Talvevõlumaa

Käisin täna täiega käbla. No ikka selliselt korralikult. Patseerisin rahulikult lõunasöögilt tagasi ja mõtisklesin omi mõtteid ja vestlesin malbelt, kuni järsku läks täiega lappama ära. Niigi ma pole veel täitsa harjunud sellega, et maapind kohati nõnda libe on ja jalad ettearvamatus suunas vahel sammu lõpetavad. Aga see oli ikka next level. Jalad panid viuhhh alt minema, üritasin veel mitu korda päästa (haa, ega ma kergelt alla ei andnud!), aga täiesti null haaret oli maapinnaga. Nagu väike pardibeebi patserdasin keset jäävälja. Kahju, et keegi ei filminud. Igatahes kui ma lõpuks parema kanni peale maha prantsatasin, siis vastutulevatel tädidel olid näod nõnda ehmunud, et mul hakkas lausa kahju nendest. Et vaesekesed...pidid minu pärast nüüd nõnda ehmuma! Isegi töökaaslased olid hirmustõsiste ja ehmunud nägudega ja keegi ei julgenudki naerma pahvatada. Kusjuures oleks võinud naerda. See tõsidus tekitab kuidagi piinliku vaikuse ja selline walk-of-shame laadi püstironimine ja edasikõndimine on :D. Oh, küll on vahva olla tagasi talvevõlumaal!

A mis sa tavaliselt külakostiks viid?

Nagu te kõik teate, olen ma absoluutselt hiilgav orienteeruja ja seepärast ei tasu minuga muidugi mitte kunagi karta, et ma kuskil ära eksiksin. Mul kohe on selline suurepärane tunnetus, et kui ma kuskil olen, siis ma täpselt tean, kuidas jõuda vajalikesse kohtadesse. Eriti siis, kui ma seda teed kunagi juba käinud olen. Nõnda siis läkski täpselt nii, et kui me Janikaga Endla raba vaatetornist tuldud teed mööda metsamajja tagasi üritasime minna, avastasime me ühel täiesti suvalisel hetkel, et me oleme juba viimased pool tundi või rohkemgi täiesti lambisesse suunda kõndinud. Nagu ikka 90 kraadi valesti või nii...et asi oleks ikka täitsa kohe suurepärane ja nagu filmis, siis just täpselt sel hetkel oli päike juba loojunud ja kohe-kohe oli täiesti pimedaks minemas. Janikal polnud muidugi telefoni ka veel kaasas. Täielikust jackpotist jäi puudu veel see, et minu telefon ka lost oleks. Õnneks minu oma oli siiski kaasas ja suurepärane orienteeruja Nele sai google-mapsi ja gps'i abil ennast jälle ilusti positsioneerida. Loomulikult kõndisime me siis veel natuke maad hoopis teise valesse suunda ja juba me saimegi õigele teele! Näe, kui rõõmsad me oleme, kui enam-vähem hakkas mingi aimdus tekkima, kuhu suunda minna võiks:






Loomulikult andsime muretsevatele sõpradele Jaksile ja Svennule ka teada, et oleme eksinud. Kirjutasin neile ja puha. Svennu ei reageerinud mitte millegagi ning mõnda aega hiljem Jaksi kirjutas "Kui kurb" ja rohkem ei midagi. Tänks täiega sõbrad!!

Sõpradest rääkides: üks päev kirjutas Joosep mulle, et ta tuleks külla ja võtaks poest koogi ka kaasa. Ma ütlesin, et tule-tule, aga kui sooviavaldusi esitada saab, siis plz too koogi asemel puuvilja. Ma mõtlesin, et umbes nii paar mandariini või midagi, aga ega ma ometigi täpsustama ei hakkanud. Lendas siis tüüp laivi ja ulatas mulle mingi täiega raske kilekoti. Ma veel mõtlesin, et mis nüüd siis, aga asusin muudkui asju lauale laduma ja no...ütle veel, et too natuke puuvilja:

Et siis järgmised päevad saan ma oma päevase vitamiinikoguse igatahes väga lebolt kätte!

Eelmisel nädalal, kui ma haige olin, käisin ennast vanemate pool ravimas - noh, et emme teeb teed ja värki ja saan päevad läbi magada ja nii. Ja kui ma järjekordselt keset ööd üles ärkasin, kuulsin järsku mingit veidrat siutsumist. Natuke küll hämmingus olin, aga mõtlesin, et mis seal ikka. Veidi küll juurdlesin, et huvitav...kuskilt katuse alt ei saa nii valjusti küll linnukesed laulda...aga ometigi nii selge ja kõlav linnulaul on. Mõtlesin veel, et äkki väike õde on endale vahepeal papagoid võtnud - ta on ennegi järsku mitu uut looma endale võtnud, nii et ma ülemäära palju just ei oleks imestanud. Aga rohkem ma selle üle ei juurdlenud. Kuni paar ööd hiljem jälle...suvalisel hetkel keset ööd kuulen valjult linnulaulu...selline kõlav ja selge siutsumine. Järgmine päev siis küsisin õe käest, et kas ta on endale linnukesed võtnud. Ja selgus vägagi kurioosne tõde!! Seda linnulaulu produtseeris üks väikse õe merisigadest. Selgus, et osad, aga üldse mitte paljud, meriseakesed oskavad linnu moodi siutsuda (ja no...ausalt...täiega linnulaul oli!) ning üks minu väikse õe sigadest on sellise suurepärase andega õnnistatud. Väidetavalt teeb ta seda siis, kui tal täiega hea tuju on. Vat mina ei tea, miks tal ainult keset ööd suvalisel ajal nõnda hea tuju on. Igatahes oli see megavalju ja ta võiks oma rõõmulaulu ajastada pigem keset päeva. Vot. Iga päev ikka õpib midagi uut.

Inimesed mu ümber on nii vahvad!

Jep, mulle kingiti kompass! Nüüd ma leian ilusti kodutee üles :)! Paar päevakest veel ja ongi Edinburghi-seiklusekene lõppenud. Marukiirelt lendas see aeg. Eriti veel, kui niiiiii toredad inimesed ümberringi on. Sellega läks küll ikka max-lvl õnneks, et mingid jorsid polnud mind siin vastu võtmas, vaid ülisupermegavinged tegelased, kellest üks huvitavam, kui teine! No mis nii viga mõned kuud siin-seal elada :).

Üks päev sattusin ma siin isegi esimest korda ööklubisse. Ei teagi, millal ma täpselt viimati sellises asjas käisin. Igatahes sattusin ma loomulikult sinna oma uue ilusa jopega ja kui teised rõõmsalt oma jakikesed nurka viskasid (seejuures naljatades, et vahel ei olegi pärast enam jakki alles ja vahel on keegi peal tallanud sellel), otsustasin mina, et ma küll igatahes oma jopekest mitte kuskile silma alt välja ei jäta!! Ja nii ma seal olin: põhimõtteliselt ainukene inimene, kes oli valmis tantsuplatsilt otse polaarekspeditsioonile minema. Kusjuures, minu suureks üllatuseks on see jope nii hea hingavusega, et reaalselt rahva keskel tantsides ei hakkanud ma kordagi higistama. Ma olin ikka malbelt üllatunud.

Enne klubisseminekut ma muidugi feilisin korraks. Ühe töökaaslase tumedanahaline sõber rääkis minuga juttu ja küsis, et mis Eestis siinsest erinevat on. Mina, mõeldes muidugi ainult ilmale ja kuidas siin on nii sombune ja Eestis on kõik nii ilus ja valge ja lumine jne, teatasin "Well...it's a lot more white...". Kui ta mind veidi hämmingus näoga jõllitama jäi, sain ma aru oma feilist. "Nooo!!! Not in that way!!! Like, you know...white Christmas and so...". Õnneks on tal huumorimeelt piisavalt ja õhtu jätkus sama lõbusalt, nagu ta juba olnud oli :)

Ja nüüd muidugi täitsa teisest asjast: pühapäeval oli mul hommikul veidi tõbine tunne, aga päris kindel ka ei olnud. Nii et muidugi oli kõige õigem otsus siis minna lazergamingut tegema ja seal full actionmode'i minna. Pärast 45 min ringijooksmist ja laserpüssiga piupiu ringijauramist olin ma korralikult higine ja väsinud ja endiselt polnud kindel, kas veider tunne on lihtsalt väsimusest, üleliigsest tassikesest kohvist või millestki muust. Õhtuks oli selge, et nüüd saab juba kindel olla, et on tõbine tunne. Nii et tuli ikka ära see minu esimene külmetusekene siin Šotimaal - isegi olin juba väga hämmingus, et sellise ilmaga siiani veel kordagi külge ei olnud hakkanud. Vähemalt laserivärk oli vinge:

Lõpetuseks pilt ühtedest jaurajatest, kes mul vahepeal külas käisid:

Ning spontaansest privaat-videokõne-kontserdist (pilt on megasuurepärase kvaliteediga, onju!):

Nii vana, et ei leia oma asju enam üles

Üks päev eelmine nädal kadus mul arvutihiir ära. No ja kui oled juba kord harjunud sellega töötama, siis on ilma ikka hirmushäiriv (ca aasta tagasi mind näiteks üldse ei häirinud). Alguses võtsin rahulikult. Mõtlesin, et ju on kodus. Aga kahjuks ei paistnud seda ühestki tavalisest kohast, nii et tuli hakata otsima. Alguses loogilistest kohtadest ja siis üha ebaloogilisematest. Reaalselt, tuuseldasin ringi umbes sellises järjekorras otsides: seljakotist, köögilaualt, diivani pealt, seljakotist, külmkapist, ahjust, voodilinade vahelt, seljakotist (üha meeleheitlikumalt), diivanipatjade vahelt, vetsust, köögi PRÜGIKASTIST (how low can you go, mõtlesin et äkki meeltesegaduses viskasin minema), külmkapist jälle, seljakotist erilise hoolega tuuseldades, riiulitest, kappidest, diivanipatjade alt, diivani alt jnejne. Kuni üks hetk andsin alla, no ei ole, no. Mõtlesin, et äkki tuleb paari päevaga kuskilt salaja välja. Ei tulnud ilmselgelt. Nii et esmaspäeval tellisin endale uue arvutihiire ja jäin ootele. Eile pidi siis mu pakikene saabuma ja mis te arvate, mille ma üles leidsin eile hommikul? Ilmselgelt...Kui nüüd piinlikult aus olla, siis mul oli seljakotis pakk hügieenisidemeid, onju. Ja see hiir oli suurepäraselt ennast kuidagimoodi suutnud sinna pakki nihverdada täpselt kuskile sidemete vahele, nii et seda polnud kohe kuidagi tunda ka siis, kui ma koti tühjaks tõstsin asjadest. Suurepärane!

Täiesti teisest teemast. Kui siin mu kohalikus uurimisrühmas ükskõik millise doktorandi käest küsida, kui vana Nele on, siis saab vastuseks "reeeeeally old!!". See nunnu sisenali tekkis siis, kui ma ükskord küsimuse peale, kui vana ma nüüd täpselt olen, vastasin rõõmsalt "Well, make a guess!". Vastus oli suurepärane "I don't know...but Linda said you're really old...". Loomulikult eskaleerus see nali edasi sinna, et kui kõigile oli vaja mingil põhjusel mingi B-tähega hüüdnimi panna, sain mina endale muidugi nimeks Babushka. Eksole. Nad on muidu ka siin hirmustoredad, juba tean ette, et kindlasti hakkan igatsema veitsa :). Näiteks, kuidas see siis ometigi ei ole nunnu: Paul (üks poiss sellest rühmast) ütles juba septembri alguses, et tema igatahes vihkab jooksmist. Et tema küll mitte kunagi jooksmas ei käi. Loomulikult ei seganud see mind teda iga nädal jooksma kutsumast :D. Ja täna!! Täna ta tuligi ja lubatud 15 minuti asemel pidas tervelt 30 minutit vastu! Täiega vinge!

Ja täiesti kolmandast teemast: täna sõin lõunaks sellist veidrust nagu vegan-haggis-sandwich. Nagu...kes tuleb üldse selle peale, et selline võiku teha? Kusjuures, täiesti okei oli veel!

Ja täiesti neljandast teemast: vahepeal käis Janika mul külas ja kui ma küsisin, kuhu ta minna tahab, vastas ta lihtsalt "kohvikusse sinuga!". Ja nii oligi. Kujutad sa pilti, keegi tulebki lihtsalt selle jaoks külla, et minna kohvikusse ja juttu rääkida :). Ja ausalt öeldes nii täiega tore oli! Siit tarkusetera: ei pea midagi hirmus ohohood tegema, et oleks vahva - vahel on lihtsalt nii tore, kui keegi leiab selle aja, et terve päeva (või kaks päeva) sinuga juttu ajada maast ja ilmast :)

Aga vahel on tore ohohood ka teha. Niimoodi näiteks:

Ilmselgelt olen sigahea laps olnud!

No reaalselt!! Vähe sellest, et ma arvasin, et see aasta tuleb esimene, kus mul päkapikke ei käi. Selgus, et käib küll! Ja juba novembri lõpus! Seda saab küll selgitada ainult sellega, et ilmselgelt olen ülimalt hea laps olnud. Esmaspäeval tööle minnes tahtsin oma tennisekesed jalga panna ja sealt vaatas mulle vastu selline:



Ilmselt poes kassaaparaat ei ole nii hea laps olnud. Nimelt eile, kui ma tahtsin hakklihakastet hakata tegema, avastasin suure hurraaga, et kastet võiks teha küll, aga jahu mul küll igatahes ei ole. Mis seal ikka, jooksuga poodi, jahupakk kaenlasse ja iseteeninduskassade poole teele. Minu kõrval oli mingi tšikk oma kassaga megahädas. Muudkui vehkis mingi pakiga selle ees, aga aparaat väga reageerida ei viitsinud. Kutsus siis turva appi ja see, olles edasi sama muheda naeratusega, nagu enne, virutas rusikaga sellise pauguga kassaaparaadile tutaka, et see tšikk, kes enne hädas oli, hüppas ehmatusest meetri eemale. Mina olin muidugi marurahul - ammu polnud poes midagi nii naljakat olnud! Ja muideks, see meetod isegi töötas! Aparaat piiksutas asju edasi nagu polekski midagi viga olnud!

Lisaks poodidele on siin maruomapärased ka bussid. Lisaks nendele järjekordadele, millest ma rääkisin ja lisaks sellele, et iga 100-200 meetri tagant on peatused ja igalepoole nii aeglaselt jõuab, võtavad bussijuhid kõike marurahulikult. Kui buss saabus jaama 5 min liiga hilja, oli rahulikult aega bussijuhivahetuseks, sõiduraamatute täitmiseks ja siis, selle asemel, et kiirustada, selgitas bussijuht pikalt ja rahulikult meile, millises peatuses peaks maha minema (sest meie peatus oli ümbersõidu tõttu vahele jäetud). Kuidagi selline tsilläx-küll-üks-hetk-ikka-jõuad-kohale. Mõni ime siis, et ükskord, kui töökaaslased läksid bussiga ja mina jalgsi, jõudsime me mõlemad 4km kaugusele sihtkohta kohale täpselt sama ajaga. Ja mõni ime, et bussiga tulijad tihtipeale hiljaks jäävad.

Ja üleüldsegi. Rongi peale ka ei õnnestunud saada. Läksin küll sinna kohale, kustkaudu Sigatüüka ekspress sõidab, aga näe, ei tulnudki!

Tulid hoopis mingid tegelased porgandeid küsima:

Kuidas me Hannaga mägedesse üritasime minna - mõnel ikka alati juhtub, no

Kui me Hannaga mägedesse läksime, olin ma juba targem, kui eelmine kord. Mündid olid ilusti taskus, et bussipilet osta! Buss küll kohale läks 10-minutise hilinemisega ja piletit oleks selles bussis saanud kaardiga ka osta, aga mis seal siis ikka. Tubli lisana oli seekord ära vaadatud juba ka tagasituleku bussiaeg - nii et kõik igati timmis!

Matkakest alustsime seekord pargi sellest otsast, kust ma varem mägedele lähenenud polnud, aga igal pool mujal olid teed absoluutselt super olnud, nii et miks sealgi peaks teistmoodi olema, onju...eksju...ei vä!? Selgus, et ei. Mingid ülitillukesed lehmarajad olid (nagu reaalselt - muda ja lehmasita segu kitsastel radadel, super) ja needki kippusid pidevalt ära kaduma. Selline korralik rännak oli, mille jooksul mul õnnestus mitu korda korralikult tossuservani mudasse astuda. Korra sain täiega tünksi veel: tundus, et on mingi siuke kiviplaat või asi ja võtsin selle riski, et sinna peale astuda (selliselt, et tasakaal läks sellele jalale). No selgus, et ei olnud kiviplaat. Ilus plägane muda oli. Tee peal pakkusid mõningates kohtades meile seltsi metslehmad:



Nõnda me siis pool tundi enne päikseloojangut mäekesteni jõudsimegi, aga kui juba sinna oli ära tuldud, siis ei saanud ju enam loobuda ka, nii et asusime muudkui aga mäkke tõusma. Seekord pakkusid teel seltsi väidetavalt uudishimulikud lehmad (hoiatussilt oli: curious cows), kes tegelikult nii uudishimulikud ei olnudki  ja lehmadest veidi uudishimulikumad lambakesed.





Nagu näha, oli kõik ilus ja nunnu. 30 min hiljem, kui me mäe otsa jõudsime, oli päike igatahes loojunud ja loodus kostitas meid meeldivalt tugeva tuulega ja paduvihmaga. Oligi liiga lebo juba siiani olnud! No egas midagi, vihmakeebid ja pealamp välja ja asusime mööda mõnusat muda läbi vihma tagasi rühkima. Täitsa ilma suuremate vahejuhtumiteta jõudsime bussipeatusse ning veendusime seal, et jaa, 1h15min on bussikeseni aega. Ideaalne! Selle aja sai mõnusalt peatuse lähedal maakõrtsis sooja snäkki süüa. Leboxxxxx. Mõtlesin juba, et näe, seekord jõuab küll marulebolt tagasi. Mündid olid ju ka olemas ja puha.

Istusime siis rõõmsalt pubis ja kui 10 min oli bussini aega, hakkasime ennast minekule sättima. Noh, et varakult kohal olla või nii. Hästi sõbralik kõrtsitädi tuli veel küsima, et kas teil tüdrukutel on ikka auto vä? Ütlesime uhkelt, et ei, aga buss ju tuleb kohe! Selgus, et tädi teadis paremini. Ei tule. Mingi tee-ehituse tõttu oli bussile ümbersõit tehtud ja täpselt selle meie peatuse jätab ta vahele. Eelmine ja järgmine peatus on 15 min jalgsi. Aega oli malbed 9 min, väljas kottpime ja paduvihm ja minema oleks pidanud mööda maanteeäärt. Super! Õnneks kuulis meie segadust pealt kõrtsi teises otsas olev Poolast pärit paar, kes ütles, et nad võivad meid Edinburghi ära viia, kui me nende koeraga ok oleme. Pfffft, loomulikult! Nad olid lõpuks veel nii täiega toredad, et viisid meid otse minu maja ukse ette ära :). Huhh, super! Ma ei teagi, mida nüüd järgmine kord teha, et sealt normaalselt tagasi saada...ei tundu nagu väga võimalik olevat, vahet ei ole, mida ma üritan :D

Šotimaalased on ikka huvitavad küll!

Järgmised lõigud ei üritagi omavahel seotud olla. Lihtsalt igaksjuhuks ütlesin.

Ükspäev ammu üleeile käisin mina linnaekskursioonil - lisaks Edinburghi võrdlemisi verisele ajaloole sain teada nende suurepärase rahvuslooma. Noh umbes nagu Soomel on karu ja Austraalial on känguru ja nii (kes veel ei teadnud, siis Eesti rahvusloom on hunt). Šotimaa rahvusloom on igatahes ükssarvik! Kõikidest võimalikest loomadest, kes maailmas olemas on, valisid nad selle, keda ei ole! Väidetavalt oli see selle põhjusega, et ükssarvik on see bäädääss, kes lõvi suudab võita ja Inglismaa rahvusloom on muidugi lõvi...

Keset Edinburghi on üks väike aga väga suure ajalooga surnuaed. Kui seal veidi ringi jalutada, võivad suured Harry Potteri fännid silmata niimõndagi tuttavat nime. Nimelt kirjutas J.K. Rowling selle surnuaia lähedal kohvikus Harry Potteri esimest osa ja käis väidetavalt aeg-ajalt surnuaias jalutamas ja sai sealt mõnedeks nimedeks inspiratsiooni. Ei teagi, kas tegemist on nüüd suurte Potteri fännidega või otsivad inimesed omapäraseid elamusi, aga millegipärast on mulle juba viimased paar nädalat seal jalutades silma jäänud telklaager. Reaalselt: inimesed on haudade kõrvale oma telgikesed rõõmsalt püsti pannud:


Kui see veel vähe veider on, siis on osad inimesed, kes põhimõtteliselt püsivalt elavadki surnuaias. Ma olen ennegi näinud, et surnuaia kõrval on majad, täitsa tavaline, aga mitte, et köögiaken sujuvalt kahe hauakivi vahel asetseb:


Šotlastele hirmsasti meeldib järjekorratada. Kui meil on nii, et linnaliinibuss tuleb, siis kes-ees-see-mees ja ise oled loll, kui õigel ajal pingilt püsti ei hüppanud, siis siin midagi sellist küll nüüd ometigi juhuse hooleks ei jäeta. Kõik on nagu kord ja kohus järjekorras ja ootavad, et buss ennast ette veeretaks. Kui ei teaks, mida jagatakse, võtaks äkki ise ka järtsu, tundub marupopp ja hea asi olevat (kes ei näe, siis need mingi sada täppi seal rivis on järjekorratajad):


Ja viimasena üks bäädääss keskealine mees, keda ma nägin ringi kõndimas casually kolme kelgukoeraga ja lumelaua suuruse rulaga. See nägi juba ette välja selline, et midagi lahedat hakkab juhtuma! Ja ma ei pidanudki pettuma!! Läks mööda mõni sekund, kui tüüp lõi letti oma vinge transpordivahendi - ma tahan ka!!

Oeh, nad on ikka nii veidrad ja vahvad oma kiiksudega :)!