Iga hommik!!

Mul on selline omamoodi rutiin tekkinud, et igal hommikul rongi peale rutates märkan ma mantli nööpe kinni pannes, et kõige alumine nööp asub endiselt oma õige koha asemel mu taskus ja ootab, millal ma ometi niidi ja nõela kuskilt üles otsiks. Või millal mul ometi õhtul selline asi meelde tuleks (mitte siis, kui on umbes-täpselt miinus 3 minutit aega selle hetkeni, kui peab uksest välja astuma). Teine osa rutiinist on see, et ma jõuan ilusti tööle kohale ja avastan seal, et ma olen JÄLLE unustanud koju selle kommipaki, mis Maarja mulle juba eelmisel esmaspäeval tõi ja mida ma tööl mõtte ergutamiseks süüa mõtlesin. Ja siis ma alati kirun ennast, et miks mul ometi õigel ajal need kaks asja meeles ei ole.

Nii et täna! Tadaa! Lõpuks ometi ma leidsin kodust varastasin Taalilt (okei-okei, ta ise lahkelt pakkus) niidi ja nõela ja parandasin mantli ära. Kommipaki panin ka kotti juba. Vot siuke lahe õhtune seiklus! Täis põnevust ja adrenaliini. Nüüd vist ei jäägi muud üle oodata, kui et karma mind mu suurepärase tubliduse eest kiitma hakkaks. Näiteks sellega, et mul lõpuks ometi päkapikud käima hakkaks või midagi (Jeap, ma tean, täiega wtf, ma ka ei saa aru, mis mõttes mul see aasta päkapikud ei käi, onju. Iga aasta on muidu käinud ja nüüd järsku mingi jama. Tõe huvides on aus märkida, et täitsa nulliga ma pole siiski jäänud. Tundub, et ma pole lihtsalt november-detsember piisavalt hea laps olnud, sest oktoobris oli küll üks varajane päkapikk mind korra üllatanud).

Konstantne randoomsus

Mida te õhtuti teete? Mina näiteks õpetan karusid kolmerattalistega sõitma. Ehk kuidas ma ühes kõige omanäolisemas korteris käisin ja sealt kolmerattalisega karu leidsin :)

Või kuidas ma üks teine öö maast pingviinikostüümi leidsin (ja ofkoors sellega terve hunniku pilte tegin):

Väike päike igas päevas :)!

Osav, nagu ikka

Üks hommik ma jalutasin omast arust rahulikult tööle rongi pealt. Ja noh, sügisele kohaselt oli ilm selline veidi vihmane ja sellel jalgrajal, mida mööda ma krapsakalt kulgesin, oli ühes kohas täiesti lambist (või noh, vihmast) selline suuuuuur aiast aiani lomp. Töökaaslane Siim marssis lombist reipa sammuga läbi ja ma jäin sekundiks passima ja teatasin enesekindlalt: "Ma küll ei kavatse saapaid mudaseks teha!". Kuna vasakpoolne aed hakkas täiesti maast pihta ja parempoolse aia all oli betoonserv (nii umbes täpselt selline, et 5 cm oli seda serva meie poole väljas), otsustasin, et lähen mööda seda ja vaatab, mis saab.

Niimoodi ma seal ronisin - tippides kikivarvul mööda betoonserva ja hoides aialippidest kinni, ise seejuures otseloomulikult marurahul, kui kaval ma olen. Täpselt selle hetkeni, kuni üks aialipp lahti tuli ja ma täie plärtsuga vasaku jalaga mutta lendasin. Siim ei saanud alguses naeru pidama ja ega ma ise ka ei saanud, aga siis tuli mulle meelde, et ma pean ju sellisena kümne minuti pärast tööl olema - üks jalanõu muda täis ja vasak püksisäär põlveni porine. Kahtlemata üliglamuurne. Kui Siim lõpuks naeru pidama sai, ütles ta "Kurat, sa oleks võinud ikka pikali sinna mutta lennata, vot siis oleks alles naljakas olnud!". Eksole. Tema, muideks, erinevalt minust, aimas juba ette, et lippidega aiaga umbes-täpselt nii võib juhtuda. Mõtles mind ka hoiatada, aga täpselt sellel hetkel, kui ta hoiatamiseks ümber pööras, olin mina juba poolel teel ronimisega.

Igatahes. Kuna selline olukord juba tekkinud oli, siis tuli ometigi asjast maksimum võtta. Mõtlesin uhked stoorid välja, mitu karu mind ikka tee peal taga ajas ja mitu 100-kilomeetri-rännakut ma öösel tegin, et ma selline mudane olen ja esitasin igale inimesele erineva loo. Õnneks-õnneks on mul tööl olemas vahetusjalanõud. Teele ütles selle peale tabavalt: "Tead, sa peaksid endale tööle täiskomplekti vahetusriideid viima. Noh, umbes nii nagu neil lasteaias on". Pole üldse mitte paha idee! Mul on varemgi juhtunud, et ma olen näiteks kakao pükste peale kallanud.


Lõpetuseks vastus eelmises postituses püstitatud küsimusele: mingi tüüp viskas väikse külgsalto sellest ketist üle ja see alumine vend lootis, et tal paar minutit hiljem ka veel kõik kehaosad alles on.

Sügisene laululinnukene

Selle poisi hääl kajas reaalselt nii tugevalt, et 100 meetrit eemal keset linnasaginat oli ka veel kuulda:

Boonusküsimus ka: kes esimesena ära arvab, mis hakkab alloleval pildil kohe-kohe toimuma, saab pannkooki moosiga (Piret, sa ei või vastata!).

Kui juba sellele lainele mindud sai...

...siis oli ju vaja ometigi ka see nädalavahetus väike 36 km orienteerumine metsas teha.

Tegelikult algas lugu nii, et üks päev seletasin mina tööl kõigile, et neil on hädasti vaja 8 tundi järjest metsas orienteeruda. Mis sellest, et nad kunagi orienteerumas käinud ei ole ja päristäpselt ei tea, mis värv mida kaardil tähendab. Kaks naiivset, Siim ja Jaanus, jäid isegi uskuma mind ja ma kasutasin seda nende hetkelist meeltesegadust ära ja asusin meid kähku rogainile registreerima. Kuna võistkonda mahub julgelt veel inimesi ja seltsis segasem, küsisin möödaminnes Priidult "Kuule, sa 8 tundi orienteeruda ei taha vä? Siim ja Jaanus juba lubasid ka tulla..." "Millal see on?" "5. oktoober, laupäev" "No pane kirja...". That's the spirit! Ja võistkond oligi olemas :)

Eile kell pool kaheksa (okei, 7.40, ma jäin hiljaks) minekut alustades rääkis Priit, kuidas ta oli eelmisel päeval lausa selgeks õppinud, mida erinevad värvid kaardil tähendavad. No mis nii viga minna, kui sellised võistkonnakaaslased on! Tee peal veel sain talle viktoriini teha ja teadmised üle kontrollida. Muuhulgas sain tee peal oma hommikusöögi ära süüa - vana hea makaronid hakklihaga (kes mäletab, siis sama sõin ma sel korral, kui ma Tallinnasse maijooksule minnes rongist maha jäin). Kindlasti hilinesin ma see kord ka sama asja pärast!

Tee peal tuli arutlusele, kes mida raja peal söömiseks kaasa on võtnud, sest no...8h jooksul peab vist ikka veidi sööma ka. Kui Priit ja Jaanus olid ilusti võikusid kaasa võtnud ja Siim otsustas Jäneda kohaliku poe peale panustada, siis mind ootas sellel päeval ees tõeline šokolaadide degusteerimine. Nimelt koosnes minu võistlusmenüü seitsmest šokolaadikesest (Bounty, Twix, Mars, Dumle jne), et ikka konstantselt sugar rush peal oleks :D. Nii ma läksingi rajale nagu neljanda klassi lapsed kooliga kevadel Taevaskotta matkale lähevad - kotis poolteist liitrit vett ja 7 šokolaadi. Mõnus! Järgmine kord peab limonaadi ja krõpsud ka kaasa võtma, siis on ikka täitsa õige värk!

Paar minutit stardini ja oli aeg SI-pulgad randme külge kinnitada. Ma ise veel tegin autoaknaid peeglina kasutades patsikesi endale ja kui ma teiste poole jälle vaatasin, avastasin lõbustatult, et üliinnukad võistkonnakaaslased on kõik endale juba SI-pulgad tagurpidi käe ümber suutnud panna. Hea töö :D! Järgmine üllatus tabas mind stardi poole kõndides. "Eee...Priit...kus su kaart on?" "Ma jätsin ta autosse, pärast hea kodus seinale panna!". No selge :D. Tüüp kõndiski terve raja ilma kaardita. Seejuures asus ta vahel rõõmsalt rivi juhtima ja talle võtsid sappa veel mingid teised võistkonnad. Ma ei tea, kuidas, aga millegipärast teadis ta tihtipeale, kuhu suunda minema peab ja teadis paar korda õige koha peal küsida, kas me ikka läheme õiget teed mööda. Müstika. Ju tal mingi radar kuskil oli.

Rada läks vahvalt ilusat ilma ja loodust nautides. Siim oli varem juba orienteerumist proovinud, Jaanusele ja Priidule sai algtõdesid õpetada, mis on alati vahva. Lõpuks, kui kuskil 45 minutit oli lõpuni jäänud, tuli otsustada, kas üritame veel ühe punkti võtta või mitte. Otsustasime, et proovime ja asusime teele. Kuna tundus, et ajaga võib kitsaks minna, pöörasin ma ühest kohast metsa, et tee kasutamise asemel otse minna ja ütlesin teistele "Ah, suva, riskime, vaatab, mis saab!". Hoolimata sellest, et me olime just ühele teisele võistkonnale seletanud, kuidas me ühe punktiga 20 minutit ringi surfasime, otsustasid nad ikkagi meile järgneda. Nii me seal läksime. Mingi hetk mul teised küsisid tagant, et kas ma ikka leian üles punkti. Ma vastasin rõõmsalt "Ah, lebo ots, pole probleemi!" (tegin nalja omast arust, tegelt ma polnud üldse kindel, et seal ka võssis guugeldamiseks ei lähe). Ma muidugi arvasin, et mulle järgneb ainult natukene inimesi. Üks hetk vaatasin selja taha ja seal oli mingi 20 matsi järgnemas. No pressure! Kõigest väike probleem, et kui võssa paned, siis jäävad kõik need inimesed hiljaks ja annavad pasunasse (okei-okei, tögavad niisama sõbralikult). Õnneks läks hästi ja sain probleemideta selle punkti kätte, huhh, pliks-plaks-egolaks oli, kui möödudes võõrad inimesed õlale patsutasid ja "väga tubli!" ütlesid. Väike kompensatsioon selle feili eest, mis mul raja keskel oli, kui me mööda võssi kuskil ringi ragistasime ja mul hämming oli :D.

Muideks, kui keegi metsloomi tahab näha, siis väidetavalt ühest punktist mõnesaja meetri kaugusel olid osad võistkonnad mõmmit näinud. Ju ta kuskil sealkandis endiselt ringi hängib.

Kes järgmisena julguse kokku võtab ja minuga orienteeruma tuleb?

"25 kilti pead vastu vä?"

Üks päev, kui ma Taalil külas olin ja otseloomulikult toidu valmimist ootasin, helistas mulle vennakene ja küsis, kas ma ei tahaks temaga öörogainile minna. Väitis, et sörgime veits ja kõnnime ja nii. Et noh, peab vastu küll ja värki. Ma veel seletasin, et ma pole trenni teinud ja olen üldüldse aeglane, aga ta väitis, et see pole probleem. Sest noh...me ju kõnnime ja sörgime.

Kes veel ei tea, siis rogain on selline orienteerumine, kus terve kaart on punkte täis ja mingi aja jooksul võtad nii palju punkte, kui jaksad. Seekord oli siis tegemist öise versiooniga ja ajalimiidiks oli 4h. Ma veel naiivselt mõtlesin, et palju seal siis ikka sörkima peab...rahulikult saab võtta.

Laupäeval jõudis see tore päevakene kätte. Nii et sõin rahulikult oma pelmeenid ära ja asusin teele Kuusalu poole, kus võistlus toimus. Olin juba tervelt paar minutit kohal olnud, kui tuli aeg strateegia paika panna. Kui vend küsis mult "Palju sa joosta jõuad? 25 kilti pead vastu vä?", tekkis mul veits pänik. "Eee...noh...eks ma vast pean...aga see on ka täielik maksimum!". Ise juba mõtlesin, et pekki küll, läheb vist raskeks. Rajal selgus boonus: see 25 km oli linnulennult mõeldud, mis reaalsuses tähendab seda, et tuleb joosta kaunid 30 km. Ma muidugi keeldusin seda värki uskumast ja kui ma pärast 21km jooksmist küsimuse "Kui palju veel jäänud on??" peale sain vastuseks "Noh, umbes kümps vast...", ei uskunud ma endiselt. Sest noh, ei tahtnud uskuda. Kuidagi nagu raske oli juba olla. Ja üleüldse oli mu maksimum vaikselt kätte juba jõudmas. Nii ma vaikselt venisin edasi. Kummipaela otsas. Jah, et ma nüüd ei jätaks muljet, et ma niisama suvalt lähengi ja lippan 30 km nii, et silm ka ei pilgu ja särav naeratus ei kao, siis tegelikkus on see, et vend vedas mind kummipaelaga järel. See oli selline kerge lisapower ja tugev motivatsioon. Olgem ausad, ma oleks ammu juba jonnakalt teeserva seisma jäänud, aga kui keegi lisaks "läheb-läheb!!" hõikumisele sind kummipaelakesega sikutab, siis lihtsalt peab järjest järgmise sammu tegema. Ja järgmise ja järgmise ja järgmise.

Hoolimata kummipaelast ja ilusast öisest loodusest tundsin ma kuskil pärast 25 km rajal olemist, et no tõesti on kohe päris valus juba lihastel ja kuidagi nagu mingi väsimus oleks ka. Viimased 5 km oli ikka üsna tahtejõu pealt. Seda oli näha ka sellest, kui ma pärast finišit ei saanud endale ise sokke enam jalga. Muud riided sain nagu vahetatud ja siis mõtlesin, et paneks pulli pärast kuivad sokid ka. Pärast paari korda üritamist ja krampidega ruigamist selgus, et ega ikka ei pane kah. Vend sai korralikult itsitada, kui mulle sokke ja tosse pidi jalga toppima :D.

Mis te arvate, kuidas järgmine päev oli? Minul, kes ma terve maa seal paela otsas luuserdasin, oli umbestäpselt selline seis, et peaaegu isegi et suutsin WC'sse kõndida. Nagu ma õhtul teada sain, siis vennal oli selline seis, et viskas väikse 2h jooksutrennikese. Sest noh...mis see 30 km siis ikka ära ei ole - "reied nagu natuke annaks tunda". No eksole. Hea, et ise täna veel tööl trepist alla külg ees ja ühe astme haaval liikusin.

Küll see orienteerumine on ikka vahva!

Tartu on ikka muhe :)

Eile läksime tšikkidega Tartus välja jalutama ja noh, oli selline rahulik õhtu. Kõigepealt mingid tüübid kõndisid meie juurde, et demonstreerida, kui võimsad kõhulihased ja biitsepsid neil on. Täpsemalt käis see nii, et ma olin oma frankfurteri ja mineraalvee juba kätte saanud ja Liinal oli vist ka kakao juba olemas, nii et läksime välja teisi ootama. Ilmselgelt jalutas meie juurde üks eriti liibuvas särgis noormees ja hakkas juttu rääkima. Innukalt valetasin ennast kohe 7 aastat nooremaks - haa! Esimese asjana lõi tüüp kohe letti, et tal on täiega tegijad kõhulihased, aga ta päris seal bensukas ei hakka pluusi seljast võtma, nii et ta näitab siis hoopiski telefonist. Ilma, et me oleks jõudnud kuidagi reageeridagi, oli tüüp juba näitamas meile tervet galeriid piltidest, mis ta on ise teinud oma lihastest. No vat! Olgu öeldud, et ta siiski ei saanud jätta päris perfoormannsi tegemata ja demonstreeris laivis ka ära. Otseloomulikult ilma, et me isegi provotseerinud oleks. Aga noh, ega ma ei kurda ka - huumorit peabki saama! Hetk hiljem läks seal juba enamvähem võistluseks ära, millisel kutil nende seltskonnast see kõige suurem biitseps siis on (ta kutsus ikka sõbrad ka kõik kohale, et me ikka oleks kursis, mis masti meestega tegu on).

Mulle meeldis see ka, mis põhjusel tüüp meid Atlantisse tahtis kaasa kutsuda. "Et noh...siis ma nagu võtan, noh, näiteks sinult ümbert kinni ja siis kõik tšikid vaatavad onju, et me oleme paar. Ja siis nad on kõik kadedad sinu peale ja kadedad minu peale ja üldse kadedad ja tahavad mind. Ja siis ma mingi hetk lähen ja ütlen, et me sinuga läksime lahku ja ma nüüd olen vaba". No pole paha, poisil isegi siuksed plaanid välja mõeldud! Olgu siinkohal öeldud, et klubidesse me siiski see õhtu ei läinud, vaid hoopiski linna peale jalutama ja uudistama, mis Tartul meile täna üllatuseks on pakkuda. Üks hetk tundus, et ei olegi ühtegi üllatust pakkuda ja hakkasime vaikselt kodu poole sõitma. Kõva 400 meetrit sõidetud ja nägime aknast, et kaks noormeest kitarriga kõnnivad keset teed tõtakal sammul. Ideaalne! Kiirelt kerisin akna alla ja hüüdsin "Noormehed, mis te meile mängite?", mille peale nad vastasid kavalalt "No, mida te soovite?". Ja no mis te arvate, mida me soovisime? Enne, kui keegi teine midagi üldse öelda jõudis, kilkas Helen rooli tagant "Tiigrikutsut!". Tüübid muhelesid, häälestasid kitarri hetkekese ja hakkasid laulma. Ja olgem ausad, päris hästi laulsid! Ja veidi nagu tuttava näoga olid ka, aga päris täpselt ei teadnud, kes täpsemalt. Igatahes, nagu ma alati öelnud olen, siis mulle meeletult meeldib, kui keegi laivis siinsamas minu ees mängib pilli ja laulab, nii et ma nautisin meie ühelaululist kontserti täiega! Õhtul kodus natuke mõtlesin ja siis mõtlesin veidike veel ja välja mõtlesin - meile pisikest muhedat spontaanset autokontserti teinud noormeeste näol oli tegemist Ska Faktori lauljaga ja tema bändikaaslasega. Vot sulle siis. Parim "Tiigrikutsu" igatahes, mis ma siiani kuulnud olen!