlesin, et see on hea kiire kindel viis õigeks ajaks parklasse jõuda, kust kindlal ajal meie armas bussike meid hotelli tagasi viis. Sellises kohas see vale tõstukiga alla tulemine ei tähenda, et kand ja varvas ja 5 min pärast õiges kohas. Õnneks vedas ja sain kohe mingi bussikese peale ja hilinesin ainult 10 min. Tee peal veel mõtlesin, et äkki õnnestub ikka hotelli välja leida mingi buss...teades, kui palju see seltskond puid alla laob. Sellest mõttest ma ikkagi loobusin ja läksin astusin vastu oma saatusele: 4 päeva mõnitusi sel teemal, kuidas Nele orienteeruda ei oska :D.
Tagasiteel otsustasime Piretiga olla väga abivalmid ja rakendada oma loomulikku annet, aidates projekteerida ühele neiule kodu. Nimelt meil oli bussis üks tsikk, kellel oli teada maatüki kuju ja maja ruutmeetrid ning maja ise ootas veel välja mõtlemist. Meist viis rida tagapool oli olemas küll ka päris arhitekt, aga no...miks me Piretiga halvemad peaksime olema, eksole!? Joonistasime kõigest hingest ja megainnukalt ja täiega lahe nägi välja juba, aga siis avastas Piret, et oooooot, kus WC'd on? Jah...see pisidetail oli täitsa meelest läinud. Küll aga oli olemas vann keset tuba ja väga edev kamin ja talveaed. Hiljem millalgi, kui täitsa valmis oli, avastasime veel, et see teine pisidetail - välisuks - oli ka sutsu ununenud. Aga muidu oli väga vinge kodu!
Veitsa pildikesi ka. Kõigepealt loomulikult maailma kõige mugavamad reisijalanõud, millega sai kepselda läbi lume ja sahiseda mööda muru:
Piret oma tavalises elemendis:
Pühademuna:
Kes ei tea, kuidas see lumelauatamine päris täpselt käib, siis vot niimoodi. Mõlemat jalga tavaliselt pole kinni vaja panna:
Mida me seal mäel tegelikult tegime? Ilmselgelt lebotasime ja püherdasime niisama:
17.2.19
Talverõõmud
Kui keegi millalgi mõtles, et huvitav, milliste inimestega ma seal Šotimaal ikkagi igapäevaselt koos tegutsesin, siis nüüdseks on minuni jõudnud imeline grupipilt (kes ära ei tunne, siis ma see paremalt teine):
No vot siis. Muidu on vahepeal olnud kuhjaga talverõõmude nautimist - kui mul juba see suurepärane võimalus siin lumises Eestis on :). Kõigepealt oli muidugi kauaoodatud Vastseliina-nädalavahetus. Nimelt poolteist aastat tagasi juba läksid mul silmad särama, kui seal külasolles mootorsaani nägin. Ja seletasin muudkui, kuidas ma tulen talvel tagasi ja vot siiiiis lähme sõidame nii et vähe ei ole. Fast forward kõigest pooltest aastat ja juba ma jõudsingi sinna uuesti. Alguses olin marukõva mutt:
Tuhisesin nii et lund lendas vasakule ja paremale! 5 minutit hiljem, kui ma selle masina kapitaalselt hange kinni sõitsin, siis ma enam nii kõva mutt ei olnud. Selgus, et mu tuhisemine polnud ikka päris nii tuhisemine ja liiga aeglase hoo pärast suutsin ennast ilusti kõrgesse hange kinni kaevata. Et ikka asja veel keerulisemaks teha, üritasin ma esialgu ise edasi või tagasi liikuda. Selgus, et sai veits vale otsus. Väike walk-of-shame, hunnikus teise mõnitusi ja naeru ja juba nad olidki kõik maruabivalmilt mind välja kaevandamas (10 min hiljem kaevandas sama seltskond oma autot välja, mis selgus, et oli ka täiesti kinni jäänud, hää-hää):
Jep, nii osav olengi! Minu suureks üllatuseks ei öeldud mulle selle peale "Aitab sulle küll!", vaid saadeti üksi metsaradadele sõitma. Ütleme nii, et jalg värises ikka korralikult. Selgus, et suts keerulisem on selle asjaga sõita, kui filmidest paistab.
Et aga lund oli ka paar nädalat hiljem küllaga alles, tekkis uus võimalus selle nautimiseks töökoha poolt korraldatud talvisel spordipäeval. Mõnusal sombusel sulalumega päeval hakkas meil pihta suurepärane suusakoolitus! Kusjuures suur osa seltskonda oli suuskadel esimest korda, nii esimese kümne minuti jooksul, kus meile selgitati lihtsalt teooriat ja värki (ehk kus me lihtsalt seisime suuskadega) oli järjest kuulda pots-ja-pots, kuidas keegi jälle kohapeal seistes käpuli käis. Nagu arvata võib, tuli edasi väga meeleolukas koolitus! Mul seekord vedas ja sain paarisharjutusi teha vana proffiga, kes oleks ilmselt silmad kinni ja 10 numbrit suuremate saabastega ka kõik lebolt ära teinud. Mis nii elul viga, eksole! Lase aga ise lebosse ja naudi seda, kuidas kõik sujub.
Olgu öeldud, et hetk enne seda pilti ma oleks peaaegu pikali pannud.
Lõpetuseks midagi täiesti muud. Käisin ükspäev külas ja pererahvas tahtis mulle demonstreerida, kuidas nende uus edev saunakeris töötab. Ja see, mis järgnes, on ilmselt kõige ehedam first-world Eesti probleem: kui esialgu võtsid nad uhkelt kohe oma mobiilid välja, siis mõne hetke pärast selgus, et saunakerisesse ei saanudki hetkel sisse logida, sest app'i uuendusega oli korraks midagi kasutajanime ja parooliga juhtunud. Ja üleüldsegi pidavat keris vahepeal valesse wifi-võrku hüppama. Katsu siis välismaalastele seda meie saunakultuuri selgitada...
No vot siis. Muidu on vahepeal olnud kuhjaga talverõõmude nautimist - kui mul juba see suurepärane võimalus siin lumises Eestis on :). Kõigepealt oli muidugi kauaoodatud Vastseliina-nädalavahetus. Nimelt poolteist aastat tagasi juba läksid mul silmad särama, kui seal külasolles mootorsaani nägin. Ja seletasin muudkui, kuidas ma tulen talvel tagasi ja vot siiiiis lähme sõidame nii et vähe ei ole. Fast forward kõigest pooltest aastat ja juba ma jõudsingi sinna uuesti. Alguses olin marukõva mutt:
Tuhisesin nii et lund lendas vasakule ja paremale! 5 minutit hiljem, kui ma selle masina kapitaalselt hange kinni sõitsin, siis ma enam nii kõva mutt ei olnud. Selgus, et mu tuhisemine polnud ikka päris nii tuhisemine ja liiga aeglase hoo pärast suutsin ennast ilusti kõrgesse hange kinni kaevata. Et ikka asja veel keerulisemaks teha, üritasin ma esialgu ise edasi või tagasi liikuda. Selgus, et sai veits vale otsus. Väike walk-of-shame, hunnikus teise mõnitusi ja naeru ja juba nad olidki kõik maruabivalmilt mind välja kaevandamas (10 min hiljem kaevandas sama seltskond oma autot välja, mis selgus, et oli ka täiesti kinni jäänud, hää-hää):
Jep, nii osav olengi! Minu suureks üllatuseks ei öeldud mulle selle peale "Aitab sulle küll!", vaid saadeti üksi metsaradadele sõitma. Ütleme nii, et jalg värises ikka korralikult. Selgus, et suts keerulisem on selle asjaga sõita, kui filmidest paistab.
Et aga lund oli ka paar nädalat hiljem küllaga alles, tekkis uus võimalus selle nautimiseks töökoha poolt korraldatud talvisel spordipäeval. Mõnusal sombusel sulalumega päeval hakkas meil pihta suurepärane suusakoolitus! Kusjuures suur osa seltskonda oli suuskadel esimest korda, nii esimese kümne minuti jooksul, kus meile selgitati lihtsalt teooriat ja värki (ehk kus me lihtsalt seisime suuskadega) oli järjest kuulda pots-ja-pots, kuidas keegi jälle kohapeal seistes käpuli käis. Nagu arvata võib, tuli edasi väga meeleolukas koolitus! Mul seekord vedas ja sain paarisharjutusi teha vana proffiga, kes oleks ilmselt silmad kinni ja 10 numbrit suuremate saabastega ka kõik lebolt ära teinud. Mis nii elul viga, eksole! Lase aga ise lebosse ja naudi seda, kuidas kõik sujub.
Olgu öeldud, et hetk enne seda pilti ma oleks peaaegu pikali pannud.
Lõpetuseks midagi täiesti muud. Käisin ükspäev külas ja pererahvas tahtis mulle demonstreerida, kuidas nende uus edev saunakeris töötab. Ja see, mis järgnes, on ilmselt kõige ehedam first-world Eesti probleem: kui esialgu võtsid nad uhkelt kohe oma mobiilid välja, siis mõne hetke pärast selgus, et saunakerisesse ei saanudki hetkel sisse logida, sest app'i uuendusega oli korraks midagi kasutajanime ja parooliga juhtunud. Ja üleüldsegi pidavat keris vahepeal valesse wifi-võrku hüppama. Katsu siis välismaalastele seda meie saunakultuuri selgitada...
23.1.19
Nonii, tarkpead, näidake, mis te oskate!
Kõik targad ja ilusad, nüüd on teie võimalus särada! Ükspäev eile sain ma Agnesega kokku, et väiksele õhtusöögikesele minna. Korraliku õpetajana oli temal muidugi peaaegu terve kilo õpilaste töid kaasas parandamiseks ja muidugi tahtsin ka mina ülesandeid näha!
Teile lahendamiseks siin selline Agnese koostatud ülesanne:
"Matt Damon sõidab kosmoselaevaga ja avastab, et tal jääb Maa orbiidini jõudmiseks 5 m/s kiirusest puudu. Kosmoselaevas on vanu füüsikaõpikuid, millest ühe mass on 10 kg. Matt Damon on tugev mees ja suudab skafandris olles kosmoselaeva ukse pealt õpiku visata kiirusega 75 m/s. Kosmoselaeva mass koos Matt Damoniga on 3 tonni. Mitu õpikut peab näitleja ära viskama, et vajalik kiirusemuutus saavutada? Õpiku viskamisel toimuvat kosmoselaeva massi vähenemist ei pea arvestama."
Esimesele õigesti vastajale teen Tartus lõunasöögi välja!
Laske aga tulla!
Teile lahendamiseks siin selline Agnese koostatud ülesanne:
"Matt Damon sõidab kosmoselaevaga ja avastab, et tal jääb Maa orbiidini jõudmiseks 5 m/s kiirusest puudu. Kosmoselaevas on vanu füüsikaõpikuid, millest ühe mass on 10 kg. Matt Damon on tugev mees ja suudab skafandris olles kosmoselaeva ukse pealt õpiku visata kiirusega 75 m/s. Kosmoselaeva mass koos Matt Damoniga on 3 tonni. Mitu õpikut peab näitleja ära viskama, et vajalik kiirusemuutus saavutada? Õpiku viskamisel toimuvat kosmoselaeva massi vähenemist ei pea arvestama."
Esimesele õigesti vastajale teen Tartus lõunasöögi välja!
Laske aga tulla!
14.1.19
Ega trenn pole häbiasi...
Jää peal juba patserdasin nagu pardibeebi, nüüd oli aeg see asi järgmisele tasemele viia! Oma aasta esimese suusasõidu lükkasin sujuvalt edasi ning asendasin selle suurepärase lestadega mäkketõusutrenniga lumistel Toomemäe nõlvadel! Jep, täpselt nii ongi nagu tundub:
See käib umbes niimoodi, et pöörad varbad nii välja, kui saab ja siis põlve võimalikult kõrgele tõstes selliste väga graatsiliste suure kaarega sammudega patserdad mööda nõlvasid üles. Loomulikult tahavad need lestad ennast nunnult lume sisse kaevata ning haare pole talla all just kõige parem. Esimest korda järsemal nõlval proovides libisesin pärast kahte sammu sama targalt alla tagasi. Ahaa! Järelikult oli aeg nelivedu sisse lülitada! Selgus, et see taktika töötas, nii et tudengite talimängude lestajooksuks olen mina igatahes nüüd valmis (justnimelt selle jaoks me tehnikat lihvisimegi).
Nagu selliste asjadega ikka, jalutas loomulikult üks hetk mu gümnaasiumiaegne kehaliseõpetaja mööda ja hõikas "Jõudu!". Vastasin muidugi viisakalt "Tarvis!". "Kas nende asjadega mitte vees ei peaks olema?". Selle peale hõikasin juba rõõmsalt "Eiei! Kõik on täpselt nii nagu peab!" ja kepsutasin uuesti tõusu võtma. Eriti vinge on nendega muidugi veel mäest alla tulla! Pmst varbad veitsa taeva poole ja liugled alla nagu suuskadega - veidi optimistlik tundus esialgu, aga tegelt oli täiesti ok. K*radi külm oli ainult! 15 minutit lõbu ja juba olidki varbad nõnda jääs, et oli aeg tavalisi jooksuringe veidi teha. Teised entusiastid kallasid varvastele veitsa sooja vett peale ja jätkasid usinalt treenimist, aga ma nii tegija veel pole.
See käib umbes niimoodi, et pöörad varbad nii välja, kui saab ja siis põlve võimalikult kõrgele tõstes selliste väga graatsiliste suure kaarega sammudega patserdad mööda nõlvasid üles. Loomulikult tahavad need lestad ennast nunnult lume sisse kaevata ning haare pole talla all just kõige parem. Esimest korda järsemal nõlval proovides libisesin pärast kahte sammu sama targalt alla tagasi. Ahaa! Järelikult oli aeg nelivedu sisse lülitada! Selgus, et see taktika töötas, nii et tudengite talimängude lestajooksuks olen mina igatahes nüüd valmis (justnimelt selle jaoks me tehnikat lihvisimegi).
Nagu selliste asjadega ikka, jalutas loomulikult üks hetk mu gümnaasiumiaegne kehaliseõpetaja mööda ja hõikas "Jõudu!". Vastasin muidugi viisakalt "Tarvis!". "Kas nende asjadega mitte vees ei peaks olema?". Selle peale hõikasin juba rõõmsalt "Eiei! Kõik on täpselt nii nagu peab!" ja kepsutasin uuesti tõusu võtma. Eriti vinge on nendega muidugi veel mäest alla tulla! Pmst varbad veitsa taeva poole ja liugled alla nagu suuskadega - veidi optimistlik tundus esialgu, aga tegelt oli täiesti ok. K*radi külm oli ainult! 15 minutit lõbu ja juba olidki varbad nõnda jääs, et oli aeg tavalisi jooksuringe veidi teha. Teised entusiastid kallasid varvastele veitsa sooja vett peale ja jätkasid usinalt treenimist, aga ma nii tegija veel pole.
11.1.19
Talvevõlumaa
Käisin täna täiega käbla. No ikka selliselt korralikult. Patseerisin rahulikult lõunasöögilt tagasi ja mõtisklesin omi mõtteid ja vestlesin malbelt, kuni järsku läks täiega lappama ära. Niigi ma pole veel täitsa harjunud sellega, et maapind kohati nõnda libe on ja jalad ettearvamatus suunas vahel sammu lõpetavad. Aga see oli ikka next level. Jalad panid viuhhh alt minema, üritasin veel mitu korda päästa (haa, ega ma kergelt alla ei andnud!), aga täiesti null haaret oli maapinnaga. Nagu väike pardibeebi patserdasin keset jäävälja. Kahju, et keegi ei filminud. Igatahes kui ma lõpuks parema kanni peale maha prantsatasin, siis vastutulevatel tädidel olid näod nõnda ehmunud, et mul hakkas lausa kahju nendest. Et vaesekesed...pidid minu pärast nüüd nõnda ehmuma! Isegi töökaaslased olid hirmustõsiste ja ehmunud nägudega ja keegi ei julgenudki naerma pahvatada. Kusjuures oleks võinud naerda. See tõsidus tekitab kuidagi piinliku vaikuse ja selline walk-of-shame laadi püstironimine ja edasikõndimine on :D. Oh, küll on vahva olla tagasi talvevõlumaal!
7.1.19
A mis sa tavaliselt külakostiks viid?
Nagu te kõik teate, olen ma absoluutselt hiilgav orienteeruja ja seepärast ei tasu minuga muidugi mitte kunagi karta, et ma kuskil ära eksiksin. Mul kohe on selline suurepärane tunnetus, et kui ma kuskil olen, siis ma täpselt tean, kuidas jõuda vajalikesse kohtadesse. Eriti siis, kui ma seda teed kunagi juba käinud olen. Nõnda siis läkski täpselt nii, et kui me Janikaga Endla raba vaatetornist tuldud teed mööda metsamajja tagasi üritasime minna, avastasime me ühel täiesti suvalisel hetkel, et me oleme juba viimased pool tundi või rohkemgi täiesti lambisesse suunda kõndinud. Nagu ikka 90 kraadi valesti või nii...et asi oleks ikka täitsa kohe suurepärane ja nagu filmis, siis just täpselt sel hetkel oli päike juba loojunud ja kohe-kohe oli täiesti pimedaks minemas. Janikal polnud muidugi telefoni ka veel kaasas. Täielikust jackpotist jäi puudu veel see, et minu telefon ka lost oleks. Õnneks minu oma oli siiski kaasas ja suurepärane orienteeruja Nele sai google-mapsi ja gps'i abil ennast jälle ilusti positsioneerida. Loomulikult kõndisime me siis veel natuke maad hoopis teise valesse suunda ja juba me saimegi õigele teele! Näe, kui rõõmsad me oleme, kui enam-vähem hakkas mingi aimdus tekkima, kuhu suunda minna võiks:
Loomulikult andsime muretsevatele sõpradele Jaksile ja Svennule ka teada, et oleme eksinud. Kirjutasin neile ja puha. Svennu ei reageerinud mitte millegagi ning mõnda aega hiljem Jaksi kirjutas "Kui kurb" ja rohkem ei midagi. Tänks täiega sõbrad!!
Sõpradest rääkides: üks päev kirjutas Joosep mulle, et ta tuleks külla ja võtaks poest koogi ka kaasa. Ma ütlesin, et tule-tule, aga kui sooviavaldusi esitada saab, siis plz too koogi asemel puuvilja. Ma mõtlesin, et umbes nii paar mandariini või midagi, aga ega ma ometigi täpsustama ei hakkanud. Lendas siis tüüp laivi ja ulatas mulle mingi täiega raske kilekoti. Ma veel mõtlesin, et mis nüüd siis, aga asusin muudkui asju lauale laduma ja no...ütle veel, et too natuke puuvilja:
Et siis järgmised päevad saan ma oma päevase vitamiinikoguse igatahes väga lebolt kätte!
Eelmisel nädalal, kui ma haige olin, käisin ennast vanemate pool ravimas - noh, et emme teeb teed ja värki ja saan päevad läbi magada ja nii. Ja kui ma järjekordselt keset ööd üles ärkasin, kuulsin järsku mingit veidrat siutsumist. Natuke küll hämmingus olin, aga mõtlesin, et mis seal ikka. Veidi küll juurdlesin, et huvitav...kuskilt katuse alt ei saa nii valjusti küll linnukesed laulda...aga ometigi nii selge ja kõlav linnulaul on. Mõtlesin veel, et äkki väike õde on endale vahepeal papagoid võtnud - ta on ennegi järsku mitu uut looma endale võtnud, nii et ma ülemäära palju just ei oleks imestanud. Aga rohkem ma selle üle ei juurdlenud. Kuni paar ööd hiljem jälle...suvalisel hetkel keset ööd kuulen valjult linnulaulu...selline kõlav ja selge siutsumine. Järgmine päev siis küsisin õe käest, et kas ta on endale linnukesed võtnud. Ja selgus vägagi kurioosne tõde!! Seda linnulaulu produtseeris üks väikse õe merisigadest. Selgus, et osad, aga üldse mitte paljud, meriseakesed oskavad linnu moodi siutsuda (ja no...ausalt...täiega linnulaul oli!) ning üks minu väikse õe sigadest on sellise suurepärase andega õnnistatud. Väidetavalt teeb ta seda siis, kui tal täiega hea tuju on. Vat mina ei tea, miks tal ainult keset ööd suvalisel ajal nõnda hea tuju on. Igatahes oli see megavalju ja ta võiks oma rõõmulaulu ajastada pigem keset päeva. Vot. Iga päev ikka õpib midagi uut.
Loomulikult andsime muretsevatele sõpradele Jaksile ja Svennule ka teada, et oleme eksinud. Kirjutasin neile ja puha. Svennu ei reageerinud mitte millegagi ning mõnda aega hiljem Jaksi kirjutas "Kui kurb" ja rohkem ei midagi. Tänks täiega sõbrad!!
Sõpradest rääkides: üks päev kirjutas Joosep mulle, et ta tuleks külla ja võtaks poest koogi ka kaasa. Ma ütlesin, et tule-tule, aga kui sooviavaldusi esitada saab, siis plz too koogi asemel puuvilja. Ma mõtlesin, et umbes nii paar mandariini või midagi, aga ega ma ometigi täpsustama ei hakkanud. Lendas siis tüüp laivi ja ulatas mulle mingi täiega raske kilekoti. Ma veel mõtlesin, et mis nüüd siis, aga asusin muudkui asju lauale laduma ja no...ütle veel, et too natuke puuvilja:
Et siis järgmised päevad saan ma oma päevase vitamiinikoguse igatahes väga lebolt kätte!
Eelmisel nädalal, kui ma haige olin, käisin ennast vanemate pool ravimas - noh, et emme teeb teed ja värki ja saan päevad läbi magada ja nii. Ja kui ma järjekordselt keset ööd üles ärkasin, kuulsin järsku mingit veidrat siutsumist. Natuke küll hämmingus olin, aga mõtlesin, et mis seal ikka. Veidi küll juurdlesin, et huvitav...kuskilt katuse alt ei saa nii valjusti küll linnukesed laulda...aga ometigi nii selge ja kõlav linnulaul on. Mõtlesin veel, et äkki väike õde on endale vahepeal papagoid võtnud - ta on ennegi järsku mitu uut looma endale võtnud, nii et ma ülemäära palju just ei oleks imestanud. Aga rohkem ma selle üle ei juurdlenud. Kuni paar ööd hiljem jälle...suvalisel hetkel keset ööd kuulen valjult linnulaulu...selline kõlav ja selge siutsumine. Järgmine päev siis küsisin õe käest, et kas ta on endale linnukesed võtnud. Ja selgus vägagi kurioosne tõde!! Seda linnulaulu produtseeris üks väikse õe merisigadest. Selgus, et osad, aga üldse mitte paljud, meriseakesed oskavad linnu moodi siutsuda (ja no...ausalt...täiega linnulaul oli!) ning üks minu väikse õe sigadest on sellise suurepärase andega õnnistatud. Väidetavalt teeb ta seda siis, kui tal täiega hea tuju on. Vat mina ei tea, miks tal ainult keset ööd suvalisel ajal nõnda hea tuju on. Igatahes oli see megavalju ja ta võiks oma rõõmulaulu ajastada pigem keset päeva. Vot. Iga päev ikka õpib midagi uut.
Subscribe to:
Posts (Atom)