Valu on ainult emotsioon...Väsimus on ainult emotsioon...

...ja no ikka kuradi emotsionaalne päev oli eile!

Paar nädalat tagasi andsin naiivselt kahele mehele lubaduse, et lähen nendega väiksele vahvale orienteerumisvõistlusekesele. Alles siis, kui ma olin juba ära lubanud, kuulsin ma nende ideedest ja plaanidest, kui palju maad me selle ajaga läbima peame ja kuidas ma pean nende seljakotte hakkama kandma jne. Siililegi selge, et kahe nädalaga sellise pulli jaoks piisavat vormi saavutada ei õnnestu - tuli minna noorusliku hulljulguse ja tahtejõu pealt :D

Tegemist oli kaheksatunnise rogainivõistlusega. Kes juhuslikult ei tea, mis imeloom see rogain veel on, siis see on selline võistlus, kus on suur-suur orienteerumiskaart, millel on peal terve hunnik (täpsemalt 40) punkti ja etteantud ajavahemiku (antud juhul 8 tunni) jooksul tuleb nendest punktidest oma võistkonnaga läbida nii mitu, kui jõuad. Punktid on veel erineva kaaluga, ehk lõpparvestuses on lisaks punktide arvule oluline veel, milliseid punkte täpsemalt läbi jõudsid rallida jne. Kõlab päris lõbusalt, eksole!

Täiega kergendus oli eelmisel õhtul, kui mehed seletasid, et nad ei ole üldse trenni saanud teha ja on üldse haiged ja sada muud häda ja ju me järgmisel päeval väga jooksusammu ikka ei tee. TÜNGA SAIN! Ilmselgelt oli neil kindel plaan joosta nii et kohe oleks joostud. Esimesed paar tundi olid lebod - üllatasin iseennastki, et isegi minusugune suudab üle paari kilomeetri ennast mööda maastikku ringi veeretada. Aga siis - haa! - hakkas pihta suur võistlus minu vasaku ja parema jala vahel uhkele valumeistri tiitlile - heitlus oli pingeline: parem jalg üritas, mis ta jaksas oma villis varvastega, aga vasaku jala päkk tekitas nii tugeva emotsiooni, et villivalu kahvatus selle kõrval! Lõpuks jäi seis üleüldiselt viiki ja tähelepanu koondus hoopiski tähtsale dilemmale: joosta või kõndida. Iseenesest tundus tore kõndida, aga nagu ma järeldusele jõudsin, siis joosta oli vähem valus ja pealegi nii kui ma olin paar sammu jalutanud sellises kohas, kus oleks tegelikult võinud joosta, tuletati mulle võistkonnakaaslaste poolt meelde "Nii! Lähme-lähme nüüd! Nii! Liigume!". Millegipärast oli neil suur tahtmine pidevalt jõgedest ka läbi jalutada - lausa nii mitmest, et ma enam ei mäleta, palju neid sai.

Minu suureks üllatuseks ei tulnudki mul krampe jalgades - mul olid juba repliigid valmis mõeldud, mida maas lamades mööduvatele inimestele ahastuses hüüda, et korralikku draamat tekitada (okei...tegelt mitte...). Ma ise kahtlustan, et see võis olla tänu sellele, et ma fainalli taipasin piisavas koguses vedelikku rajal tarbida (nii umbes 3 liitrit). Nii et siin tarkuseterake teile kõigile: kui plaanite päev otsa mööda metsa ringi joosta, siis jooge vähemalt piisavalt vett!

No igatahes läbisime me kokku kaunid 42,6 kilomeetrit, millest päris ausalt kohe on täna lihased valusad. Üldsemitte ei valeta - ongi valusad! Kutsun oma eilse päeva saavutust hellitavalt metsamaratoniks - vähemalt omateada ei ole ma kunagi sellist maapikkust ühelgi võistlusel jalgsi läbinud :). Muideks - pärast lõpetamist vaatasin, mis diplomi peal kirjas oli - hüüdlause kõlas "Metsas sebimine teeb meele rõõmsaks!". Oleks seda siis enne teadnud - oleks ikka rohkem sebinud!

Minge metsa ja nautige!