Inimesed mu ümber on nii vahvad!

Jep, mulle kingiti kompass! Nüüd ma leian ilusti kodutee üles :)! Paar päevakest veel ja ongi Edinburghi-seiklusekene lõppenud. Marukiirelt lendas see aeg. Eriti veel, kui niiiiii toredad inimesed ümberringi on. Sellega läks küll ikka max-lvl õnneks, et mingid jorsid polnud mind siin vastu võtmas, vaid ülisupermegavinged tegelased, kellest üks huvitavam, kui teine! No mis nii viga mõned kuud siin-seal elada :).

Üks päev sattusin ma siin isegi esimest korda ööklubisse. Ei teagi, millal ma täpselt viimati sellises asjas käisin. Igatahes sattusin ma loomulikult sinna oma uue ilusa jopega ja kui teised rõõmsalt oma jakikesed nurka viskasid (seejuures naljatades, et vahel ei olegi pärast enam jakki alles ja vahel on keegi peal tallanud sellel), otsustasin mina, et ma küll igatahes oma jopekest mitte kuskile silma alt välja ei jäta!! Ja nii ma seal olin: põhimõtteliselt ainukene inimene, kes oli valmis tantsuplatsilt otse polaarekspeditsioonile minema. Kusjuures, minu suureks üllatuseks on see jope nii hea hingavusega, et reaalselt rahva keskel tantsides ei hakkanud ma kordagi higistama. Ma olin ikka malbelt üllatunud.

Enne klubisseminekut ma muidugi feilisin korraks. Ühe töökaaslase tumedanahaline sõber rääkis minuga juttu ja küsis, et mis Eestis siinsest erinevat on. Mina, mõeldes muidugi ainult ilmale ja kuidas siin on nii sombune ja Eestis on kõik nii ilus ja valge ja lumine jne, teatasin "Well...it's a lot more white...". Kui ta mind veidi hämmingus näoga jõllitama jäi, sain ma aru oma feilist. "Nooo!!! Not in that way!!! Like, you know...white Christmas and so...". Õnneks on tal huumorimeelt piisavalt ja õhtu jätkus sama lõbusalt, nagu ta juba olnud oli :)

Ja nüüd muidugi täitsa teisest asjast: pühapäeval oli mul hommikul veidi tõbine tunne, aga päris kindel ka ei olnud. Nii et muidugi oli kõige õigem otsus siis minna lazergamingut tegema ja seal full actionmode'i minna. Pärast 45 min ringijooksmist ja laserpüssiga piupiu ringijauramist olin ma korralikult higine ja väsinud ja endiselt polnud kindel, kas veider tunne on lihtsalt väsimusest, üleliigsest tassikesest kohvist või millestki muust. Õhtuks oli selge, et nüüd saab juba kindel olla, et on tõbine tunne. Nii et tuli ikka ära see minu esimene külmetusekene siin Šotimaal - isegi olin juba väga hämmingus, et sellise ilmaga siiani veel kordagi külge ei olnud hakkanud. Vähemalt laserivärk oli vinge:

Lõpetuseks pilt ühtedest jaurajatest, kes mul vahepeal külas käisid:

Ning spontaansest privaat-videokõne-kontserdist (pilt on megasuurepärase kvaliteediga, onju!):

Nii vana, et ei leia oma asju enam üles

Üks päev eelmine nädal kadus mul arvutihiir ära. No ja kui oled juba kord harjunud sellega töötama, siis on ilma ikka hirmushäiriv (ca aasta tagasi mind näiteks üldse ei häirinud). Alguses võtsin rahulikult. Mõtlesin, et ju on kodus. Aga kahjuks ei paistnud seda ühestki tavalisest kohast, nii et tuli hakata otsima. Alguses loogilistest kohtadest ja siis üha ebaloogilisematest. Reaalselt, tuuseldasin ringi umbes sellises järjekorras otsides: seljakotist, köögilaualt, diivani pealt, seljakotist, külmkapist, ahjust, voodilinade vahelt, seljakotist (üha meeleheitlikumalt), diivanipatjade vahelt, vetsust, köögi PRÜGIKASTIST (how low can you go, mõtlesin et äkki meeltesegaduses viskasin minema), külmkapist jälle, seljakotist erilise hoolega tuuseldades, riiulitest, kappidest, diivanipatjade alt, diivani alt jnejne. Kuni üks hetk andsin alla, no ei ole, no. Mõtlesin, et äkki tuleb paari päevaga kuskilt salaja välja. Ei tulnud ilmselgelt. Nii et esmaspäeval tellisin endale uue arvutihiire ja jäin ootele. Eile pidi siis mu pakikene saabuma ja mis te arvate, mille ma üles leidsin eile hommikul? Ilmselgelt...Kui nüüd piinlikult aus olla, siis mul oli seljakotis pakk hügieenisidemeid, onju. Ja see hiir oli suurepäraselt ennast kuidagimoodi suutnud sinna pakki nihverdada täpselt kuskile sidemete vahele, nii et seda polnud kohe kuidagi tunda ka siis, kui ma koti tühjaks tõstsin asjadest. Suurepärane!

Täiesti teisest teemast. Kui siin mu kohalikus uurimisrühmas ükskõik millise doktorandi käest küsida, kui vana Nele on, siis saab vastuseks "reeeeeally old!!". See nunnu sisenali tekkis siis, kui ma ükskord küsimuse peale, kui vana ma nüüd täpselt olen, vastasin rõõmsalt "Well, make a guess!". Vastus oli suurepärane "I don't know...but Linda said you're really old...". Loomulikult eskaleerus see nali edasi sinna, et kui kõigile oli vaja mingil põhjusel mingi B-tähega hüüdnimi panna, sain mina endale muidugi nimeks Babushka. Eksole. Nad on muidu ka siin hirmustoredad, juba tean ette, et kindlasti hakkan igatsema veitsa :). Näiteks, kuidas see siis ometigi ei ole nunnu: Paul (üks poiss sellest rühmast) ütles juba septembri alguses, et tema igatahes vihkab jooksmist. Et tema küll mitte kunagi jooksmas ei käi. Loomulikult ei seganud see mind teda iga nädal jooksma kutsumast :D. Ja täna!! Täna ta tuligi ja lubatud 15 minuti asemel pidas tervelt 30 minutit vastu! Täiega vinge!

Ja täiesti kolmandast teemast: täna sõin lõunaks sellist veidrust nagu vegan-haggis-sandwich. Nagu...kes tuleb üldse selle peale, et selline võiku teha? Kusjuures, täiesti okei oli veel!

Ja täiesti neljandast teemast: vahepeal käis Janika mul külas ja kui ma küsisin, kuhu ta minna tahab, vastas ta lihtsalt "kohvikusse sinuga!". Ja nii oligi. Kujutad sa pilti, keegi tulebki lihtsalt selle jaoks külla, et minna kohvikusse ja juttu rääkida :). Ja ausalt öeldes nii täiega tore oli! Siit tarkusetera: ei pea midagi hirmus ohohood tegema, et oleks vahva - vahel on lihtsalt nii tore, kui keegi leiab selle aja, et terve päeva (või kaks päeva) sinuga juttu ajada maast ja ilmast :)

Aga vahel on tore ohohood ka teha. Niimoodi näiteks:

Ilmselgelt olen sigahea laps olnud!

No reaalselt!! Vähe sellest, et ma arvasin, et see aasta tuleb esimene, kus mul päkapikke ei käi. Selgus, et käib küll! Ja juba novembri lõpus! Seda saab küll selgitada ainult sellega, et ilmselgelt olen ülimalt hea laps olnud. Esmaspäeval tööle minnes tahtsin oma tennisekesed jalga panna ja sealt vaatas mulle vastu selline:



Ilmselt poes kassaaparaat ei ole nii hea laps olnud. Nimelt eile, kui ma tahtsin hakklihakastet hakata tegema, avastasin suure hurraaga, et kastet võiks teha küll, aga jahu mul küll igatahes ei ole. Mis seal ikka, jooksuga poodi, jahupakk kaenlasse ja iseteeninduskassade poole teele. Minu kõrval oli mingi tšikk oma kassaga megahädas. Muudkui vehkis mingi pakiga selle ees, aga aparaat väga reageerida ei viitsinud. Kutsus siis turva appi ja see, olles edasi sama muheda naeratusega, nagu enne, virutas rusikaga sellise pauguga kassaaparaadile tutaka, et see tšikk, kes enne hädas oli, hüppas ehmatusest meetri eemale. Mina olin muidugi marurahul - ammu polnud poes midagi nii naljakat olnud! Ja muideks, see meetod isegi töötas! Aparaat piiksutas asju edasi nagu polekski midagi viga olnud!

Lisaks poodidele on siin maruomapärased ka bussid. Lisaks nendele järjekordadele, millest ma rääkisin ja lisaks sellele, et iga 100-200 meetri tagant on peatused ja igalepoole nii aeglaselt jõuab, võtavad bussijuhid kõike marurahulikult. Kui buss saabus jaama 5 min liiga hilja, oli rahulikult aega bussijuhivahetuseks, sõiduraamatute täitmiseks ja siis, selle asemel, et kiirustada, selgitas bussijuht pikalt ja rahulikult meile, millises peatuses peaks maha minema (sest meie peatus oli ümbersõidu tõttu vahele jäetud). Kuidagi selline tsilläx-küll-üks-hetk-ikka-jõuad-kohale. Mõni ime siis, et ükskord, kui töökaaslased läksid bussiga ja mina jalgsi, jõudsime me mõlemad 4km kaugusele sihtkohta kohale täpselt sama ajaga. Ja mõni ime, et bussiga tulijad tihtipeale hiljaks jäävad.

Ja üleüldsegi. Rongi peale ka ei õnnestunud saada. Läksin küll sinna kohale, kustkaudu Sigatüüka ekspress sõidab, aga näe, ei tulnudki!

Tulid hoopis mingid tegelased porgandeid küsima:

Kuidas me Hannaga mägedesse üritasime minna - mõnel ikka alati juhtub, no

Kui me Hannaga mägedesse läksime, olin ma juba targem, kui eelmine kord. Mündid olid ilusti taskus, et bussipilet osta! Buss küll kohale läks 10-minutise hilinemisega ja piletit oleks selles bussis saanud kaardiga ka osta, aga mis seal siis ikka. Tubli lisana oli seekord ära vaadatud juba ka tagasituleku bussiaeg - nii et kõik igati timmis!

Matkakest alustsime seekord pargi sellest otsast, kust ma varem mägedele lähenenud polnud, aga igal pool mujal olid teed absoluutselt super olnud, nii et miks sealgi peaks teistmoodi olema, onju...eksju...ei vä!? Selgus, et ei. Mingid ülitillukesed lehmarajad olid (nagu reaalselt - muda ja lehmasita segu kitsastel radadel, super) ja needki kippusid pidevalt ära kaduma. Selline korralik rännak oli, mille jooksul mul õnnestus mitu korda korralikult tossuservani mudasse astuda. Korra sain täiega tünksi veel: tundus, et on mingi siuke kiviplaat või asi ja võtsin selle riski, et sinna peale astuda (selliselt, et tasakaal läks sellele jalale). No selgus, et ei olnud kiviplaat. Ilus plägane muda oli. Tee peal pakkusid mõningates kohtades meile seltsi metslehmad:



Nõnda me siis pool tundi enne päikseloojangut mäekesteni jõudsimegi, aga kui juba sinna oli ära tuldud, siis ei saanud ju enam loobuda ka, nii et asusime muudkui aga mäkke tõusma. Seekord pakkusid teel seltsi väidetavalt uudishimulikud lehmad (hoiatussilt oli: curious cows), kes tegelikult nii uudishimulikud ei olnudki  ja lehmadest veidi uudishimulikumad lambakesed.





Nagu näha, oli kõik ilus ja nunnu. 30 min hiljem, kui me mäe otsa jõudsime, oli päike igatahes loojunud ja loodus kostitas meid meeldivalt tugeva tuulega ja paduvihmaga. Oligi liiga lebo juba siiani olnud! No egas midagi, vihmakeebid ja pealamp välja ja asusime mööda mõnusat muda läbi vihma tagasi rühkima. Täitsa ilma suuremate vahejuhtumiteta jõudsime bussipeatusse ning veendusime seal, et jaa, 1h15min on bussikeseni aega. Ideaalne! Selle aja sai mõnusalt peatuse lähedal maakõrtsis sooja snäkki süüa. Leboxxxxx. Mõtlesin juba, et näe, seekord jõuab küll marulebolt tagasi. Mündid olid ju ka olemas ja puha.

Istusime siis rõõmsalt pubis ja kui 10 min oli bussini aega, hakkasime ennast minekule sättima. Noh, et varakult kohal olla või nii. Hästi sõbralik kõrtsitädi tuli veel küsima, et kas teil tüdrukutel on ikka auto vä? Ütlesime uhkelt, et ei, aga buss ju tuleb kohe! Selgus, et tädi teadis paremini. Ei tule. Mingi tee-ehituse tõttu oli bussile ümbersõit tehtud ja täpselt selle meie peatuse jätab ta vahele. Eelmine ja järgmine peatus on 15 min jalgsi. Aega oli malbed 9 min, väljas kottpime ja paduvihm ja minema oleks pidanud mööda maanteeäärt. Super! Õnneks kuulis meie segadust pealt kõrtsi teises otsas olev Poolast pärit paar, kes ütles, et nad võivad meid Edinburghi ära viia, kui me nende koeraga ok oleme. Pfffft, loomulikult! Nad olid lõpuks veel nii täiega toredad, et viisid meid otse minu maja ukse ette ära :). Huhh, super! Ma ei teagi, mida nüüd järgmine kord teha, et sealt normaalselt tagasi saada...ei tundu nagu väga võimalik olevat, vahet ei ole, mida ma üritan :D

Šotimaalased on ikka huvitavad küll!

Järgmised lõigud ei üritagi omavahel seotud olla. Lihtsalt igaksjuhuks ütlesin.

Ükspäev ammu üleeile käisin mina linnaekskursioonil - lisaks Edinburghi võrdlemisi verisele ajaloole sain teada nende suurepärase rahvuslooma. Noh umbes nagu Soomel on karu ja Austraalial on känguru ja nii (kes veel ei teadnud, siis Eesti rahvusloom on hunt). Šotimaa rahvusloom on igatahes ükssarvik! Kõikidest võimalikest loomadest, kes maailmas olemas on, valisid nad selle, keda ei ole! Väidetavalt oli see selle põhjusega, et ükssarvik on see bäädääss, kes lõvi suudab võita ja Inglismaa rahvusloom on muidugi lõvi...

Keset Edinburghi on üks väike aga väga suure ajalooga surnuaed. Kui seal veidi ringi jalutada, võivad suured Harry Potteri fännid silmata niimõndagi tuttavat nime. Nimelt kirjutas J.K. Rowling selle surnuaia lähedal kohvikus Harry Potteri esimest osa ja käis väidetavalt aeg-ajalt surnuaias jalutamas ja sai sealt mõnedeks nimedeks inspiratsiooni. Ei teagi, kas tegemist on nüüd suurte Potteri fännidega või otsivad inimesed omapäraseid elamusi, aga millegipärast on mulle juba viimased paar nädalat seal jalutades silma jäänud telklaager. Reaalselt: inimesed on haudade kõrvale oma telgikesed rõõmsalt püsti pannud:


Kui see veel vähe veider on, siis on osad inimesed, kes põhimõtteliselt püsivalt elavadki surnuaias. Ma olen ennegi näinud, et surnuaia kõrval on majad, täitsa tavaline, aga mitte, et köögiaken sujuvalt kahe hauakivi vahel asetseb:


Šotlastele hirmsasti meeldib järjekorratada. Kui meil on nii, et linnaliinibuss tuleb, siis kes-ees-see-mees ja ise oled loll, kui õigel ajal pingilt püsti ei hüppanud, siis siin midagi sellist küll nüüd ometigi juhuse hooleks ei jäeta. Kõik on nagu kord ja kohus järjekorras ja ootavad, et buss ennast ette veeretaks. Kui ei teaks, mida jagatakse, võtaks äkki ise ka järtsu, tundub marupopp ja hea asi olevat (kes ei näe, siis need mingi sada täppi seal rivis on järjekorratajad):


Ja viimasena üks bäädääss keskealine mees, keda ma nägin ringi kõndimas casually kolme kelgukoeraga ja lumelaua suuruse rulaga. See nägi juba ette välja selline, et midagi lahedat hakkab juhtuma! Ja ma ei pidanudki pettuma!! Läks mööda mõni sekund, kui tüüp lõi letti oma vinge transpordivahendi - ma tahan ka!!

Oeh, nad on ikka nii veidrad ja vahvad oma kiiksudega :)!

Kuidas me Agnesega mägedesse üritasime minna - komöödia viies vaatuses

Ükspäev eile mõtlesid kaks optimistlikku neiut, Agnes ja Nele, et lähevad mägedesse matkama. Umbes et kui keeruline see kohaleminek ikka olla saab, onju. Ärkame ilusti varakult, rendime auto ja muudkui aga kõnnime ja naudime ilusaid vaateid ja õhtul muljetame, kui kaunis armas väike matkake ikka oli.

Nõnda me siis ärkasimegi vara ja marssisime ilusti autorenti (tee peal muidugi avastasime, et meil kummalgi ei ole sularaha kaasas, aga suva, sest et autorent on nagunii pangakaardiga). Seal aga selgus, et neil on küll kõik autod juba välja renditud ja mingu me lennujaama, sest seal on 8 erinevat rendifirmat ja sealt saame ilusti kõige odavama välja valida. Okei. Läksime siis lennujaama...Agnes asus usinasti rendifirmade letikesi läbi küsitlema. Esimesed küsisid 100£ ühe päeva autorendi eest, järgmised küsisid 200£, ülejärgmistel olid autod otsas ja sellest omakorda järgmine küsis 162£. Selliselt hakkas see 100£ ka juba enamvähem okei tunduma ja kuna aeg muudkui tiksus edasi, mõtlesime, et võtame siis selle. Otsus langetatud, marssis Agnes tagasi leti juurde, et teatada, et me siis võtame selle! Kaks minutit hiljem marssis ta tagasi minu juurde ja ütles, et ikka ei võta kah. Selgus, et nad olid nõus seda autot rentima ainult nendele, kes on vähemalt 30-aastased. Sellest on mul aga paraku pool aastat veel puudu, nii et kähku tuli alternatiiv välja mõelda. Sest et ilm oli nõnda-nõnda päikseline ja seda ometi ei taha raisku lasta.

Alternatiiviks said mäekesed siin lähedal, millest olen paar korda juba pilte postitanud. Selgus, et lennujaamast saab enamvähem kohale sinna lausa ühe bussiga - nagu arvata võite, oli loomulikult tegemist avasta-Edinburghi bussiga, mis millegipärast sõitis läbi kõikide tee peale jäävate kaubanduskeskuste parklad. Bussis olles teatas Agnes teatraalselt, et tema igatahes kavatseb autorendi-feili tähistamiseks matka jaoks mõeldud võileivad ära süüa. Mina tegin selle peale muidugi sama.

Pärast bussilt mahaminekut otsustasin mõnes kohas väikse shortcuti teha, mille jooksul Agnes malbelt porises ja juba me jõudsimegi veidi valesse kohta välja, kust pidi ringi sisse kõndima, aga ei ole hullu! Miks Agnes malbelt porises: nimelt oli tal kaasas paks linnamantel (sest et no...mantli saab ju autosse jätta...), millega oli sutsu ebamugav kuskilt võssist shortcutte teha. Suht nunnu kadrisant nägi ta välja oma dresside, tossude ja mantlikesega. Ise ta muidugi parajalt kirus seda olukorda, sest nõnda palav oli olla, et mantlit ometi vaja ei ole.



Kadrisant:


Juba tunnike hiljem selgus, et mantel oli siiski best valik ever. Täiesti ilma ühegi ettehoiatusega, absoluutselt tühja koha pealt hakkas järsku pihta lumetorm!!! Sutsu hämming oli muidugi, aga mis seal siis ikka - marssisime julgelt aga edasi, sest õhtu hakkas vaikselt kätte jõudma ja päikseloojanguni ei olnud enam väga palju jäänud. Ja kuna me olime nii hilja alustanud, siis oli teada, et lähedalasuvasse bussipeatusesse ei pruugi enam väga busse tulla. Pluss tuli meile meelde, et sularahaga on veidi selline seis, et seda just ülemäära palju kaasas ei olnud.



Matkaraja lõpus lugesime oma sendid ja mündid kokku ja leidsime, et minul on 2,05£ ja Agnesel on 0,1£. Olgu öeldud, et üks bussipilet maksab 1,7£. No mis seal ikka - ju mõni pangaautomaat ikka tee peale jääb. Läbi paduvihma (jep, vahepeal hakkas see hoopis pihta) 2 km kaugusel oleva bussijaama poole jalutades tšekkisin guugelmäpsist, kus sealkandis siis lähim pangaautomaat asub. Selgus, et ei asu. Hoopis kõrvalkülasse näitas ühte ja see oli 2,3 km kaugusel sealt, kuhu me juba jõudnud olime. No mis seal siis ikka - vaikselt hakkas küll pimedaks minema, aga no...see pool tundi veel ja siis saamegi koju hakata sõitma. Ja no...see järgmine oli nüüd küll selline feil, mida mitte kuidagi ei oskanud oodata: see pangaautomaat asus reaalselt militaarbaasi alal! Me isegi nägime seda, ainult 50m kaugusel meist. Agnes läks isegi automaatidega poiste käest uurima, kas äkki saaksime raha välja võtta, aga nad väga ei soovinud meid sinna lubada ja ütlesid, et järgmine pangaautomaat asub kõigest 500 meetri kaugusel.

No mis seal siis ikka. Väike pilk guugelmäpsile ja selgus, et tegelikkuses on see nende mainitud pangaautomaat 1,2km kaugusel. Nõksa oli juba väsimus peal, kõht tühi ja jahedaks hakkas ka vaikselt minema. Rääkimata sellest, et vahepeal oli väljas pimedaks läinud. Suur oli meie rõõm, kui seal reaalselt oli võimalik raha välja võtta ja lausa 14 minuti pärast tuli sobiv buss. Seda kõike selleks, et bussis teada saada, et maksta saab vaid müntides!!! Oehhhh. Isegi bussijuhil hakkas meist vist kahju, igatahes maksis ta puuduoleva osa meie eest ise ja saime lõpuks ometi teele asuda tagasi koju. Nii et bussijuhitädi, kes iganes sa oled ja kus iganes sa oled, ma loodan, et sul läheb kõik niiii hästi ja suur-suur aitäh sulle! Nõnda me igatahes väsinud ja näljasena oma maagiliselt seikluselt minu poole koju tagasi jõudsime. Soe dušš, soe tee ja soe toit olid ikka mucho mõnusad.

Tegelikult tegime Agnesega muud ka. Näiteks käisime kuulamas kohalikku stand-up comedy't, kus ma sain aru, miks inimesed räägivad, et šoti aktsendist on hirmuskeeruline aru saada. 4 esinejat viiest olid päris Glasgow'st ja no see aktsent...ma tõesti üritasin, aga ühe mehe jutust ma ei saanud suurt enamust aru :D. Ja loomulikult käisime Agnesega ka trennis, mis lõppes nõnda suurepäraselt (kellele sõna "s*tt" ei meeldi, siis plz ära vaata):

Ja loomulikult sain endale ka uued tätokad. Ärge nähke guugeldamisega vaeva. Üks nendest tähendab "väga suur naine" ja teine "riis":



Lõpetukeks ühed rõõmsad sellid, kelle tabasin koosolekut pidamast (kes aru ei saa, siis need on tolmuimejad, kellel on parajasti torud küljest võetud - mu meelest on äraütlemata nunnu, et neil nimed on):

Well, that's a nice wee hike

Ma nüüd vahepeal kolisin! Kui keegi mäletab, kuidas ma millalgi Hollandis kolisin ühest kodust teise minikäruga jalgrattaga, siis nüüd sai täitsa ilusti jalgsi kogu kraami kolitud. Sõbranna ja ta noormees tulid appi ja nii ei jäänudki mul midagi muud üle, kui tatsata ainult oma väikse armsa seljakotikesega. Eriti leboxxx. Siinkohal kasutan võimalust: aitäh-aitäh minu toredatele abilistele!

Uus kodu on ilmselt võrdlemisi vana maja (nagu ka eelmine) ja siin on vanades majades superretrod pesukuivatussüsteemid. Vähemalt mina polnud enne Šotimaaletulekut kunagi varem midagi sellist näinud. Umbes et lased laest alla mingi naljaka pesuresti, siis laed sinna uhkelt oma pesukollektsiooni peale ja tõmbad lae alla tagasi. Ja see kõik on loomulikult köögis, et kõik külalised saaksid mu suurepärast puhta aluspesu ja sokikeste näitust imetleda. Peaks mingi päev proovima pesu kuivamise ajal koogikest küpsetada, et toidulõhnad ilusti riideid värskendaksid - siis saaksin terve järgmise nädala ringi käia nagu väike kakukene :)



Asjad ilusti ära kolitud (tegelt kui ma päris aus olen, siis pole riideid veel lahti pakkinud), oligi aeg minna loomulikult uuele matkale! Päike paistis, ilm ilus, suurepärased ilusad matkarajad, kus lausa lust tatsata! Või siis ka mitte. Nõksake feil oli ja üks hetk oli raja asemel mingi suur lai risune mudamülgas. Umbes selline rada:

Samal ajal Šotimaa näitas, mida kõike ta ilmaga teha oskab: meie 2,5h kestnud jalutuskäigu kestel nägin tormituuli, vertikaalselt sadavat vihma, kiirelt-kiirelt minust otse mööda kihutavaid pilvi, imelist päikesepaistet, vikerkaart, lambaid jnejne.

Nagu reaalselt. Mäe taga oli kaunis päiksekene ja mäe üleval oli täielik siilike udus tunne. Pilved tuhisesid kohe siinsamas mööda ja riided laperdasid tuules. Tegin paar pilti ka (ei, ei ole pildi ülemine osa lihtsalt vussi läinud - pilv hakkaski sellise koha pealt pihta):





Kuna mul uues kohas kohe maja kõrval mõnusat sileda maaga pargikest ei ole, tuli jooksutrennikene ette võtta selles suuremas pargis, kus sutsu mägine on. Minu jaoks muidugi rohkem, kui sutsu, sest ma ausalt pole harjunud sellega, et reaalselt terve kilomeetri järjest saab lihtsalt tõusu joosta. Keha oli ka juba sellises wtf-sa-nüüd-ometi-üritad seisus ja rahuliku tempoga oli pulss pmst sama nagu üritaks oma 2km rekordit joosta. Google väidab, et selle kilomeetrikese peale oli ca 70m tõusu. Ma ei tea, what you, aga mina tavaliselt ei ole harjunud Munamäe kõrguseid tõuse niisama keset tavalist jooksutrennikest võtma (ma tean, ma tean, teile päris sportlastele on see nagu lumme k**ta). Vähemalt ringi lõpus tulid luigefämilid kõiges oma ilus tervitama:



Ja siia lõppu muidugi väike fun-fact nurgakene. Kes ei tea, siis piima saab siin poest osta kahes erinevas suurepärases koguses - valida on täpselt selliste numbrite vahel nagu 1,136 liitrit või 2,272 liitrit. Vinge! Teine fun-fact puudutab keelelisi eripärasid. Nimelt ma enne ei mõelnud kuidagi selle peale, et Šotimaal võiks olla oma sõnad. Mitte et neid nüüd hirmus palju oleks, aga tuleb aeg-ajalt ette. Näiteks minu uus lemmik (ja tundub, et ka siin paljude lemmik, hirmuspalju kasutavad) on selline nunnu sõna nagu "wee" ja tähendab see lihtsalt "väike" või "natuke".