Lambad ja värki

See vanemakssaamine annab ikka täiega tunda: kõigepealt suutsin ma ühe potilille ellu äratada! Mina! Mina, kes ma ei suuda isegi kaktust elus hoida. Nagu sellest veel vähe ei oleks: ma hakkasin reaalselt koristamist nautima! Lihtsalt tulin koju ja koristasin. Lausa paar tundi. Järgmine päev samamoodi. Ülejärgmine päev ka. Mu kodu pole ikka väga-väga kaua aega nii korras olnud. Õhtul magamaminnes ja köögis tulesid kustu pannes tuli õkvalt naeratus näole, kui ilus kõik on. Hommikul tervitas mind jälle nii-nii korras köök, et kohe vägisi kiskus uuesti naeratuse näole. Pmst juba nagu ootan, et mõni tolmukübeke ärraiviks, et ma saaks oma edeva tolmuimejaga jälle mööda põrandaid ringi kruiisida. Mis nüüd järgmiseks? Hakkan veel viisakalt riides ka käima!? Päris huvitav ikka see enam-vähem täiskasvanuks saamine! Ootan huviga järgmisi seiklusi! Äkki lausa õpin noa ja kahvliga sööma, mitte enam ei kasuta iga toidu jaoks supilusikat.

Mul on vist nüüd uued lemmikud ka notsude kõrval. Nimelt jalutasin ma Šotimaal mägedes ringi ja OMMMMG, kui nunnud on väiksed lambad! Ma muudkui lihtsalt vahtisin ja vahtisin. Ja järsku avastasime, et üks väike armas lambatita on veidi feilinud ja pea kuskilt aiavõre vahelt läbi toppinud. Loomulikult täpselt selliselt, et ta kohe üldsemitte ei saanud enda pead sealt enam kätte (ja sellest polnud ka just ülemäära palju kasu, et ta valesse suunda üritas edasi liikuda). Tõttasime teda kohe muidugi päästma sealt. Ta oli nõnda-nõnda pehme, fluffy ja soe. Ja kui ta siis vabaks sai ja oma emme juurde tagasi kepsutas, siis see tegi kuidagi nii palju rõõmu. Tükk aega veel vahtisin neid ja kõiki teisi lambatitasid - asjatasid niimoodi rõõmsalt, vahepeal ringiratast joostes ja kepsutades. Niiiiiiiiiii nunnud!!!! Ma tahan nüüd lammast endale. Või vähemalt kuskile lambaga mängima minna.

Kui olime väikse armsa lambakese ära päästnud, siis lausa lendlesin rõõmust:

Lõpetuseks lihtsad maainimesed enne köievedu ja kummikuheidet:

No küll te olete tublid :D!

Vaatasin huvi pärast eile enda blogi vaatamiste statistikat ja see default vaade on selliselt tundide kaupa. Kaks veidrat tipukest jäid kuidagi silma. Mõtlesin, et mis nüüd siis... ja kui veidi lähemalt uurisin, võttis ikka muige näole küll.

Nimelt on mul igal aastal sünnipäeval selline imeline asi nagu viktoriin ja küsimused on loomulikult kõik minu kohta. Selgub, et aja jooksul on sõbrakesed nõnda tublisti hakkanud viktoriiniks valmistuma, et tund enne sünnipäevapeo algust oli blogil tervelt 24 vaatamist. JA MIDA MA VEEL NÄGIN!!! Suslikud :D! Viktoriini ajal oli ka blogil 7 vaatamist! Spikerdajad :D!

Aga mis seal ikka pahaks panna - ega see suurematsorti võidu peale nagunii ei olnud :). Eriti veel, et ma ise suutsin punkte valesti anda ja vale võistkonna võitjaks kuulutasin - umbestäpselt nii kõva arvutaja olengi! Megavahva oli igatahes näha, et aastatega on valmistumine väga hoolikaks läinud. Teadjamad küsisid kohe uksest sisse astudes "Davai, räägi välja, millal sa viimati siis endal luud murdsid!?". Kõige teadjamad teadsid vastuseid küsimustele veel minust paremini - nimelt väitsid mu vanemad vennad, et ma olevat väiksena profipoksijaks tahtnud saada. No vot siis.

Nunnud olete :)!

Davai-davai, öelge välja: kes kiusab?

Ükspäev oli mul vaja ettekannet teha ja nagu korralik nohik ikka, harjutasin mõned päevad enne hoolega. Vahtisin niisama seal powerpointis ringi ja avastasin, et oooo, siin on mingi nupp, et saab aega võtta ja värki. Umbes, et näha, kui kaua iga slaidi peale kulub ja nii. Loomulikult oli mul kohe vaja see järele proovida. Megakasulik! Kõige lõpus see asi küsis, et kas salvestab ajad. Ma mõtlesin, et vat kui tore oleks pärast analüüsida, millise slaidi peale kui palju läks ja kus peaks kiiremini tegema. "Muidugi salvesta mu ajad!".

Hiljem otsisin veidi, et kuhu ta need nüüd siis salvestas, et ma saaks põnevusega uurida, kus ma liiga kaua aega kulutan ja mida peaks veidi lühemalt rääkima, aga ei leidnudki. Ega ma väga pikalt otsida ka ei viitsinud. Mis seal ikka, ju mul siis polnudki neid aegu vaja! Suva!

Tuli konverents kätte ja mina ilusti viisakalt riides, väike närv ka sees muidugi ja hakkasin aga oma ettekandega pihta. Kohe teise slaidi juures algasid üllatused - lambist viskas poole jutu peal ette järgmise slaidi. Okei...Olin veidi hämmingus ja üritasin mingi nalja selle peale teha stiilis "Et kas keegi teine vajutab kuskil mingeid nuppe vä?" (keegi ei naernud) ja kasutasin lahkelt võimalust eelmise slaidi juurde naasta ja jutuga jätkata. Kui aga viienda ja kuuenda slaidiga sama keiss oli, siis ma mõtlesin, et hmm...äkki ma toetan kuidagi veidralt vastu lauda ja sellest kuidagi läheb kuskile pihta ja siis sellepärast... Panin siis käed hoopiski seljataha! Et mitte mingit võimalust ei oleks kuskile pihta minna! Ja ikka. Ikka hüppasid slaidid järjest lambist edasi. Umbes nagu selline võitlus oli: arvuti virutab slaide muudkui edasi ja mina muudkui tagasi. Üks hetk proovisin huvi pärast tempos ka püsida. Umbes et kui viskas edasi, siis lihtsalt läksingi jutuga edasi. Endalgi oli üllatusterohke ja huvitav!

Pärast igatahes vahepausil tuli üks professor minu juurde ja küsis, et kas ma harjutasin kodus niimoodi, et salvestasin ajad. Mul kohe mega äratundmisrõõm! Jaa, muidugi harjutasin, muidugi salvestasin! Selgus, et see aegade salvestamine tähendab seda, et ta reaalselt salvestabki iga slaidi jaoks ettenähtud aja ja kui paned powerpointis esitlusrežiimi selle värgi, siis ta õigel hetkel viskab slaidi edasi, et sa vaeseke munema ei jääks ja liiga palju aega ei raiskaks. Võtke siis teadmiseks, eksole, et keegi samamoodi ei feiliks nagu mina!

Lõpetuseks tahtsin öelda, et mu sõbrad on ikka nii toredad ja nunnud! Üks päev ööbisin ühe sõbrakese juures ja kuna me olime eraldi tubades, siis ta ilmselt hoidis Facebookil silma peal, et aru saada, millal ma ka ometi ärgata suvatsen. Nii, kui hommikul sinna tšekkisin, kirjutas ta kohe mulle sellise asja:

Iga hommik võiks niimoodi alata! Tegi kohe päeva alustuseks tuju nii rõõmsaks :)

Kui on sellised sõbrad, pole kinos vaja käiagi!

Eile olin mina Piretil ja Dagnyl külas. Kahjuks juhtus niipidi, et ma jäin täitsa haigeks (best ever külaline, ma tean). Tšikid hoolitsesid mu eest muidugi suurepäraselt, tõid lausa ingverit ja sidrunit ja apelsini ja puha! Piret läks veel hoolitsemisega nii hoogu, et kui ta nägi, et mul on ninaalune nuuskamisest täitsa katki, hakkas ta uurima, kas mul oleks mingit kreemi vaja. Ma teatasin selle peale, et mul on endal kotis sobiv asi täitsa olemas. Enne, kui ma jõudsin ise sinna poole kummardada, hüppas abivalmis Piret krapsakalt tugitoolist püsti ja asus mu kotis ringi surfama. Esimesena pakkus ta muidugi Asepti, siis ühte päiksekreemi, siis teist päiksekreemi (ise seejuures siiralt imestades, miks mul praegusel ajal päiksekreem kotis on; ja veel kaks tükki) kuni jõudis õige purgikeseni. Nõiasalvi purgikeseni!

No nii vaimustuses millestki, nagu need kaks sellest nõiasalvist olid, pole ma ammu kedagi näinud! Lugenud hoolega, et tegemist on "elujõusalviga", pistis Piret teadmata suunas plehku ja ilmus kohe tagasi mini-luuaga ja selle suure koonusekujulise kübaraga, millega Aasias riisikorjajad ringi kõnnivad. Juurde haaras laua pealt väikse trummikese ning hakkas ülientusiastlikult jalalt jalale tammudes ja trummi tagudes elujõutantsu tantsima. Et ikka täiskombo oleks koos selle salviga! Mul on väga kahju, et ta seda filmida ei lubanud, aga ma võin kinnitada, et see tants töötas täiesti eesmärgipäraselt! Kõhulihased krampis ja naerust pisarad voolamas, tundsin ma ennast vägagi elujõuliselt! Ma räägin, mucho hästi hoolitsesid nad mu eest :)!

Olgu öeldud, et see salv töötas ka megahästi!

Such science, much learning

Ma olen põhimõtteliselt nüüd staar! Minust räägiti loengus! Kohe päris pikalt arutati! Autogramme jagan järgmine kolmapäev kaubamaja ees.



Ja kõigile muidugi teadmiseks, et ilmselgelt (p-väärtuse olulisuse nivool 0.46) sööb Merli süstemaatiliselt teiste eest koguaeg kõik kommid ära!!! Mitte midagi ei ole siin juhuslik!

Talverõõmud vol2

Nagu ka mõningatel eelmistel aastatel, asusime ka seekord Pirruga Kesk-Euroopa poole bussikesega teele, et mõned kiiremad vastlaliud mäest alla teha. Varustus oli mul muidugi suurepärane: sokke pole, püksid katki, jopet pole, kiiver katki jne. Ilmselgelt olin aastaid juba edasi lükkanud varustuse täiendamist. Jope valisin loomulikult sellise, et ikka korralik pühademuna mäe peal välja näha, kiiver sai igati edev (värviks "matte ice", mille Piret hiljem sujuvalt sassi ajas ja seletas, et Nelel on "flat cappuccino" värvi kiiver), sokkide osas lootsin orienteerumissokkide peale ja pükste jaoks võtsin kaasa niidi ja nõela. Noh, umbes et bussis on ju 30h aega seda parandada ja üldse jõuab kohale ju üks õhtu enne mäeleminekut jne.

Loomulikult, lõpuks kui oli 15 minutit mäeleminekuni aega, siis ma avastasin, et mul ju püksid vabsee lõhki jalgevahelt ja see pisiasi õmblemisevärk on nüüd küll sutsu meelest läinud. Mis seal ikka: paar krõbedamat sõna, sest niit ja nõel ei tahtnud omavahel sõbruneda, aga edasi läks nagu lennates! Küll on hea, et ma väiksena usinasti käsitöötunnis käisin. 7 min hiljem, kui püksid olid terved, olin ma enda üle ikka maruuhke. Lausa nii uhke, et see nõel jäi küll kus see ja teine. Hiljem mitu päeva veel otsisin, et ei tea huvitav küll, kuhu see nõel nüüd niimoodi ometigi kaduda sai. Reisi viimasel päeval asju kokku pannes leidsin selle muidugi Pireti voodist (ma voodite peal lappisin neid pükse). Lausa teki alt. Umbes täpselt nii hea toakaaslane olengi!

See aasta kuulusid varustusse ka suusad - nimelt olin ma otsustanud elus esimest korda mäesuusatamise ära proovida. Sõbrad olid ka megatoetavad muidugi. Läksime kõik koos tõstukitega mäetippu, valisime mulle välja suurepärase punase nõlva (kes ei tea, siis see on see keskmise raskusega) ja öeldi, et davai, pane nüüd suusad alla ja hakkame siis minema. Piret ja Laura-Gerli jäid muidugi õhinal seda tsirkust vaatama ja filmima. Noh et äkki näeb ikka korralikku kukerpallitamist või midagi. Ma küll käisin korra päris uhkelt laperdades kõhuli pikali, aga nad olid ikkagi väga-väga pettunud, sest ootasid ikka palju enamat. Mina muidugi pettunud ei olnud, et ma esimese laskumisega midagi ära ei murdnud. Küll aga olin ma oiiiiiii kui väsinud, reaalselt higi tilkus kulmudest. Siuke sport!

Kuna ma suuskadega nüüd ülemäära hullusti ei feilinud, tuli ometigi millegi muuga feilida. Ja selle ülesandega sain ma väga hästi hakkama! Sõidust väsinud, nagu ma olin, alustasin ma esialgu feilimist sellega, et jätsin oma mütsi sinna söögikohta, kus me lõunatasime (seda avastasin muidugi kõvasti hiljem, kui enam tagasi ei saanud minna). Jätkasin oma jada sellega, et ma suutsin mäest alla tulla vale tõstukiga. Miks ma üldse tõstukiga alla tulin? Sest ma enam ei jaksanud ja mõtlesin, et see on hea kiire kindel viis õigeks ajaks parklasse jõuda, kust kindlal ajal meie armas bussike meid hotelli tagasi viis. Sellises kohas see vale tõstukiga alla tulemine ei tähenda, et kand ja varvas ja 5 min pärast õiges kohas. Õnneks vedas ja sain kohe mingi bussikese peale ja hilinesin ainult 10 min. Tee peal veel mõtlesin, et äkki õnnestub ikka hotelli välja leida mingi buss...teades, kui palju see seltskond puid alla laob. Sellest mõttest ma ikkagi loobusin ja läksin astusin vastu oma saatusele: 4 päeva mõnitusi sel teemal, kuidas Nele orienteeruda ei oska :D.

Tagasiteel otsustasime Piretiga olla väga abivalmid ja rakendada oma loomulikku annet, aidates projekteerida ühele neiule kodu. Nimelt meil oli bussis üks tsikk, kellel oli teada maatüki kuju ja maja ruutmeetrid ning maja ise ootas veel välja mõtlemist. Meist viis rida tagapool oli olemas küll ka päris arhitekt, aga no...miks me Piretiga halvemad peaksime olema, eksole!? Joonistasime kõigest hingest ja megainnukalt ja täiega lahe nägi välja juba, aga siis avastas Piret, et oooooot, kus WC'd on? Jah...see pisidetail oli täitsa meelest läinud. Küll aga oli olemas vann keset tuba ja väga edev kamin ja talveaed. Hiljem millalgi, kui täitsa valmis oli, avastasime veel, et see teine pisidetail - välisuks - oli ka sutsu ununenud. Aga muidu oli väga vinge kodu!

Veitsa pildikesi ka. Kõigepealt loomulikult maailma kõige mugavamad reisijalanõud, millega sai kepselda läbi lume ja sahiseda mööda muru:

Piret oma tavalises elemendis:

Pühademuna:

Kes ei tea, kuidas see lumelauatamine päris täpselt käib, siis vot niimoodi. Mõlemat jalga tavaliselt pole kinni vaja panna:

Mida me seal mäel tegelikult tegime? Ilmselgelt lebotasime ja püherdasime niisama:

Talverõõmud

Kui keegi millalgi mõtles, et huvitav, milliste inimestega ma seal Šotimaal ikkagi igapäevaselt koos tegutsesin, siis nüüdseks on minuni jõudnud imeline grupipilt (kes ära ei tunne, siis ma see paremalt teine):








No vot siis. Muidu on vahepeal olnud kuhjaga talverõõmude nautimist - kui mul juba see suurepärane võimalus siin lumises Eestis on :). Kõigepealt oli muidugi kauaoodatud Vastseliina-nädalavahetus. Nimelt poolteist aastat tagasi juba läksid mul silmad särama, kui seal külasolles mootorsaani nägin. Ja seletasin muudkui, kuidas ma tulen talvel tagasi ja vot siiiiis lähme sõidame nii et vähe ei ole. Fast forward kõigest pooltest aastat ja juba ma jõudsingi sinna uuesti. Alguses olin marukõva mutt:



Tuhisesin nii et lund lendas vasakule ja paremale! 5 minutit hiljem, kui ma selle masina kapitaalselt hange kinni sõitsin, siis ma enam nii kõva mutt ei olnud. Selgus, et mu tuhisemine polnud ikka päris nii tuhisemine ja liiga aeglase hoo pärast suutsin ennast ilusti kõrgesse hange kinni kaevata. Et ikka asja veel keerulisemaks teha, üritasin ma esialgu ise edasi või tagasi liikuda. Selgus, et sai veits vale otsus. Väike walk-of-shame, hunnikus teise mõnitusi ja naeru ja juba nad olidki kõik maruabivalmilt mind välja kaevandamas (10 min hiljem kaevandas sama seltskond oma autot välja, mis selgus, et oli ka täiesti kinni jäänud, hää-hää):



Jep, nii osav olengi! Minu suureks üllatuseks ei öeldud mulle selle peale "Aitab sulle küll!", vaid saadeti üksi metsaradadele sõitma. Ütleme nii, et jalg värises ikka korralikult. Selgus, et suts keerulisem on selle asjaga sõita, kui filmidest paistab.

Et aga lund oli ka paar nädalat hiljem küllaga alles, tekkis uus võimalus selle nautimiseks töökoha poolt korraldatud talvisel spordipäeval. Mõnusal sombusel sulalumega päeval hakkas meil pihta suurepärane suusakoolitus! Kusjuures suur osa seltskonda oli suuskadel esimest korda, nii esimese kümne minuti jooksul, kus meile selgitati lihtsalt teooriat ja värki (ehk kus me lihtsalt seisime suuskadega) oli järjest kuulda pots-ja-pots, kuidas keegi jälle kohapeal seistes käpuli käis. Nagu arvata võib, tuli edasi väga meeleolukas koolitus! Mul seekord vedas ja sain paarisharjutusi teha vana proffiga, kes oleks ilmselt silmad kinni ja 10 numbrit suuremate saabastega ka kõik lebolt ära teinud. Mis nii elul viga, eksole! Lase aga ise lebosse ja naudi seda, kuidas kõik sujub.



Olgu öeldud, et hetk enne seda pilti ma oleks peaaegu pikali pannud.

Lõpetuseks midagi täiesti muud. Käisin ükspäev külas ja pererahvas tahtis mulle demonstreerida, kuidas nende uus edev saunakeris töötab. Ja see, mis järgnes, on ilmselt kõige ehedam first-world Eesti probleem: kui esialgu võtsid nad uhkelt kohe oma mobiilid välja, siis mõne hetke pärast selgus, et saunakerisesse ei saanudki hetkel sisse logida, sest app'i uuendusega oli korraks midagi kasutajanime ja parooliga juhtunud. Ja üleüldsegi pidavat keris vahepeal valesse wifi-võrku hüppama. Katsu siis välismaalastele seda meie saunakultuuri selgitada...