Talverõõmud

Kui keegi millalgi mõtles, et huvitav, milliste inimestega ma seal Šotimaal ikkagi igapäevaselt koos tegutsesin, siis nüüdseks on minuni jõudnud imeline grupipilt (kes ära ei tunne, siis ma see paremalt teine):








No vot siis. Muidu on vahepeal olnud kuhjaga talverõõmude nautimist - kui mul juba see suurepärane võimalus siin lumises Eestis on :). Kõigepealt oli muidugi kauaoodatud Vastseliina-nädalavahetus. Nimelt poolteist aastat tagasi juba läksid mul silmad särama, kui seal külasolles mootorsaani nägin. Ja seletasin muudkui, kuidas ma tulen talvel tagasi ja vot siiiiis lähme sõidame nii et vähe ei ole. Fast forward kõigest pooltest aastat ja juba ma jõudsingi sinna uuesti. Alguses olin marukõva mutt:



Tuhisesin nii et lund lendas vasakule ja paremale! 5 minutit hiljem, kui ma selle masina kapitaalselt hange kinni sõitsin, siis ma enam nii kõva mutt ei olnud. Selgus, et mu tuhisemine polnud ikka päris nii tuhisemine ja liiga aeglase hoo pärast suutsin ennast ilusti kõrgesse hange kinni kaevata. Et ikka asja veel keerulisemaks teha, üritasin ma esialgu ise edasi või tagasi liikuda. Selgus, et sai veits vale otsus. Väike walk-of-shame, hunnikus teise mõnitusi ja naeru ja juba nad olidki kõik maruabivalmilt mind välja kaevandamas (10 min hiljem kaevandas sama seltskond oma autot välja, mis selgus, et oli ka täiesti kinni jäänud, hää-hää):



Jep, nii osav olengi! Minu suureks üllatuseks ei öeldud mulle selle peale "Aitab sulle küll!", vaid saadeti üksi metsaradadele sõitma. Ütleme nii, et jalg värises ikka korralikult. Selgus, et suts keerulisem on selle asjaga sõita, kui filmidest paistab.

Et aga lund oli ka paar nädalat hiljem küllaga alles, tekkis uus võimalus selle nautimiseks töökoha poolt korraldatud talvisel spordipäeval. Mõnusal sombusel sulalumega päeval hakkas meil pihta suurepärane suusakoolitus! Kusjuures suur osa seltskonda oli suuskadel esimest korda, nii esimese kümne minuti jooksul, kus meile selgitati lihtsalt teooriat ja värki (ehk kus me lihtsalt seisime suuskadega) oli järjest kuulda pots-ja-pots, kuidas keegi jälle kohapeal seistes käpuli käis. Nagu arvata võib, tuli edasi väga meeleolukas koolitus! Mul seekord vedas ja sain paarisharjutusi teha vana proffiga, kes oleks ilmselt silmad kinni ja 10 numbrit suuremate saabastega ka kõik lebolt ära teinud. Mis nii elul viga, eksole! Lase aga ise lebosse ja naudi seda, kuidas kõik sujub.



Olgu öeldud, et hetk enne seda pilti ma oleks peaaegu pikali pannud.

Lõpetuseks midagi täiesti muud. Käisin ükspäev külas ja pererahvas tahtis mulle demonstreerida, kuidas nende uus edev saunakeris töötab. Ja see, mis järgnes, on ilmselt kõige ehedam first-world Eesti probleem: kui esialgu võtsid nad uhkelt kohe oma mobiilid välja, siis mõne hetke pärast selgus, et saunakerisesse ei saanudki hetkel sisse logida, sest app'i uuendusega oli korraks midagi kasutajanime ja parooliga juhtunud. Ja üleüldsegi pidavat keris vahepeal valesse wifi-võrku hüppama. Katsu siis välismaalastele seda meie saunakultuuri selgitada...

Nonii, tarkpead, näidake, mis te oskate!

Kõik targad ja ilusad, nüüd on teie võimalus särada! Ükspäev eile sain ma Agnesega kokku, et väiksele õhtusöögikesele minna. Korraliku õpetajana oli temal muidugi peaaegu terve kilo õpilaste töid kaasas parandamiseks ja muidugi tahtsin ka mina ülesandeid näha!

Teile lahendamiseks siin selline Agnese koostatud ülesanne:
"Matt Damon sõidab kosmoselaevaga ja avastab, et tal jääb Maa orbiidini jõudmiseks 5 m/s kiirusest puudu. Kosmoselaevas on vanu füüsikaõpikuid, millest ühe mass on 10 kg. Matt Damon on tugev mees ja suudab skafandris olles kosmoselaeva ukse pealt õpiku visata kiirusega 75 m/s. Kosmoselaeva mass koos Matt Damoniga on 3 tonni. Mitu õpikut peab näitleja ära viskama, et vajalik kiirusemuutus saavutada? Õpiku viskamisel toimuvat kosmoselaeva massi vähenemist ei pea arvestama."

Esimesele õigesti vastajale teen Tartus lõunasöögi välja!
Laske aga tulla!

Ega trenn pole häbiasi...

Jää peal juba patserdasin nagu pardibeebi, nüüd oli aeg see asi järgmisele tasemele viia! Oma aasta esimese suusasõidu lükkasin sujuvalt edasi ning asendasin selle suurepärase lestadega mäkketõusutrenniga lumistel Toomemäe nõlvadel! Jep, täpselt nii ongi nagu tundub:






See käib umbes niimoodi, et pöörad varbad nii välja, kui saab ja siis põlve võimalikult kõrgele tõstes selliste väga graatsiliste suure kaarega sammudega patserdad mööda nõlvasid üles. Loomulikult tahavad need lestad ennast nunnult lume sisse kaevata ning haare pole talla all just kõige parem. Esimest korda järsemal nõlval proovides libisesin pärast kahte sammu sama targalt alla tagasi. Ahaa! Järelikult oli aeg nelivedu sisse lülitada! Selgus, et see taktika töötas, nii et tudengite talimängude lestajooksuks olen mina igatahes nüüd valmis (justnimelt selle jaoks me tehnikat lihvisimegi).

Nagu selliste asjadega ikka, jalutas loomulikult üks hetk mu gümnaasiumiaegne kehaliseõpetaja mööda ja hõikas "Jõudu!". Vastasin muidugi viisakalt "Tarvis!". "Kas nende asjadega mitte vees ei peaks olema?". Selle peale hõikasin juba rõõmsalt "Eiei! Kõik on täpselt nii nagu peab!" ja kepsutasin uuesti tõusu võtma. Eriti vinge on nendega muidugi veel mäest alla tulla! Pmst varbad veitsa taeva poole ja liugled alla nagu suuskadega - veidi optimistlik tundus esialgu, aga tegelt oli täiesti ok. K*radi külm oli ainult! 15 minutit lõbu ja juba olidki varbad nõnda jääs, et oli aeg tavalisi jooksuringe veidi teha. Teised entusiastid kallasid varvastele veitsa sooja vett peale ja jätkasid usinalt treenimist, aga ma nii tegija veel pole.

Talvevõlumaa

Käisin täna täiega käbla. No ikka selliselt korralikult. Patseerisin rahulikult lõunasöögilt tagasi ja mõtisklesin omi mõtteid ja vestlesin malbelt, kuni järsku läks täiega lappama ära. Niigi ma pole veel täitsa harjunud sellega, et maapind kohati nõnda libe on ja jalad ettearvamatus suunas vahel sammu lõpetavad. Aga see oli ikka next level. Jalad panid viuhhh alt minema, üritasin veel mitu korda päästa (haa, ega ma kergelt alla ei andnud!), aga täiesti null haaret oli maapinnaga. Nagu väike pardibeebi patserdasin keset jäävälja. Kahju, et keegi ei filminud. Igatahes kui ma lõpuks parema kanni peale maha prantsatasin, siis vastutulevatel tädidel olid näod nõnda ehmunud, et mul hakkas lausa kahju nendest. Et vaesekesed...pidid minu pärast nüüd nõnda ehmuma! Isegi töökaaslased olid hirmustõsiste ja ehmunud nägudega ja keegi ei julgenudki naerma pahvatada. Kusjuures oleks võinud naerda. See tõsidus tekitab kuidagi piinliku vaikuse ja selline walk-of-shame laadi püstironimine ja edasikõndimine on :D. Oh, küll on vahva olla tagasi talvevõlumaal!

A mis sa tavaliselt külakostiks viid?

Nagu te kõik teate, olen ma absoluutselt hiilgav orienteeruja ja seepärast ei tasu minuga muidugi mitte kunagi karta, et ma kuskil ära eksiksin. Mul kohe on selline suurepärane tunnetus, et kui ma kuskil olen, siis ma täpselt tean, kuidas jõuda vajalikesse kohtadesse. Eriti siis, kui ma seda teed kunagi juba käinud olen. Nõnda siis läkski täpselt nii, et kui me Janikaga Endla raba vaatetornist tuldud teed mööda metsamajja tagasi üritasime minna, avastasime me ühel täiesti suvalisel hetkel, et me oleme juba viimased pool tundi või rohkemgi täiesti lambisesse suunda kõndinud. Nagu ikka 90 kraadi valesti või nii...et asi oleks ikka täitsa kohe suurepärane ja nagu filmis, siis just täpselt sel hetkel oli päike juba loojunud ja kohe-kohe oli täiesti pimedaks minemas. Janikal polnud muidugi telefoni ka veel kaasas. Täielikust jackpotist jäi puudu veel see, et minu telefon ka lost oleks. Õnneks minu oma oli siiski kaasas ja suurepärane orienteeruja Nele sai google-mapsi ja gps'i abil ennast jälle ilusti positsioneerida. Loomulikult kõndisime me siis veel natuke maad hoopis teise valesse suunda ja juba me saimegi õigele teele! Näe, kui rõõmsad me oleme, kui enam-vähem hakkas mingi aimdus tekkima, kuhu suunda minna võiks:






Loomulikult andsime muretsevatele sõpradele Jaksile ja Svennule ka teada, et oleme eksinud. Kirjutasin neile ja puha. Svennu ei reageerinud mitte millegagi ning mõnda aega hiljem Jaksi kirjutas "Kui kurb" ja rohkem ei midagi. Tänks täiega sõbrad!!

Sõpradest rääkides: üks päev kirjutas Joosep mulle, et ta tuleks külla ja võtaks poest koogi ka kaasa. Ma ütlesin, et tule-tule, aga kui sooviavaldusi esitada saab, siis plz too koogi asemel puuvilja. Ma mõtlesin, et umbes nii paar mandariini või midagi, aga ega ma ometigi täpsustama ei hakkanud. Lendas siis tüüp laivi ja ulatas mulle mingi täiega raske kilekoti. Ma veel mõtlesin, et mis nüüd siis, aga asusin muudkui asju lauale laduma ja no...ütle veel, et too natuke puuvilja:

Et siis järgmised päevad saan ma oma päevase vitamiinikoguse igatahes väga lebolt kätte!

Eelmisel nädalal, kui ma haige olin, käisin ennast vanemate pool ravimas - noh, et emme teeb teed ja värki ja saan päevad läbi magada ja nii. Ja kui ma järjekordselt keset ööd üles ärkasin, kuulsin järsku mingit veidrat siutsumist. Natuke küll hämmingus olin, aga mõtlesin, et mis seal ikka. Veidi küll juurdlesin, et huvitav...kuskilt katuse alt ei saa nii valjusti küll linnukesed laulda...aga ometigi nii selge ja kõlav linnulaul on. Mõtlesin veel, et äkki väike õde on endale vahepeal papagoid võtnud - ta on ennegi järsku mitu uut looma endale võtnud, nii et ma ülemäära palju just ei oleks imestanud. Aga rohkem ma selle üle ei juurdlenud. Kuni paar ööd hiljem jälle...suvalisel hetkel keset ööd kuulen valjult linnulaulu...selline kõlav ja selge siutsumine. Järgmine päev siis küsisin õe käest, et kas ta on endale linnukesed võtnud. Ja selgus vägagi kurioosne tõde!! Seda linnulaulu produtseeris üks väikse õe merisigadest. Selgus, et osad, aga üldse mitte paljud, meriseakesed oskavad linnu moodi siutsuda (ja no...ausalt...täiega linnulaul oli!) ning üks minu väikse õe sigadest on sellise suurepärase andega õnnistatud. Väidetavalt teeb ta seda siis, kui tal täiega hea tuju on. Vat mina ei tea, miks tal ainult keset ööd suvalisel ajal nõnda hea tuju on. Igatahes oli see megavalju ja ta võiks oma rõõmulaulu ajastada pigem keset päeva. Vot. Iga päev ikka õpib midagi uut.

Inimesed mu ümber on nii vahvad!

Jep, mulle kingiti kompass! Nüüd ma leian ilusti kodutee üles :)! Paar päevakest veel ja ongi Edinburghi-seiklusekene lõppenud. Marukiirelt lendas see aeg. Eriti veel, kui niiiiii toredad inimesed ümberringi on. Sellega läks küll ikka max-lvl õnneks, et mingid jorsid polnud mind siin vastu võtmas, vaid ülisupermegavinged tegelased, kellest üks huvitavam, kui teine! No mis nii viga mõned kuud siin-seal elada :).

Üks päev sattusin ma siin isegi esimest korda ööklubisse. Ei teagi, millal ma täpselt viimati sellises asjas käisin. Igatahes sattusin ma loomulikult sinna oma uue ilusa jopega ja kui teised rõõmsalt oma jakikesed nurka viskasid (seejuures naljatades, et vahel ei olegi pärast enam jakki alles ja vahel on keegi peal tallanud sellel), otsustasin mina, et ma küll igatahes oma jopekest mitte kuskile silma alt välja ei jäta!! Ja nii ma seal olin: põhimõtteliselt ainukene inimene, kes oli valmis tantsuplatsilt otse polaarekspeditsioonile minema. Kusjuures, minu suureks üllatuseks on see jope nii hea hingavusega, et reaalselt rahva keskel tantsides ei hakkanud ma kordagi higistama. Ma olin ikka malbelt üllatunud.

Enne klubisseminekut ma muidugi feilisin korraks. Ühe töökaaslase tumedanahaline sõber rääkis minuga juttu ja küsis, et mis Eestis siinsest erinevat on. Mina, mõeldes muidugi ainult ilmale ja kuidas siin on nii sombune ja Eestis on kõik nii ilus ja valge ja lumine jne, teatasin "Well...it's a lot more white...". Kui ta mind veidi hämmingus näoga jõllitama jäi, sain ma aru oma feilist. "Nooo!!! Not in that way!!! Like, you know...white Christmas and so...". Õnneks on tal huumorimeelt piisavalt ja õhtu jätkus sama lõbusalt, nagu ta juba olnud oli :)

Ja nüüd muidugi täitsa teisest asjast: pühapäeval oli mul hommikul veidi tõbine tunne, aga päris kindel ka ei olnud. Nii et muidugi oli kõige õigem otsus siis minna lazergamingut tegema ja seal full actionmode'i minna. Pärast 45 min ringijooksmist ja laserpüssiga piupiu ringijauramist olin ma korralikult higine ja väsinud ja endiselt polnud kindel, kas veider tunne on lihtsalt väsimusest, üleliigsest tassikesest kohvist või millestki muust. Õhtuks oli selge, et nüüd saab juba kindel olla, et on tõbine tunne. Nii et tuli ikka ära see minu esimene külmetusekene siin Šotimaal - isegi olin juba väga hämmingus, et sellise ilmaga siiani veel kordagi külge ei olnud hakkanud. Vähemalt laserivärk oli vinge:

Lõpetuseks pilt ühtedest jaurajatest, kes mul vahepeal külas käisid:

Ning spontaansest privaat-videokõne-kontserdist (pilt on megasuurepärase kvaliteediga, onju!):

Nii vana, et ei leia oma asju enam üles

Üks päev eelmine nädal kadus mul arvutihiir ära. No ja kui oled juba kord harjunud sellega töötama, siis on ilma ikka hirmushäiriv (ca aasta tagasi mind näiteks üldse ei häirinud). Alguses võtsin rahulikult. Mõtlesin, et ju on kodus. Aga kahjuks ei paistnud seda ühestki tavalisest kohast, nii et tuli hakata otsima. Alguses loogilistest kohtadest ja siis üha ebaloogilisematest. Reaalselt, tuuseldasin ringi umbes sellises järjekorras otsides: seljakotist, köögilaualt, diivani pealt, seljakotist, külmkapist, ahjust, voodilinade vahelt, seljakotist (üha meeleheitlikumalt), diivanipatjade vahelt, vetsust, köögi PRÜGIKASTIST (how low can you go, mõtlesin et äkki meeltesegaduses viskasin minema), külmkapist jälle, seljakotist erilise hoolega tuuseldades, riiulitest, kappidest, diivanipatjade alt, diivani alt jnejne. Kuni üks hetk andsin alla, no ei ole, no. Mõtlesin, et äkki tuleb paari päevaga kuskilt salaja välja. Ei tulnud ilmselgelt. Nii et esmaspäeval tellisin endale uue arvutihiire ja jäin ootele. Eile pidi siis mu pakikene saabuma ja mis te arvate, mille ma üles leidsin eile hommikul? Ilmselgelt...Kui nüüd piinlikult aus olla, siis mul oli seljakotis pakk hügieenisidemeid, onju. Ja see hiir oli suurepäraselt ennast kuidagimoodi suutnud sinna pakki nihverdada täpselt kuskile sidemete vahele, nii et seda polnud kohe kuidagi tunda ka siis, kui ma koti tühjaks tõstsin asjadest. Suurepärane!

Täiesti teisest teemast. Kui siin mu kohalikus uurimisrühmas ükskõik millise doktorandi käest küsida, kui vana Nele on, siis saab vastuseks "reeeeeally old!!". See nunnu sisenali tekkis siis, kui ma ükskord küsimuse peale, kui vana ma nüüd täpselt olen, vastasin rõõmsalt "Well, make a guess!". Vastus oli suurepärane "I don't know...but Linda said you're really old...". Loomulikult eskaleerus see nali edasi sinna, et kui kõigile oli vaja mingil põhjusel mingi B-tähega hüüdnimi panna, sain mina endale muidugi nimeks Babushka. Eksole. Nad on muidu ka siin hirmustoredad, juba tean ette, et kindlasti hakkan igatsema veitsa :). Näiteks, kuidas see siis ometigi ei ole nunnu: Paul (üks poiss sellest rühmast) ütles juba septembri alguses, et tema igatahes vihkab jooksmist. Et tema küll mitte kunagi jooksmas ei käi. Loomulikult ei seganud see mind teda iga nädal jooksma kutsumast :D. Ja täna!! Täna ta tuligi ja lubatud 15 minuti asemel pidas tervelt 30 minutit vastu! Täiega vinge!

Ja täiesti kolmandast teemast: täna sõin lõunaks sellist veidrust nagu vegan-haggis-sandwich. Nagu...kes tuleb üldse selle peale, et selline võiku teha? Kusjuures, täiesti okei oli veel!

Ja täiesti neljandast teemast: vahepeal käis Janika mul külas ja kui ma küsisin, kuhu ta minna tahab, vastas ta lihtsalt "kohvikusse sinuga!". Ja nii oligi. Kujutad sa pilti, keegi tulebki lihtsalt selle jaoks külla, et minna kohvikusse ja juttu rääkida :). Ja ausalt öeldes nii täiega tore oli! Siit tarkusetera: ei pea midagi hirmus ohohood tegema, et oleks vahva - vahel on lihtsalt nii tore, kui keegi leiab selle aja, et terve päeva (või kaks päeva) sinuga juttu ajada maast ja ilmast :)

Aga vahel on tore ohohood ka teha. Niimoodi näiteks: