Haa! Ma teadsin, et see on võimalik!!!!

Kõigile teile, kes te naersite mu üle, kui ma rääkisin, et võiks hunniku mune korraga keeta niimoodi, et laod nõudepesumasina mune täis ja max kraadide peal tööle (siin oli see). Haa! Vot kuulake nüüd!!!

Istusime täna õppimismaratonile väikest pausi tehes ja võikusid süües väljas muru peal, kui kursaõde rääkis meile oma kokakunstikatsetustest. Nimelt ta küpetas nõudepesumasinas lõhet! Ma teadsin, et see on võimalik!! Lihtsalt lõhele sidruniviilukesed ja maitseained peale, hops kogu asi fooliumisse (või toidukilesse??) ja nõudepesumasinasse ja läheb! Vot selle huumori peaks ise ka kodus ära proovima kunagi :D

Nohikute ringreis!

Reis, mille võib võtta kokku märksõnadega: aktiivne keelekümblus (neli erinevat keelt konstantselt), naeruteraapia (kõhulihased olid mitu päeva hiljem veel valusad), kari nohikuid (rahulikel hommikutel loeti/kirjutati teadusartikleid (okeiokei, ma lugesin Elu24 glamuuriuudiseid - teised olid tublid!!!)), tsirkuse suvepäevad (mul põlv on siiani sinine...). Ühesõnaga (või neljasõnaga): ilmselgelt olin igati rahul!

Muuhulgas sain lõpuks ometi ära katsetada GoPro, mida ma olen salamisi piilunud juba paar aastat :). Katsetuse tulemused siin:

"Läheme Lätti ka vä?"

Ehk ma käisin vahepeal korraks nädalakese Eestis. Vahetult enne seda oli vaja otseloomulikult iga päev kodutöö esitada, nii et ma ülemäära palju igasuguste plaanide tegemistega ei tegelenud, vaid süvenesin rõõmsalt R'is koodi kirjutamisele ja muule taolisele.

Üks hetk sadas Helen feissbukis platsi ja küsis "Lätti ka läheme vä?". Kuna ta on selline, kes küsib nagunii koguaeg lampi küsimusi stiilis "Lähme homme Tahitile vä?", siis ma ei hakkanud üldse süvenema ja kirjutasin niisama vastu ära "Ikka, jah, muidugi!". Ma muidugi mõtlesin, et ta ajas järjekordselt niisama kelbast. Selgus, et seekord siiski ei ajanud, nii et ma olin veidi üllatunud, kui mulle üks hetk teatati "Tavai, reede hommikul kell 8.45 võtame su peale!". Suurepärane!

Et tegemist oleks siiski fääntsu-fääntsu reisiga, oli vaja midagi üübervinget kaasa võtta. Sellekspuhuks marssisime poodi ja ostsime 9 kilo apelsine - noh, umbes et nagu ikka puudu ei tuleks või nii. Allahinnatud olid veel pealegi. Sellest laadungist pressis Helen hommikul suure hoolega 5 liitrit mahla kaasavõtmiseks. Kohe nii suure hoolega, et jäi veidi hiljaks väljasõiduga, aga mis seal ikka - isegi üllatavalt õigel ajal saime minema.

Esimeseks atraktsiooniks oli Escape-Room nimeline asi, millelaadset värki ma olen juba ammu tahtnud külastada. Meile omaselt jõudsime kohale stiilse kaheminutilise hilinemisega (kusjuures kohe esimese korraga leidsime õige koha üles) ja saime hakata ajusid ragistama ja ringi tuulama. Kes ei tea, siis escape-room on selline värk, kuhu lähed 2-4'kesi sisse, oled mingis kontekstis (meil oli punkrist põgenemine) ja pead sealt 60 minuti jooksul välja saama. Selle jaoks tuleb lahendada terve hunnik erinevaid ülesandeid, mis enamasti panevad proovile loogika (samal ajal anti raadiosaatja teel aeg-ajalt vihjeid). Siuke mõnus tunnikene nuputamist.

Muidugi esimese hooga olime me kõik nii kanad, et arvasime, et ainult üks ruum ongi ja üritasime täiega seal kõik ülesanded ära lahendada. Hiljem muidugi selgus, et see oli kõigest väike osa tervest ülesandest ja terve hunnik erinevaid peamurdmisi oli veel järgmises ruumis ootamas. Ma kõike siin päris kirjeldada ei taha, sest äkki keegi tahab ise proovima minna ja siis pole ju ometigi huvitav, kui kõik on ette teada. Lihtne ta igatahes polnud...või siis polnud meie piisavalt taibud...kuskil 2-3 minutit jäi igatahes puudu, et oleks kogu värgi ära lahendanud. Nii et väga-väga lähedale jõudsime. Nüüd on igatahes hammas verel ja tahaks mõnda muud escape-room'i proovida.

Nagu iga õige Läti-reis ikka, oli vaja Lidos söömas käia ja pärast seda avastada, mida huvitavat selle ümber aias pakkuda on. Selgus, et aial oli pakkuda meile teadmine, et Liina ei oska vabsee oma fotoka taimerit kasutada. Parim, millega ta hakkama sai, on see:

Pärast seda oli aeg vaadata, mis Jurmalas huvitavat on. Ja no...need majad!! Iga maja on nagu omaette väike lossikene oma tornide ja kuplitega. Tagasi pole nad seal küll igatahes hoidnud. Täitsa väärt koht ringi jalutamiseks. Isegi siis, kui on sellised sõbrad nagu mul, kes töllavad telefonidega:

Okei-okei, tegelikult olin mina esimene, kes kõne vastu võttis, aga mul olid jutud juba selleks ajaks räägitud, kui pilt tehti.

Igati muhe päev oli. Koju tagasi toodi mind alles kell 4.45 ja selle 20 tunni jooksul jõudis tõesti kõigest rääkida ja siiralt südamest naerda. Täpselt selline värk, millest ma Hollandis olles puudust olen tundnud, nii et täitsa oma koha peal oli see väike armas ühepäevatripp muheda seltskonnaga.

Väiksed armsad valemid

Et te ikka teaksite, siis ma olen täiega kade kõikide nende peale, kes virmalisi nägid!! Jah.

Mis te arvate, mida mina nägin? Just, meeletus koguses erinevaid valemeid ja mudeleid. Suurepärane. Kindlasti olete kadedad! Nimelt mul oli kolmapäeval eksam ja nagu ikka, olin ma eelmise päeva rõõmsalt erinevate õppematerjalide seltsis veetnud ja nagu ikka, koosnesid mu unenäod tol ööl suures osas erinevatest vingetest statistilistest mudelitest. Võrdlemisi ebameeldiv oli iga natukese aja tagant selle peale üles ärgata, et ma ei leidnud unes ülesandele lahendit. Fui!

Järgmine päev oli igatahes eksam ja nagu sel puhul tavapärane on, oli klassiruumis ilusti täielik vaikus...kuni järsku sajatas Tycho poolsosinal "Shit-shit-shit-shit...shit-shit-shit!!!". Ilmselgelt läks väga edukalt tal :D.

Millal sa viimati midagi täiesti totakat tegid? Liiga ammu!?

Appi, kui geniaalne!!!!! Ma olen praegu nii vaimustuses - nii palju häid ideid!!

Teate kõik seda lastemängu (häh, lastemängu, ma mängisin eelmine suvi seda veel), mida nimetatakse osades kohtades trifaaks ja osades uka-ukaks, onju!? No igatahes - juba suvel sõbra maakodus mängides oli meil rõõmu laialt, aga ma polnud kunagi selle peale tulnud, et seda on ometigi sigalahe mängida IKEAs! Aga sellest pole hullu mitte kui midagi, vahel võib suurepäraseid ideid teistelt ka laenata! Ma ei saa tõesti aru, kuidas ma ise selle peale veel ei olnud tulnud...või äkki olen kah ja polnud parajasti inimesi, kes sellise huumoriga kaasa tuleksid...mine tea.

Igatahes. Hollandis mingid vennad otsustasid, et pulli peab saama ja peitusemängu peaks absoluutselt järgmisele levelile viima. Selleks puhuks kutsusid nad loomulikult KÕIK inimesed IKEAsse, et seal veeta suurepärane lõuna riiulite vahel, arvutitoolide taga või voodite all parimaid peidukohti otsides. Feissbukil on teadupoolest selliste asjade korraldamisel täielik võlujõud ja Utrechti üritusele (jaa, seda tehakse veel mitmes linnas korraga) on igatahes praegu juba 11 000 inimest rõõmsalt ättendima ennast märkinud - pole paha!!

Tõenäoliselt nii suure rahvamassiga kaotab see asi muidugi enda võlu (no kui reaalselt kõik IKEA osakonnad on üksteist otsivaid inimesi täis), aga idee ma kavatsen küll tulevikuks meelde jätta. Hoidke alt - kellega iganes ma suvel satun reisima kuskile, kus on IKEA, siis ma kavatsen seal teiega mõnusa trifaamängu teha!

Pekki, no :D

Suurepäraselt läheb! Väga timm on kõik! Tahtsin saata meie korteri ainsale meesisikule whatsappis "Please don't hate me now, alright?" ja loomulikult autocorrect otsustas, et palju parem lause on "Please don't have me now, alright?". Tänks täiega, no, polnudki ammu mark olnud :D!

Siis, kui nohikud kalkulaatorite asemel midagi muud kätte võtsid

Lasergamingut olete kunagi tegemas käinud vä? Mina igatahes enne kolmapäeva ei olnud, nii et ootasin täiega elevusega. Kuna kooli ja sportliku tegevuse vahel oli paar tundi vaba aega, siis oli ometigi mõistlik seda aega kasutada kõhu korralikult täis söömiseks. Selle jaoks seadsime kõik koos rõõmsalt sammud (või noh...rattalenksud) Casa Confetti poole. See on siuke pilkupüüdev ühikas, mida ma kutsun pikselmajaks. Jäi mulle kohe esimesel päeval silma ja ma olin alati tahtnud näha, milline see edevuselaat seestpoolt välja näeb. Kuna selgus, et meil üks kursaõde elab seal ja kutsus kõik endale külla, siis nüüd see võimalus ka tekkis. Ei pidanud pettuma!

Kui kõhud ilusti täis söödud, oli aeg minna vaatama, mida sellel laserhuumorikohal meile pakkuda on. Kõigepealt oli muidugi mingi meeletu instruktaaživideo, milles ma päris kõigest nüüd küll aru ei saanud. Vähemalt nii palju sain aru, mismoodi need relvad töötavad, kuhu laskma peab ja et joosta ei tohi. No okei...

Viskasime endale uhked vestid selga ja päris edev tunne oli ausalt öeldes. Ees ja taga ja õla peal särasid uhkelt enda võistkonna värvi tulekesed (see oli arvuti poolt randoomselt valitud, kes mis võistkonnas on) ja et asi veel futuristlikum välja näeks, siis oli igal vestikesel loomulikult ekraan, mis teatas erinevat infot (näiteks seda, palju laskemoona alles on, kes sind parajasti maha kõmmutas või kelle sa ise pihta suutsid saada). Loomulikult, nagu õigele vestile kohane, siis ta ikka suhtles oma kandjaga ja ergutas teda erinevate väljenditega. Näiteks, kui keegi oli sulle pihta saanud, siis räuskas see värk kõva häälega "DON'T GIVE UP! DON'T GIVE UP!" ja kui ise olid mõne õnnestunud tabamuse teinud, siis teatas võidukalt "Well done!". Ei pea vist mainima, et täiega arvutimängus olemise tunne oli.

Igatahes. Arenaks oli siuke armas 600 ruutmeetri suurune erinevatest ruumidest ja varjumiskohtadest kokku ehitatud alakene, mis oli absoluutselt piisav. Eriti alguses, kui ma üldsemitte biiti ei jaganud ja üksi kuskile labürinti ära eksisin. Täiega pettumus oli, kui ma iga nurga tagant salakavalalt välja hiilides pidin jälle tõdema, et siin küll äkšenit ei käi. Hakkasin siis häälte järgi minema ja leidsin üles, kus kari nohikuid ringi jookseb ja täiega madistab. Hahaa! Bring it on! Muidugi esimese hooga sain ise kohe paar korda pihta, nagu arvata oli. Siis aga sain asja käppa ja nagu terminaator muiste silkasin ringi läbi tossu täis lastud koridoride, üle sillakeste ja mööda erinevatest varjumiseks tehtud pisikestest seinakestest - ise samal ajal vasakule ja paremale kõmmutades (ja loomulikult vasakult ja paremalt pihta saades). Nii hoolega jooksin ringi, et üks hetk põrkasime näiteks kursasaõega kokku ja meil on mõlemal sinikad nüüd (sellepärast ilmselt oli ka see jooksmine keelatud...ja ilmselt sellepärast ka, et varustust kaitsta). Üks hetk põrkasin seinaga ka kokku muidugi, väike valekalkulatsioon oli ilmselt õlaga. Pärast viieteistminutilist laserlahingut nägid kõik välja, nagu oleksid kümne kilomeetri jooksmises just enda rekordi teinud, nii et ilmselgelt ma ei olnud ainukene, kes vähe lennukama sammuga ringi silkas.

Adrenaliinilaks oli igatahes meeletu ja asi ei kaotanud oma võlu ka siis, kui meil paarkümmend minutit hiljem teine viieteistminutine lahing oli. Nii et soovitan igati!

Kui ma juba igakord kodust räägin: meil läks dušš katki! Me elame siin neljakesi: kolm tšikki ja üks kutt. See kutt kirjutas meile ühisvestlusesse, et dušš on katki ja ta ei oska parandada. Ma ei tea, kas selle peale, et ma kirjutasin kohe vastu "Ei tundunud midagi superkeerulist...kellelgi tööriistu on vä?" või millegi muu pärast, aga igatahes juba samal õhtul võttis ta selle asja juppideks lahti ja ülejärgmisel päeval (ehk täna) vahetas vajalikud osad välja ja nüüd on asi timm! Mina olen igatahes rahul :)! Koristamise kohapealt tegin ka teistele ettepaneku, et võiks mingi suurpuhastuselaadse asja ette võtta - minu suureks rõõmuks nõustusid nad sellega kohe hetkega, nii et esmaspäeva õhtul tuleb üks vinge koristustuur. Ootan juba!