Eile panin panni ja kirve auto peale ja läksin metsa. Kui nüüd päris aus olla, siis tee peal võtsin kõigepealt Kristo ja siis Liina (koos potiga) ka peale ning käisime ühiselt enne linnast väljumist poes. Selle viimase suurimaks eesmärgiks oli, et kindlasti saaks küünlad ja vesi kaasa - neid mõlemat sellihtsalt põhjusel, et Liipsaare metsaonn Meenikunno raba ääres on ilma elektri ja veeta. Lisaks ostsime muidugi mõnusat toidukraami, mida süümepiidaneta öö läbi konsumeerida.
Maast ja ilmast rääkides möödus teekond kiiresti ning juba olimegi onnist paari kilomeetri kaugusel mööda kruusateid vuramas, kui Liina järsku tagapingilt küsis "Ou, kuule, kas me küünlaid võtsime kaasa?". No ilmselgelt mitte! Kuidas muidu seiklus oleks, eksole. Otseloomulikult ei tulnud kellelgi meist poes küünlad korrakski meelde ning kuna oli pühapäeva õhtu, ei tundunud just eriti tõenäoline, et mõni lähikülade supermarketitest avatud oleks. Pikalt põdeda polnud mõtet - sain wild-card'ina välja tuua oma päkapikulaterna, mis teenis meid vägagi viisakalt.
Pärast väikest jalutuskäiku onni juurde (mille jooksul üritasime ofkoors ühe korraga kogu oma tavaari kohale vedada), hakkas Kristo pliidi alla ja kaminasse tuld tegema, mina puid lõhkuma ning Liina minu tegevust kommenteerima. Ma ise arvasin alguses, et me mängime niisama natuke seiklusturiste seal puuriida juures halge toksides ja Kristo tuleb lõpuks ja teeb kogu töö ära, aga kange Eesti naise hing lõi välja ja Kristo tolle õhtu jooksul puid lõhkuda ei saanudki :D.
Kui pliit kuumaks köetud (noh nii paar tundi läks see...), sai ära praadida pihvid ja kartulipudru. Selgus muuseas, et Liinal oli kaasas üks tass ja teelusikas, minul üks kauss ja kaks supilusikat ning Kristol...lusikas (ja no muidugi kõigil termostassid ka, sest teejoomist ma lubasin ammu juba). Ilmselgelt mitte keegi meist ei olnud just liiga pikalt vaeva näinud asju kaasa pakkides. Kerge improvoor ning pressisime Liinale tassi paraja portsu kartuliputru ja kaks pihvi; Kristo sai endale söömiseks perfektse serviisi (või siis tühjakssaanud pihvikarbi...) ja mina olin väga meinstriim tavalisest kausist süües. Olete kuulnud sellest, et tehakse mingeid spessal õhtusööke, et sööd nii, et ei näe ja värki? Noh, me saime sama teema tasuta! Küünlaid ju endiselt ei olnud ning kamin ulatus kuidagi teisele poole võrreldes sellega, kus me sõime - selline mõnus "mõista-mõista, kas kausis on veel süüa või ei ole".
Vahepeal käisime Liinaga päkapikulaternaga autost raadiot ja süütamiskuubikuid toomas. Pakkuge, kes tokerdus tagasi onni poole kõndides iseenda saapapaeltesse - mis olid laiskusest kinnisidumata - ning pani täie lennuga nii uhkelt pikali, et raadio lendas ühes ning päkapikulatern teises suunas. Hoolimata sellest, et Liina oli kindel, et see temaga juhtub, olin ikkagi mina selleks, kelle üle teised naerda said. Tegijal juhtub! Ilmselgelt olen tegija!
Raadiost muide kuulasime väga stiilseid saateid: nagu välja tuli, siis parim muusikasaade ever on RingFM'i soovisaade, kust tuli absoluutselt KÕIKE! Vaheldumisi tulid Gangnam style, isamaaline laul Jaak Joala esituses, üheksakümnendate eesti disko, viimase aja klubihitid, Rammstein, Mati Nuude ja mida kõike veel. Müstika! Muidugi kujunes sellest välja muusikaviktoriin, kus pidime pakkuma järgmise loo stiili ja keele - väga tihti täppi just ei läinud. Soovisaatele ei jäänud alla ka Raadio2 mingi suvaline saade. Ma seletasin enne teistele pikalt, et alati kui ma Raadio2 peale panen, tuleb sealt mingi kosmosemuusika - no seekord siis tuli hõimumuusika ja pärast seda selline saade, kus saatejuht seletas pikalt "Antud saate juht on enda jaoks avastanud kantrimuusika...endalegi teadmata põhjustel....ning on asunud seda kuulama populaarselt saidilt nimega youtube. Heh, päris vahva on endast kolmandas isikus rääkida. Vinge! Vot selline mõte siis". Muidugi vahepeal luges luuletusi ka.
Kaua niisama raadio ees hängida ei lastud - Kristo leidis, et tal on kõht JUBA tühi ja et oleks aeg pannkooke teha. Kui tahetakse siis tahetakse. Küttis uuesti pliidi kuumaks, Liina näitas mulle valgust ning mina praadisin uhkelt kuuma võiga ülepannikooke - viimane sai kogemata selline poole sentimeetri paksune, aga nagu juba öeldud: tegijal juhtub! Omaette kunst oli muidugi pannkoogi kokkuvoltimine (pannilabidat polnud ometigi ette nähtud kaasa võtta - kärast puust lusikas kah), et see Liina tassi ära mahuks ja ta sinna veel maasikatoormoosi saaks peale kuhjata. Kui keegi veel kahtles minu multitaskimisvõimes, siis pannkookide küpsetamise ajal esitasin ma teistele Eesti mängu küsimusi! Haa!
Kerge tähevaatlus torni otsas, natuke veel Eesti-mängu, paar teejoomist, viipekeele kiirkursus, tunnine powernap ja juba oligi kuidagi varahommik kätte jõudnud. Kiirelt asjad auto peale ja Tartusse Narva mnt.89 ette värskendavat hommikuvõimlemist nautima, millega said ühtlasi Tartu sügisesed tudengipäevad avatud :)
Midagi väga ekstraordinaarset nagu ei teinudki, aga mõnus oli - minipuhkus tavakeskkonnast väljas :)! (pilte paraku ühtegi ei ole, sest kõik lootsid, et keegi teine võtab fotoka kaasa :D )
No comments:
Post a Comment