Kuna Hiiumaa ja muu oli rahulik ja ammu polnud ühte korralikku seiklust olnud, siis eile oli paras aeg see ette võtta. Vähemalt minu jaoks võttis asi vaikselt seikluse mõõtmed ja oli tavapärasest lihtsast õhtusöögist selgelt paar levelit kõrgem värk.
Nimelt kutsus mind eile üks Tansaaniast pärit vahva noormees enda poole õhtusöögile, ütles, et ta teeb aafrikapärast sööki ja et kutsus mõned sõbrad selle puhul külla. Võtsin kutse rõõmuga vastu ning pärast oma selleaastast esimest suusaringi hakkasin vaikselt tema korteri poole liikuma, mis oli juhuslikult täpselt teises linnaotsas. No kohe väga täpselt teises otsas.
Ma enne polnud väga süvenenud, kes sinna veel tulemas on ja lasin ennast parem kohapeal üllatada. Ja üllatusin ka. Päris võimas multikulti oli - mina, noormehed Tansaaniast, Ugandast, Bangladeshist ja Pakistanist ning hiljem liitusid meiega minu üllatuseks neli venekeelt kõnelevat eestlast. Ja seal ma siis istusin - ainuke neiu, ainuke täiesti tavaline eestlane. Vestlus toimus peamiselt vene keeles, kohati ka inglise keeles (kutid Bangladeshist ja Pakistanist lahkusid üsna varakult ning siis jäi seda inglisekeelset vestlust kohe päris väheseks) ja mul kohe päris ausalt oli huvitav. Muuhulgas tundus mulle algul veidikene veider, kuidas mustanahaline Tansaaniast pärit noormees vabalt (no ikka oluliselt paremini kui mina) vene keelt rääkis (ta oma bakalaureusekraadi tegi Ukrainas, sealt ka selline keeleoskus).
Vahepeal vaikselt muigasin olukorra koomilisuse üle - lihtsalt tundus selline veidikene sürr. Kes ütles, et vahva kultuurielamuse saamiseks peab kuskile kaugele reisima?? Ma küll tundsin, et kõik on kuidagi koju kätte toodud - minu enda kultuurireis siinsamas armsas Tartu linnakeses.
No comments:
Post a Comment