...või kuskile mujale. Kes seda enam teab, mis idee tal täpselt oli, aga igatahes jooksis Siimul üks hetk rõduuksest hiirepoiss (või hiireneiu, ma täpsemalt ei küsitlenud) sisse ja pistis plehku. Poisid mõtlesid, et on hirmus kavalad ja toovad kassi sinna ja küll see hiire käppelt kätte saab. Hehe, lootku aga :D. Kass nuuskis veidi aega lootustandvalt ringi ja hakkas siis hoopis sääski taga ajama. Nii et see plaan jäi sinnapaika ja hiirepüüdmine jäi ootama paremaid mõtteid ja aega.
Üleeile, ehk hiire tuppatulekust kaks päeva hiljem, avastasime me Karmeniga pärast suurepärast sõudmistrenni, et pole umbes seitsesada aastat niisama juttu rääkinud ja otsustasime, et on aeg minna kuskile ja teha midagi. Nii et läksime Siimule külla ja asusime innukalt telekamänge mängima (sain Karmenilt rallis haledalt pähe, aga ma süüdistan selles ainult halba autovalikut otseloomulikult!) ja kaartidega tihisid koguma (sain kõigilt pähe - hea päev oli :D ). Mängisime seal siis ja jutustasime ja ma rääkisin parasjagu mingit stoorit, kui Karmenil pilk ühele kohale seisma jäi ja ta teatas üllatunult: "Kas seal on mingi hiir vä!?". Me Siimuga hüppasime kiirelt püsti, hõiskasime "Ohhh, skoor!!!! Kähku nüüd!" ja jooksime uksi kinni panema, et hiir samas toas püsiks. Karmen ei viitsinud ka pikalt hämmingus olla ja asus koos meiega rõduuksest ja külili pandud piljardilauast barrikaadi ehitama. Siuke elevus oli sees - nagu väiksed lapsed mängiks sõjamängu ja rajaks sujuva tiimitööna kaitsemüüre. Mõned sekundid veenmist ja hiirekene nõustus uksest jälle välja jooksma. Vinge oli!
11.7.14
Suvi tuli täie hooga
Siis kui ma siin ennast kogusin, et lõpuks ometi puhkusest kirjutada, hakkas pihta suvi (ja muuhulgas ka lõppes mul töö ära Tallinnas ja olen jälle armsas Tartukeses).
Suve juurde käivad muidugi erinevad vinged spordialad ja nendega koos otseloomulikult hüppepildid. Nii me otsustasimegi Hannulaga Soomes pärast võistlusi, et nüüd on aeg next-level hüppepildiks ja proovisime seda teha nii, et tema oli mul seljas ja ma hüppasin õigel ajal. Ei pea just Eesti kõige targem inimene olema, et ära arvata, kuidas see huumor lõppes (don't põe, Agnes, su telk jäi ilusti terveks :D ):
.JPG)
Seekord oli vähemalt nii palju mõistust, et me rohkem ei proovinud. Tegime järgmised hüppepildid eraldi ja Agnese telgist kaugemal :D
Suve juurde käivad muidugi erinevad vinged spordialad ja nendega koos otseloomulikult hüppepildid. Nii me otsustasimegi Hannulaga Soomes pärast võistlusi, et nüüd on aeg next-level hüppepildiks ja proovisime seda teha nii, et tema oli mul seljas ja ma hüppasin õigel ajal. Ei pea just Eesti kõige targem inimene olema, et ära arvata, kuidas see huumor lõppes (don't põe, Agnes, su telk jäi ilusti terveks :D ):
Seekord oli vähemalt nii palju mõistust, et me rohkem ei proovinud. Tegime järgmised hüppepildid eraldi ja Agnese telgist kaugemal :D
Kuidas ma kaks kuud kirjutasin sellest, kuidas mul nädal aega puhkust oli!
Kui nii siis nii. Järelikult tuleb teha lühikokkuvõte ja minna edasi:
Kui ma olin sekeldustest hoolimata lõpuks Kaia ja Tõnise juurde jõudnud, sain ma tervelt pool tundi, et käia duši all, teha kiire asjade ümberpakkimine ja jälle me olimegi teel. Sedapuhku siis Sevillasse, sest et sinna oli vaja ometigi minna. Tee peal kirusime hoolega Hispaania halba raadiolevi, mis vahel nagu oli, aga siis ikka ei olnud kah. Peamiselt oli siiski meeleolu loomas võluv sahina-raadio. Jõudnud Sevillasse, nautisin täiega sealset liiklust ja lootsin, et vast kuidagipidi õnnestub jõuda ilma vahejuhtumiteta kuskilegi parkimismajja. Selleks puhuks unustasin igasuguse pirtsakuse ja valisin kõige esimese parkimismaja, kuhu vähegi oli võimalik minna - huhh, läks õnneks seekord. No ja sealt edasi juba linna peale laiama:
Kui päev otsa oli edevasti ära laiatud, oli aeg õhtu lõpetada mäkiburkse süües ja selle kõrvale arutledes, mis nüüd siis edasi - sest teadupoolest olid Sevillas sellised pidustused, et kuskile ööbima polnud küll lootust saada. Aga pole probleemi! Kui Sevillasse ei saa jääda, ju tuleb siis kuskile mujale sõita. Nii et uuesti masinale hääled sisse ja sahinaraadio saatel Atlandi ookeani äärde. Jõudnud kauni pimedas-peaaegu-nähtava ookeani juurde, otsustasime, et on juba öö küll ja oleks äraütlemata asjakohane veidikene magada. Kuna meil ei olnud ei telki ega magamiskotte ega madratseid, ega põhimõtteliselt mittekuimidagi, tuli veidikene loominguline olla (seejuures auto oli meil nii pisikene, kui vähekenegi võimalik). Selline tunne oli, nagu üritaks keset suve niigi täis külmkappi kolme suure arbuusi jaoks ruumi teha. Tõstsime asju edasi-tagasi, kruvisime toole nii- ja naapidi, üritasime pagassi ära mahtuda ja tagaistet täiesti alla lasta ja no lõpuks leidsime mingi variandi, kuidas kolmekesi enam-vähem ära mahtuda ja autouksed ka veel kinni saada. Suurepärane! Paar tundi niimoodi mugavas asemekeses magatud, otsustas Tõnis, et aitab, tema enam ei viitsi. Saatis minu tagaistmele, istusi ise rooli ja hakkas muudkui aga sõitma. Kui ma ärkasin, olime me igatahes Portugalis ja kui me seal juba olime, oli ju ainuõige hakata hoolega turiste mängima:
Siin-seal veel Portugalis erinevates kohtades turiste mängitud, otsustasime, et külastamist vajab ka mandri-Euroopa läänepoolseim punkt. Loomulikult ei läinud me sinna mööda tavalisi korralikke asfaltteid, vaid sattusime GPS'i järgi kuskile täieliku offroad'i variandi peale. Mul tekkis juba pänik, aga Tõnis vaatas, et saab-saab, ikka saab. Et auto kuskile aukudesse kinni ei jääks, hüppasime Kaiaga välja ja asusime Tõnist juhendama, milliseid kive mööda sõites kõige paremini kohale saab - ise seejuures juukseid sättides, sest et äkki keegi kuskilt juhtub pilti tegema siis, kui me üksi keset tühermaad oleme. Tuleb tõdeda, et Tõnis on päris osav juht! Kuskile kinni ei jäänud ja auto jäi ka terveks. Juhhei! Ja vaade oli kogu seda teekonda väärt:
Üks hetk igatahes otsustasime, et sai juba Portugalis tsillitud küll ja üleüldse on mõnel järgmine päev tööpäev. Nii et asusime tagasiteele sahinaraadio saatel - üks hetk olime jõudnud juba sinnamaale, kus panime raadio kinni ja kuulasime ära kõik 10 aegumatut hitti minu telefonist ja kõik suurepärased heliteosed teiste telefonidest. Siis jõudis kätte see tase meeleheitest, kus me laulsime mõnda aega, et oleks muusikat. Kui laulda enam ei jõudnud, pidime omahakatuslikult tegema jutusaateid ja vaidlema päevakajalistel teemadel. Kuna sõita oli kuskil 700 kilomeetrit selle päevaga, sai põhimõtteliselt kõik teemad läbi arutatud ja kõik laulud ära lauldud.
Väike sliip ja hommikul kõndisin jälle auto juurde, et asuda koos Kaiaga teele mandri-Euroopa lõunapoolseimasse tippu (kui juba siukseks turistitamiseks läks) ja mis te arvate, mis oli esimene asi, mis ma Kaiat oodates kõrvalistuja ukse taskukesest leidsin? Loomulikult antenn, mis ei olnud autole veel külge kruvitud. Suurepärane! Panin antenni autole külge ja näe imet - töötabki raadio nii nagu üks raadio töötama peab. Lõunapoolseim tipp ise on muidu umbes selline:
Ja nüüd minu lemmikkoht: ahvidega mägi Gibraltaril. Kuna Kaia oli samal ajal tööl, läksin sinna täiesti üksi ja passisin lausa mitu tundi varemetel turnides ja ahve jälgides. Nagu kinos! Üks väike Soome põnn oli päris pahane ahvide peale, et need ta banaanid ja sõõrikud ära varastasid. Samuti oli mingi seltskond veidi pänikus, kui ahv ühel tädil seljakoti seljast tõmbas ja sealt seest asju välja hakkas tõstma - nii et äkšenit sai küllaga.
Lõpetuseks mõttetera Kaialt tagasiteel: asjad kaovad, mälestused jäävad!
Kui ma olin sekeldustest hoolimata lõpuks Kaia ja Tõnise juurde jõudnud, sain ma tervelt pool tundi, et käia duši all, teha kiire asjade ümberpakkimine ja jälle me olimegi teel. Sedapuhku siis Sevillasse, sest et sinna oli vaja ometigi minna. Tee peal kirusime hoolega Hispaania halba raadiolevi, mis vahel nagu oli, aga siis ikka ei olnud kah. Peamiselt oli siiski meeleolu loomas võluv sahina-raadio. Jõudnud Sevillasse, nautisin täiega sealset liiklust ja lootsin, et vast kuidagipidi õnnestub jõuda ilma vahejuhtumiteta kuskilegi parkimismajja. Selleks puhuks unustasin igasuguse pirtsakuse ja valisin kõige esimese parkimismaja, kuhu vähegi oli võimalik minna - huhh, läks õnneks seekord. No ja sealt edasi juba linna peale laiama:
Kui päev otsa oli edevasti ära laiatud, oli aeg õhtu lõpetada mäkiburkse süües ja selle kõrvale arutledes, mis nüüd siis edasi - sest teadupoolest olid Sevillas sellised pidustused, et kuskile ööbima polnud küll lootust saada. Aga pole probleemi! Kui Sevillasse ei saa jääda, ju tuleb siis kuskile mujale sõita. Nii et uuesti masinale hääled sisse ja sahinaraadio saatel Atlandi ookeani äärde. Jõudnud kauni pimedas-peaaegu-nähtava ookeani juurde, otsustasime, et on juba öö küll ja oleks äraütlemata asjakohane veidikene magada. Kuna meil ei olnud ei telki ega magamiskotte ega madratseid, ega põhimõtteliselt mittekuimidagi, tuli veidikene loominguline olla (seejuures auto oli meil nii pisikene, kui vähekenegi võimalik). Selline tunne oli, nagu üritaks keset suve niigi täis külmkappi kolme suure arbuusi jaoks ruumi teha. Tõstsime asju edasi-tagasi, kruvisime toole nii- ja naapidi, üritasime pagassi ära mahtuda ja tagaistet täiesti alla lasta ja no lõpuks leidsime mingi variandi, kuidas kolmekesi enam-vähem ära mahtuda ja autouksed ka veel kinni saada. Suurepärane! Paar tundi niimoodi mugavas asemekeses magatud, otsustas Tõnis, et aitab, tema enam ei viitsi. Saatis minu tagaistmele, istusi ise rooli ja hakkas muudkui aga sõitma. Kui ma ärkasin, olime me igatahes Portugalis ja kui me seal juba olime, oli ju ainuõige hakata hoolega turiste mängima:
Need pildid olid kõik tehtud ühe edeva mõisa õue peal. See mõis oli kohe nii ülivinge, et me vist matkasime põhimõtteliselt terve päeva selle suurtes aedades, maaalustes käikudes ja hoonetes ringi. Kui kunagi uuesti Portugali peaksin minema koos mingi seltskonnaga, siis sinna ma plaanin igatahes veel sattuda!
Kuna me ei olnud väga huvitatud veel ühe öö autos veetmisest, guugeldas Kaia mäkis burksisöömise kõrvalt meile ööbimiskoha Lissaboni kesklinnas. Hinna järgi (15€ öö) kahtlustasime, et midagi väga uhket sealt küll ei saa, aga meie suureks õnneks eksisime täielikult. Ülinumps hostel: puhas, ilus, suurte vooditega, hommikusöök hinna sees, kohe saabumisel pakuti kohvi ja teed ja iga sammu eest ei pidanudki lisatasu maksma. Pöörfi! Kuna aga tegemist oli siiski backpacker'ite hosteliga ja meid oli ainult 3 tükki, pandi meie neljakohalisse tuppa veel üks tüüp ööbima. Saime Marco'ga kiirelt tuttavaks ja kutsusime endaga kaasa ülisuurde okeanaariumisse, kus ta ei saanud kohe mitte kuidagi naeru pidama, kui lind mulle pähe sittus (ise vahtisin samal ajal rõõmsalt pingviine. Õnneks see lind, kes huumorit tegi, oli siiski pingviinidest oluliselt väiksem). Oh jah, elu on selline. Minu suureks rõõmuks olid kraanid selles asutuses ilusti olemas ja siin on minu kaunis soeng vahetult pärast seda, kui olin sealt linnus*ta välja pesnud:
Siin-seal veel Portugalis erinevates kohtades turiste mängitud, otsustasime, et külastamist vajab ka mandri-Euroopa läänepoolseim punkt. Loomulikult ei läinud me sinna mööda tavalisi korralikke asfaltteid, vaid sattusime GPS'i järgi kuskile täieliku offroad'i variandi peale. Mul tekkis juba pänik, aga Tõnis vaatas, et saab-saab, ikka saab. Et auto kuskile aukudesse kinni ei jääks, hüppasime Kaiaga välja ja asusime Tõnist juhendama, milliseid kive mööda sõites kõige paremini kohale saab - ise seejuures juukseid sättides, sest et äkki keegi kuskilt juhtub pilti tegema siis, kui me üksi keset tühermaad oleme. Tuleb tõdeda, et Tõnis on päris osav juht! Kuskile kinni ei jäänud ja auto jäi ka terveks. Juhhei! Ja vaade oli kogu seda teekonda väärt:
Üks hetk igatahes otsustasime, et sai juba Portugalis tsillitud küll ja üleüldse on mõnel järgmine päev tööpäev. Nii et asusime tagasiteele sahinaraadio saatel - üks hetk olime jõudnud juba sinnamaale, kus panime raadio kinni ja kuulasime ära kõik 10 aegumatut hitti minu telefonist ja kõik suurepärased heliteosed teiste telefonidest. Siis jõudis kätte see tase meeleheitest, kus me laulsime mõnda aega, et oleks muusikat. Kui laulda enam ei jõudnud, pidime omahakatuslikult tegema jutusaateid ja vaidlema päevakajalistel teemadel. Kuna sõita oli kuskil 700 kilomeetrit selle päevaga, sai põhimõtteliselt kõik teemad läbi arutatud ja kõik laulud ära lauldud.
Väike sliip ja hommikul kõndisin jälle auto juurde, et asuda koos Kaiaga teele mandri-Euroopa lõunapoolseimasse tippu (kui juba siukseks turistitamiseks läks) ja mis te arvate, mis oli esimene asi, mis ma Kaiat oodates kõrvalistuja ukse taskukesest leidsin? Loomulikult antenn, mis ei olnud autole veel külge kruvitud. Suurepärane! Panin antenni autole külge ja näe imet - töötabki raadio nii nagu üks raadio töötama peab. Lõunapoolseim tipp ise on muidu umbes selline:
Ja nüüd minu lemmikkoht: ahvidega mägi Gibraltaril. Kuna Kaia oli samal ajal tööl, läksin sinna täiesti üksi ja passisin lausa mitu tundi varemetel turnides ja ahve jälgides. Nagu kinos! Üks väike Soome põnn oli päris pahane ahvide peale, et need ta banaanid ja sõõrikud ära varastasid. Samuti oli mingi seltskond veidi pänikus, kui ahv ühel tädil seljakoti seljast tõmbas ja sealt seest asju välja hakkas tõstma - nii et äkšenit sai küllaga.
Lõpetuseks mõttetera Kaialt tagasiteel: asjad kaovad, mälestused jäävad!
23.5.14
Kuidas mul nädal aega puhkust oli vol2
Pirru tuletas mulle jälle paar korda tungivalt meelde, et blogi ei kirjuta ennast ise. Üritasin, mis ma üritasin, tõesti ei kirjutanud see asi ennast siin ise...
Nii. Pooleli jäin ma sinna, et asjad sain ilusti-kenasti pakitud mururohelisse kohvrikesse ja oligi aeg teha mõned tunnid uinakut enne tööleminekut. Tööl tekitas muidugi hämmingut, et kes see sellise pisikese kohvrikesega kuskile minna plaanib. Kui ma avaldasin, et mina see kavalpea olengi, siis uuriti kohe automaatselt, miks ma nädalavahetuseks Tartusse ometi kohvriga lähen, tavaliselt ju seljakott seljas. Ja oh neid suuri imestunud silmi ja naeruga mõnitamist, kui ma teavitasin, et ma selle asjaga plaaningi nädalaks reisile minna. Ja et seal tegelikult on ruumi üle ka veel.
Nagu ikka, läks jälle päeva lõpus ülimegakiireks ja minu samm lõpuks kontorist välja kihutades konkureeriks täiesti vabalt selle tempoga, mis mul kilomeetrit aja peale joostes on. Hops-hops takso peale ja lennujaama poole ajama. Nii imelik, kui see ka ei oleks, aga täiesti õigel ajal sain pagasi ära antud ja check-in'i tehtud. Pärast seda ainult turvakontrollist läbi silgata ja...eiiii...ega ikka ei silka küll läbi. Kõigepealt tulid vinged kommentaarid mu vöö kohta ("Woooooooo, no selle pandlaga peab küll vöö ära võtma, jah...") ja siis, hoolimata sellest, et ma vöö ära võtsin, otsustas see masin ikka piiksuma hakata ja mind otsiti rõõmsalt jälle läbi.
Kõik läks nõnda libedalt, et tundus lausa uskumatu: õigel ajal õige lennuki peal, õigel ajal järgmise õige lennuki peal ja isegi pagasi sain ilusti kätte. Endalgi absoluutne hämming. Isegi autorenti jõudsin ilusti kohale ja juba paberid sain täidetud ja puha. Ja no eks kuskilt pidi see prohmakas lõpuks ikka ära tulema, oligi liiga kaua juba nii okeilt läinud. Ilmselgelt leidsin ma ennast järsku situatsioonist, kus ma olen Malagas, kell on 1 öösel, Kaia ootab mind oma kodus Malagast kuskil 120 km kaugusel ja...minu krediitkaart ei tööta. Heijuhhei! Vaatasin aknast välja, lõin ühe sääse vastu oma küünarnukki lapikuks, muigasin ja tõdesin "Noniii...hakkab pihta jälle...".
Kõigepealt üritasin ma kolm korda Eestisse panka helistada. Sain iga kord vinged pühadetervitused, ja teksti "Kui Teil on pangakaart kadunud, vajutage 1. Kui Teil on muu probleem, vajutage 2...". Ja mis te arvate, mis juhtus iga kord, kui ma "2" vajutasin? Absoluutselt mitte midagi. Ära katkes. Tänks, no! Järelikult tuli leiutada mingi muu moodus. Mõtlesin siis, et lähen netipanka (minu suurepäraselt pakitud kohver sisaldas endas ka ID-kaardi lugejat otseloomulikult) ja tsekin sealt, mis värk on. Äkki mingid tehingud kuskilt ära keelatud või mingid limiidid peale pandud või midagi... Aga ei, internetti polnud. Wifit vähemalt mitte ja autorendipoisid ei lubanud enda arvutitesse tsillima ka. Nii et see variant langes ka ära. Ja minutid muudkui tiksusid edasi ja kell näitas vaikselt juba 1.30 kanti. Tüübid ise pakkusid, et tule homme uuesti. Jajah, eks ma ikka. Mul ju hotell kõrvalmajas olemas, mis see siis ära ei ole hommikul uuesti tulla. Või siis mitte! Elus esimest korda Malagas ja ööseks oli plaan siiski Kaia juurde toredasti jõuda. Järgmine variant oli sularahaga üritada, nii et ma küsisin neilt, kus siin sularaha välja saaks võtta. Tüübid väitsid mulle, et läheduses ühtegi automaati pole. No muidugi! Järjest vingem olukord, eksole. Hakkas juba vaikselt kergeks challenge'iks muutuma.
Nii et tuli oma julgus kokku koguda ja helistada Birksile, kes Eestis ilusti tudus ja alguses natuke segaduses häälega oli. Ma ei hakkanud pikalt seletama, ütlesin lihtsalt: "Kuule Birks...mul veits probleema. Palun saada oma ema number". Kohe näha, et see piff teab mind piisavalt ja ei hakkanud ühtegi lisaküsimust küsima. Väga nizmo öösel telefonis jauraja ma pole, aga see-eest õnnestub mul aeg ajalt mingitesse sekeldustesse sattuda. Nagu see siin, eksole. Läksid mööda loetud sekundid ja Birks saatis mulle juba oma ema ja isa numbrid. Pärast seda viis sekundit veel julguse kogumist ja valisin numbri ning sain alustada olukorra kokkuvõtmist poole minutiga: "Tere...et Nele olen, jälle. Ma loodan, et te seal ei maganud veel (loomulikult, kell on ju ainult pool kolm öösel Eesti aeg, miks peakski keegi magama...). Mul on selline huvitav mure, et...". Selline huvitav mure, et ma jäin keset ööd kuskile lampi kohta toppama, eksole. Minu vedamine, et Birksi fämili (välja arvatud ta ise muidugi) läks juhtumisi minuga sama lennukiga puhkusele ja ööbis võrdlemisi lähedal sellele kohale, kus ma parajasti öist taevast vahtisin ja järjest uusi variante genereerisin. Edasi oli juba nii, et poole tunni pärast sõin ma nende juures maasikaid (ase mulle oli juba tehtud) ja sain helistada Kaiale:
Ma: "Kuule...fun-fact, ma ei jõua sulle ikka täna külla. Paku, kus ma olen."
Kaia: "Ma vist ei julge pakkuda..."
Ma: "Ei ma olen samas riigis sinuga"
Kaia: "Ah, asi seegi. Siis on isegi hästi!"
Ma pean siinkohal kiitma Birksi fämili suurepärast huumorimeelt. See mõnitamine, mis ma terve õhtu ja järgmise hommiku sain, oli ikka tasemel. Ja no, nad olid täiesti auga välja teeninud õiguse mind tögada nii palju, kui lusti on - ilma nendeta oleks ilmselt lennujaama pink järgmine variant olnud ja vaevalt, et see nii head seltskonda ja nii mõnusat hommikusööki oleks pakkunud :).
Nii. Pooleli jäin ma sinna, et asjad sain ilusti-kenasti pakitud mururohelisse kohvrikesse ja oligi aeg teha mõned tunnid uinakut enne tööleminekut. Tööl tekitas muidugi hämmingut, et kes see sellise pisikese kohvrikesega kuskile minna plaanib. Kui ma avaldasin, et mina see kavalpea olengi, siis uuriti kohe automaatselt, miks ma nädalavahetuseks Tartusse ometi kohvriga lähen, tavaliselt ju seljakott seljas. Ja oh neid suuri imestunud silmi ja naeruga mõnitamist, kui ma teavitasin, et ma selle asjaga plaaningi nädalaks reisile minna. Ja et seal tegelikult on ruumi üle ka veel.
Nagu ikka, läks jälle päeva lõpus ülimegakiireks ja minu samm lõpuks kontorist välja kihutades konkureeriks täiesti vabalt selle tempoga, mis mul kilomeetrit aja peale joostes on. Hops-hops takso peale ja lennujaama poole ajama. Nii imelik, kui see ka ei oleks, aga täiesti õigel ajal sain pagasi ära antud ja check-in'i tehtud. Pärast seda ainult turvakontrollist läbi silgata ja...eiiii...ega ikka ei silka küll läbi. Kõigepealt tulid vinged kommentaarid mu vöö kohta ("Woooooooo, no selle pandlaga peab küll vöö ära võtma, jah...") ja siis, hoolimata sellest, et ma vöö ära võtsin, otsustas see masin ikka piiksuma hakata ja mind otsiti rõõmsalt jälle läbi.
Kõik läks nõnda libedalt, et tundus lausa uskumatu: õigel ajal õige lennuki peal, õigel ajal järgmise õige lennuki peal ja isegi pagasi sain ilusti kätte. Endalgi absoluutne hämming. Isegi autorenti jõudsin ilusti kohale ja juba paberid sain täidetud ja puha. Ja no eks kuskilt pidi see prohmakas lõpuks ikka ära tulema, oligi liiga kaua juba nii okeilt läinud. Ilmselgelt leidsin ma ennast järsku situatsioonist, kus ma olen Malagas, kell on 1 öösel, Kaia ootab mind oma kodus Malagast kuskil 120 km kaugusel ja...minu krediitkaart ei tööta. Heijuhhei! Vaatasin aknast välja, lõin ühe sääse vastu oma küünarnukki lapikuks, muigasin ja tõdesin "Noniii...hakkab pihta jälle...".
Kõigepealt üritasin ma kolm korda Eestisse panka helistada. Sain iga kord vinged pühadetervitused, ja teksti "Kui Teil on pangakaart kadunud, vajutage 1. Kui Teil on muu probleem, vajutage 2...". Ja mis te arvate, mis juhtus iga kord, kui ma "2" vajutasin? Absoluutselt mitte midagi. Ära katkes. Tänks, no! Järelikult tuli leiutada mingi muu moodus. Mõtlesin siis, et lähen netipanka (minu suurepäraselt pakitud kohver sisaldas endas ka ID-kaardi lugejat otseloomulikult) ja tsekin sealt, mis värk on. Äkki mingid tehingud kuskilt ära keelatud või mingid limiidid peale pandud või midagi... Aga ei, internetti polnud. Wifit vähemalt mitte ja autorendipoisid ei lubanud enda arvutitesse tsillima ka. Nii et see variant langes ka ära. Ja minutid muudkui tiksusid edasi ja kell näitas vaikselt juba 1.30 kanti. Tüübid ise pakkusid, et tule homme uuesti. Jajah, eks ma ikka. Mul ju hotell kõrvalmajas olemas, mis see siis ära ei ole hommikul uuesti tulla. Või siis mitte! Elus esimest korda Malagas ja ööseks oli plaan siiski Kaia juurde toredasti jõuda. Järgmine variant oli sularahaga üritada, nii et ma küsisin neilt, kus siin sularaha välja saaks võtta. Tüübid väitsid mulle, et läheduses ühtegi automaati pole. No muidugi! Järjest vingem olukord, eksole. Hakkas juba vaikselt kergeks challenge'iks muutuma.
Nii et tuli oma julgus kokku koguda ja helistada Birksile, kes Eestis ilusti tudus ja alguses natuke segaduses häälega oli. Ma ei hakkanud pikalt seletama, ütlesin lihtsalt: "Kuule Birks...mul veits probleema. Palun saada oma ema number". Kohe näha, et see piff teab mind piisavalt ja ei hakkanud ühtegi lisaküsimust küsima. Väga nizmo öösel telefonis jauraja ma pole, aga see-eest õnnestub mul aeg ajalt mingitesse sekeldustesse sattuda. Nagu see siin, eksole. Läksid mööda loetud sekundid ja Birks saatis mulle juba oma ema ja isa numbrid. Pärast seda viis sekundit veel julguse kogumist ja valisin numbri ning sain alustada olukorra kokkuvõtmist poole minutiga: "Tere...et Nele olen, jälle. Ma loodan, et te seal ei maganud veel (loomulikult, kell on ju ainult pool kolm öösel Eesti aeg, miks peakski keegi magama...). Mul on selline huvitav mure, et...". Selline huvitav mure, et ma jäin keset ööd kuskile lampi kohta toppama, eksole. Minu vedamine, et Birksi fämili (välja arvatud ta ise muidugi) läks juhtumisi minuga sama lennukiga puhkusele ja ööbis võrdlemisi lähedal sellele kohale, kus ma parajasti öist taevast vahtisin ja järjest uusi variante genereerisin. Edasi oli juba nii, et poole tunni pärast sõin ma nende juures maasikaid (ase mulle oli juba tehtud) ja sain helistada Kaiale:
Ma: "Kuule...fun-fact, ma ei jõua sulle ikka täna külla. Paku, kus ma olen."
Kaia: "Ma vist ei julge pakkuda..."
Ma: "Ei ma olen samas riigis sinuga"
Kaia: "Ah, asi seegi. Siis on isegi hästi!"
Ma pean siinkohal kiitma Birksi fämili suurepärast huumorimeelt. See mõnitamine, mis ma terve õhtu ja järgmise hommiku sain, oli ikka tasemel. Ja no, nad olid täiesti auga välja teeninud õiguse mind tögada nii palju, kui lusti on - ilma nendeta oleks ilmselt lennujaama pink järgmine variant olnud ja vaevalt, et see nii head seltskonda ja nii mõnusat hommikusööki oleks pakkunud :).
29.4.14
Kuidas mul nädal aega puhkust oli vol1
Puhkuseks valmistumist alustasin ma innukalt juba päev varem ehk kolmapäeval, mil ma rahuliku pakkimise asemel kruvisin kõigepealt tempo peale väikse linnasprindikesega. Täpsemalt käis see nii, et mul oli plaan sinna niisama jalutama ja tsillima minna, aga keegi ei võtnud väga vedu (tänks, sõbrad!). Just siis, kui ma vaikselt mõlgutasin mõtteid, et peaks vist ikkagi kellegi kohale torkima, kirjutas mulle hoopiski noormees nimega Tomi-Andre ja väitis, et võiks minna segapaarina ja ära võita näiteks. Ma küll üritasin teda maa peale tagasi tuua ja selgitada, et minu näol ei ole paraku tegemist Eesti kiireima naisega ja ma päris nii kiiresti ei veere edasi, aga ta väga ei teinud kuulma sellest jutust. Oh seda naiivsust.
Enne starti oli umbestäpselt selline seis, et temal oli keegi rulaga hommikul pahkluusse sõitnud ja tunne ebakindel ja mina tegin reipal sammul sooja. Nii kui stardipauk kõlas, oli kõik täpselt vastupidi. Okei, mulle nüüd päris rulaga pahkluusse sisse ei sõidetud, aga tunne oli veitsa ebakindel küll, sest juba teel esimesse punkti oli tahtmine maha istuda ja hingeldada veitsa. Aga noh, sprint ju, paar kilti ju ainult, küll selle ikka läbi pressib. Ilmselgelt selgus, et seekord oli rada kosmilised 4 km ja tegi ringi peale tervele vanalinnale (Ott, sattusid hoogu veitsa rada tehes :D ? ). Ütleme nii, et on ka parema enesetundega jookse olnud ja Tomi näoilme ja sammu järgi tundus, nagu meil oleks käsil rahulik sörkjooksutrenn. Hambad ristis edasi rühkides tekkis peas küsimus, et kas ma olen tõesti nüüd nii nõrk ja aeglane, et sörkimisetempo ka selline pingutus minu jaoks on!? Oli kuidas oli, aga lõpuni me igatahes kuidagi jõudsime ja minu üllatuseks (ja suureks rahustuseks) sellise ajaga, mida ma endast poleks väga oskanud oodata.
Tulemuseks teine koht ja suurepärane tuju! Auhinnaks hunnik nänni, millest üks kotitäis piimatooteid sai kohe laiali jagatud Dagnyle ja Piretile, kes sattusid õigel ajal õiges kohas olema (ehk mulle kaasa elamas otseloomulikult!). Tänks, Tomi, teinekordki!
Sealt edasi oli aeg kähku-kähku poest läbi käia (sest Kaia ja Tõnis tahtsid hirmsasti draakonikommi ja ananassikommi ja muud edevat) ja juba kell 23 oligi aeg pakkimisega algust teha, juhhei. Kes mäletab, millised mu spordikotid lastelaagrites vanasti olid, siis need teavad, et need kaalusid umbes 50 kilo ja sisaldasid endas absoluutselt kõike, mida terve aasta üksinda metsas vastupidamiseks vaja on (kaasa arvatud õhupallid ja värviraamatud ja viled). Nüüd enda ees käsipagasimõõtudes kohvrit vaadates (millest veerandi moodustasid Kaia ja Tõnise kommid ja veerand ruumi oli veel täitsa vaba), oli hirmus raske mõista, mis imemoodi ma küll ometigi viitsisin kogu seda tavaari vanasti kaasa vedada. Küll need lapsed on ikka imelikud.
Enne starti oli umbestäpselt selline seis, et temal oli keegi rulaga hommikul pahkluusse sõitnud ja tunne ebakindel ja mina tegin reipal sammul sooja. Nii kui stardipauk kõlas, oli kõik täpselt vastupidi. Okei, mulle nüüd päris rulaga pahkluusse sisse ei sõidetud, aga tunne oli veitsa ebakindel küll, sest juba teel esimesse punkti oli tahtmine maha istuda ja hingeldada veitsa. Aga noh, sprint ju, paar kilti ju ainult, küll selle ikka läbi pressib. Ilmselgelt selgus, et seekord oli rada kosmilised 4 km ja tegi ringi peale tervele vanalinnale (Ott, sattusid hoogu veitsa rada tehes :D ? ). Ütleme nii, et on ka parema enesetundega jookse olnud ja Tomi näoilme ja sammu järgi tundus, nagu meil oleks käsil rahulik sörkjooksutrenn. Hambad ristis edasi rühkides tekkis peas küsimus, et kas ma olen tõesti nüüd nii nõrk ja aeglane, et sörkimisetempo ka selline pingutus minu jaoks on!? Oli kuidas oli, aga lõpuni me igatahes kuidagi jõudsime ja minu üllatuseks (ja suureks rahustuseks) sellise ajaga, mida ma endast poleks väga oskanud oodata.
Tulemuseks teine koht ja suurepärane tuju! Auhinnaks hunnik nänni, millest üks kotitäis piimatooteid sai kohe laiali jagatud Dagnyle ja Piretile, kes sattusid õigel ajal õiges kohas olema (ehk mulle kaasa elamas otseloomulikult!). Tänks, Tomi, teinekordki!
Sealt edasi oli aeg kähku-kähku poest läbi käia (sest Kaia ja Tõnis tahtsid hirmsasti draakonikommi ja ananassikommi ja muud edevat) ja juba kell 23 oligi aeg pakkimisega algust teha, juhhei. Kes mäletab, millised mu spordikotid lastelaagrites vanasti olid, siis need teavad, et need kaalusid umbes 50 kilo ja sisaldasid endas absoluutselt kõike, mida terve aasta üksinda metsas vastupidamiseks vaja on (kaasa arvatud õhupallid ja värviraamatud ja viled). Nüüd enda ees käsipagasimõõtudes kohvrit vaadates (millest veerandi moodustasid Kaia ja Tõnise kommid ja veerand ruumi oli veel täitsa vaba), oli hirmus raske mõista, mis imemoodi ma küll ometigi viitsisin kogu seda tavaari vanasti kaasa vedada. Küll need lapsed on ikka imelikud.
8.4.14
Tegusad mutid
Üks päev teatas Piret mulle, et meie igatahes läheme Liisu seinu värvima. Kuna ma kunagi varem polnud niimoodi seinu käinud värvimas, siis olin ma otseloomulikult absoluutselt õige inimene sellise töö jaoks ja kohe valmis minema. Või noh...ma pole päris kindel, kas minust ja Piretist terve selle päeva jooksul üldse kasu ka oli, aga naerda sai igatahes üks kuni mitu korda. Ja üks sein sai ka värvitud, peaaegu.
Selline on Piret, kui ta üritab asjalik välja näha:
Täiega nunnu nagu väike ingel, onju? Pfft, vaga vesi, sügav põhi! Seni, kuni mina Liisuga millegi üle vaidlesin, tegeles see kana innukalt mu teksade värvimisega. Ja nii ma endale üübermoodsad disainerteksad saingi:
Nii et kui keegi kunagi sinna külla peaks sattuma, siis kiitke ikka valjuhäälselt "Oiiiii, kui profesionaalselt sul seinad värvitud on!"
7.4.14
Väike armas trepijooks
Nonii, nonii. 21 korrust ehk 175 meetrit vertikaalis ehk 1050 trepiastet on see, mis ma hapnikuvõlas kõvera naeratusega ära kannatasin. Alguses mõtlesin, et hähh, lebo ots, ja pistsin plagama. TAKTIKALINE VIGA. Silkasin seal rõõmsalt muudkui mööda astmeid ja juba oligi silt, mis näitas, et ma olen kümnendal korrusel. Mõtlesin küll, et näe, mõnusalt kaugel juba, aga läksin ikkagi üle jooksult kõndimise peale. Seda sellihtsal põhjusel, et mu hapnikunäljas hingeldamine sarnanes juba rohkem tormituulte helidele ja mulle hakkas vaikselt kohale jõudma, kui kaugel see lõpp veel on. Vähemalt ma arvasin, et hakkas. Tegelikkus oli aga see, et sammusin hoogsalt kahe astme kaupa aga edasi mitumitumitu korrust omastarust, aga silte kuidagi üldse ei tulnud. Ja siis lõpuks, kui ma olin juba päääääris sooda omadega, tuli silt "Palju õnne, pool maad läbitud!". WTF!!?!?!? 21 korrust pidi ju olema ja 10 korrus oli umbes miljon astet tagasi. Selgus, et oleks pidanud eeltööd tegema, ilmselgelt ei ole seal need korrused võrdse pikkusega.
No ja edasi tuli see, mis tulema pidi: toores kannatamine :D. Polnud õrna aimu ka, kui kaugel ma olen ja iga korrus koosnes omakorda kuskil kaheksast korrusest. See on ikka võimas, kus selline asi võtab õhku ahmima. Kes tahab näha, milline näeb välja hapnikuvõlas kurat-palju-veel-minna-on Nele kuskil kolmveerandi raja peal, siis seda näeb siit. Tiksusin ja tiksusin vaikselt mööda neid treppe edasi ja järsku tuli maruüllatuslikult silt, et ma olen jõudnud 20. korruseni. Milline kergus järsku jalgadesse saabus! Hops-hops viimane korrus lõpuni ja päästev uks vaateplatvormile oligi mu ees. Heijuhhei. Aga sellega polnud kannatused läbi. Siis tuli see põhihuumor, kus istud maas, veremaitse on suus, üliüliülirõve on olla ja on absoluutselt savi, kui ilus see vaade täpselt sealt aknast välja on. Sel hetkel ma mõtlesin küll, et never again. Kellele seda veel vaja on! Ilmselgelt 30 minutit hiljem mõtlesin juba, et võiks uuesti proovida ja tahaks täiega oma aega üle lüüa. Sest no, kui vähe rohkem mõistust kasutada, siis võiks kiiremini saada küll.
Mida ma täpselt valesti tegin? Ilmselgelt oleks alguses pidanud alustama kõndimisega ja siis alles täiesti lõpus, kui pavvõrit veel alles on, tegema vähe kiiremaid samme. Mitte nii, et esimeste korrustega pulss lakke ja siis tiksud seal täiesti punases lõpuni välja (nagu mina tegin, eksole). Tõestatud värk - üks tuttav neiu, kes ka seal oli, ütles, et ta treeningul tegi raja jalutades läbi ja nüüd võistlusel alustas jooksuga. Treeningul oli ta kuskil pool minutit kiirem, kui võistlusel. Nii et ma jään huviga järgmist võimalust ootama!
Ajast ja ennustusvõistlusest ka: ajaks oli mul 8.39, mis tähendab, et koogikese õnnelik võitja on Joosep, kelle ennustuseks oli 8.36,768. Tubli poiss! Ma päris posti sulle seda kooki ei topiks, nii et palun anna teada, millal Eestis olemas oled ja minuga uhkele koogideidile tulla tahad ;)
No ja edasi tuli see, mis tulema pidi: toores kannatamine :D. Polnud õrna aimu ka, kui kaugel ma olen ja iga korrus koosnes omakorda kuskil kaheksast korrusest. See on ikka võimas, kus selline asi võtab õhku ahmima. Kes tahab näha, milline näeb välja hapnikuvõlas kurat-palju-veel-minna-on Nele kuskil kolmveerandi raja peal, siis seda näeb siit. Tiksusin ja tiksusin vaikselt mööda neid treppe edasi ja järsku tuli maruüllatuslikult silt, et ma olen jõudnud 20. korruseni. Milline kergus järsku jalgadesse saabus! Hops-hops viimane korrus lõpuni ja päästev uks vaateplatvormile oligi mu ees. Heijuhhei. Aga sellega polnud kannatused läbi. Siis tuli see põhihuumor, kus istud maas, veremaitse on suus, üliüliülirõve on olla ja on absoluutselt savi, kui ilus see vaade täpselt sealt aknast välja on. Sel hetkel ma mõtlesin küll, et never again. Kellele seda veel vaja on! Ilmselgelt 30 minutit hiljem mõtlesin juba, et võiks uuesti proovida ja tahaks täiega oma aega üle lüüa. Sest no, kui vähe rohkem mõistust kasutada, siis võiks kiiremini saada küll.
Mida ma täpselt valesti tegin? Ilmselgelt oleks alguses pidanud alustama kõndimisega ja siis alles täiesti lõpus, kui pavvõrit veel alles on, tegema vähe kiiremaid samme. Mitte nii, et esimeste korrustega pulss lakke ja siis tiksud seal täiesti punases lõpuni välja (nagu mina tegin, eksole). Tõestatud värk - üks tuttav neiu, kes ka seal oli, ütles, et ta treeningul tegi raja jalutades läbi ja nüüd võistlusel alustas jooksuga. Treeningul oli ta kuskil pool minutit kiirem, kui võistlusel. Nii et ma jään huviga järgmist võimalust ootama!
Ajast ja ennustusvõistlusest ka: ajaks oli mul 8.39, mis tähendab, et koogikese õnnelik võitja on Joosep, kelle ennustuseks oli 8.36,768. Tubli poiss! Ma päris posti sulle seda kooki ei topiks, nii et palun anna teada, millal Eestis olemas oled ja minuga uhkele koogideidile tulla tahad ;)
Subscribe to:
Posts (Atom)