Mõista-mõista, mis see on...

Ei saaks öelda, et vahepeal midagi toimunud ei ole - on küll! Samuti ei saa kohe mitte väita, et ma vahepeal kuidagi tobedalt feilinud ei oleks - olen küll! Alles eile see oli, kui ma kooli minnes bananat süües muhkliku jää peal sujuvalt pikali vajusin. Ma ei teagi, kas tänu eelmise kevade maasvõitluse kursusele või minu suurele tagumikule, aga millegipärast oli kukkumine nõnda pehme, et haiget ei saanudki ning sain muiates ja "no normaalne!" tõdedes edasi jalutada ja rahulikult jätkata banaani söömisega.

Igatahes pole ma millegipärast siia sattunud kõigest rääkima ja no ju siis ei pidanudki - mis oli see oli. Küll aga teeks Meelise teadmistest ajendatult siin väikse küsitluse ning selleks keerukaks küsimuseks on: "mis pill on solfedžo?" Kõige mahlakamate õigete kirjelduste vahel loosin välja auhinnaks pätsi täitsa minu enda poolt küpsetatud leiba. Nii et andke tuld!

Lisaks mainiks ära, et mulle kohe täitsa meeldivad meie teisipäevased kohvihommikud Dagny pool :)! Nii muhe, et nii minul, Dagnyl kui ka Maarja-Liisil algab kool teisipäeval alles kell 12 - selline pikk hommikusöök koos tassi hommikukohvikesega on täpselt see, mis toob naeratuse näole ja ilusa alguse päevale! Kadestage kõik, kes te kell 8 kooli lähete! (ja noh...sellele ärme süveneme eksju, et ma pärast kella 18'ni koolis olen :D)

Lõpetuseks pilt nädalatagusest lazers-peost ja Vaido sünnipäevast:

Škola vs muzõka

Nonii...üritasin vargsi siia pausi sisse jätta ja süveneda raamatute lugemisse ja muusse, aga Piret, va põrsas, mainib salakavalalt iga päev "...ja blogi sa ka ju ei kirjuta ja...". Kuna ma aga ise pole endale midagi viimasel nädalal sülle kallanud ja otseselt suures rahvamassis pikali pole ka kukkunud, kasutan ma ära seda, et teised ka vahepeal feilivad:

Käisin ükspäev Dagnyl uues elupaigas külas ja mõtlesime kakaojoomise kõrvale köögis veidike muusikat ka kuulata ning selleks puhuks läks Dagny tipa-tapa rõõmsalt oma arvutit tooma. Paari minuti pärast oli ta tagasi ja piiksus häbelikult "kuule...tule aita...". Selgus, et Dagny on endale läpakast lauaarvuti teinud :)! Kuidagimoodi on ta netijuhtme sinna sisse surunud ja tagasi küljest ära see igatahes ei tule - ja nii juba päris mitu päeva. Panebki rohkem loengutes tähele! (sest Tartu Ülikoolis veel on lubatud läpakad ja nutitelefonid!)

Teine selle nädala feilija oli Jaksi, kes eeskujuliku nohikuna oli ilusti ära vaatanud, mis klassis tal saksa keele esimene loeng on. Talle omaselt läks ta isegi mitu-mitu minutit varem kohale ja ootas tunni algust - ja see algaski!! Ainult et avalauseks oli "Zdraaaaastvuite!". Hähähä :D. See jobskin istus ofkoors praktikumi lõpuni ära ja sai vähemalt vene keele osas targemaks.

Nagu siit aru oli saada, hakkas kool jälle pihta - ja uskuge või mitte, ma päriselt seekord ootasin kooli algust. Tunne oli täpselt nagu pärast suvevaheaega (ja tegelikult mul ju olidki loengud viimati detsembri keskel) ja pettumust igatahes esimene koolinädal loengute osas ei valmistanud. Ootuspäraselt oli paar pääääris aeglaselt kulgevat loengut, kuid minu suureks meeleheaks ka sellised, kus päriselt ei raatsigi arvutit lahti võtta või mõne muu asendustegevusega tegeleda. Me gusta!

Eile oli mul muidu õppimisepäev (jaa, mul on suur plaan see semester päriselt-päriselt õppida), aga no läks umbestäpselt nii, nagu nad mul ikka lähevad. Riiuli peal vedeles nõndanõnda ahvatlevalt väikse õe ukulele ja otsustasin proovida, kuidas selle mängimine käib ja õpikud oli viuhhhti unustatud. Mu meelest igati armas ja vahva pill :). Et aga tõestada, et ma päriselt vähemalt sedagi tegin, panin ma kokku suurejoonelise muusikavideo! Katsuge te nüüd öelda, et tegemist on mingi jurriga - täitsa ise veel kasutasin kõiki erinevaid efekte, et asi fääntsum välja näeks. Kaootilisus lisab ainult omapära! Ja kes arvab, et see kõik maru lebo on, siis jälgige vaid mu nägu (nendel hetkedel, kui seda näha on, mitte tuuningusse kadunud...) - MILLINE PINGUTUS JA KESKENDUMINE sealt väljendub! Ma arvan, et nüüd ei ole muud, kui jääda ootama Brunolt kutset liituda tema taustabändiga või siis kutset olla ainuisikuliselt tema taustabänd.

Suusaidüll

Mingi kasu sellest ju olema peab, et ma pooleldi maakas olen ja täiesti linnaserval elan. Ja ongi! Siuksed kaunid suusarajad siinsamas väikses armsas metsas minu kodukese juures :).

Õhtusöök üheksale.

Kuna Hiiumaa ja muu oli rahulik ja ammu polnud ühte korralikku seiklust olnud, siis eile oli paras aeg see ette võtta. Vähemalt minu jaoks võttis asi vaikselt seikluse mõõtmed ja oli tavapärasest lihtsast õhtusöögist selgelt paar levelit kõrgem värk.

Nimelt kutsus mind eile üks Tansaaniast pärit vahva noormees enda poole õhtusöögile, ütles, et ta teeb aafrikapärast sööki ja et kutsus mõned sõbrad selle puhul külla. Võtsin kutse rõõmuga vastu ning pärast oma selleaastast esimest suusaringi hakkasin vaikselt tema korteri poole liikuma, mis oli juhuslikult täpselt teises linnaotsas. No kohe väga täpselt teises otsas.

Ma enne polnud väga süvenenud, kes sinna veel tulemas on ja lasin ennast parem kohapeal üllatada. Ja üllatusin ka. Päris võimas multikulti oli - mina, noormehed Tansaaniast, Ugandast, Bangladeshist ja Pakistanist ning hiljem liitusid meiega minu üllatuseks neli venekeelt kõnelevat eestlast. Ja seal ma siis istusin - ainuke neiu, ainuke täiesti tavaline eestlane. Vestlus toimus peamiselt vene keeles, kohati ka inglise keeles (kutid Bangladeshist ja Pakistanist lahkusid üsna varakult ning siis jäi seda inglisekeelset vestlust kohe päris väheseks) ja mul kohe päris ausalt oli huvitav. Muuhulgas tundus mulle algul veidikene veider, kuidas mustanahaline Tansaaniast pärit noormees vabalt (no ikka oluliselt paremini kui mina) vene keelt rääkis (ta oma bakalaureusekraadi tegi Ukrainas, sealt ka selline keeleoskus).

Vahepeal vaikselt muigasin olukorra koomilisuse üle - lihtsalt tundus selline veidikene sürr. Kes ütles, et vahva kultuurielamuse saamiseks peab kuskile kaugele reisima?? Ma küll tundsin, et kõik on kuidagi koju kätte toodud - minu enda kultuurireis siinsamas armsas Tartu linnakeses.

Pauuuuuuz.

Ja seda mite ainult kirjutamises. Mõtlesin juba ammu mainida, et ma nüüd väga kõigiga ei suhtle ja ei tsilli ja värki, sest et ma nüüd see aasta kindlasti-kindlasti kaitsen oma töö ära, aga ei julgenud. Ei julgenud, sest kartsin järjekordselt ära sõnuda. Nüüdseks, kui hinne on ka õppeinfosüsteemi kantud, võin julgelt väita: minu kauatehtud kaunikene nimega "Locus coeruleus’e osalise ja  ulatusliku denervatsiooni mõju  kokaiini ja apomorfiini poolt indutseeritud rottide liikumisaktiivsusele" on lõpuks ometi valmis ja kaitstud!! Kergendustunne oli meeletu. Tunnistan ausalt - panin teemavalikuga sellesmõttes mööda, et valisin enda jaoks selgelt liiga raske pähkli puremiseks. Kuna aga kangekaelsus ja järeleandmatus on kohati minu parimad sõbrad, digimuutusin ma maasterpähklipurejaks, jaurasin selle värgiga lugematu arvu tunde öösel-päeval-uneajal-ärkvelolles, läbides kohati tugevaid mõõnaperioode ja saades teada oi-kui-palju-uut. Päris ausalt oli korduvalt meeletu ma-nüüd-annan-alla tunne peal ja tahtsin kõik need liikumisaktiivsused koos nii dopamiinergiliste- kui ka noradrenergiliste juhteteedega kuu peale saata. Samas ma teadsin - teadsin, et kui see asi lõpuks ometi valmis on, on tunne hea. Ja õigesti teadsin! Pärast kaitsmist marssisin koolist välja, hingasin sõõmu talvist õhku ja teatasin sõbrantsile (kellel oli kaitsmiseni veel paar tundi aega, hehehe :D ) kõlaval häälel "Mul hakkas nüüd VAHEAEG!!". Nagu arvata on, siis tollel õhtul ma kodus ei istunud, vaid nautisin Tartu linna melu. Sealt edasi juba pakkisin seljakoti, istusin autosse ja mineeeek.


Et ikka vaheaeg korralikult minumoodi sisse õnnistada, oli vaja millegagi feilida - et mitte liigselt aega raisata, hakkasin kohe teel Tallinnasse pihta. Kuna mul polnud õrna aimu ka, kuhu ja millal ja kuidas ma edasi liigun, läksin Tallinnasse Tõnise ja tema autoga ning premeerisin ennast enne minekut Selverist ühe kalja ostmisega, mille ma hiljem stiilipuhtalt talle käsipiduri ja erinevate muude nuppude peale kallasin. No ausalt ei olnud plaanitud ja ausalt oli piinlik ka. Ja et siin loosse mingit segadust ei jääks, siis ei, tegemist ei olnud vaid paari lonksuga, vaid ikka vähemalt poole pudeliga.


Tallinn üle vaadatud, võtsin suuna Hiiumaa poole, et puhkus ikka päris puhkus oleks. Oli lausa nii puhkus, et telefon otsustas otsad anda - nii ma seal olin: keegi mind kätte ei saanud, kella ise ei teadnud ja kohustusi ka ei olnud (peale paari väikse meili saatmise), täielik idüll! Liisi hoolitses minu eest hästi, nagu ikka - tegime kiirmatkasid risti-rästi mööda Kärdla linna, pikad hommikud köögilaua taga ja veel pikemad jutuajamised õhtul hilja kunsti, kirjanduse ja maailma üle :). Selline mõnus rahulik väljapuhkamine.


Kui oma peaaegu nädalase seljakotigatsillimise olin ära teinud ja Tartusse tagasi jõudsin, oli ilm võrdlemisi külmaks läinud ja sellega ei sobinud kokku väga hästi see, et mul hetkel sooja jopet ei ole. Seadsin sammud poe poole ja proovisin, proovisin veel ja veel, juba oma pool tundi, kuni õige leidsin. Aga mitte see ei olnud asja juures vinge. Vinge oli hoopis mu venna stiilipuhas mõnitus - ta sattus samal ajal poodi, kui mina, vaatas mind üllatunult ja lausus poolmuigel mu uusi jalanõusid vaadates: "Sa oled endale saapad jalga saanud vä? Sa käid tavaliselt plätadega ju." Kes teab mind, see teab, kui täppi see mõnitus oli.

Vandersellid

Üks öö istusime Jaksiga tema sõbrantsi Karini pool ja Jaksi teatas järsku "Ma tahan metsa minna!". Ja siis kümne minuti pärast sama lause uuesti, sest esimesele keegi ei viitsinud vist eriti reageerida. Ja kui ta siis veel pärast kümmet minutit teadvustas kõigile "Oeh, tahaks ikka täiega metsa minna praegu!", ei pidanud minu närvid enam vastu, nii et ei jäänud üle muud, kui öelda talle "Tavai, paneme riidesse, istume autosse ja lähme!" (okeiokei, mis seal salata, tegelt tahtsin ma ise ka üle hulga aja metsa tsillima minna :) ). Kella kahe paiku öösel jõudsime kohale Vapramäe vahvasse metsakesse, mis üllatas meid uue suure majaga - ju teevad mingit suusakeskust või midagi. Igatahes arvasime, et mets on piisavalt väike ja me oleme piisavalt kõvad mutid küll ja ju me kuskile ikka välja jõuame - võrdlemisi kaval mõte, kas pole. Matkasime suvaliselt - nagu kolm präänikut reas - mööda lumega kattunud sisseajamata suusaradu (sest no kuhu ikka saab välja jõuda, kahes suunas peab jõgi vastu tulema ja kahes suunas tee). Jõudsimegi lõpuks suvalise tee peale välja, mis läks sellises suunas, et põhjustas hetkelise hämmingu, aga kauaks me ennast häirida ei lasknud ning marssisime rõõmsalt edasi. Ja nii läkski täpselt selliselt, et kui ma kella kolme paiku taskulambi põlema panin, paistis tee kõrval asulasilt "PEEDU". Õhh, kuda ta nii hull nüüd... Õnneks on tänapäeval nutitelefonides mäpid ja GSP'id ilusti olemas, nii et pärast väikest pooletunnist matka olime auto juures muretult tagasi.

Muuhulgas sain selle miniseiklusega ära testida oma saapad - jah, nad tõesti ei ole veekindlad! Pärast tundi aega lumes matkamist hakkas vaikselt vesi sisse tulema, nii et ju nad linnatibi poosetamissaapad on - edaspidi kasutan neid eesmärgipäraselt!

Oli vahva igatahes :)!

Oma ala spetsialist...

...ja mis see ala on? Ofkoors on selleks individuaalala nimega täielik-suutmatus-hoida-vedelikke-erinevates-anumates. Ja ma olen selles äraütlemata osav!

Vähe sellest, et eile, kui ma T-l külas olin, suutsin ma jõhvikamahla lihtsalt tuimalt tugitooli kallata. Lihtsalt niisama täiesti ilma põhjuseta. Ilma, et keegi oleks mulle pihta kõndinud või midagi - endalgi oli hämming. Väga piinlik!

Ma arvasin, et ma sellega piirdun, aga ei! Umbes paar tundi hiljem suutsin ma kõigest meeter eemal kallata vee põrandale. Sama lambist ja ilma mingisuguse otsese välise mõjutuseta.

No pärast seda otsustasin küll, et nüüd aitab! Mina enam ühelegi vedelikule ei lähene! Iseenesest maru ilus ja roosiline plaan, aga kuna ma olen haige, oli täna vaja ikkagi kuidagi tablett ära võtta. Ja läks jälle fiesta lahti kõige täiega! Minu puhul absoluutselt erakordse asjana olin ma linna jõudnud pool tundi enne seda, kui ma seal olema pidin ja mõtlesin veel naiivselt, et jalutan ringi ja naudin ilma ja äkki astun lausa korraks raamatukogust läbi. Aga nagu arvata oli, siis loodusjõudude vastu ikka ei saa - seekord esindas võitluses loodusjõud vs Nele nende poolt Värska vee pudel (teate küll, see vähe pehmem pudel, mida on maru kerge kokku pigistada). Nii ma siis istusin autos juhikohal, tablett juba suus ja ainult vett oli veel vaja peale juua, kui ma pudelit kätte võttes (ja seda kogemata seda tehes pigistades) suutsin endale päris eeskujulikult umbes vähemalt 0,1 liitrit sülle kallata. Muigasin ja konstateerisin tuimalt "Hea töö, Nele!", neelasin tableti alla, jõin korralikult vett peale (no mis seal enam tagasi hoida...) ja mõtlesin, mis edasi. Ega pikalt mõelda ei olnudki vaja - ma nägin välja täpselt nagu oleks päris tugev pissihäda olnud ja ma oleks selle kõik endale suure hurraaga püksi lasknud. Nii palju siis minu vahvast jalutuskäigukesest ja muudest asjadest, mida ma sinisilmselt plaanisin - sain hoopis kodus teksasid käia vahetamas ja linna uuele katsele minna. Hästi läheb :D !