Väike armas trepijooks

Nonii, nonii. 21 korrust ehk 175 meetrit vertikaalis ehk 1050 trepiastet on see, mis ma hapnikuvõlas kõvera naeratusega ära kannatasin. Alguses mõtlesin, et hähh, lebo ots, ja pistsin plagama. TAKTIKALINE VIGA. Silkasin seal rõõmsalt muudkui mööda astmeid ja juba oligi silt, mis näitas, et ma olen kümnendal korrusel. Mõtlesin küll, et näe, mõnusalt kaugel juba, aga läksin ikkagi üle jooksult kõndimise peale. Seda sellihtsal põhjusel, et mu hapnikunäljas hingeldamine sarnanes juba rohkem tormituulte helidele ja mulle hakkas vaikselt kohale jõudma, kui kaugel see lõpp veel on. Vähemalt ma arvasin, et hakkas. Tegelikkus oli aga see, et sammusin hoogsalt kahe astme kaupa aga edasi mitumitumitu korrust omastarust, aga silte kuidagi üldse ei tulnud. Ja siis lõpuks, kui ma olin juba päääääris sooda omadega, tuli silt "Palju õnne, pool maad läbitud!". WTF!!?!?!? 21 korrust pidi ju olema ja 10 korrus oli umbes miljon astet tagasi. Selgus, et oleks pidanud eeltööd tegema, ilmselgelt ei ole seal need korrused võrdse pikkusega.

No ja edasi tuli see, mis tulema pidi: toores kannatamine :D. Polnud õrna aimu ka, kui kaugel ma olen ja iga korrus koosnes omakorda kuskil kaheksast korrusest. See on ikka võimas, kus selline asi võtab õhku ahmima. Kes tahab näha, milline näeb välja hapnikuvõlas kurat-palju-veel-minna-on Nele kuskil kolmveerandi raja peal, siis seda näeb siit. Tiksusin ja tiksusin vaikselt mööda neid treppe edasi ja järsku tuli maruüllatuslikult silt, et ma olen jõudnud 20. korruseni. Milline kergus järsku jalgadesse saabus! Hops-hops viimane korrus lõpuni ja päästev uks vaateplatvormile oligi mu ees. Heijuhhei. Aga sellega polnud kannatused läbi. Siis tuli see põhihuumor, kus istud maas, veremaitse on suus, üliüliülirõve on olla ja on absoluutselt savi, kui ilus see vaade täpselt sealt aknast välja on. Sel hetkel ma mõtlesin küll, et never again. Kellele seda veel vaja on! Ilmselgelt 30 minutit hiljem mõtlesin juba, et võiks uuesti proovida ja tahaks täiega oma aega üle lüüa. Sest no, kui vähe rohkem mõistust kasutada, siis võiks kiiremini saada küll.

Mida ma täpselt valesti tegin? Ilmselgelt oleks alguses pidanud alustama kõndimisega ja siis alles täiesti lõpus, kui pavvõrit veel alles on, tegema vähe kiiremaid samme. Mitte nii, et esimeste korrustega pulss lakke ja siis tiksud seal täiesti punases lõpuni välja (nagu mina tegin, eksole). Tõestatud värk - üks tuttav neiu, kes ka seal oli, ütles, et ta treeningul tegi raja jalutades läbi ja nüüd võistlusel alustas jooksuga. Treeningul oli ta kuskil pool minutit kiirem, kui võistlusel. Nii et ma jään huviga järgmist võimalust ootama!

Ajast ja ennustusvõistlusest ka: ajaks oli mul 8.39, mis tähendab, et koogikese õnnelik võitja on Joosep, kelle ennustuseks oli 8.36,768. Tubli poiss! Ma päris posti sulle seda kooki ei topiks, nii et palun anna teada, millal Eestis olemas oled ja minuga uhkele koogideidile tulla tahad ;)