Saab-saab, ikka saab!

Ma nüüd tulin natukeseks ajaks Hollandisse ja et veenduda, et ma ikka kindlasti kohale jõuan ja ilusti siia jään, tulid Siim, Kaia ja Annika mind autoga ära tooma. Nad muidugi olid natuke naiivsed ja ei arvestanud sellega, kuidas mul kõik viimased pikemate sõitude algused läinud on. Arvata on, et ka see suurepärane kohalerändamine muutus parajaks seikluseks ja pakkus huvitavaid väljakutseid. Nii et kui kellelgi teist oli mõttes minuga kunagi kuskile kaugemale sõita, siis mõelge enne ikka hoolega järele!

Aga. Kõigest täpsemalt! Reisi alapealkirjaks sai võrdlemisi kiiresti KÕIK-ON-KATKI, inspireeritult muidugi ühest vahvast hittvideost ja, nagu arvata võite, sellest, et kõik lihtsalt läks järjest katki. Ei jõudnud ühe asja katkiminemist äragi naerda, kui juba järgmine otsad andis.

Esimene murduja oli GPS, kes otsustas üks hetk Saksamaal Hansu koduhoovikeses, et ah-ma-ei-viitsi-enam ja lihtsalt lampi kaotas kõik vajalikud failid mälukaardilt ära. Püüdsin asja putitada, aga saavutasin umbestäpselt selle, et ta ei läinud üldse enam navigeerimisosasse sisse. Suurepärane! Ega minna oli ju ainult 800 km veel, mis see siis ikka ära ei ole, eksole. Ei viitsinud sellepärast pikemalt põdema hakata ja tundus loogiline, et kuna kaks päeva oli veel edasisõitmiseni aega, siis ju selle ajaga jõuab ikka korda saada selle vingerpussi.

Tegelikult ma veidi valetasin ka nüüd. Esimene langeja ei olnud mitte GPS, vaid hoopiski minu üsnagi uus spordikott, mille õlapael ragises juba Tartus enne uksest välja saamist koti küljest lahti :D. Mõtlesin, et ju parandan Hansu pool ära, aga kuna selle aja peale olid erinevad muud asjad juba katki, siis kellel see enam meeles oli, et mingi kott oli ka kuskil, mis tuli ära parandada - nii et nii ta nüüd on mul siin, katkisena.

Järgmisena suutis Kaia oma sõrmed ära lõhkuda, siis läks Siimu autol rehvil ventiil katki ja nii edasi. Kui ma teisi teavitasin, et no-stress, mul on vähemalt Euroopa Teede Atlas kaasas (sest ilmnes, et GPSi ikka ei saa korda), siis teatas Annika selle peale lihtsalt: "Tead, ma ei imestaks, kui sellel ka nüüd lehed välja kukuksid ja ära kaoksid!". Õnneks siiski ei kukkunud atlasel lehed välja ja ei kadunud kuskile, nii et ma sain rõõmsalt pastakaga teekonna peale joonistada (Siim muidugi naeris veel pikalt, et hea atlas sai valitud: selline, millel pool Saksamaad on ühe lehekülje peal) ja pärast seda, kui poisid autoga kell 8 hommikul olid mehaaniku juures ära käinud, saimegi teele asuda.

Teele me ei asunud alguses loomulikult kohe sinna, kuhu pidi, vaid esialgu ikka grillipeole kuskile Hansu sõbra tüdruku vanemate juurde. Ma ei saanud tollel hommikul aru ja ei taipa siiani, mis imeliku kella järgi need sakslased oma tegemisi seavad - millises maailmas see loogiline tundub, et grillimispeole minnakse hommikul kell 8 !?? Kas nad tõesti kohe üldsemitte magada ei taha? Pikalt selle üle arutledes põksusime siiski kohale ja see oli täiesti seda väärt :).

Üks hetk tuli siiski kõigile tsauki-tsauki öelda ja asuda üliretrolt kaarti lapates kohale sõitma. Lebo ots - mis see siis ära ei ole, ainult läbi terve Saksamaa sõita ja siis Amsterdami äärelinnast üks kindel aadressike üles leida. Ka minu enda suureks imestuseks läks kaardilugemine nõnda sujuvalt, et ainult ühes teeotsakesest panime mööda ja see viga sai ka paari minutiga korrigeeritud. Ülivinge! Täiega rahul. Aga mis te arvate, et nii lihtsalt saigi vä? Arvata on, et üks üllatus oli veel ootamas: nimelt oli Kaia ja Annika sõber, kelle pool me ööbima pidime, neile kogemata vale telefoninumbri andnud. No vahva. Internetti meil ka loomulikult ei olnud, et talt uuesti number küsida ja üleüldse hakkas öö vaikselt kätte jõudma. Mitu telefonikõnet hiljem saime kinnituse ka tõsiasjale, et ühelgi teisel tuttaval ka nende numbrit ei ole. Ei viitsinud sellega igatahes pikalt draamat teha ja tšikid koostasid tagaistmel juba graafiku, mis järjekorras me ühe võrdlemisi mitme korteriga maja uksi läbi hakkame koputama, et teada saada, milline neist see õige on.

Jõudsime kohale, parkisime ära ja seni, kuni mina jalanõusid jalga panin ja veitsa niisama võimlesin, jalutasid Kaia ja Annika juba ukse juurde vaatama, kas äkki on õige nimi kuskile kirjutatud. Seda igatahes polnud, aga kuna need kaks just sosinal ka omavahel ei räägi,  kostus meie suureks heameeleks üsna pea ühest aknast rõõmus "ANNIKAAAA!" ja me ei pidanudki seda ööd õues veetma. Vot. Nii lihtne oligi. Saab-saab, ikka saab!

Lõpetuseks paar pilti sellest, mida me tegime enne oma seiklust paari päevaga Saksamaal spordilaagris:

Loomulikult oli vaja käia Sächische Shweitz'is (või sausage-switch'is, nagu Siim seda kohta guugeldas), kus on see edev matkarada, mis algab nii nagu on ülemisel pildil ja jätkub nii nagu alumisel pildil (päris ausalt kohe tõstis ikka pulsi natuke üles küll vahepeal ja pani jala natukene värisema):

Ja kus vahepeal on nõnda uhked vaated:

Pärast maratonijooksmist käisime natuke kultuuri ka tsekkimas:

Armas rattamatkake, kus Annika oleks tahtnud tegelikult 30 km veel sõita, aga me teised olime natuke väsinud eelmise päeva ronimisest ja ei viitsinud:

Sain sõbraks Hansu papagoi Jack'iga:

Seniks, kuni ta mu kõrva üles leidis ja seda hammustas. Siimu sõrme oli ta selleks ajaks juba katki hammustanud loomulikult.

Selline kohaletulek oligi. Tundub, et ma peaks hakkama blogis eraldi kirjutistesarja pidama, mille nimeks saaks uhkelt panna reisi-alguse-feilid. No kohe mitte ei õnnestu kuidagi rahulikult ja sekeldusteta kuskile minna. Mitte, et mul nüüd otseselt selle vastu midagi oleks - eriti veel sellise seltskonnaga. Kõhulihased on siiani eneseiroonilistest naljadest valusad ja just seda mulle oligi kooliaasta alguseks vaja! (kes veel ei tea, siis eile hakkas mul uuesti kool pihta ja loodetavasti saab siit päris mõnda aega nüüd lugeda sellest, mitu lehekülge ma ikkagi täpselt raamatukogus lugesin, mitu uut valemit õppisin, millal tuleb kasutada ANOVA asemel ANCOVAt, milline on täpselt see õige valimi suurus ja kõik need muud ÜLIHUVITAVAD teemad!).

Hipi käis Tarzani seikluspargis

Ühel toredal päeval juunis, kui ma käisin Triinu ja Silviaga Tallinnas kuskil võsas orienteerumas, rääkisid need kaks naiivset tsikki välja, et neil on plaanis kunagi juulis minna Lätti vahva Tarzani seikluspargi võlusid nautima. Kümme minutit hiljem tegid nad veel järgmise vea ja viskasid nii muuseas jutu sees "Tule ka, kui tahad!". Hehe, ega mind kaks korda kutsuma ei pea, eksole. Ja nii nad olidki astunud ämbrisse ja sidunud ennast sellega, et suverõõmudest hipiks muutunud Nele ühel ilusal hetkel teatas "Davai, ma tulen ka!".

Kuna esimene öö mini-Läti-tripist algas minu pool ööbimisega, olin ma loomulikult ilusti valmistunud ja külalisteks valmis. See tähendas ilmselgelt seda, et ma olin suutnud endale organiseerida arstiaja täpselt selleks ajaks, kui nemad olid pool tundi jõudnud mul külas olla. Mis seal ikka - ju nad said ise ka söögitegemisega hakkama seni, kuni ma korraks ära käisin. Väga mõnus oli saabuda tagasi koju nii, et grillvorstid juba ootasid laual!

Kõht ilusti täis söödud ja seiklusteks valmis, läksime vaatama, mida on rodeopullil meile öelda. Oli öelda seda, et lendasime kõik kõige täiega sealt võrdlemisi kiirelt maha ja võitu igatahes ei tulnud. Nii et polnud mõtet pikalt passida ja oli aeg näidata, kus on Tartu popid ujumiskohad:

Ja öised söögikohad:

Järgmine hommik algas loomulikult meeldiva üllatusega: vesi oli seoses torutöödega terves majas kinni keeratud. Hästi! Suurepärane! Lausa imeline! ******! Ütleme nii, et parima vannitoale alternatiivi leidmise auhinna saavad seekord Triin ja Aare, kes otsustasid, et hambapesuks parim koht on keset tänavat, publikuks akendest välja vaatavad inimesed.

Algselt plaanitust paar tundi hiljem juba sõitsimegi Tartust välja (tavapärane, eksole) ja vurasime Tarzani seiklusparki - suvele omaselt sai loomulikult küllaga malbeid teeehitustöid nautida. Kes veel käinud ei ole selles vahvas pargikeses seiklemas ja turnimas, siis soovitan - umbõ vahva oli. Sai BMX'iga ja lumelauaga ja bobikelguga ja muude värkidega kuskil puude vahel mööda köiekesi ja trosse kimada - pole paha! Ja kui lihased veel piisavalt valusaks ei lähe selle rajaga, siis saab teha seda, mida mina edeva tüdrukuna tegema läksin: katapult! Enne sai veel loomulikult tehtud diil, et ma pean selle peal tehtud saama vähemalt 5 saltot. Alguses veidi feilisin ja ei saanud üldse vedama, aga see-eest lõpus ei saanud pidama:

Pärast seiklusparki algas päeva kõige seikluslikum osa: ööbimiskoha otsimine. Saatuslik viga tehti umbes-täpselt siis, kui lubati mul suvalisel ajahetkel öelda, millal pöörata. Nagu arvata võite, sattusime võrdlemisi kiiresti randoomsele metsateele, mis nägi ähvardavalt selline välja, nagu ta kohe-kohe lõppeks täiesti ära. Boonuseks veel konstantselt tee kõrvale paigutatud parkimist keelavad sildid (kesse kurat keset metsa neid toppis??). Just siis, kui ma kartsin, et kohekohe tehakse mulle terve mikrobussi seltskonna poolt paremhaagi-massaaž-otse-vastu-lõuga, oli päästev sildikene, mis juhatas imekauni telkimisplatsi juurde: mere ääres, päike loojumas, wc olemas, lõkkeplats olemas (ja isegi lõkkepuud) ja edevuse mõttes võike rannabaarikene ka. Mida veel tahta?

Kuna grillimisaparaati meil kaasas ei olnud, tuli kiiremas korras üles teha lõke. Selleks puhuks olid Tallinna inimesed otseloomulikult kaasa võtnud terve pudeli süütevedelikku. Silmapilkselt ristis Silvia mu ökohipiks, kui ta sai aru, et ma päriselt kavatsen lõkke saada põlema ilma süütevedeliku ja muu selliseta. Oh neid tallinlasi küll, no. Õnneks seekord õnnestus ja päris kiirelt olid meil olemas edevad söed, mille peal vorstikesi ja šašlõkki grillida. Seda, et söök sai tõeliselt maitsev, näitab tõsiasi, et lõkke kõrvale hommikusöögiks jäetud liha lasti öösel tuimalt tuuri. Tüübid sahmisid alguses sosistades meie telkide ümber ringi, siis haarasid kaasa valmisküpsetatud liha ja pistsid itsitades seitsme tuule poole plehku. Siuke seltskond. Võimas! Oleks nad veel teadnud, et kuskilt on võimalik ka Silvia tuliuued roosad karvased sussid tuuri lasta, oleksid nad seda ka kindlasti teinud.

Järgmine päev Eestisse tagasi jõudes tervitas meid kohe võrdlemisi huvitav vaatepilt: mingi vend oli nii härga täis, et sõitis autoga nõnda edevalt, et üks jalg oli aknast väljas (koos jalanõuga veel loomulikult). Ma ei saa aru, millises maailmas see veel mugav istumisasend olla saab!? Või haises tal tõesti jalg nii räigelt, et ise ka enam ei kannatanud välja? Kui temast mööda sõitsime, oli näha, et tüüp on veel eriti rahuloleva näoga ka. Selline mees ongi! Raudselt oli veel manuaalkäigukastiga auto ja siduri vajutamine on lihtsalt jobudele.

Kõik on nii lahked ümberringi

Näiteks eile, kui me sõudmas käisime ja mina väga pingsalt igale aerutõmbele keskendudes otse ette vahtsisin, sain ma Karmeni itsitamise järgi aru, et mingi jahikene on meile kõrvale sõitnud ja elab väga innukalt kaasa meie trennile. Tundus, et neil on võrdlemisi lõbus. Mõni hetk hiljem muutusid nad lõbusast veel lahkeks ka ja hakkasid järjest pakkuma "Võta võileib! Meil on kommi ka, ei taha vä?". Mhmh, eks ma ikka võtan võileiva paadi pealt, kui ma suudan juba kohapealseistes paadikese kõikuma ajada. Tänks!

Kui päeval oli ilusti trenni tehtud, võis õhtul ju ometigi niisama tsillida ja selleks puhuks sobis suurepäraselt Liisi imearmas rõdukene (siinkohal mainiks ära, et neil on ulmehuvitava ehitusega korter: wc'l on kaks ust, köögil on kolm ust ja enamikest tubadest ei ole võimalik kööki pääseda ilma, et ei läheks läbi ühe tüübi toa või wc):

Sattusime lausa nõnda jutuhoogu, et üks hetk oli kell saanud pool neli hommikul ja järsku hakkas väljas mingi imelik vuhin pihta. Alguses ma mõtlesin, et ju korraks on midagi ja siis lõppeb ära, aga ei lõppenud. Muudkui vuhises. Kuna uudishimu ületas laiskuse, ronis Liisi aknast välja kiikama ja ütles poolüllatunult "Keegi vist harjutab tuletantsu seal...". Selle peale hüppasin mina ka loomulikult püsti ja tõesti - nurga tagant sähvatasid aegajalt kiirelt tulekerad suure vuhina saatel ja kostus natuke kellegi juttu ka. Ilmselgelt oli sellist pulli vaja lähemalt tsekkima minna, nii et võtsime pleedikesed ümber ja läksime nagu väiksed muhvid läbi pimeda poolhirmsa koridorikese õue. Seal mingi tüüp vehkis oma tulekeradega ja kaks sõbrakest olid talle andunud publikuks. Kahjuks kustusid tal üsna täpselt siis kuulid ära, kui me kohale jõudsime ja šõu oligi läbi. Küll aga oli tüüp nii lahke, et lubas meile uue etenduse korraldada, kui me mõnel järgneval ööl soovime - ta justnimelt öösiti käibki oma huvitava hobiga tegelemas. Vot sulle siis.

Taasavastades, mida Tartul pakkuda on

Eile käisime Karmeniga seda jalkat vaatamas, mida kõik teised ka vaatasid ja kui kell 1 oli lõpuks vinge värav nähtud, mäng läbi ja aeg nagu koju magama minna, otsustasime me, et ilm on nõnda-nõnda ilus ja lausa patt oleks jätta keset linna väike öine jalutuskäigukene tegemata.

Nii me seadsime sammud raekojaplatsi suunas ja saime taaskord kohe muigega tõdeda, et Tartu ei ole kaotanud oma võlu ning öine konstante randoomsus on siiani täiesti alles: esimene asi, mis meile ette jäi, oli edev kiigukene, mis tuli otseloomulikult kohe järele proovida. Nagu väikestel lastel ikka, tekkis täiega hasart ja minu eesmärgiks sai kiige vastasserva ülemine ots varbaotsakesega ära puutuda. Täiega skoor - mul õnnestus seda teha niimoodi, et ma ei kukkunudki alla kuidagi!

Kui kiigutud sai juba täitsa piisavalt, oli aeg edasi kõndida ja jõudsime suure-suure indiaanitelgini, mille keegi mingil huvitaval põhjusel keset Rüütli tänavat püstitanud oli. Mis seal siis ikka - kui juba selline telk on hoolega üles pandud, tuleb ju sinna sisse põhupallidele istuma ka minna. Istusime seal ja pläterdasime suvalistest asjadest, kui järsku avastasime, et ümberkaudsed inimesed piiluvad samamoodi möödudes telgiuksest sisse ja arutavad omavahel "Ou, seal toimub midagi ju!". Mul tekkis hirmus kiusatus oodata, kuni keegi sisse ka astub ja siis talle pajatada lugusid sellest, kuidas ma paar nädalat tagasi kolisin kodust välja ja elangi nüüd seal keset kesklinna telgiga, aga keegi kahjuks nii kaugele ei jõudnud, et uksest sisse tulla ja uurida, mis värk on. Väike armas telgike ja Karmen sealt välja piilumas:

Kui hot-dog'id söödud ja võrdlemisi piisavalt juba kõnnitud, istusime lihtsalt pingi peale maha ja jäime jutustama, ümberkaudseid inimesi observeerima ja ootama, mis edasi toimuma hakkab. Toimus see, et üks noormees otsustas meie kõrvale pingile ennast mahutada ja pikalt vestelda maast ja ilmast - sellest, kuidas ta Kanadas puid langetab ja kuidas ta kohe-kohe pelmeene läheb sööma. Lubas veel meile ka tuua, aga sellised need mehed juba ükskord on. Muudkui lubavad, aga näe, pelmeene eikusagil. Ja nii me jutustasime omaette edasi, kuni üks hetk avastasime, et päike on otsustanud tõusta ja hommik on miskipärast kätte jõudnud. Oh seda idülli.

Lõpetuseks pilt sellest, millises ülimalt stiilses vannitoas ma laupäeval Gertrudi maal pesemas käisin (kujutasin juba elavalt ette, mis tunne oleks sinna esimest korda sattuda pimedas ja taskulambiga):

Hiirepoiss läks putru keetma...

...või kuskile mujale. Kes seda enam teab, mis idee tal täpselt oli, aga igatahes jooksis Siimul üks hetk rõduuksest hiirepoiss (või hiireneiu, ma täpsemalt ei küsitlenud) sisse ja pistis plehku. Poisid mõtlesid, et on hirmus kavalad ja toovad kassi sinna ja küll see hiire käppelt kätte saab. Hehe, lootku aga :D. Kass nuuskis veidi aega lootustandvalt ringi ja hakkas siis hoopis sääski taga ajama. Nii et see plaan jäi sinnapaika ja hiirepüüdmine jäi ootama paremaid mõtteid ja aega.

Üleeile, ehk hiire tuppatulekust kaks päeva hiljem, avastasime me Karmeniga pärast suurepärast sõudmistrenni, et pole umbes seitsesada aastat niisama juttu rääkinud ja otsustasime, et on aeg minna kuskile ja teha midagi. Nii et läksime Siimule külla ja asusime innukalt telekamänge mängima (sain Karmenilt rallis haledalt pähe, aga ma süüdistan selles ainult halba autovalikut otseloomulikult!) ja kaartidega tihisid koguma (sain kõigilt pähe - hea päev oli :D ). Mängisime seal siis ja jutustasime ja ma rääkisin parasjagu mingit stoorit, kui Karmenil pilk ühele kohale seisma jäi ja ta teatas üllatunult: "Kas seal on mingi hiir vä!?". Me Siimuga hüppasime kiirelt püsti, hõiskasime "Ohhh, skoor!!!! Kähku nüüd!" ja jooksime uksi kinni panema, et hiir samas toas püsiks. Karmen ei viitsinud ka pikalt hämmingus olla ja asus koos meiega rõduuksest ja külili pandud piljardilauast barrikaadi ehitama. Siuke elevus oli sees - nagu väiksed lapsed mängiks sõjamängu ja rajaks sujuva tiimitööna kaitsemüüre. Mõned sekundid veenmist ja hiirekene nõustus uksest jälle välja jooksma. Vinge oli!

Suvi tuli täie hooga

Siis kui ma siin ennast kogusin, et lõpuks ometi puhkusest kirjutada, hakkas pihta suvi (ja muuhulgas ka lõppes mul töö ära Tallinnas ja olen jälle armsas Tartukeses).

Suve juurde käivad muidugi erinevad vinged spordialad ja nendega koos otseloomulikult hüppepildid. Nii me otsustasimegi Hannulaga Soomes pärast võistlusi, et nüüd on aeg next-level hüppepildiks ja proovisime seda teha nii, et tema oli mul seljas ja ma hüppasin õigel ajal. Ei pea just Eesti kõige targem inimene olema, et ära arvata, kuidas see huumor lõppes (don't põe, Agnes, su telk jäi ilusti terveks :D ):

Seekord oli vähemalt nii palju mõistust, et me rohkem ei proovinud. Tegime järgmised hüppepildid eraldi ja Agnese telgist kaugemal :D

Kuidas ma kaks kuud kirjutasin sellest, kuidas mul nädal aega puhkust oli!

Kui nii siis nii. Järelikult tuleb teha lühikokkuvõte ja minna edasi:

Kui ma olin sekeldustest hoolimata lõpuks Kaia ja Tõnise juurde jõudnud, sain ma tervelt pool tundi, et käia duši all, teha kiire asjade ümberpakkimine ja jälle me olimegi teel. Sedapuhku siis Sevillasse, sest et sinna oli vaja ometigi minna. Tee peal kirusime hoolega Hispaania halba raadiolevi, mis vahel nagu oli, aga siis ikka ei olnud kah. Peamiselt oli siiski meeleolu loomas võluv sahina-raadio. Jõudnud Sevillasse, nautisin täiega sealset liiklust ja lootsin, et vast kuidagipidi õnnestub jõuda ilma vahejuhtumiteta kuskilegi parkimismajja. Selleks puhuks unustasin igasuguse pirtsakuse ja valisin kõige esimese parkimismaja, kuhu vähegi oli võimalik minna - huhh, läks õnneks seekord. No ja sealt edasi juba linna peale laiama:

Kui päev otsa oli edevasti ära laiatud, oli aeg õhtu lõpetada mäkiburkse süües ja selle kõrvale arutledes, mis nüüd siis edasi - sest teadupoolest olid Sevillas sellised pidustused, et kuskile ööbima polnud küll lootust saada. Aga pole probleemi! Kui Sevillasse ei saa jääda, ju tuleb siis kuskile mujale sõita. Nii et uuesti masinale hääled sisse ja sahinaraadio saatel Atlandi ookeani äärde. Jõudnud kauni pimedas-peaaegu-nähtava ookeani juurde, otsustasime, et on juba öö küll ja oleks äraütlemata asjakohane veidikene magada. Kuna meil ei olnud ei telki ega magamiskotte ega madratseid, ega põhimõtteliselt mittekuimidagi, tuli veidikene loominguline olla (seejuures auto oli meil nii pisikene, kui vähekenegi võimalik). Selline tunne oli, nagu üritaks keset suve niigi täis külmkappi kolme suure arbuusi jaoks ruumi teha. Tõstsime asju edasi-tagasi, kruvisime toole nii- ja naapidi, üritasime pagassi ära mahtuda ja tagaistet täiesti alla lasta ja no lõpuks leidsime mingi variandi, kuidas kolmekesi enam-vähem ära mahtuda ja autouksed ka veel kinni saada. Suurepärane! Paar tundi niimoodi mugavas asemekeses magatud, otsustas Tõnis, et aitab, tema enam ei viitsi. Saatis minu tagaistmele, istusi ise rooli ja hakkas muudkui aga sõitma. Kui ma ärkasin, olime me igatahes Portugalis ja kui me seal juba olime, oli ju ainuõige hakata hoolega turiste mängima:

Need pildid olid kõik tehtud ühe edeva mõisa õue peal. See mõis oli kohe nii ülivinge, et me vist matkasime põhimõtteliselt terve päeva selle suurtes aedades, maaalustes käikudes ja hoonetes ringi. Kui kunagi uuesti Portugali peaksin minema koos mingi seltskonnaga, siis sinna ma plaanin igatahes veel sattuda! 

Kuna me ei olnud väga huvitatud veel ühe öö autos veetmisest, guugeldas Kaia mäkis burksisöömise kõrvalt meile ööbimiskoha Lissaboni kesklinnas. Hinna järgi (15€ öö) kahtlustasime, et midagi väga uhket sealt küll ei saa, aga meie suureks õnneks eksisime täielikult. Ülinumps hostel: puhas, ilus, suurte vooditega, hommikusöök hinna sees, kohe saabumisel pakuti kohvi ja teed ja iga sammu eest ei pidanudki lisatasu maksma. Pöörfi! Kuna aga tegemist oli siiski backpacker'ite hosteliga ja meid oli ainult 3 tükki, pandi meie neljakohalisse tuppa veel üks tüüp ööbima. Saime Marco'ga kiirelt tuttavaks ja kutsusime endaga kaasa ülisuurde okeanaariumisse, kus ta ei saanud kohe mitte kuidagi naeru pidama, kui lind mulle pähe sittus (ise vahtisin samal ajal rõõmsalt pingviine. Õnneks see lind, kes huumorit tegi, oli siiski pingviinidest oluliselt väiksem). Oh jah, elu on selline. Minu suureks rõõmuks olid kraanid selles asutuses ilusti olemas ja siin on minu kaunis soeng vahetult pärast seda, kui olin sealt linnus*ta välja pesnud:

Siin-seal veel Portugalis erinevates kohtades turiste mängitud, otsustasime, et külastamist vajab ka mandri-Euroopa läänepoolseim punkt. Loomulikult ei läinud me sinna mööda tavalisi korralikke asfaltteid, vaid sattusime GPS'i järgi kuskile täieliku offroad'i variandi peale. Mul tekkis juba pänik, aga Tõnis vaatas, et saab-saab, ikka saab. Et auto kuskile aukudesse kinni ei jääks, hüppasime Kaiaga välja ja asusime Tõnist juhendama, milliseid kive mööda sõites kõige paremini kohale saab - ise seejuures juukseid sättides, sest et äkki keegi kuskilt juhtub pilti tegema siis, kui me üksi keset tühermaad oleme. Tuleb tõdeda, et Tõnis on päris osav juht! Kuskile kinni ei jäänud ja auto jäi ka terveks. Juhhei! Ja vaade oli kogu seda teekonda väärt:

Üks hetk igatahes otsustasime, et sai juba Portugalis tsillitud küll ja üleüldse on mõnel järgmine päev tööpäev. Nii et asusime tagasiteele sahinaraadio saatel - üks hetk olime jõudnud juba sinnamaale, kus panime raadio kinni ja kuulasime ära kõik 10 aegumatut hitti minu telefonist ja kõik suurepärased heliteosed teiste telefonidest. Siis jõudis kätte see tase meeleheitest, kus me laulsime mõnda aega, et oleks muusikat. Kui laulda enam ei jõudnud, pidime omahakatuslikult tegema jutusaateid ja vaidlema päevakajalistel teemadel. Kuna sõita oli kuskil 700 kilomeetrit selle päevaga, sai põhimõtteliselt kõik teemad läbi arutatud ja kõik laulud ära lauldud.

Väike sliip ja hommikul kõndisin jälle auto juurde, et asuda koos Kaiaga teele mandri-Euroopa lõunapoolseimasse tippu (kui juba siukseks turistitamiseks läks) ja mis te arvate, mis oli esimene asi, mis ma Kaiat oodates kõrvalistuja ukse taskukesest leidsin? Loomulikult antenn, mis ei olnud autole veel külge kruvitud. Suurepärane! Panin antenni autole külge ja näe imet - töötabki raadio nii nagu üks raadio töötama peab. Lõunapoolseim tipp ise on muidu umbes selline:

Ja nüüd minu lemmikkoht: ahvidega mägi Gibraltaril. Kuna Kaia oli samal ajal tööl, läksin sinna täiesti üksi ja passisin lausa mitu tundi varemetel turnides ja ahve jälgides. Nagu kinos! Üks väike Soome põnn oli päris pahane ahvide peale, et need ta banaanid ja sõõrikud ära varastasid. Samuti oli mingi seltskond veidi pänikus, kui ahv ühel tädil seljakoti seljast tõmbas ja sealt seest asju välja hakkas tõstma - nii et äkšenit sai küllaga.

 Lõpetuseks mõttetera Kaialt tagasiteel: asjad kaovad, mälestused jäävad!