Can't stop!

No oli hea. Kohe väga hea!

Kunagi 7-8 aastat tagasi mängis Lauri laagris meile kitarril pärast õhtust trenni lugu nimega "Can't stop". Sellest hetkest alates oli iga kord RHCP vastavat lugu kuulates alguse kitarrisoolo puhas nauding. Nii ka eile.

Ei ole just eriti palju selliseid bände, mille nii paljud lood mulle väga-väga meeldiksid :)

Maksimaalselt täiskasvanulik olen!

Liipsaare metsaonni kõrval paiknevad käbid ja torn pakkusid võimaluse, mida oli raske jätta kasutamata. Nagu korralikult daamile kohane, võtsin T-särgi seljast, kogusin selle käbisid täis, ronisin torni otsa ja jäin teisi ootama. Et mitte olla so-yesterday, hängisin ma ootamise ajal fatseebokis uusi pilte ja apdeite uudistades. Ja kui üks hetk siis teised ujumast tagasi tulid ning tornist mööda kõndisid, sain neile rahulolevalt käbid kaela kallata.

Jah, tulge kõik minuga metsa :)!

Puutöömutt

Kui eelmise suve projektiks oli rõdukene, siis see suvi võtsin midagi vähe pisemat ette: köögilaua! Emps on juba mitu aastat vihjanud, et laud näeb veits vana omadega välja ja vajaks pisut värskendust. No ma siis mõtlesin, et mis see ära ei ole, hangin taldlihvija ja laki ja teen paari tunniga ära. Pfft, nagu ikka, olin ma naiivselt ennast ülehinnanud.

Mind assisteeris sellel päeval oma asjatundmatute kommentaaridega Piret, ja ütleme nii, et mida aeg edasi, seda rohkem ma sain aru, miks tal ei lastud ise oma tuba remondi ajal üle värvida :D. See-eest pakkus ta ülihead seltskonda, tulles iga mõne hetke tagant välja mõne hea mõnitusega :D.

Niisiis oli kõige esimeseks sammuks rentida taldlihvija. Vedas täiega, mingi sõbralik tüüp oli seal tööl, kes minu lolli küsimuse "Nii, kuidas see asi nüüd üldse töötab?" peale ei visanudki meid välja, vaid hakkas hoopiski rahulikult seletama. Muidugi lisas sealjuures, et kui ma ära lõhun, siis pean ma neile sinna tööle tulema. Karm värk!

Edasi lakk! Mõtlesin, et sellega läheb küll nüüd kiiresti: kõnni riiuli juurde, võta lakk ja maksa ära - mis see siis ära ei ole. Pfft, kui me pool tundi hiljem endiselt riiulite vahel ringi surfasime (hommikusöögi olime muidugi vahele jätnud, sest et "Me käime ju ainult korraks ära!"), oli küll selline tunne, et kohe-kohe tuleb tüdimus peale. Aga ei tulnud! Sest et mul oli kaasas ju assistent, kes hakkas kõva häälega draamat tegema ja hüüdis üle poe "HALLOOOO! Kas keegi ometi aitaks meid!??". Läks veel 10 minutit ja siis fainalli aidati - huhh, lõpuks ometi! Sest no neid lakke, värve, peitse, puidukaitsevahendeid ja ma ei tea mida oli seal miiiiitu-mitu suurt-suurt riiulit ja ma ise oleks nagunii mingi totaalselt vale asja võtnud. Kuigi Pirru oleks kindlalt valema, ma ei kahtlegi selles!

Noh, kõigest pool sellest ajast läbi, mis ma töö jaoks plaanisin ja näe, juba ma jõudsingi alustamiseni! Selgus, et lihvimine ei olegi nii lõbus ja kerge töö, kui see pealtnäha välja paistab: käed valusad, ise juba ruigasin, saepurutolmu lendas ja Piret mõnitas - ja nii neli tundi järjest. NELI TUNDI! Hea seegi, et lakkimine läks kiiresti. Või noh, väikse vaheintsidendiga, kui ma andsin järele ja lasin Piretil proovida lakkida - eeskujulikult toppis Piret pintsli viimseni laki sisse ja alles siis taipasin ma küsida "Mida kuradit sa teed??" "Ma ei tea, ma ei ole ju enne lakkinud ja värvinud!". Ja vot siis me mõlemad taipasime, miks Piretil ei lubatud ta oma toas seinu värvida :D.

Kvaliteet on asjal muidugi küsitav (lihvimise praagid tulid välja alles pärast laki pealepanemist) ja ma ei tea, kas 5 tundi on päris see aeg, mis sellise töö peale peaks kuluma, aga vähemalt valmis sai! Heijuhhei :)!

Hey, I put some new shoes on and suddenly everything is right...

 ...ehk kuidas ma neljapäeval Taalile üheks õhtuks külla läksin ja hoopis pühapäeval tagasi koju jõudsin. Niisiis, oli neljapäeva varajane õhtupoolik, kui ma pakkisin oma kodus asjad üheks õhtuks (ehk võtsin selle seljakoti, mis mul ikka koguaeg voodi kõrval minekuvalmilt vedeleb) ja läksin naiivselt Taalile külla, et aastas ikka korra ta kodukene üle vaadata ja veidikene pläkutada. Ise olin muidugi järgmiseks ja ülejärgmiseks päevaks erinevaid plaane teinud, nagu näiteks grillimine kodus ja lõunasöök Meelisega jne. Õhtu jooksul selgus aga, et salakavalal Taalil on hoopis teised plaanid ja nii ma reede hommikul Läti poole Positivusele startisin - igapäevasesse varustusse olid lisandunud roosa sädeleva miki-hiirega pluus, kolm paari sokke ja muud tarvilikku, nende hulgas ka magamiskott, madrats ja kummikud, mis mul õnneks-õnneks teenistusvalmilt viimasel ajal pagasnikus igaksjuhuks igale poole kaasa on rännanud. Täitsa vinks-vonks varustus mu meelest - üheks nädalavahetuseks kärab küll!

Läks ainult neli tundi ja juba me olimegi kohal! Et kellelegi nüüd ei jääks muljet, et me täitsa Läti-Leedu piirile pidime sõitma, siis ei-ei, mingi imega suutsime me 184 kilomeetri läbimiseks nõnda palju aega kulutada. Igatahes, jõudsime kohale ja kuna juba ammu on teada, et öösel ei viitsi keegi telki hakata püsti panema, otsustasime selle toimingu kohe kaelast ära saada. Grete sissejuhatus telkidele oli muidugi paljulubav: maas vedeles kaks telki, mille kohta Gretel oli öelda järgnevat: "See siin (markeriga erinevate maalingutega kaunistatud telk) on normaalne ja see teine on täis Muumiorg". Minu küsiva näo peole nad lihtsalt naersid - jah, ka mina ei teadnud alguses, mida väljend "Muumiorg" võiks ühe telgi kohta öelda. No igatahes nägi ta välja täpselt selline, nagu järgneval pildil on näha - olgu öeldud siinkohal, et tegemist on kuppeltelgiga:

Ma polnudki vist varem nii valu ja vatti saanud telki näinud - ristisime ta hellitavalt Püramiidikeseks. Seest nägi ta muide veel vingem välja kui väljast ja pärast malbet paduvihma olid madratsite all basseinid: puhas kunst, ma ütlen! Mitte, et seda telki nüüd palju kasutatud oleks. Esimesel ööl näiteks olin mina see ainuke nõrguke, kes powernappi vajas, pärast mida tundus juba oluliselt lahedam näiteks võrkkiikedes hängida, mitte telgis. Nii me krabasimegi hommikusöögi ja jätkasime päeva ranna juures lebotamise alal, kus parimat huumorit ümbruskonnale pakkus Grete sellega, kui ta graatsiliselt võrkkiigest välja lendas. Pole paha!

Et aga tema ainsana kõigi tähelepanu endale ei saaks, hakkas lähedaloleva lava juures järsku mingi naine marureipa häälega midagi seletama - NÕNDA VARA HOMMIKUL!? Hääl muutus küll rahulikumaks, aga kuna ta järele ei jätnud, otsustasime tsekkima minna, mis värk on - haa, hommikujooga! Selgus, et see oli maru hea sissejuhatus hip-hop tantsule, mida me pool tundi hiljem Taaliga tantsima sattusime. Peaks iga hommik hakkama hommikuvõimlemist tegema ja paar tantsu tantsima - fiiling on pärast seda maruhea :)!


Võib öelda, et nädalavahetus kokku oli marumuhe, täis häid kontserte ja vingeid inimesi. Et ülevaateid toimunud kontsertide kohta on igal pool juba niigi piisavalt, siis ma sellel teemal siinkohal pikemalt ei peatu - ütlen vaid, et minul oli neid mõnus kuulata ja vähemalt minu hinnangul oli päris tegija värk :)!

Lõpetuseks pilt meres plätserdamisest ja Gretest koos tema mehe uue autoga.

Sisemine rahvusradar ja muud maagilised asjad

Huhh, viimasel ajal on toimunud võrdlemisi palju, alustades sellest, kuidas ma üldsegimitte Sardiiniasse välja ei jõudnud, lõpetades sellega, et äsjalõppenud nädalavahetusel oli tarvis tähistada 5 erinevat sünnipäeva (kui ma muidu satun sünnipäevadele mingi kord kuus või nii...). Aga see, kes soovib, kuuleb sellest kõigest täpsemalt tassikese tee taga, sest et praegu tahan ma hoopiski uhkustada, kui vinge sisemine rahvusradar mul on! Nimelt oli parasjagu 9. juuli õhtu ja kell näitas umbes 22.00, kui ma maandusin Milano lennujaama ning lend Eestisse läks 10. juuli hommikul kell 7.20. Täiesti üksi mööda lennujaama ringi kõndides ja mõeldes, mis edasi, tundus olukord võrdlemisi trööstitu. Ja mida sellises olukorras teha tuleb? Otseloomulikult asja vürtsitada ja tegeleda igasuguste lollustega, mis natukenegi võiksid olukorda huvitavamaks teha. Lülitasin sisse oma sisemise rahvusradari, skännisin ringi paar minutit, istusin ühe noormehe kõrvale pingile, lõin taotluslikult Tšehhovi novellid lahti ning jäin rahulikul ilmel "Petšeneegi" paari esimest lauset lugema. Silmanurgast nägin, kuidas poiss kõrvalt vaikselt teksti snaibib ning üsna pea tuli ootuspärane "Kas sulle meeldib Tšehhov?". HAA! SKOOR! MA TEADSIN! Ja selle hetkega oli öö täis vestlust kindlustatud. Muuhulgas oli hommikuks väsimus täpselt selline, et kui me kaarte mängisime, siis üks poiss jagas kaardid tuima rahuga laiali pildid ülevalpool ja ka pärast seda, kui me naerma hakkasime, ei saanud ta aru, mis nüüd ometi valesti sai. Mõelge nüüd ise, kui produktiivne aju sellises seisukorras on ja kas tasub ikka öö läbi eksamiteks õppida või võiks ikka paar unetundi ka koguda ;)

Aga. Mis värk sellega on, et kui ma pole plaaninud peol sauna minna, siis läbimärjaks saan ma ikkagi?? Kui keegi mäletab, siis poolteist aastat tagasi kirjutasin ma siin kursapeost, kus mind täies riietuses tünnisauna sisse visati (kui ma olin nimelt kõik käterätid ja värgid koju jätnud, sest ma ju EI plaaninud sauna minna). No seekord päris nii hull see lugu ka ei olnud, aga riideid kuivaks ikka ei jäetud. Istusin rahulikult diivani peal oma vahva kleidikesega ja rääkisin rahvaga juttu, kui ühtäkki mainisin mu kõrval istuvale poisile "Õõõh, ära tule mulle oma märgade pükstega pihta!". Selle peale jooksis Siiri kilgates sauna poole ja tuli sealt poole minuti pärast läbimärjalt koos Gertrudiga tagasi ning hüppasid kahekesi hoogsalt mulle peale (et kellelgi mingeid imelikke mõtteid siin ei tekiks, siis olgu siinkohal mainitud, et päevitusriided olid neil seljas), teatades elutargalt "Ei oleks tasunud hakata vinguma! Sauna oleksid pidanud tulema!". On põrssad, ma ütlen! :D

Et jutt ikka korralikult seinast seina oleks, siis kõigile teadmiseks: täna käisime meie Hemminkiga jooksmas. Öösel. Vihma käes. Pool maad Hemminki ruigas ja sõimas mind, et ma ta kaasa vedasin, aga no, olgem ausad, tegelt on ikka täitsa mõnna-mõnna mööda porilompe plätserdada! Teetööline Hemminki pärast trenni:

Maagiline mutt, kas pole? Ja kes sellest veel ei usu, et ta piisavalt maagiline on, siis lisaboonusena oskab ta võlutrikke ka! Tänane eritrikk näiteks oli see, et ta suutis tuba koristades oma hommikumantli vöö tolmuimejasse tõmmata - ise kommenteeris ta juhtunut järgnevalt: "See lihtsalt läks! Viuhh! Ma ei jõudnud jalgagi peale panna!". Mul on lausa hea meel näha, et ma ei ole ainuke, kes nii armetult feilib.

Lõpetuseks kolm pilti: üks varvastest, üks sellest, kuidas ma hommikul pea aknast välja pistsin ja üks kokteilist. Miks kokteilist? Eks ikka sellepärast, et see pidavat maruhea kokteil piltide tegemiseks olema (täpsemalt küll feissbuki piltide, aga kärab siia kah!). Nimelt olime me tädipojaga vingesse lounge'i maha istunud, kui keskeas härrasmehest teenija teatas, et neil on küll igasuguseid tavalisi kokteilie ka, aga vot see üks - rosso de sicilia (või midagi sellist...) - on kõige parem FB-piltide tegemise kokteil. Einoh! Kui onu juba nii räägib, siis tuleb ju võtta!

Palav on!

Reedel l6ppes minu imearmas praktika ja mul oli päris ausalt kohe kahju sealt ära minna - super inimesed hea huumoriga ja huvitav töö. Väga vinge mu meelest :)! Kui ma muidu väga tihti inimestele millegipärast komplimente ei ytle, siis seekord ma otsustasin kirjakese kirjutada ja selle koos kommidega puhketuppa lauale jätta. Pehmekeseks hakkan muutuma :)

Kohe pärast tööd seadsin oma sammud (s6na otseses m6ttes tipa-tapa - yhistransport mulle Tallinnas eriti ei meeldi) lennujaama suunas. Veel terve tee oli mul naeratus näol ja m6tlesin selle vahva kuu peale, mis ma praktikakohakeses veetsin. Oma armsa käsipagasikese olin ma juba aegsasti yleeelmisel 6htul valmis pakkinud! (jaa! Mina ja pakkisin juba n6nda varakult - tase omaette, onju!). Lennujaamas oli järjekordselt vestlus pakikontrollis olevate turvatöötajatega - seekord 6nneks vahva vestlus:
"Vedelikke v6i arvutit on kotis?"
"Eip, ainult salat."
"MIISASI??"
"Salat. Tead kyll...tavaline kartulisalat."
"Sellist asja ma kuulen kyll esimest korda..."
(minu 6igustuseks olgu öeldud, et näiteks kohupiim on käsipagasis keelatud)

Natuke lendamist, natuke klaveri6pinguid minu tädi juhendamisel, natuke töötamist tema aias ja natuke veel lendamist ja juba ma j6udsingi riiki, mis on oma pindalalt kolm korda väiksem, kui Hiiumaa, kus ei ole yhtegi j6ge ega järve ning kus ilmad on oioioi, kui soojad. Kui me eile hommikul Malta lennujaamas maandusime, oli täielik vedamine, et Emmalyn, Hendriku s6brants vanast ajast, oli meile lennujaama vastu tulnud ning terve päeva vabaks v6tnud, et meiega tegeleda. Sest no plaanidega läks täpselt nii, nagu alati läheb...mehed/poisid olid plaaninud, et j6uavad meie ööbimiskohaga tolleks päevaks kohale, aga kuna mootoritega oli mingi buuhuu-segadus olnud, siis olid nad tol hetkel omadega alles kuskil Sitsiilias. Nii et kasutasime aega, et tutvuda Emmalyni koduga (mis nägi muideks välja nagu muuseum), tutvuda kohalike 5000 aastat vanade varemetega ja muidugi, et niisama ringi jalutada. Mis ei olnudki nii lihtne, kui pealtnäha tundub. Mina, kui lihtne p6hjamaa neiu, v6rdlemisi sulasin terve eilse päeva - varjus oli kaunis 34 kraadi, v6ite ise m6elda, mis tunne päikese käes jalutada oli.

Liiklus on siin muide selline, et isegi kui ta ei oleks vasakpoolne, oleks ta endiselt päääris kreisi. Kui ma ei oleks peas kordanud lauset "Ta on siiani siin normaalselt hakkama saanud, ju siis nii käibki...", oleks ma ilmselt konstantselt yritanud pidurit vajutada - veel enam oli kogu seda asja naljakas vaadata, istudes koha peal, kus ma olen harjunud, et juht on.

Huumor on siin ka täitsa omal kohal - täna, kui tädi koos oma poegadega olid mind masti otsa t6mbanud, hyppas Hendrik laevalt maha, nii et ma mastiga edasi-tagasi päääris vahvalt k6ikusin (mast on 14,9 meetrit k6rge) ja siis tädi teatas, et nad lähevad nyyd grillima ära - vaata ise, mis 6htu otsa seal yleval teed. 6nneks siiski v6eti mind sealt alla tagasi, sest no sellest grillimisest poleks kyll tahtnud ilma jääda. Emmalyni ema oli maruuhke toidu valmistanud ja nende siseaias oli kuidagi täpselt välikohviku interjöör - jäin täiega rahule. Kyll aga ei jäänud ilmselt rahule mu kleit, mille valgele osale ma r66msalt liha koos ketsupiga poetasin - nii ma sattusingi pesuväel nende vannitoas oma kleiti pesema. Kyll oli alles vahva 6htusöök! Tyypiline mina, no.
Ja muideks, vähe sellest, et toit oli uhke, pandi mulle ka 1,5 liitrit sangriat tee peale kaasa. Kyll nad on ikka hoolivad :D.

Teine tänane feil: panin peale SPF30 päiksekreemi ja arvasin, et nyyd on kyll kindel värk, et midagi ära ei p6leta - punased 6lad väitsid 6htul igatahes vastupidist. Ilmselgelt polnud see suvi enne siiatulekut eriti päikest näinud.

Läksin täna Exceliga tülli...

...ja meganärvi ajas! Arvutasin mina rahulikult, kuni avastasin, et andmed on kahe eraldi lehekülje peal antud. Tundus selline lihtne kopeeri-pasteeri värk, aga millegipärast loopis erroreid. Ja muudkui loopis ja loopis. Kuni ma lõpuks pidin juba kümne rea kaupa andmeid üle tõstma. Ruigasin siis üle toa "ARGHHHHHHH!!! Mismõttes see asi ei tee copy-paste kõikidest ridadest???". Muidu polekski nii drama-drama, aga ridu oli 40 000 ja võite ise kalkuleerida, mitu päeva ma neid asju niimoodi ümber tõstaks. Raev juba pulbitses, inimesed varjusid, terve maja täitus mu kisaga ja...!!! ...okei, keda ma ikka petan - rahulikult vaikselt katsusin ennast ikka talitseda :D. Õnneks seekord olukord lahenes isegi viisakalt. Ma oleks vist jäänudki mõtlema, kui ma ei oleks järsku avastanud, et vanal Exceli-formaadil on piirang natuke üle 60 000 rea. Kõik korras ja päev jälle päästetud. Vot. Selline nohikujutt siis vahelduseks!

Muidu kooki küpsetasin ka eile, põhja kärsatasin ära.