Nohikuelu jätkub!

Sedapuhku on minu väiksed armsad õpingud (jaa, kes ei tea, siis ma olen ikka veel koolis) viinud mind Šotimaale, Edinburgi. Ma küll ise pole kunagi välismaale minnes fiestat korraldanud ega midagi, aga minu nunnud sõbrad otsustasid, et nii ikka päris ei saa. Suur oli minu üllatus, kui ma järsku avastasin ennast piknikult, mis oli lausa minu auks kokku tulnud :)! Ma olin ikka reaalselt hämmingus ja ei saanud esialgu arugi, et mis nüüd siis (no mõtle ise, võetakse rätik silmade eest ära ja Svennu vahib vastu). Ja no, loomulikult, mis on üks piknik ometigi ilma paadisõiduta, eksole. Nii läksime ka meie moodsate inimestena mööda Emajõge kruiisima ja rahvale lehvitama. Mis nii elul viga!




Hahaa, panite tähele, kui ilusad puhtad mu ketsid seal pildi peal on? Enam igatahes ei ole.

Nädal aega sisseseadmist (ja harjumist, et ruudulise seelikuga mehed tänaval vastu kõnnivad igapäevaselt ning torupillimeloodia peabki igal pool olema) ja ma olin valmis nägema, mismoodi kohalikud enda aega sisustavad. Ja no - oiiii kui paljut moodi sisustavad! Läksin huvi pärast mingile üritusele, kus tutvustatakse, milliste trennide/ringide/ühendustega/asjadega rõõmsad särasilmsed tudengid liituda saavad. Seal oli ikka reaalselt kõike: võitluskunstidest kudumisklubini välja. Loomulikult oli olemas meigiklubi, viskiklubi, hummuseklubi jne. You name it, they got it! Ikka reaalselt paarsada erinevat asja - kui mitte veel rohkem. Ja muidugi sai erinevaid asju järele proovida - kui tahtsid, said võistluskunsti poistega kaklema minna, kui tahtsid, said ronimisseinast üles turnida jne. Igati timm! Tartus võiks ka mingi siuke asi olla uutele tudengitele.

Mina leidsin muidugi oma üles. Panin ennast kohe rõõmsalt kirja algajate orienteerujate trenni ja mõtlesin, et hähhh, nüüd saan kõva mutt olla, sest ma olen enne ka paar korda kaarti näinud! Läksin siis kohale niimoodi krapsaka sammuga ja...olgem ausad...ma olin enne starti juba täiesti kapsas. Uh, need mäed. Aga ega see mu entusiasmi ei vähendanud! Pakuti valida nelja lihtsa ja ühe raske raja vahel - loomulikult võtsin enesekindlalt selle raske ja kõige pikema raja! Sest no...kui raske see algajatele mõeldud raske rada ikka on, eksole. Ütleme nii, et...esimesse punkti minek oli juba võrdlemisi meeleolukas. Maastik on seal selline, onju:



Ma siis alustasin sinna esimesse punkti minekut sellise ilusa sammuga, kuni tuli see hetk, kus tuli mäest üles minna. Noh, mis seal ikka - kui tuleb minna, siis tuleb minna. Olgugi, et kõige lebomat varianti pidi minnes on vaja hea 40m tõusu võtta. Pöörasin rõõmsalt väiksele teele mäest üles ja - krt - igal pool mingid okkad. No ei ole hullu, ma olen ennegi okastest läbi võidelnud! Kõva paar meetrit sain edasi minna, kui dressikas jäi ühelt poolt okastesse kinni, siis teiselt poolt, siis jäid juba püksid kinni, ennast lahtisakutades käisin ma mutta ja okaspõõsastesse pikali (mu kaunite tossukeste mustrist on järel umbes-täpselt mitte midagi) ja püstisaades libisesin üldse mäest alla tagasi. Suurepärane! Nii ma siis lõpuks olin seal. JALUTASIN ringiga ESIMESE punkti poole. Kõva tegija. Hiljem kodus avastasin üks hetk, et valus on istuda. Mõtlesin, et äkki kukkudes kuidagi sinika saanud või midagi. Aga eiiii...sain hoopis ühe okka vasakust kannist välja tõmmata. Veel täna, kolm päeva hiljem tõmbasin ühest valutavast sõrmenukist okka välja. Ja see oli alles esimene punkt!!! Ma mõtlesin, et ma jäängi sinna rajale. Aga ei hullu. Tervelt kõigest 50 minutiga oligi see suurepärane 3 km pikkune rajake tehtud. Põhimõtteliselt olen valmis uuesti koondise eest võistlema!



Päeva päästis see, et oma vingelt ringilt tagasijõudes jooksin meelelahutuseks sinna otsa ka ühe nendest kergematest radadest ning sain nautida tempokalt raja läbisilkamist ilma jalutamiseta ja äraeksimiseta. Asi seegi! Üks põhilisemaid mõtteid, mis seal ohohoo rajakesel olles peas käis, oli "Kuidas ma ometi kunagi nende riikide inimestega enam-vähem võrdselt võistelda suutsin??". Reaalselt...meeletud võimalused tõusutrenniks ja reljeefilugemiseks. Super! Nüüd tuleb ainult uued tossud hankida, rõõmsalt tõuse suruda ning hommikusöögiks valu süüa :). Talveks vormi!

Kohalik üliõpilaste orienteerumisklubi on ka max aktiivne: lõigutrenni-teisipäevad, pastakolmapäevad, pika-jooksu-neljapäevad, väljasõidu-nädalavahetused jne. Nagu arvata võib, siis see nädal võtsin mina igatahes kavasse endale pastakolmapäeva. Täpselt sobiv!

Mulle hullult meeldib pargis tuiata ja minu suureks rõõmuks on kohe mu kodu kõrval üks suur park, kus elu käib täiega. Üks hommik kontorisse jalutades näiteks nägin, kuidas keskealised naised oma treeningrühmaga täiega kilkasid ja kivikuju-kulli mängisid. Või näiteks kui ühel vähe soojema ilmaga päeval pargis lõunatasime (jep, just nimelt ühel, rohkem pole sellist ilma ette tulnud keset päeva) jooksid väiksed armsad võõrad nunnud kutsukesed me juurde jaurama:



Või siis kaks päeva tagasi, kui ma telefoniga laterdades läbi pargi kõndisin ja üks neiu mind kõnetas täiesti tavalises koduses eesti keeles "Kas ma tohin teid korra tülitada?". Ja ei, ta ei tahtnud mulle pensionifondi müüa - lihtsalt niisama korraks tuttavaks saada. Ja see on megatore :)! Ja jällegi kord sai tõestust teadmine, et kõik on ikka omavahel kuidagi seotud: nägin FB'st, et ta on mu vennapojakesega sama pildi peal.

Lõpetuseks väike siilipilt (see vahva seltskond jäi tee peale kuninganna kodukese juurde jalutades):


Ja küsimus: kas teist on keegi välja mõelnud, mismoodi peaks üldse normaalselt käsi pesema nende UK stiilis kraanidega? Ma olen ikka megahädas...

Oh kooliaeg, oh kooliaeg!

Mäletate, kui ma olin ükskord nii väsinud, et kirjutasin tööl külmkappi panekuks oma nime asemel banaanile peale suurelt "BANAAN" ja ei saanud alguses arugi, mis nüüd valesti võiks olla (jääb muidugi endiselt küsimuseks, miks ma selle banaani üldse külmkappi tahtsin toppida...). Pffft, see pole veel midagi! Tegin mina üleeile külmkapi lahti, et vaadata, kas miskit süüa ka on ja avastasin, et Hanna on pärast anatoomia arvestust nii teravaks pliiatsiks ära läinud, et ladus kõik randoomse möödaminnes juustukuubikute ja moosipurkide vahele :D

Üle käbide ja kändude

Üks päev otsustasime Hannaga, et lähme rändame ringi natuke ja ise tegime veel kõigile nalja, et raudselt lähme lõpuks ainult Lätti. Lisaks veel mõtlesime, et teeme hunniku videosid goproga, et igast päevast vinge värgendus kokku tuunida ja ka moodne olla. Et on videopäevik või nii. Ütleme nii, et selle videoga läks täpselt nii nagu läks - seni, kuni mu arvuti keeldub neid GoPro Studiosse sisse laadimast, ei saa me küll moodsad olla videopäevikuvärkidega. Mis seal siis ikka, lähme vanamoodsalt edasi: lõikusin hoolega aga videotest pilte välja ja läheb uue hooga!

Kõigepealt hakkas asi sellega, et rääkimata mingist Lätist, meil läks terve päev aega, et Tartust välja saada. Muudkui läksime ja läksime ja läksime ja lõpuks jõudsime Pärnusse välja (see "läksime ja läksime" kõlab lihtsalt - tegelt oli tee peal siuuuuuke äkšen: põrdad, kitsed, konnad, tiigrid), kus oli ka täiega vahva! Sai lehmadega mängida ja puha!

Teise päeva lõunaks olime ilusti täiega valmis, et nüüüüüd lähme Lätti, aga vot tee peal selgus, et autol on tagumine aken alt liimist lahti nõksa. Eks ikka. Loomulikult. Aga ei hullu midagi - selliseid asju on ennegi juhtunud. Hops-hops Pärnusse autoklaasiparandusse ja küll nad kohekohe kindlasti selle korda teevad! Või noh...vähemalt seda me naiivselt arvasime. Kui me sinna salongi häbelikult sisse marssisime, ütles onu meile "100 eurot, järgmine neljapäev". Pika jutu mees just ei olnud. Keeldusime viisakalt ja läksime alternatiive otsima. Veidi aega edasi oligi meil olemas diil, et 50€ ja hiljemalt homme, aga võimalusel samal päeval. Skoor! Nüüd aga oli vaja kuskil töllata nõksakene aega ja kui juba Pärnus olla, siis võib seda lebolt tuulisel rannal ka teha ju (eriti veel, et mul oli vaja mu uus õhuga täidetav fääntsu diivan ära katsetada):

Läks ainult tsiipake aega, kui juba helistati, et davai-tulge-nüüd. Raputasime juustest, raamatutest ja taskutest liiva välja ning asusime autoremondi poole teele. Sai juba rannas oldud kah! Ise mõtlesin, et davai, teevad poole tunniga ära ja saabki juba teele asuda. Noh...tegidki poole tunniga, ainult et selgus, et kohe ei tohi sõitma hakata - liim peab kuivama nõksa. Aga ei hullu. Saigi tööd teha ja ristsõnu lahendada (mina siis tegin seda viimast). Hanna tsillis kodukontoris tagapingil:

Ja ennäe imet, juba teise päeva õhtul asusimegi Läti poole teele! Tublid! Et aga liiga kiiresti nüüd ometigi kohale ei jõuaks, oli tee peal vaja peatuda ääretult olulisteks toiminguteks: nimelt sain ma Hellelt sünnipäevaks mullitaja ja otseloomulikult on meretuulega kaunid rannad parim koht selle katsetamiseks! Pealegi on Kabli üliilus!

Loomulikult oli meeletu kiusatus katsetada, kas ma ise ka ikka tuules lendu tõusen. Töötas täiega. Pmst lendasin 6,7 meetrit niimoodi ja maandusin siis potsti otse sipelgapoiste kõrvale. Elu on seiklus!

Hanna katsus muidugi ka, kas vesi on soe, aga 25 kraadi künnist see siiski ei ületanud, nii et jope jäi seekord selga ja ujumised lükkusid edasi järgmisse korda:

Ahjaa. Läti siis. Jah, teise päeva õhtuks me sinna jõudsimegi! Tee peal nägime veel Positivuse ettevalmistusi ja puha. Telkimiseks valisime välja ühe iluuuuuuusa mereäärse kohakese. Tundus lausa idülliline - pane ainult telk püsti, tee ilus lõkkeke, supp priimuse peale podisema ja valmiiiiis. Kui ainult see madrats okei oleks olnud...mingite halbade juhuste tõttu oli mulle kaasa sattunud minu tavapärase madratsi asemel selline versioon, kuhu oli massiivne auk sisse lõigatud. Avastasime selle muidugi pärast tükki aega pumpamist. Aga mis seal ikka - mäkaiveri teip parandab ju kõike! Teipisime nii et vähe ei ole: hea suuuuur latakas mitu kihti hõbedast teipi säras madratsi peal ilusti. Paraku selgus, et kõige vastu see siiski ei aita: jonnakas õhk punnitas ikka välja ja surus jõudsalt läbi liimi. Nii palju siis sellest madratsist. Vaade oli igatahes ilus ja hommikul tervitas meid idülliline tormituul koos hoovihmaga :D

Marss kõik trenni!

Eile oli Siim nõnda-nõnda tubli, et oli nõus minuga kaasa väiksele jooksuringile tulema. Et aga niisama jooksmine pole otseloomulikult sama võluv, kui imeline orienteerumine, pakkusin talle välja, et läheks õige orienteeruma koos ja puha. Ilm ilus ja värki. Spontaanne poiss, nagu Siim meil juba kord on, võttis idee kohe rõõmuga vastu ja küsis ainult, et kui pikad need rajad siis ikkagi täpselt on. Kopipasteerisin talle rajapikkused, mille peale Siim, kes on lisaks spontaansusele ka hirmus härg, teatas enesekindlalt "Pfffffft, need on kõik nii lühikesed. Võtame selle kõige pikema, selle teeme ka lebolt tunniga ära". Mina muigasin omaette ja lubasin talle, et linnulennult 8,7km pikkuse orienteerumisraja Vooremäe maagilistes metsades me kohe kindlasti tunniga ei läbi. Et aga näidata, mismoodi sellise raja läbimine täpselt ikkagi välja näeb, nõustusin muidugi kõige pikema valiku kasuks. Vaja mul ka nendest pekirullidest lahti saada ometigi.

Kes veel ei tea sellest, kui härg Siim on: juba 5 aastat kehtib meil kihlvedu, et ta jookseb kilomeetri alla 4 minuti (ei ole midagi keerulist, ma tean - aega võtab lihtsalt hirmuskaua). Terve õhtu ta seletas tookord, et ta jookseks kasvõi kohe praegu selle plätude ja ülikonnaga ära, aga mida pole veel, seda pole. Ootan endiselt huviga :D! Oma kihlveo auhinda ootan ka huviga.

Igatahes. Läksime meie siis kohale ja mis Siimul jalas on? Lühikesed püksid! Võsas ragistamiseks on ta jalga pannud lühikesed püksid. Eksole. Tavaliselt, kui ma lähen ujuma, siis ma panen ka kleidi selga. Või mägimatkaks varbavaheplätud. Siim ajas muidugi sujuvalt kõik minu kaela, et ma ju ei instrueerinud teda - nagu see tuleks üllatusena, et Vooremäel mets on. Ja nii see teekond läks - ikka mõnusalt silgates, meid saatmas mõnusad Siimu kommentaarid stiilis "Siin raiesmikul ei ole ju võimalik joosta!!!!!" või "******, mulle aitab sellest võsast!!!" või "Aaaaaaaaaaaaaaa, ******! See soo on ju põlvini!!!". Nii nunnu :D. Pärast 1h 45min ragistamist ja küngastest üles-alla jooksmist olime rõõmsalt finišis ja Siim teatas, et ikka ilgelt lebo oli. Ju järgmine kord peame siis lisaks kõige pikemale rajale paar kilomeetrit veel otsa jooksma. Siim, pane vaim valmis! Ja teised ka, kellel nüüd tekkis tunne, et niiiiii tore on ikka metsas joosta: vutt-vutt kaasa järgmine kord!

Ütle, millised on su sõbrad ja...

Ma olen siin läbi aegade muudkui rääkinud, et on üks siuke vinge sõber Pirru. Aga milline ta siis ikkagi täpselt välja näeb, onju!? Et selles selget sotti saada, lasime ülimalt realistlikul kunstnikul teda maalida. Täpsemalt öeldes ühel sünnipäeval oli mäng, kus pidi seltskonnast kedagi joonistama ja siis teised pidid ära arvama, kellega on tegemist. Piretit kujutati pildi peal lausa nii täpselt, et kõik nagu ühest suust teatasid, et selle pildi peal on ju Piret! No ja...ega oli ikka lihtne aru saada ka:

Et nüüd ikka päris aus olla, tuleb öelda, et kunstnikul ei tulnud kohe esimene versioon nõnda tõetruu ja lihtsalt äratuntav. Ta küll ise ei olnud esialgu nõus esimest kahte versioon näitama, aga pika pinnimise peale siiski murdus. Teine pilt oli selline imeline kunstiteos:

Ja kui ta teist pilti oli veel nõus näitama, siis kolmas. Huhh, seda tuli ikka tükk aega veel pinnida, aga täiesti worth it! See on kohe ikka täiesti omaette vinge kunstiteos:

Tegijal juhtub!

Oleks siis veel tegija, eksole. Aga ei, mõnel juhtub ikka niisama ka. Näiteks minul.

Nimelt käisin ma täiega Slovakkias lumelauaga sõitmas ja ükskord, kui ma järjekordset saltot viskasin uhkelt hüppest, siis maandudes läks natuke lappama ja põrkasin mingi 200 kilose mehega kokku ja murdsin sõrmeluu. See oleks siis see tegija versioon olnud. Tegelikult kõndisin ma klassiruumi sisse ja jätsin näpud ukse vahele. That's it. Nihketa sõrmeluumurd käes nagu naksti.

Ma muidugi naiivselt alguses arvasin, et mis seal ikka juhtus - võtsin kotikese jääd ja kirjutasin teise käega edasi uhkelt koodi arvutis. Õigemini see kotikese jää võtmine oli ka paras huumor: kuna see oli ühe suure kamakana seal koti sees, paluti kõrvalistuval (päääris tugeval) mehel seda natuke purustada. Hahaa, arvata on, et ta rakendas nõksake liiga palju rammu, mille peale kott rebenes ja jää lendas laia kaarega igas suunas laiali. Äkšenit kui palju! Igatahes, istusin siis seal arvuti taga, onju, ja üritasin mõelda kaasa asjadele (kujutad sa pilti, mõtlesin ja puha!), kui tajusin, et kohe väga kahtlane on ikka olla. Nii et otsustasin ikkagi traumapunkti tšekkima minna, kas äkki on väike mõrakene kuskil sees.

Traumapunktis enda korda oodates oli aega küllalt, nii et mõtlesin, et võtaks õige seljakotist midagi. Näiteks selle jääkoti, mis ma sinna pool tundi tagasi pannud olin. Parem hilja, kui mitte kunagi, eksole. Loomulikult oli osa sellest lahtisest kotist juba laiali pudenenud ja malbelt mööda mu seljakoti põhja ennast laiali laotanud. Suurepäraselt läheb! Ja kui lõpuks minu järjekord tuli ülevaatamisele minna, suutsin ma loomulikult selle toakese põrandale ka nunnult oma jäätükikesi lätaki maha kukutada. Suur kott oli - jätkus igale poole!

Röntgenid-värgid tehtud, öeldi mulle, et nihketa murd ja sain kolmeks nädalaks siukse edeva aksessuaari (selgub, et sellist murrukest, nagu mul on, tänapäeval kipsi ei pandagi):

Kas kellelgi peale minu lähevad veel teksad koguaeg lõhki?

Uskumatu. Never ei tea, millal see oht jälle varitseb. Või noh...mingil määral ikka tean küll - nagunii ei pea ükski püksipaar üle poole aasta mul vastu. Ikka ja jälle ja alati juhtub varem või hiljem see, et teen ühe nõks järskema sammu, kuulen raginat ja JÄLLE on reie tagant püksid rõõmsalt lõhki rebenenud.

Seekord mõtlesin, et olen hoopiski täiega kaval: ostsin lisaks teksadele veel mingist muust materjalist püksid ka. Umbes et äkki kestavad kauem või midagi. Iseenesest läks hästi - teksad läksid juba kaks kuud tagasi lõhki, aga need püksid pidasid uhkelt peaaegu siiani vastu. Igatahes, istusin mina täna Tallinn-Tartu rongis, kui järjekordne kärin käis ning teatasin teistele maruteadjalt, et täna pean ma kindlasti-kindlasti poodi minema, sest et muidu pole homme lihtsalt mitte millegagi tööle minna (teksad läksid juba kaks kuud tagasi katki ja rohkem vähegi viisakaid pükse mul lihtsalt ei olegi). Pärast seda oli muidugi ihihii-ja-ahhahaaa ja kodutreppidest üles kõndides veel demonstratiivselt käristasin pükstele rebenenud augu nii kaugele lõhki, kui vähegi läks. ja et juba täiesti rebelus olla, tegin sama teise püksisäärega ka. Noh, et kui juba, siis täiega! Omast arust oli asi muidugi samal ajal täiega kontrolli all ka, sest nagunii oli kohe vaja poodi minna uusi ostma.

Marssisin siis uhkelt poe poole, aga miskipärast poeuksed ei avanenudki. Vehkisin paar edevat ninjaliigutust kätega, et äkki muidu ukseandur ei pannud mind tähele, aga ikka ei midagi. Eks ta loogiline muidugi ole, et pühapäeva õhtul pärast kella kaheksat ei ole kaubamajad enam lahti...lihtsalt ta oleks võinud sama loogiline mulle siis ka tunduda, kui ma mõlemad püksisääred edevalt max-lvl lõhki rebisin:

Nüüd ma siis istun siin, köögilaua taga, jalas nüüdseks juba lühikeste pükste versioon nendest pildilolevatest iludustest (nii kõva riidedisainer olengi!), ja mõtlen, mis oleks parem homme tööle jalga panna. Valikus on kolm imelist varianti: needsamad suurepärased lühikesed püksid, maagiliselt lõhkised teksad, või dressipüksid. Valikut kui palju!