Nädalavahetusel toimus Dagny juures Raplamaa metsades tantsulaager vol3 - sest eks see ole juba ammu kõigile teada, et aeg-ajalt tuleb ikka tagumikud trimmi tantsida. Et ma mitte mingil juhul ei saaks iluunekest piisavalt kaua nautida, sättis Dagny mineku kavakalt hommikul kella 9.30 peale - on põrsas! Vähe veel sellest - eelmisel õhtul töllerdasime rõõmsalt kella kolmeni Tartu linna peal ka, et vahelduseks üritada kultuurset muljet jätta. Ehk siis vestlesime arukatel teemadel kõigepeal paar tundi Tartu kõige eksklusiivsemas lounge'is, mille järel külastasime öiseid Toomkiriku varemeid, mille otsast oli muideks päris võll vaade. Otseloomulikult kuulus ühe korraliku kultuurse õhtu juurde kuu vaatamine tähetornis ning koogisöömine kerge live-muusika taustal. No näed sa siis!
Igatahes hommikul magasin ma ofkoors tsipake sisse, aga mitte ülemäära palju ja enne kümmet vurasime me juba rõõmsalt mööda Tallinna maanteed, vesteldes, obvioosselt, arukatel teemadel - mida muud siis meist veel ometigi oodata, eksole! Kuna me Maarjaga oleme linnalapsed, tuli maakohta jõudes kohe vuhinal aega kaotamata seiklusturismiga pihta hakata, milleks sobis perfektselt kalaleminek. Dagny perekond sai täies koosseisus naerda, kui me, blondid linnapiffid, naiivselt mullast ussikesi otsisime ja ennast valmis sättisime. Juba autos läks draama lahti, kes selle ussikestekarbikese enda kätte võtma peab...okei-okei, tegelt see oli pigem muhe vaidlus, kus kõik tõukasid endast karpi eemale, vedas et ümber ei lendanud. Pärast kohalejõudmist tuli järgmine vahva etapp, mida Maarja üritas kavalalt lahendada "Nele kuule...tule pane minu õnge konksule ka see uss külge...". Hähh, nojah...mis sa ikka teed, eksole. Me kolmekesi siis õngitsesime ja Dagny õde Emily näitas oma fotograafiaskilli. Teades minu suurepärast õnne, sattus mulle õng, mis oli katki - pole hullu, vahetasin ära ja...üllatus-üllatus...see teine õng oli ka poolkahtlane. Aga polnud pikalt aega mõtiskleda vigaste õngede üle, sest Dagny pistis ruigama "MUL ON SEAL MIDAGI!! UUU-UUU, MUL ON SEAL MIDAGI!!!". Ja siis läks alles äkšen lahti! Kuna keegi polnud eeldanudki, et me üldse midagi saada võiks, vedeles kahv täiesti randoomses kohas ja kokkupanemata. Samal ajal, kui mina seda kokku üritasin monteerida, ruigas Dagny suures eufoorias nii valjusti, et tõenäoliselt kõik kalad, kes vähekenegi läheduses olid, põgenesid tiigi teise otsa. "Uuuuuuh, ma ei saa aru, mis suunas ma seda asja kerin!!" (arvata on, sest päris paar minutit läks enne, kui kala kaldani jõudis). Paar minutit kisa ja segadust ja millegipärast pääses see kala lõpuks ikka minema - ja päriselt see oli NIIIIIII suur!!! Seda on raske kirjeldada, kui kahju meil oli, et me nõnda armetult napikaga feilisime, sest äraütlemata vinge oleks olnud Dagny kodus uhkeldada, et meiesugused said kala kätte. Ju järgmine kord! Siin väike fotojäädvustus asjast:
Lisaks eelnevale käisime me tegelikult ka võssis matkamas, tantsisime rohkelt-uhkelt, mängisime seltskondlikke lauamänge ja muuhulgas õpetasin Maarjale batuudil fääntsumaid trikke. Ja et nüüd kõik kadedaks saaksid, siis Dagny ema tegi meile imehead põdrapraadi! Haa! Ja pannkooke ka hommikul. Nädalavahetus missugune, ma ütleks!
Ja et ma juba enam-vähem igas postituses viipekeelest räägin, siis midagi siia ka lõpetuseks: täna pidime mööda klassi ringi käima ja teistele komplimente viiplema. Hähh, mis te arvate, et ma loll olen vä? Ma läksin ikka kindla peale välja: liikusin inimese juurest inimese juurde ja viiplesin neile, et neil on hea figuur! Järgmine nädal tuleb etteütlus - ma juba kardan, sest no ma ei saa vabsee aru.
No comments:
Post a Comment