Üks öö istusime Jaksiga tema sõbrantsi Karini pool ja Jaksi teatas järsku "Ma tahan metsa minna!". Ja siis kümne minuti pärast sama lause uuesti, sest esimesele keegi ei viitsinud vist eriti reageerida. Ja kui ta siis veel pärast kümmet minutit teadvustas kõigile "Oeh, tahaks ikka täiega metsa minna praegu!", ei pidanud minu närvid enam vastu, nii et ei jäänud üle muud, kui öelda talle "Tavai, paneme riidesse, istume autosse ja lähme!" (okeiokei, mis seal salata, tegelt tahtsin ma ise ka üle hulga aja metsa tsillima minna :) ). Kella kahe paiku öösel jõudsime kohale Vapramäe vahvasse metsakesse, mis üllatas meid uue suure majaga - ju teevad mingit suusakeskust või midagi. Igatahes arvasime, et mets on piisavalt väike ja me oleme piisavalt kõvad mutid küll ja ju me kuskile ikka välja jõuame - võrdlemisi kaval mõte, kas pole. Matkasime suvaliselt - nagu kolm präänikut reas - mööda lumega kattunud sisseajamata suusaradu (sest no kuhu ikka saab välja jõuda, kahes suunas peab jõgi vastu tulema ja kahes suunas tee). Jõudsimegi lõpuks suvalise tee peale välja, mis läks sellises suunas, et põhjustas hetkelise hämmingu, aga kauaks me ennast häirida ei lasknud ning marssisime rõõmsalt edasi. Ja nii läkski täpselt selliselt, et kui ma kella kolme paiku taskulambi põlema panin, paistis tee kõrval asulasilt "PEEDU". Õhh, kuda ta nii hull nüüd... Õnneks on tänapäeval nutitelefonides mäpid ja GSP'id ilusti olemas, nii et pärast väikest pooletunnist matka olime auto juures muretult tagasi.
Muuhulgas sain selle miniseiklusega ära testida oma saapad - jah, nad tõesti ei ole veekindlad! Pärast tundi aega lumes matkamist hakkas vaikselt vesi sisse tulema, nii et ju nad linnatibi poosetamissaapad on - edaspidi kasutan neid eesmärgipäraselt!
Oli vahva igatahes :)!
No comments:
Post a Comment