Kui ma veel aastake tagasi kahtlesin, kas üldse minna vahetussemestrile ning neli ja pool kuud tagasi siinsamas blogis lubasin uurida välja, kas mujal on ka inimesed nii ilusad ja head, siis nüüd ma tean juba natuke kindlamalt. Jah, inimesed on ka mujal vägagi ilusad ja head ning vahetussemestrit julgen soovitada nii endale kui ka sinule kui ka temale ja nendele.
Inimestest rääkides - see seltskond, kellega ma koos elasin, oli täielik lotovõit. Me õppisime koos, käisime koos pidudel, tegime süüa koos, kirusime koos neljanda korruse kutti, reisisime ringi ja mida kõike veel ning terve selle nelja kuu jooksul polnud ühtegi suuremat tüli ega draamat. Üleüldse oli tunne nagu väikse armsa roosa mullikese sees elaks, kus suurim mure on, kas saab ikka kooliasjad õigeks ajaks tehtud ja millisele üritusele õhtul minna. Samas, mis seal salata, ma mingil määral igatsesin oma siinset vähe busy-busy'mat rütmi. Nii et puhkuseks oli see neljakuune vaheldus võrdlemisi pöörfi.
Tagasituleku kultuurišokk oli muidugi vahva - esimesed paar päeva oli kuidagi selline tühi tunne ja ei teadnud päristäpselt, mida teha või kuidas olla. 4 kuuga muutub niimõndagi, nii iseendaga kui ka ümberringi. Paari päevaga oli see imelik tunne õnneks läinud ja jälle täiesti kodune tunne - Tartu on ikka vahva koht ja inimesed on siin endiselt nii ilusad ja head :).
Oma lühikese jutu kokkuvõtteks: kui keegi veel kahtleb, kas minna vahetussemestrile või mitte, siis mina oma kogemuse põhjal igatahes soovitan soojalt - elamus on meeletu ja seda kogemust, mis sealt saab, ei tahaks väga millegi vastu vahetada :).
Lõpetuseks pilt minu sealse armsa kodukese Delta esimese ja teise korruse seltskonnast, kes oli mulle need neli kuud nagu perekond (Birks ja Eddy on puudu pildilt, sest olgugi et paljud arvasid, et nad elavad meiega koos, elasid nad mõlemad tegelikult 6,5 kilomeetri kaugusel getos):
No comments:
Post a Comment