Ümber-Hollandi-reis

Täna oli selline tore päev, kus selle jaoks, et kell 10.45 koolis ilusti kohal olla, pidi 7.50 kodust lahkuma. Ei, ma ei eksinud kesklinnas ära (nagu Janika arvas), vaid hoopiski praktikum oli see, mis otsustas korraks teise Hollandi otsa kolida. Ja no, praktikum ise oli muidugi võimas - kohati tekkis mul selline tunne nagu ma oleks eelmisel nädalal ära õppinud tähestiku ja nüüd täna oleks ette visatud ülesanne stiilis: "Näe, tähestikku juba oskad, kirjuta nüüd paar luuletust siia!". Mis seal ikka - ju tuleb ennast kiirelt asjadega kurssi viia.

Igatahes. Hommikul rongi peal saime teiste kursakaaslastega kokku ja ühel neist oli käes Starbucks'i kohvitops ja selle peale oli kirjutatud nimi Emmaly (või midagi siukest). Kuna tema enda nimi (Inbal) kohe mitte kuidagi ei ole ligilähedalegi sarnane selle nimega, siis mul muidugi tekkis huvi, et mis värk selle nimega ikka täpselt on. Muigas natuke ja siis selgitas, et ta enda nimi tekitab alati nii palju segadust sellistes kohtades, et ta ütleb tavaliselt hoopis mingi lampi suvalise nime. Selle peale me muidugi hakkasime lõõpima, et lendame ka järgmine kord letti Printsesside ja Teemantitena.

Mõeldud, tehtud. Täiega edevalt särasin kohale, kui hüüti "One cappuccino for Diamond!"

Nädala kokandusvideo

Ratta sain ma igatahes nüüd parandatud. Või noh, esialgu ostsin lihtsalt jupi ja üritasin ise parandada. See lõppes umbes-täpselt sellega, et ma sain pärast ühe meetri sõitmist juba aru, et päris õige värk ei ole, nii et marssisin poodi tagasi ja küsisin, et kas mul on mingid jupid veel puudu. Mehaanik vaatas natuke, siis putitas seal midagi natuke ja korras ta ongi!

Küll aga pole sama lugu meie gaasipliidiga, mis täna ühendati seina küljest lahti (et järelikult homme uus tuua) ja kuna me kumbki Michaeliga ei oskanud kuidagi sellise olukorraga arvestada (mina näiteks naiivselt arvasin, et täna tuuakse uus pliit), siis sattusime me mõlemad tulema poest koju lihaga. Et saaks korraliku õhtusöögi teha näiteks. Ma veel mõtlesin terve kodutee, kuidas ma täna praen hakklihaga makarone ja panen magushapu kastme veel peale ja puha.

Kõigepealt mõtlesime, et läheme küsime naabritelt grilli või midagi. Siis aga tuli Michaelil idee, et võiks küünaldega proovida! Sama idee käis välja ka Liina, kui ma olin talle skaibis halanud, et tahaks hirmsasti hakkliha praadida. Kui juba nii totakas mõte välja käiakse, siis tuleb see ometigi ära proovida!

Mul on nüüd mööbel! (ja suvisteks rattamatkadeks olen ka valmis)

Nagu eelmisest postitusest näha, siis nädal aega tagasi ostsin mina endale ratta. Sõitsin siis rõõmsalt (kann valutamas ja reied tuld purskamas) ja kui nädalaga oli 160 km ära sõidetud, otsustas see pann, et talle aitab - otsustas katki minna. Ma ei tea, kas keegi on tahtlikult jupi tuuri lasknud või otsustas see ise oma teed minna, aga igatahes see kruvimoodi julla, mis esiratast raami küljes kinni hoiab, on kadunud. Mis seal ikka, ju tuleb täna putitama hakata - homme vaja jälle kooli kärutada!

Muuhulgas on toimunud arengud kodu osas! Eelmine nädal tulime koos Michaeliga koju mingilt kooliürituselt ja otsustasime, et on aeg viia läbi suurematsorti köögikoristus (nagu tõesti, isegi uks oli nii räige rasva- ja tolmukihiga kaetud, et kui tahaks sinna märkmeid panna, siis poleks paberile liimi vajagi: viruta aga paber vastu ust ja püsib ilusti!). Mehhiko kuumimad tantsuhitid makist käima, mõlemale pudel nõudepesuvahendit ja nuustik kätte ja poolteist tundi hiljem võis päris uhke olla juba! Nagu mainitud, siis külmkappi koristama polnud mõtet hakata, sest selle pidime uue saama. Praegu näiteks on külmkapiga väga lihtne seis - seda lihtsalt pole! Nii et tsill - pole külmkappi, pole muret, et seda koristama peaks.

Teine väike murekene oli mööbli puudumine - õigemini öeldes selle IKEAst koju toomine. Pasundasin siin ja seal kõigile, et siuke häda, et tahaks hirmsasti IKEAst mööblit koju saada, aga kellelgi autot ei ole (ja 45€ kojutoomisteenuse eest tundub ka päris räige hind), kuni lõpuks üks neiu tegi vea ja poetas "Oot, aga mu noormehel on ju auto!". Haa, mis te arvate, et ma jätsin selle lause kuulmata vä? Kui nüüd päris aus olla, siis mul oli hirmus hea meel, et nad olid valmis mind aitama. Et õigeks ajaks valmis olla ja mitte nende aega liigselt raisata, tuiskasin pühapäeval täie tempoga läbi IKEA, vähemalt nii palju, kui see võimalik oli - see rada, mis erinevatest osakondadest läbi viib, on megakitsas ja kui sul on iga kahe meetri tagant paarikene, kes käest kinni hoiab ja sellega tee kinni blokib, on maru raske neist kiirel sammul prügikastiga, tekiga ja padjaga mööduda. Lisaks muidugi see vinge värk, et kui tahad midagi magamistubade osakonnast ja midagi köögiosakonnast, siis pead tingimata külastama tervet vannitubade ruumi ja otseloomulikult ka potilillede osa...sest noh, kui sa juba padja ostad, siis äkki tahad mullivanni ka endale keset tuba. Nii umbes impulssostuna või nii.

Kui koju jõudsin, siis esimese asjana pärats tolmuimejaga ringi tuhisemist pakkisin lahti riiuli. See nägi välja selline:

Haa! IKEAst saadud mööbel on täielik 2in1, saad nii edevad riiulid-kapid-lauad kui ka tundide kaupa rõõmu nende kokkupanemisest. Nagu täiskasvanud inimeste pusle või nii. Tuleb tõdeda, et ma ülehindasin natuke oma võimeid ja lustisin võrdlemisi poole ööni oma mööblikokkupanemise skille proovile pannes. Mingil imelikul põhjusel olin ma Tartust kodust kaasa võtnud ka oma uhke kruvikeeraja (no päriselt on uhke - lausa antenn on küljes ja puha. Ma ei tea, milleks päristäpselt see funktsioon vajalik on, aga küll üks päev selgub), mis nüüd päris hästi asja ette läks.

Tunnike hiljem oli igatahes riiul koos ja mahalaotatud pleedide peale (seal oli see vaip muidu, mille all on betoon) sai visata kõik asjad, et teises toas oleks ehitamiseks ruumi ja midagi ette ei jääks. Nii et selle toaga oli nüüd valmis:

Ja sai alustada selle toaga, kus ma tegelikult enamik aega olla plaanin. Kui enne oli see täiesti tühi, siis pärast järgmist tunnikest mööblipusledega lustimist oli seis juba selline:

Täitsa nagu kodune tunne juba! Minu lemmik on muidugi see väike roosa lauake, mis maksis tervelt 7€. Ülinumpsik mu meelest, peaks sinna veel mingid maalingud ka peale tegema. Eelmise elaniku suitsuhais mu toast hakkab ka vaikselt lahkuma - selleks puhuks ostsin seekord eukalüptiõli asemel hoopiski apelsinilõhnalise küünla :)

Et ma nüüd ainult kodust ei räägiks, siis mulle on välisriikides alati meeldinud erinevate klubide/pubide/söögikohtade nimed. Siinse parima nime auhinda hoiab hetkel keset linna olev klubike Woolloomoolloo. Juba keset päeva oli Iiri noormeestel meelest läinud, kuhu nad täpselt õhtul lähevad ja seletasid innukalt, et nad lähevad sinna Hoollomolloollosse. No muidugi. Ja kõige vingema kohviku/baari auhinda hoiab hetkel kooli raamatukogu katusele ehitatud rannabaar. Ma ei kujuta ette, kust tuli inimestel idee, et raamatukogu katus on täpselt see õige koht rannabaariks, aga igatahes mulle jättis väga vinge mulje:

Et nüüd ei jääks mulje, et ma siin ainult koristan kodu ja kõnnin mööda linna ringi erinevate asutuste nimesid observeerides, siis siin on kokkuvõte minu eilsest päevast:

Homme on esimene loeng aines Fundamentals of Statistics ja selleks puhuks olen ma vihikusse juba ca 10 lehekülge kirjutanud erinevate matemaatikaülesannete lahendusi. Seda pole vähemalt mina küll kunagi varem kogenud, et õppeainete esimesteks loenguteks peavad olema kodutööd tehtud ja ca 15h jagu valmistutud. Tuleb ilmselgelt vinge semester!

Väiksed edusammud!

Kuna Hollandis tundub absoluutselt loogiline, et igal inimesel peab ratas olema, siis seadsin ka mina laupäeval entusiastlikult sammud kasutatud rataste poodi. Pool tundi hiljem lahkusin sealt oluliselt vähem entusiastliku sammuga - siukse veidike pettunud sammuga või nii. Mitte midagi ei tundunud olevat sellises hinnaklassis, nagu ma otsisin (kahekohaline number). Ma olin ju ometigi kuulnud kuulujutte, et sellise hinnaga on võimalik ratas saada.

Küll aga ei saanud ma ju ikkagi pikemas perspektiivis jätta ratast ostmata, sest millega siin ikka muidu ringi on liikuda (ja iga päev 8,5 km hommikul kooli ja teine sama palju õhtul tagasi ma kõndida ka päris ei viitsi, eksole). Nii et täna läksin uuele katsele teise poodi ja selline ta mul on:

Veidike roostetab ja veidike ragiseb, aga vedas mu täitsa edukalt täna 35 minutiga mööda seda teekest koolist koju. Nii et kärab küll! Siin sõidavad nagunii kõik siukeste vahvate pannidega ringi. Edeva roosa luku ostsin ka veel, et keegi kohe tuuri ei laseks mult mu vinget pilli!

Vaikselt kohanen

Huhh, ma mõtlesin, et see kõik läheb kuidagi sujuvamalt ja lihtsamalt, aga vot sulle. Tundus, et mis see siis ära ei ole - kolid teise riiki ja valmis! Pakid kodus asjad ja otsid kodu ja natuke orgunnid paberimajandust ja pole probleemi! Pffft! Siuke jauramine, et johhaidii.

Kõigepealt mind ei olnud veel ametlikult kooli sisse võetud, onju. Ja sellest hakkas esimene pull pihta. Teadupoolest on see dokument, mis tõestab, et sa oled ametlikult üliõpilane, aluseks, et saaks haigekassa tervisekindlustust pikendada. Lisaks on ta aluseks selleks, et saaks kuskile korterit üürida. Korteriüürimine on aga eelduseks, et oleks võimalik ennast linnakodanikuks registreerida, mis on omakorda eelduseks kohaliku pangakonto tegemiseks, mis on omakorda eelduseks kohaliku ühistranspordi kaardi tegemiseks. Ja siis veel tuli mulle koolist iga päev kirju stiilis "Maksa õppemaks ära, enne vastu ei võeta sind!" ja no õppemaksu ma loomulikult maksta ei saanud, sest neil oli minu identiteet kuskil süsteemis kinnitamata. Ja kodu mul ka ei õnnestunud kuidagi leida, sest selgus, et selles linnas ei ole kodu leidmine mitte raske (mida ma olin kuulnud ka varem), vaid üliraske ja seda ma teadsin, et reedel kell 9.00 visatakse olemasolevast kohast välja! Selline seis mul eelmise nädala alguses täpselt oligi. Malbelt närvi ajas üks hetk igatahes.

Mingi hetk kogunes kõike muidugi nii palju, et sai asja paraja huumoriga hakata suhtuma - nagunii oli nii pekkis, et põdemisest ei oleks enam väga kasu. Nii et kui ma läksin endale kohalikku telefoninumbrit tegema ja nad seal hakkasid jälle seletama, et selle jaoks on vaja kohalikku pangakontot (mille jaoks on vaja sissekirjutust, mille jaoks on vaja kodu, mille jaoks on vaja koolidokumente, eksole), siis ma otsustasin, et ju mul pole praegu kohe veel vaja seda kohalikku telefoninumbrit. Marssisin muusikapoodi ja ostsin kitarri hoopiski, et kogu oma meeletu energia ja emotsioonid hoopis sinna suunata. Nii et poole aasta pärast hakkan põhimõtteliselt popstaariks ja lähen tänavatele raha koguma kauni omapärase lauluhäälega ja suurepärase kitarrioskusega - tundub ju võrdlemisi loogiline, ei vä? Entusiasmi on igatahes nii palju, et praegu on vasaku käe näpud villis.

Kui ma aru sain, et asi on kriitiline, hakkasin mission-impossible "koduotsimise" ülesannet ründama innukalt mitmel rindel: ametlikelt saitidelt, feissbuki gruppides, niisama kõva häälega kõigile halades jne. Kõige tulemusena õnnestus mul pääseda ühele külalisõhtule. See on mingi siuke nende kohalik huumor, et kui üürid oma tudengikorteris ühe toa välja, siis see käib nii, et kutsud terve hunniku potentsiaalselt sobivaid korterinaabrikandidaate kohale ja küsitled neid igatepidi (osad teevad asja veel peo-vormis, et korraldavad suure fiesta). Põhimõtteliselt nagu töökohale kandideeriks: kõigepealt kirjutad motivatsioonikirja, mille alusel kutsutakse osad intervjuudele ja siis pead ennast seal kuidagi eriti vingeks tegema. Algas see asi muidugi sellega, et Nele mõtles, et "Ah, savi, kui keeruline see kohalejõudmine ikka saab olla", vaatas guugelmäpsist, kuhu minema peab, kirjutas mingid tänavanimed üles ja mõtles, et kärab küll. No esiteks asusin ma uksest välja astudes teele 180 kraadi vales suunas. Sellest veast sain õnneks 3 minutit hiljem aru ja korrigeerisin enam-vähem õigeks, aga tegin selle uhke vea, et mõtlesin, et lõikan natuke ja küll jõuab õige tee peale välja. Ilma kaardita loomulikult. Täiesti kana, ma ütlen. Mööda randoomseid teid seigeldes (ja loomulikult mitte kelleltki abi küsides) jõudsin välja linnapiirini. Mitu korda. Lõpuks, kui ajaga hakkas kriitiliseks minema, hüppasin esimese ettejuhtuva bussi peale, mis tundus vanalinna minevat. Vähemalt sellega ei feilinud. Küll aga oli selle aja peale selge, et õigeks ajaks ma küll igatahes kohale ei jõua. Mis seal ikka, minemata ka ei jäta ju. No ja lõpuks seda viimast kilomeetrit läksin veel reaalselt tund aega - no ei saanud õiget teeotsa üldse kätte. Absoluutselt tasemel orienteeruja, ma tean. Tahtmine loobuda oli oiiiiii kui suur - kapitaalselt kopp ees, lootusetult hiljaks jäänud ja aru ei saa, milline tänav see õige lõpuks on. Aga noh - spordihing nagu ma olen - katkestada ka ju ei raatsi. Muidu pärast mitu kuud põed, et siuke läbikukkumine. Nii et uhke tunniajase hilinemisega (2h kõndisin siis kokku, kand oli juba villis) jõudsin ma kohale ja pääsesin isegi intervjuule. Pool tundi vestlemist ja tagasi kodupoole teele. Mõtlesin, et seiklus on juba tehtud, et kui raske see nüüd ikka olla saab. Kaks kolmandikku maad saingi täiesti okeilt kõnnitud, aga siis kadusid järsku sildid ära, üks vale teeots ja sai jälle kogu ümbruse läbi kõndida. Nii et kodutee võttis lõpuks aega poolteist tundi ja viimased 45 minutit selles oli pimedas. Siuke mõnus matkakene kokku - koduteel veel mingi jänes ehmatas mind (selgus, et ülikooli campuses jookseb neid õhtuti kohe hulgim ringi). Olgu siinkohal öeldud, et seda kodu ma igatahes ei saanud.

Tekst läheb juba nõnda pikaks, et panen siia vahelduseks ühe pildi sellest, kui ma olin saanud fainalli kätte paberi, mis tõestab, et ma olen ülikooli vastu võetud (kes veel ei tea, siis erialaks on selline asi nagu Methodology and Statistics for the Behavioural, Biomedical and Social Sciences), aga kodu veel ei olnud. Õnnelik nohik koos kogu oma tavaariga computer-lab'i põrandal:

Nii. See kõik selleks. Elan ma nüüd igatahes koolist 8,5 kilomeetri kaugusel (rattaga pool tundi, nii et pole iseenesest hullu), kesklinnast umbes sama kaugel (rongiga 13 minutit) ühes väikses eeslinnas. Umbes nagu Tartu mõistes elaks Ihastes (või noh...natuke veel kaugemal). Esmapilgul tundub igatahes siuke rikkurite linnaosake olema - iga maja on umbestäpselt nii fääntsu (olgu tõe huvides öeldud, et minu maja mitte):

Tuba (õigemini kaks tükki) on mul muidu numpsik, aga absoluutselt ilma igasuguse mööblita. Õnneks mul oli matkamadrats kaasas, nii et esimese öö sain ilusti selle peal magada. Teise öö jaoks küsisin juba ühelt korterinaabrilt madratsi ja nüüd üritan välja nuputada, mis imemoodi ma endale IKEAst asjad koju saaksin, et mul mingigi mööbel oleks (näiteks voodi ja laud oleks päris tore). Siseviimistlus on sellel kohal võrdlemisi huvitavalt tehtud - ma pole vähemalt varem kuskil mujal tähele pannud, et nii üle jala oleks tehtud põrandaid ja seinu ja värke. Kuna mul ühes toas on maas olev vaip nõnda räpane, et ma kahtlustan, et seda pole ever puhastatud ja selle peal on käidud ainult välisjalanõudega, siis ma mõtlesin uurida, kas selle vaiba saaks maast ära võtta. Eks ikka saab - ainult et selle all on täiesti puhas betoon. Nii et tuleb vist midagi muud välja mõelda :D. Köögiga peab ka midagi ette võtma - ma jagan seda nimelt kolme mehega ja no...pehmelt öeldes näeb see välja selline, et lapi ja mopiga pole sealt keegi ikka päris hea mitu kuud üle käinud. Nii räpast külmkappi ma pole ka enne eriti näinud, aga selle lubas korteriomanik välja vahetada kahe nädala pärast, nii et külmkapi puhastamisega ma vaeva ei viitsi nägema hakata. Ja seda ma kahtlustan ka, et mu toas elas enne keegi, kes suitsetas - tuleb vist mingeid eukalüptiõliga küünlaid või värke muretseda ja see hais välja peletada! Et nüüd täiesti õudset muljet ei jääks, siis tegelt ma usun, et siin on täitsa okei, kui ma üks hetk mööbli sisse saan ja korraliku koristusringi olen peale teinud asjale - Janika näiteks juba ristis mu kodukese armsalt printsessitorniks (meil on üks ridaelamuboks ja terve ridaelamu peale on ainult ühel boksil kolmas korrus - minu oma on see kolmas korrus). Ja ratas on ka veel puudu. Selle jahile lähen homme - loodetavasti läheb seekord edukamalt, kui eilne rattashoping.

Lõpetuseks paar pilti niisama linnast ka. See siin on Oudegracht, mille kallastele on mitmetes kohtades ehitatud kahekordsed servad ja alumistel korrustel on võrdlemisi tsill pannkooki süüa või niisama istuda ja mööduvate kanuutajatega ja paadisõitjatega paar sõna juttu rääkida:

Kui ma oma suurt matka läbi linna tegin (ehk sellele korterikülastusele minna üritasin), siis ma nägin võrdlemisi paljut - noh, nagu 3,5h jalutuskäiguga ikka näha jõuab. Üks neist oli näiteks kootud kampsuniga autokene:

Ja kui kellelgi rinnahoidjatest puudust on, siis meil siin jätkub neid küllaga:

Maru popp värk on siin osta suuuur hunnik friikartuleid (ja veel päris häid friikartuleid!) siukse tuutuga ja hunniku kastmega. Olgu öeldud, et tegemist ei ole kaugeltki kõige suurema portsuga - pakutakse ikka oluliselt suuremaid. Lihtsalt ma olen see vussukene, kes ei jõudnud lasteportsjonit ka üksi ära süüa :)

Saab-saab, ikka saab!

Ma nüüd tulin natukeseks ajaks Hollandisse ja et veenduda, et ma ikka kindlasti kohale jõuan ja ilusti siia jään, tulid Siim, Kaia ja Annika mind autoga ära tooma. Nad muidugi olid natuke naiivsed ja ei arvestanud sellega, kuidas mul kõik viimased pikemate sõitude algused läinud on. Arvata on, et ka see suurepärane kohalerändamine muutus parajaks seikluseks ja pakkus huvitavaid väljakutseid. Nii et kui kellelgi teist oli mõttes minuga kunagi kuskile kaugemale sõita, siis mõelge enne ikka hoolega järele!

Aga. Kõigest täpsemalt! Reisi alapealkirjaks sai võrdlemisi kiiresti KÕIK-ON-KATKI, inspireeritult muidugi ühest vahvast hittvideost ja, nagu arvata võite, sellest, et kõik lihtsalt läks järjest katki. Ei jõudnud ühe asja katkiminemist äragi naerda, kui juba järgmine otsad andis.

Esimene murduja oli GPS, kes otsustas üks hetk Saksamaal Hansu koduhoovikeses, et ah-ma-ei-viitsi-enam ja lihtsalt lampi kaotas kõik vajalikud failid mälukaardilt ära. Püüdsin asja putitada, aga saavutasin umbestäpselt selle, et ta ei läinud üldse enam navigeerimisosasse sisse. Suurepärane! Ega minna oli ju ainult 800 km veel, mis see siis ikka ära ei ole, eksole. Ei viitsinud sellepärast pikemalt põdema hakata ja tundus loogiline, et kuna kaks päeva oli veel edasisõitmiseni aega, siis ju selle ajaga jõuab ikka korda saada selle vingerpussi.

Tegelikult ma veidi valetasin ka nüüd. Esimene langeja ei olnud mitte GPS, vaid hoopiski minu üsnagi uus spordikott, mille õlapael ragises juba Tartus enne uksest välja saamist koti küljest lahti :D. Mõtlesin, et ju parandan Hansu pool ära, aga kuna selle aja peale olid erinevad muud asjad juba katki, siis kellel see enam meeles oli, et mingi kott oli ka kuskil, mis tuli ära parandada - nii et nii ta nüüd on mul siin, katkisena.

Järgmisena suutis Kaia oma sõrmed ära lõhkuda, siis läks Siimu autol rehvil ventiil katki ja nii edasi. Kui ma teisi teavitasin, et no-stress, mul on vähemalt Euroopa Teede Atlas kaasas (sest ilmnes, et GPSi ikka ei saa korda), siis teatas Annika selle peale lihtsalt: "Tead, ma ei imestaks, kui sellel ka nüüd lehed välja kukuksid ja ära kaoksid!". Õnneks siiski ei kukkunud atlasel lehed välja ja ei kadunud kuskile, nii et ma sain rõõmsalt pastakaga teekonna peale joonistada (Siim muidugi naeris veel pikalt, et hea atlas sai valitud: selline, millel pool Saksamaad on ühe lehekülje peal) ja pärast seda, kui poisid autoga kell 8 hommikul olid mehaaniku juures ära käinud, saimegi teele asuda.

Teele me ei asunud alguses loomulikult kohe sinna, kuhu pidi, vaid esialgu ikka grillipeole kuskile Hansu sõbra tüdruku vanemate juurde. Ma ei saanud tollel hommikul aru ja ei taipa siiani, mis imeliku kella järgi need sakslased oma tegemisi seavad - millises maailmas see loogiline tundub, et grillimispeole minnakse hommikul kell 8 !?? Kas nad tõesti kohe üldsemitte magada ei taha? Pikalt selle üle arutledes põksusime siiski kohale ja see oli täiesti seda väärt :).

Üks hetk tuli siiski kõigile tsauki-tsauki öelda ja asuda üliretrolt kaarti lapates kohale sõitma. Lebo ots - mis see siis ära ei ole, ainult läbi terve Saksamaa sõita ja siis Amsterdami äärelinnast üks kindel aadressike üles leida. Ka minu enda suureks imestuseks läks kaardilugemine nõnda sujuvalt, et ainult ühes teeotsakesest panime mööda ja see viga sai ka paari minutiga korrigeeritud. Ülivinge! Täiega rahul. Aga mis te arvate, et nii lihtsalt saigi vä? Arvata on, et üks üllatus oli veel ootamas: nimelt oli Kaia ja Annika sõber, kelle pool me ööbima pidime, neile kogemata vale telefoninumbri andnud. No vahva. Internetti meil ka loomulikult ei olnud, et talt uuesti number küsida ja üleüldse hakkas öö vaikselt kätte jõudma. Mitu telefonikõnet hiljem saime kinnituse ka tõsiasjale, et ühelgi teisel tuttaval ka nende numbrit ei ole. Ei viitsinud sellega igatahes pikalt draamat teha ja tšikid koostasid tagaistmel juba graafiku, mis järjekorras me ühe võrdlemisi mitme korteriga maja uksi läbi hakkame koputama, et teada saada, milline neist see õige on.

Jõudsime kohale, parkisime ära ja seni, kuni mina jalanõusid jalga panin ja veitsa niisama võimlesin, jalutasid Kaia ja Annika juba ukse juurde vaatama, kas äkki on õige nimi kuskile kirjutatud. Seda igatahes polnud, aga kuna need kaks just sosinal ka omavahel ei räägi,  kostus meie suureks heameeleks üsna pea ühest aknast rõõmus "ANNIKAAAA!" ja me ei pidanudki seda ööd õues veetma. Vot. Nii lihtne oligi. Saab-saab, ikka saab!

Lõpetuseks paar pilti sellest, mida me tegime enne oma seiklust paari päevaga Saksamaal spordilaagris:

Loomulikult oli vaja käia Sächische Shweitz'is (või sausage-switch'is, nagu Siim seda kohta guugeldas), kus on see edev matkarada, mis algab nii nagu on ülemisel pildil ja jätkub nii nagu alumisel pildil (päris ausalt kohe tõstis ikka pulsi natuke üles küll vahepeal ja pani jala natukene värisema):

Ja kus vahepeal on nõnda uhked vaated:

Pärast maratonijooksmist käisime natuke kultuuri ka tsekkimas:

Armas rattamatkake, kus Annika oleks tahtnud tegelikult 30 km veel sõita, aga me teised olime natuke väsinud eelmise päeva ronimisest ja ei viitsinud:

Sain sõbraks Hansu papagoi Jack'iga:

Seniks, kuni ta mu kõrva üles leidis ja seda hammustas. Siimu sõrme oli ta selleks ajaks juba katki hammustanud loomulikult.

Selline kohaletulek oligi. Tundub, et ma peaks hakkama blogis eraldi kirjutistesarja pidama, mille nimeks saaks uhkelt panna reisi-alguse-feilid. No kohe mitte ei õnnestu kuidagi rahulikult ja sekeldusteta kuskile minna. Mitte, et mul nüüd otseselt selle vastu midagi oleks - eriti veel sellise seltskonnaga. Kõhulihased on siiani eneseiroonilistest naljadest valusad ja just seda mulle oligi kooliaasta alguseks vaja! (kes veel ei tea, siis eile hakkas mul uuesti kool pihta ja loodetavasti saab siit päris mõnda aega nüüd lugeda sellest, mitu lehekülge ma ikkagi täpselt raamatukogus lugesin, mitu uut valemit õppisin, millal tuleb kasutada ANOVA asemel ANCOVAt, milline on täpselt see õige valimi suurus ja kõik need muud ÜLIHUVITAVAD teemad!).

Hipi käis Tarzani seikluspargis

Ühel toredal päeval juunis, kui ma käisin Triinu ja Silviaga Tallinnas kuskil võsas orienteerumas, rääkisid need kaks naiivset tsikki välja, et neil on plaanis kunagi juulis minna Lätti vahva Tarzani seikluspargi võlusid nautima. Kümme minutit hiljem tegid nad veel järgmise vea ja viskasid nii muuseas jutu sees "Tule ka, kui tahad!". Hehe, ega mind kaks korda kutsuma ei pea, eksole. Ja nii nad olidki astunud ämbrisse ja sidunud ennast sellega, et suverõõmudest hipiks muutunud Nele ühel ilusal hetkel teatas "Davai, ma tulen ka!".

Kuna esimene öö mini-Läti-tripist algas minu pool ööbimisega, olin ma loomulikult ilusti valmistunud ja külalisteks valmis. See tähendas ilmselgelt seda, et ma olin suutnud endale organiseerida arstiaja täpselt selleks ajaks, kui nemad olid pool tundi jõudnud mul külas olla. Mis seal ikka - ju nad said ise ka söögitegemisega hakkama seni, kuni ma korraks ära käisin. Väga mõnus oli saabuda tagasi koju nii, et grillvorstid juba ootasid laual!

Kõht ilusti täis söödud ja seiklusteks valmis, läksime vaatama, mida on rodeopullil meile öelda. Oli öelda seda, et lendasime kõik kõige täiega sealt võrdlemisi kiirelt maha ja võitu igatahes ei tulnud. Nii et polnud mõtet pikalt passida ja oli aeg näidata, kus on Tartu popid ujumiskohad:

Ja öised söögikohad:

Järgmine hommik algas loomulikult meeldiva üllatusega: vesi oli seoses torutöödega terves majas kinni keeratud. Hästi! Suurepärane! Lausa imeline! ******! Ütleme nii, et parima vannitoale alternatiivi leidmise auhinna saavad seekord Triin ja Aare, kes otsustasid, et hambapesuks parim koht on keset tänavat, publikuks akendest välja vaatavad inimesed.

Algselt plaanitust paar tundi hiljem juba sõitsimegi Tartust välja (tavapärane, eksole) ja vurasime Tarzani seiklusparki - suvele omaselt sai loomulikult küllaga malbeid teeehitustöid nautida. Kes veel käinud ei ole selles vahvas pargikeses seiklemas ja turnimas, siis soovitan - umbõ vahva oli. Sai BMX'iga ja lumelauaga ja bobikelguga ja muude värkidega kuskil puude vahel mööda köiekesi ja trosse kimada - pole paha! Ja kui lihased veel piisavalt valusaks ei lähe selle rajaga, siis saab teha seda, mida mina edeva tüdrukuna tegema läksin: katapult! Enne sai veel loomulikult tehtud diil, et ma pean selle peal tehtud saama vähemalt 5 saltot. Alguses veidi feilisin ja ei saanud üldse vedama, aga see-eest lõpus ei saanud pidama:

Pärast seiklusparki algas päeva kõige seikluslikum osa: ööbimiskoha otsimine. Saatuslik viga tehti umbes-täpselt siis, kui lubati mul suvalisel ajahetkel öelda, millal pöörata. Nagu arvata võite, sattusime võrdlemisi kiiresti randoomsele metsateele, mis nägi ähvardavalt selline välja, nagu ta kohe-kohe lõppeks täiesti ära. Boonuseks veel konstantselt tee kõrvale paigutatud parkimist keelavad sildid (kesse kurat keset metsa neid toppis??). Just siis, kui ma kartsin, et kohekohe tehakse mulle terve mikrobussi seltskonna poolt paremhaagi-massaaž-otse-vastu-lõuga, oli päästev sildikene, mis juhatas imekauni telkimisplatsi juurde: mere ääres, päike loojumas, wc olemas, lõkkeplats olemas (ja isegi lõkkepuud) ja edevuse mõttes võike rannabaarikene ka. Mida veel tahta?

Kuna grillimisaparaati meil kaasas ei olnud, tuli kiiremas korras üles teha lõke. Selleks puhuks olid Tallinna inimesed otseloomulikult kaasa võtnud terve pudeli süütevedelikku. Silmapilkselt ristis Silvia mu ökohipiks, kui ta sai aru, et ma päriselt kavatsen lõkke saada põlema ilma süütevedeliku ja muu selliseta. Oh neid tallinlasi küll, no. Õnneks seekord õnnestus ja päris kiirelt olid meil olemas edevad söed, mille peal vorstikesi ja šašlõkki grillida. Seda, et söök sai tõeliselt maitsev, näitab tõsiasi, et lõkke kõrvale hommikusöögiks jäetud liha lasti öösel tuimalt tuuri. Tüübid sahmisid alguses sosistades meie telkide ümber ringi, siis haarasid kaasa valmisküpsetatud liha ja pistsid itsitades seitsme tuule poole plehku. Siuke seltskond. Võimas! Oleks nad veel teadnud, et kuskilt on võimalik ka Silvia tuliuued roosad karvased sussid tuuri lasta, oleksid nad seda ka kindlasti teinud.

Järgmine päev Eestisse tagasi jõudes tervitas meid kohe võrdlemisi huvitav vaatepilt: mingi vend oli nii härga täis, et sõitis autoga nõnda edevalt, et üks jalg oli aknast väljas (koos jalanõuga veel loomulikult). Ma ei saa aru, millises maailmas see veel mugav istumisasend olla saab!? Või haises tal tõesti jalg nii räigelt, et ise ka enam ei kannatanud välja? Kui temast mööda sõitsime, oli näha, et tüüp on veel eriti rahuloleva näoga ka. Selline mees ongi! Raudselt oli veel manuaalkäigukastiga auto ja siduri vajutamine on lihtsalt jobudele.