Mine metsa!

Eile panin panni ja kirve auto peale ja läksin metsa. Kui nüüd päris aus olla, siis tee peal võtsin kõigepealt Kristo ja siis Liina (koos potiga) ka peale ning käisime ühiselt enne linnast väljumist poes. Selle viimase suurimaks eesmärgiks oli, et kindlasti saaks küünlad ja vesi kaasa - neid mõlemat sellihtsalt põhjusel, et Liipsaare metsaonn Meenikunno raba ääres on ilma elektri ja veeta. Lisaks ostsime muidugi mõnusat toidukraami, mida süümepiidaneta öö läbi konsumeerida.

Maast ja ilmast rääkides möödus teekond kiiresti ning juba olimegi onnist paari kilomeetri kaugusel mööda kruusateid vuramas, kui Liina järsku tagapingilt küsis "Ou, kuule, kas me küünlaid võtsime kaasa?". No ilmselgelt mitte! Kuidas muidu seiklus oleks, eksole. Otseloomulikult ei tulnud kellelgi meist poes küünlad korrakski meelde ning kuna oli pühapäeva õhtu, ei tundunud just eriti tõenäoline, et mõni lähikülade supermarketitest avatud oleks. Pikalt põdeda polnud mõtet - sain wild-card'ina välja tuua oma päkapikulaterna, mis teenis meid vägagi viisakalt.

Pärast väikest jalutuskäiku onni juurde (mille jooksul üritasime ofkoors ühe korraga kogu oma tavaari kohale vedada), hakkas Kristo pliidi alla ja kaminasse tuld tegema, mina puid lõhkuma ning Liina minu tegevust kommenteerima. Ma ise arvasin alguses, et me mängime niisama natuke seiklusturiste seal puuriida juures halge toksides ja Kristo tuleb lõpuks ja teeb kogu töö ära, aga kange Eesti naise hing lõi välja ja Kristo tolle õhtu jooksul puid lõhkuda ei saanudki :D.

Kui pliit kuumaks köetud (noh nii paar tundi läks see...), sai ära praadida pihvid ja kartulipudru. Selgus muuseas, et Liinal oli kaasas üks tass ja teelusikas, minul üks kauss ja kaks supilusikat ning Kristol...lusikas (ja no muidugi kõigil termostassid ka, sest teejoomist ma lubasin ammu juba). Ilmselgelt mitte keegi meist ei olnud just liiga pikalt vaeva näinud asju kaasa pakkides. Kerge improvoor ning pressisime Liinale tassi paraja portsu kartuliputru ja kaks pihvi; Kristo sai endale söömiseks perfektse serviisi (või siis tühjakssaanud pihvikarbi...) ja mina olin väga meinstriim tavalisest kausist süües. Olete kuulnud sellest, et tehakse mingeid spessal õhtusööke, et sööd nii, et ei näe ja värki? Noh, me saime sama teema tasuta! Küünlaid ju endiselt ei olnud ning kamin ulatus kuidagi teisele poole võrreldes sellega, kus me sõime - selline mõnus "mõista-mõista, kas kausis on veel süüa või ei ole".

Vahepeal käisime Liinaga päkapikulaternaga autost raadiot ja süütamiskuubikuid toomas. Pakkuge, kes tokerdus tagasi onni poole kõndides iseenda saapapaeltesse - mis olid laiskusest kinnisidumata - ning pani täie lennuga nii uhkelt pikali, et raadio lendas ühes ning päkapikulatern teises suunas. Hoolimata sellest, et Liina oli kindel, et see temaga juhtub, olin ikkagi mina selleks, kelle üle teised naerda said. Tegijal juhtub! Ilmselgelt olen tegija!

Raadiost muide kuulasime väga stiilseid saateid: nagu välja tuli, siis parim muusikasaade ever on RingFM'i soovisaade, kust tuli absoluutselt KÕIKE! Vaheldumisi tulid Gangnam style, isamaaline laul Jaak Joala esituses, üheksakümnendate eesti disko, viimase aja klubihitid, Rammstein, Mati Nuude ja mida kõike veel. Müstika! Muidugi kujunes sellest välja muusikaviktoriin, kus pidime pakkuma järgmise loo stiili ja keele - väga tihti täppi just ei läinud. Soovisaatele ei jäänud alla ka Raadio2 mingi suvaline saade. Ma seletasin enne teistele pikalt, et alati kui ma Raadio2 peale panen, tuleb sealt mingi kosmosemuusika - no seekord siis tuli hõimumuusika ja pärast seda selline saade, kus saatejuht seletas pikalt "Antud saate juht on enda jaoks avastanud kantrimuusika...endalegi teadmata põhjustel....ning on asunud seda kuulama populaarselt saidilt nimega youtube. Heh, päris vahva on endast kolmandas isikus rääkida. Vinge! Vot selline mõte siis". Muidugi vahepeal luges luuletusi ka.

Kaua niisama raadio ees hängida ei lastud - Kristo leidis, et tal on kõht JUBA tühi ja et oleks aeg pannkooke teha. Kui tahetakse siis tahetakse. Küttis uuesti pliidi kuumaks, Liina näitas mulle valgust ning mina praadisin uhkelt kuuma võiga ülepannikooke - viimane sai kogemata selline poole sentimeetri paksune, aga nagu juba öeldud: tegijal juhtub! Omaette kunst oli muidugi pannkoogi kokkuvoltimine (pannilabidat polnud ometigi ette nähtud kaasa võtta - kärast puust lusikas kah), et see Liina tassi ära mahuks ja ta sinna veel maasikatoormoosi saaks peale kuhjata. Kui keegi veel kahtles minu multitaskimisvõimes, siis pannkookide küpsetamise ajal esitasin ma teistele Eesti mängu küsimusi! Haa!

Kerge tähevaatlus torni otsas, natuke veel Eesti-mängu, paar teejoomist, viipekeele kiirkursus, tunnine powernap ja juba oligi kuidagi varahommik kätte jõudnud. Kiirelt asjad auto peale ja Tartusse Narva mnt.89 ette värskendavat hommikuvõimlemist nautima, millega said ühtlasi Tartu sügisesed tudengipäevad avatud :)

Midagi väga ekstraordinaarset nagu ei teinudki, aga mõnus oli - minipuhkus tavakeskkonnast väljas :)! (pilte paraku ühtegi ei ole, sest kõik lootsid, et keegi teine võtab fotoka kaasa :D )

Kolmapäev ja sügis

Meil täna oli viipekeeles etteütlus! Ma isegi ei mäleta, millal mul viimati selline asi oli. Igatahes õppejõud sõrmendas meile tähthaaval laused ette ja meie pidime seda vehkimist jälgides aru saama, millega tegemist on. Olgu öeldud, et kui ikka andsid näoilmega piisavalt mõista, et hämming on, sõrmendas ta kannatlikult uuesti-ja-uuesti :)!

Lasin ennast alguse lausetega, nagu "Täna on kolmapäev" ja "Väljas on praegu sügis", totaalselt ära petta, nagu olekski terve värk selline ninnunännu ja omaette muigasin, et olen tagasi esimeses klassis. Ja kus siis alles hakkas taskust wild-carde tulema! Kui ta vehkis tähthaaval sõna "iseseisvumismanifest", oli mul reaalselt tunne, et see sõna ei saagi otsa. Veel rohkem meeldis mulle muidugi kõige viimane lause, mida jälgides tekkis juba täiega pänik, et miks mitte ükski sõna minu jaoks ühtegi loogilist eestikeelset sõna ei moodusta!? Kas ma tõesti ei saa tähtedest aru? Kas tõesti jääb mul vastus kirjutamata? Minul, kelle kohta Meelis enne loengut ütles "Sa saad kindlasti hakkama, sa oled ju nii nohik ja tuupur!". Pinge oli laes!! No ja siis õppejõud muigas ja andis mõista, et tegemist on ladinakeelse tsitaadiga. Selline naine!

JA TA SAI SELLEGA JÄLLE HAKKAMA!...piinlik

Täna pärast kooli sain Dagnyga kokku ja läksime kohvikusse sööma - mis te arvate, mida ma avastasin siis, kui oli aeg maksma hakata? Klassika. Õnneks oli Dagnyl pangakaart ilusti kaasas ja problema lahenes kiiresti. Üleüldse nägin ma kuidagi nutune välja: mingil imelikul põhjusel tulin ma kooli ilma jopeta, mis tähendab, et kui ma kella kaheksa paiku koju hakkasin minema, oli võrdlemisi jahe-jahe olla. Lisaks sellele olid mul jalas erekollased sokid ja mustad plätad - väga võimas kombo kooliskäimiseks viisakate riiete juurde :D! Et nüüd keegi täiesti stiilipolitseid välja ei kutsuks, siis plätad olid puhtalt praktilistel põhjustel: vääääga armas vill on laupäevast kaunistamas mu suurt varvast ja kui saapaid kanda, siis ta läheb üha uuesti katki (ta selline, millel nahka peal ei ole - kaunis!) ja minu isiklik tahtmine näiteks on, et ta ära paraneb. Tahaks ju ometigi uuesti jooksma minna.

PS. tudengipäevad on tulemas! Ja mul on lihtsalt megageniaalne taktika - see aasta on meil tudengiseiklusel võistkonnas poiss, kes jõuab üle 200 kg tõsta, ehk siis näiteks mind! Uhke värk ju!

Valu on ainult emotsioon...Väsimus on ainult emotsioon...

...ja no ikka kuradi emotsionaalne päev oli eile!

Paar nädalat tagasi andsin naiivselt kahele mehele lubaduse, et lähen nendega väiksele vahvale orienteerumisvõistlusekesele. Alles siis, kui ma olin juba ära lubanud, kuulsin ma nende ideedest ja plaanidest, kui palju maad me selle ajaga läbima peame ja kuidas ma pean nende seljakotte hakkama kandma jne. Siililegi selge, et kahe nädalaga sellise pulli jaoks piisavat vormi saavutada ei õnnestu - tuli minna noorusliku hulljulguse ja tahtejõu pealt :D

Tegemist oli kaheksatunnise rogainivõistlusega. Kes juhuslikult ei tea, mis imeloom see rogain veel on, siis see on selline võistlus, kus on suur-suur orienteerumiskaart, millel on peal terve hunnik (täpsemalt 40) punkti ja etteantud ajavahemiku (antud juhul 8 tunni) jooksul tuleb nendest punktidest oma võistkonnaga läbida nii mitu, kui jõuad. Punktid on veel erineva kaaluga, ehk lõpparvestuses on lisaks punktide arvule oluline veel, milliseid punkte täpsemalt läbi jõudsid rallida jne. Kõlab päris lõbusalt, eksole!

Täiega kergendus oli eelmisel õhtul, kui mehed seletasid, et nad ei ole üldse trenni saanud teha ja on üldse haiged ja sada muud häda ja ju me järgmisel päeval väga jooksusammu ikka ei tee. TÜNGA SAIN! Ilmselgelt oli neil kindel plaan joosta nii et kohe oleks joostud. Esimesed paar tundi olid lebod - üllatasin iseennastki, et isegi minusugune suudab üle paari kilomeetri ennast mööda maastikku ringi veeretada. Aga siis - haa! - hakkas pihta suur võistlus minu vasaku ja parema jala vahel uhkele valumeistri tiitlile - heitlus oli pingeline: parem jalg üritas, mis ta jaksas oma villis varvastega, aga vasaku jala päkk tekitas nii tugeva emotsiooni, et villivalu kahvatus selle kõrval! Lõpuks jäi seis üleüldiselt viiki ja tähelepanu koondus hoopiski tähtsale dilemmale: joosta või kõndida. Iseenesest tundus tore kõndida, aga nagu ma järeldusele jõudsin, siis joosta oli vähem valus ja pealegi nii kui ma olin paar sammu jalutanud sellises kohas, kus oleks tegelikult võinud joosta, tuletati mulle võistkonnakaaslaste poolt meelde "Nii! Lähme-lähme nüüd! Nii! Liigume!". Millegipärast oli neil suur tahtmine pidevalt jõgedest ka läbi jalutada - lausa nii mitmest, et ma enam ei mäleta, palju neid sai.

Minu suureks üllatuseks ei tulnudki mul krampe jalgades - mul olid juba repliigid valmis mõeldud, mida maas lamades mööduvatele inimestele ahastuses hüüda, et korralikku draamat tekitada (okei...tegelt mitte...). Ma ise kahtlustan, et see võis olla tänu sellele, et ma fainalli taipasin piisavas koguses vedelikku rajal tarbida (nii umbes 3 liitrit). Nii et siin tarkuseterake teile kõigile: kui plaanite päev otsa mööda metsa ringi joosta, siis jooge vähemalt piisavalt vett!

No igatahes läbisime me kokku kaunid 42,6 kilomeetrit, millest päris ausalt kohe on täna lihased valusad. Üldsemitte ei valeta - ongi valusad! Kutsun oma eilse päeva saavutust hellitavalt metsamaratoniks - vähemalt omateada ei ole ma kunagi sellist maapikkust ühelgi võistlusel jalgsi läbinud :). Muideks - pärast lõpetamist vaatasin, mis diplomi peal kirjas oli - hüüdlause kõlas "Metsas sebimine teeb meele rõõmsaks!". Oleks seda siis enne teadnud - oleks ikka rohkem sebinud!

Minge metsa ja nautige!

Skandaal!!

On lahvatanud tõsised intriigid! Sain järjekordseid teateid Ne ja Le kohta ja selgus, et asi ei olegi nii must-valge, kui algselt paistis. Siiani teadsin mina, et mulle kingiti kaks kana, aga võta näpust, Ne (see musta värvi) ei olegi kana, vaid hoopiski kukk! Ja nüüd, kui nad on suuremaks kasvanud, on tekkinud lisaks ka suhtedraamad - nimelt Ne ei piirdu vaid Le'ga, vaid maitseb armurõõme ka teiste kanadega. Hoolimata sellest ei ole Ne ja Le, kes varem oli täiesti lahutamatud, siiski veel tülis, vaid hängivad endiselt vahel koos ringi.

Boonusuudis - lähemal ajal saab proovida Le munetud mune!

Kuradi autocorrector!

Eile hilisõhtul tegelesin mina kodus vaikselt oma bakatööga ja nii ma ka vastata tahtsin, kui Veronika mult sõnumiga uuris, kas ma neljapäevaõhtule kohaselt kesklinnas ringi askeldan. Ilmselgelt oli telefonil asjast oma idee ja Veronikani jõudis sõnum "Kodus naudin tapatöö võlusid". Muidugi ma loen enne saatmist üldjuhul sõnumid läbi ja tahtsin ka seekord teksti ära kustutada ja parandada, aga jällegi näitas telefon iseloomu (nende kordade eest, mis ta maha on kukkunud?) ja leidis, et tema genereering on piisavalt hea küll, ei ole siin vaja midagi kustutada ja saatis tuimalt ära. Veel enam - ta ei lasknud enam mitte midagi teha, isegi välja lülitada mitte: ainult värises. Nojah, aku tagant ära, telefon uuesti sisse lülitada ja siis sain selgitava telefonikõne teha. Muideks, nii Veronika, kui ka Carmen, kes linnas seda sõnumit lugesid, ei näinud seal midagi imelikku - mõlemad olid veendunud, et mul on oma huvitav släng ja rohkem asja ei süvenenud :D

Uuendustest ka: Dagny soovil panin paremale üles nurka sellise asja nagu "Follow by Email". Sest et Dagny on selline moodne naine, et soovib tähtsaimate uudistega nende ilmumisesekundil kursis olla! Võtke õppust!

Lõpetuseks nädalavahetuse alustamiseks teile üks minu vanaema lemmiklugusid :)

Tantsulaager vol3

Nädalavahetusel toimus Dagny juures Raplamaa metsades tantsulaager vol3 - sest eks see ole juba ammu kõigile teada, et aeg-ajalt tuleb ikka tagumikud trimmi tantsida. Et ma mitte mingil juhul ei saaks iluunekest piisavalt kaua nautida, sättis Dagny mineku kavakalt hommikul kella 9.30 peale - on põrsas! Vähe veel sellest - eelmisel õhtul töllerdasime rõõmsalt kella kolmeni Tartu linna peal ka, et vahelduseks üritada kultuurset muljet jätta. Ehk siis vestlesime arukatel teemadel kõigepeal paar tundi Tartu kõige eksklusiivsemas lounge'is, mille järel külastasime öiseid Toomkiriku varemeid, mille otsast oli muideks päris võll vaade. Otseloomulikult kuulus ühe korraliku kultuurse õhtu juurde kuu vaatamine tähetornis ning koogisöömine kerge live-muusika taustal. No näed sa siis!

Igatahes hommikul magasin ma ofkoors tsipake sisse, aga mitte ülemäära palju ja enne kümmet vurasime me juba rõõmsalt mööda Tallinna maanteed, vesteldes, obvioosselt, arukatel teemadel - mida muud siis meist veel ometigi oodata, eksole! Kuna me Maarjaga oleme linnalapsed, tuli maakohta jõudes kohe vuhinal aega kaotamata seiklusturismiga pihta hakata, milleks sobis perfektselt kalaleminek. Dagny perekond sai täies koosseisus naerda, kui me, blondid linnapiffid, naiivselt mullast ussikesi otsisime ja ennast valmis sättisime. Juba autos läks draama lahti, kes selle ussikestekarbikese enda kätte võtma peab...okei-okei, tegelt see oli pigem muhe vaidlus, kus kõik tõukasid endast karpi eemale, vedas et ümber ei lendanud. Pärast kohalejõudmist tuli järgmine vahva etapp, mida Maarja üritas kavalalt lahendada "Nele kuule...tule pane minu õnge konksule ka see uss külge...". Hähh, nojah...mis sa ikka teed, eksole. Me kolmekesi siis õngitsesime ja Dagny õde Emily näitas oma fotograafiaskilli. Teades minu suurepärast õnne, sattus mulle õng, mis oli katki - pole hullu, vahetasin ära ja...üllatus-üllatus...see teine õng oli ka poolkahtlane. Aga polnud pikalt aega mõtiskleda vigaste õngede üle, sest Dagny pistis ruigama "MUL ON SEAL MIDAGI!! UUU-UUU, MUL ON SEAL MIDAGI!!!". Ja siis läks alles äkšen lahti! Kuna keegi polnud eeldanudki, et me üldse midagi saada võiks, vedeles kahv täiesti randoomses kohas ja kokkupanemata. Samal ajal, kui mina seda kokku üritasin monteerida, ruigas Dagny suures eufoorias nii valjusti, et tõenäoliselt kõik kalad, kes vähekenegi läheduses olid, põgenesid tiigi teise otsa. "Uuuuuuh, ma ei saa aru, mis suunas ma seda asja kerin!!" (arvata on, sest päris paar minutit läks enne, kui kala kaldani jõudis). Paar minutit kisa ja segadust ja millegipärast pääses see kala lõpuks ikka minema - ja päriselt see oli NIIIIIII suur!!! Seda on raske kirjeldada, kui kahju meil oli, et me nõnda armetult napikaga feilisime, sest äraütlemata vinge oleks olnud Dagny kodus uhkeldada, et meiesugused said kala kätte. Ju järgmine kord! Siin väike fotojäädvustus asjast:

Lisaks eelnevale käisime me tegelikult ka võssis matkamas, tantsisime rohkelt-uhkelt, mängisime seltskondlikke lauamänge ja muuhulgas õpetasin Maarjale batuudil fääntsumaid trikke. Ja et nüüd kõik kadedaks saaksid, siis Dagny ema tegi meile imehead põdrapraadi! Haa! Ja pannkooke ka hommikul. Nädalavahetus missugune, ma ütleks!

Ja et ma juba enam-vähem igas postituses viipekeelest räägin, siis midagi siia ka lõpetuseks: täna pidime mööda klassi ringi käima ja teistele komplimente viiplema. Hähh, mis te arvate, et ma loll olen vä? Ma läksin ikka kindla peale välja: liikusin inimese juurest inimese juurde ja viiplesin neile, et neil on hea figuur! Järgmine nädal tuleb etteütlus - ma juba kardan, sest no ma ei saa vabsee aru.