Pauuuuuuz.

Ja seda mite ainult kirjutamises. Mõtlesin juba ammu mainida, et ma nüüd väga kõigiga ei suhtle ja ei tsilli ja värki, sest et ma nüüd see aasta kindlasti-kindlasti kaitsen oma töö ära, aga ei julgenud. Ei julgenud, sest kartsin järjekordselt ära sõnuda. Nüüdseks, kui hinne on ka õppeinfosüsteemi kantud, võin julgelt väita: minu kauatehtud kaunikene nimega "Locus coeruleus’e osalise ja  ulatusliku denervatsiooni mõju  kokaiini ja apomorfiini poolt indutseeritud rottide liikumisaktiivsusele" on lõpuks ometi valmis ja kaitstud!! Kergendustunne oli meeletu. Tunnistan ausalt - panin teemavalikuga sellesmõttes mööda, et valisin enda jaoks selgelt liiga raske pähkli puremiseks. Kuna aga kangekaelsus ja järeleandmatus on kohati minu parimad sõbrad, digimuutusin ma maasterpähklipurejaks, jaurasin selle värgiga lugematu arvu tunde öösel-päeval-uneajal-ärkvelolles, läbides kohati tugevaid mõõnaperioode ja saades teada oi-kui-palju-uut. Päris ausalt oli korduvalt meeletu ma-nüüd-annan-alla tunne peal ja tahtsin kõik need liikumisaktiivsused koos nii dopamiinergiliste- kui ka noradrenergiliste juhteteedega kuu peale saata. Samas ma teadsin - teadsin, et kui see asi lõpuks ometi valmis on, on tunne hea. Ja õigesti teadsin! Pärast kaitsmist marssisin koolist välja, hingasin sõõmu talvist õhku ja teatasin sõbrantsile (kellel oli kaitsmiseni veel paar tundi aega, hehehe :D ) kõlaval häälel "Mul hakkas nüüd VAHEAEG!!". Nagu arvata on, siis tollel õhtul ma kodus ei istunud, vaid nautisin Tartu linna melu. Sealt edasi juba pakkisin seljakoti, istusin autosse ja mineeeek.


Et ikka vaheaeg korralikult minumoodi sisse õnnistada, oli vaja millegagi feilida - et mitte liigselt aega raisata, hakkasin kohe teel Tallinnasse pihta. Kuna mul polnud õrna aimu ka, kuhu ja millal ja kuidas ma edasi liigun, läksin Tallinnasse Tõnise ja tema autoga ning premeerisin ennast enne minekut Selverist ühe kalja ostmisega, mille ma hiljem stiilipuhtalt talle käsipiduri ja erinevate muude nuppude peale kallasin. No ausalt ei olnud plaanitud ja ausalt oli piinlik ka. Ja et siin loosse mingit segadust ei jääks, siis ei, tegemist ei olnud vaid paari lonksuga, vaid ikka vähemalt poole pudeliga.


Tallinn üle vaadatud, võtsin suuna Hiiumaa poole, et puhkus ikka päris puhkus oleks. Oli lausa nii puhkus, et telefon otsustas otsad anda - nii ma seal olin: keegi mind kätte ei saanud, kella ise ei teadnud ja kohustusi ka ei olnud (peale paari väikse meili saatmise), täielik idüll! Liisi hoolitses minu eest hästi, nagu ikka - tegime kiirmatkasid risti-rästi mööda Kärdla linna, pikad hommikud köögilaua taga ja veel pikemad jutuajamised õhtul hilja kunsti, kirjanduse ja maailma üle :). Selline mõnus rahulik väljapuhkamine.


Kui oma peaaegu nädalase seljakotigatsillimise olin ära teinud ja Tartusse tagasi jõudsin, oli ilm võrdlemisi külmaks läinud ja sellega ei sobinud kokku väga hästi see, et mul hetkel sooja jopet ei ole. Seadsin sammud poe poole ja proovisin, proovisin veel ja veel, juba oma pool tundi, kuni õige leidsin. Aga mitte see ei olnud asja juures vinge. Vinge oli hoopis mu venna stiilipuhas mõnitus - ta sattus samal ajal poodi, kui mina, vaatas mind üllatunult ja lausus poolmuigel mu uusi jalanõusid vaadates: "Sa oled endale saapad jalga saanud vä? Sa käid tavaliselt plätadega ju." Kes teab mind, see teab, kui täppi see mõnitus oli.