What a night!

Oma viis päeva olin juba siuke pooltõbine olnud ja eile otsustasin, et aitab kah - küll värske õhk asja paremaks teeb. Google maps lahti, väike taustauuring ja selgus, et meist kuskil 13 kilomeetri kaugusel asub raba laudteedega. Miks mitte!? Pool aega otsisime muidugi linnuvaatlustorni, mis lõppkokkuvõttes oli täpselt selline, et kui tal kõrval seisad, siis imestad "Kuskohas see torn nüüd siin asub??".

Kuna Benedikt on täielik jõulufänn, siis ta oli otseloomulikult termosetäie hõõgveini kaasa võtnud, et minimatka keskel väike piknikupaus teha. Ise ta väitis, et tema jaoks hakkas eile pihta jõuluperiood. Ma siiralt loodan, et see meie elutuppa jõululaada püstipanemine koos põdrakujude ja muu asjakohasega oli ikka nali, mitte reaalsus.


Pärast metsaskäiku oli selline mõnus magus väsimus peal - täpselt nii nagu olema peab (oma rolli mängis ka kindlasti see, et üle hulga aja algas mul eile kool kell 8)! Nii et ma mõtlesin, et teen rahuliku õhtu raamatu seltsis ja kuskile minema ei hakka (tol hetkel ma ei mõelnud muidugi selle vapustavalt laheda disko peale, mis allkorrusel iga reede on ja mille tõttu nagunii poleks rahulikult oma toas saanud lugeda/magada).

Igatahes segas mu plaani totaalselt tõsiasi, et teise korruse mehhiklastel oli halloweeni tarbeks uhke komplekt näovärve muretsetud, sest kui juba nii vinge asi on, siis peab ju ära proovima.

Ja väga loogiline, et kui oled juba endale mingi jama näkku teinud, siis tuleb seda kellelegi näidata, muidu oleks ju ilmaasjata! Selleks puhuks sobisid väga hästi linnatänavad ja Skeppsbroni ühikas. Olgu siinkohal ära mainitud, et ma olen väga õnnelik, et ma elan justtäpselt Deltas, mitte seal! Sellest olenemata oli eilne pidu seal võrdlemisi võimas. Vastu tulid igasugused erinevad kollid, zombied ja muidugi nunnakostüümidega mehed (wtf??). Muuhulgas põrkasin peolt koju tagasi tulles väljas kokku Bruno Marsiga (oli ka aeg!) ja ma võin öelda, et ta on päriselus palju lühem kui videotest tundub.

Sellesmõttes oli värk päris edukas, et bussipeatuses mingi tsikk hakkas kiljuma ja muidu ka tänaval paar inimest jäid vahtima. WIN!

Prison break - toilet edition! (ehk lugu sellest, kuidas ma tund aega oma eelmisest ööst WC's veetsin)

Kellegagi see juhtuma pidi ja no miks mitte siis juba minuga, eksole...

Tulin öösel rahulikult kella ühe paiku koju, avasin läpaka, et enne uinumist meilid üle vaadata, viskasin telefoni laua peale ja mõtlesin, et käiks veel WC's ära. Aga. Meil on see uks seal juba paar nädalat kahtlane olnud - nii lukku kui ka lukust lahti saamiseks tuleb ühte linki lõgistada (ta käib sellise süsteemiga lukku, et lükkad lingi üles kuidagi ja siis ongi korras), aga see on alati selline paarisekundiline teema olnud (tegelt sain hiljem teada, et sel ajal, kui ma ära olin, oli Rob sinna kümneks minutiks kinni jäänud, aga ikkagi välja saanud). Tegelt lubati üldse, et eilse jooksul pidi keegi tulema ja korda tegema selle luku, aga no sellega läks ilmselt nii nagu ikka. Ja nii ma siis mõtlesin naiivselt, et saab vara magama või midagi ja hakkasin vetsust välja tulema. Lõgistan linki korra - ei midagi. Lõgistan veel - endiselt ei midagi. Alguses ma mõtlesin, et üritan vaikselt selle lingiga susserdada, et kedagi üles ei ajaks, aga pärast viit minutit oli juba suva. Selle aja peale kuulsin juba ukse taga Sandrit, kes kutsus kohale teised. Ja no siis läks siuke lustipidu lahti. Proovisime kruvikeerajatega; Lotte üritas ukse ülemise otsa ja uksepiida vahelt nuga läbi suruda, et ma saaks sellega katsetada kruve lahti keerata (ma oma toa võtmega ja kaartidega juba proovisin), aga nuga oli nats liiga suur, et läbi mahtuda; mõtlesin lae pealt kõrvalvetsu põgeneda (mööda seda kohta, kus need ventilatsioonitorud lähevad) ja sealtkaudu välja tulla, aga lagi oli otsast kuidagi kinni pandud - loksutasime ja tagusime igat sadat moodi, aga endiselt ei midagi. Istusin maha, vaatasin endale pluusile kirjutatud sõna "Lihtne pihv" ja naersin - mitte, et ma muidu poleks juba naernud. Selle aja peale oli juba enamus rahvast üles ärkanud ja ei lasknud käest võimalust mind mõnitada:
Bene: "Kui sa juba seal oled, siis sa võiksid WC ära ka koristada" (ja surus ukse ülemise otsa ja uksepiida vahel läbi kollase lapikese)
Nigel: "Umm...Nele... see ei pruugi olla just parim aeg sulle seda öelda, aga ma just muutsin su Facebooki staatuse ära!" "THANKS, NIGEL!!"
ja veel kelleltki: "Inimene peab kaks nädalat vee peal vastu ja vett on sul seal küllaga!"
Nad olid lausa nii toetavad, et lubasid mulle läbi lukuaugu lihapalle suruda. Väga armas minumeelest. Olgugi, et kui ma tegelikkuses hüüdsin "I'm hungry!!", tuli vastuseks "Eat some soap!".
Pisarateni naersin ma igatahes rohkem kui korra :D.

Nali naljaks, aga kuidagi tuli ikkagi endiselt sealt välja ka saada ja selle jaoks helistas Nigel mingi hetk politseisse. Ma kujutan ette, et neil seal võis päris hea huumor olla, et keegi helistab suure murega, et vaja üks inimene vetsust ära päästa. Igatahes helistasid nemad securitas'ele ja need tulid kahe mehega siia. Tunne WC's oli nagu 4-D kinos: uks ragises ja liikus ähvardavalt vahepeal imelikult paindudes minu poole - ma olin kindel, et kohe-kohe lendab kogu see värk juppeks ja mulle näkku. Või no tegelt nii drama-drama tunne ka polnud. Igatahes jõulised mehed muukrauaga saavutasid mõne minutiga selle, et lukk oli katki ja uksepiida tükid maas ning mina sain elegantselt väljuda lausega "Well, that was fun!". Need mehikesed olid ka maru lõbusas tujus ja ma siiralt loodan, et nad tegid ikka nalja, mitte me ei jättnud neile väga lolli muljet, et nad ütlesid "Ei, noh...ärge siis seda vetsu täna enam kasutage!"

Mida ma sellest kõigest siis õppisin? Seda, et vetsu kinni jäädes võib täiega palju nalja saada ja muidugi seda, et mul on megatoetavad ja vinged ühikakaaslased :)!
Ma siiralt loodan, et me seda jama kinni ei pea maksma, sest no accomodation-office ju lubas, et nad tulevad ja parandavad ära...

Vahepeal seal kinni istudes mõtlesin, et mul ikka täiega vedas, et keegi mind kuulis ja et ma olin kinni sellises ruumis, kus vett on (noh et kui pikemaks oleks jäänud sinna).

No see IKEA! See pood on lihtsalt müstiline. Esiteks eksib sinna absoluutselt ära ja teiseks on seal kõik lihtsalt nii odav, et tekib täiega tunne nagu peaks igasuguseid asju endale ostma. Väevõimuga suunad pilgu hinnasiltidelt eemale ja üritad keskenduda ning leida täpselt seda, mille järele sinna läksid. Alati nii täpselt muidugi ei õnnestu: näiteks täna läksin sinna, et endale jõuharjutuste tegemiseks madrats osta (jaa, 8-minute-abs'i soovitan endiselt!), aga lõpetasin millegipärast 10 rootsi krooni maksva helesinise pleediga, millel oli väga hurmav nimi "Irma pläd" ning helerohelise padjaga. Madrats? Ei...

Tegelt nii draama õnneks pole, nii pleedi kui ka patja olin ma ammu tahtnud sinna ostma minna (polnud siiani lihtsalt kätte võtnud) ja no see madrats...ju siis tuleb seni hakkama saada, kuni leian sobiva endale :)

I work out!

(ma ei viitsi siia ühtegi pilti guugeldada ja fotokat mu ka pole, nii et mõtle ise siia näiteks tolmuimeja pilt)

TÄNA OLIN KORISTUSTÄDI! Mopi vihisedes tuiskasin tantsusammul mööda koridori, ise samal ajal lugudele mitte ainult kaasa ümisedes, vaid ikka täiel häälel lauldes! Saksa poisid, kes parasjagu eksami (mitte vist just liiga eduka) sooritamise puhul õlut nautisid, kommenteerisid naeruga "You look very sexy like that!". Ega ma võlgu ei jää, panin kohe peale loo "I'm sexy and I know it" ja koristasin muudkui edasi, endisest veel uhkemaid tantsusamme visates! Juba üsna pea tulid nad mind ära moosima, et ma teises kohas ka korteri särama paneksin (palk oli omamoodi huvitav :D ), aga mind ootas ees skaipimine Janika ja Jaksiga, nii et ütlesin neile tuimalt ära ja muudkui aga kihutasin edasi mööda põrandat mopiga. Tantsimisele ja laulmisele tulid koristustööde ajal muuhulgas ka igihaljad hitid Britney Spearsilt ja Blue'lt, mille peale oli naeru kuulda nii siit kui ka sealt - aga ei, kindlasti nad ei naernud minu üle, vaid olid lihtsalt rõõmsad, et kõik nii ilus ja puhas on!

Ma juba ootan novembri algust, siis on jälle minu kord koristada!

"Sa näed niiii unine välja" "Ou tõesti vä?"

Eile õhtul kell kümme jalutasin koos Benega läbi kolmekraadise karge sügisõhu raamatukogu poole - nii imelik, kui see ka ei tunduks, siis me põgenesime peo eest õppima (kes tähelepanelik on, see teab, mis mahtra mu toas reede- ja laupäevaõhtuti käib). Elagu 24/7 avatud raamatukogu õppimisruumid! Ma ei tea, kas oma töö olid teinud coca-cola ja kohv või hoopis väsimus, aga marunaljakas oli koguaeg. Mingi hetk otsustasid igatahes minu õppematerjalid, et "Aitab sulle küll!!!" ja tuli täpselt selline joonis nagu seal üleval on. Ma alguses kahtlustasin, et ma olen ise maruväsinud, et joonised silme ees siukseks muutuvad, aga kui ma Benele näitasin, siis ta nägi ka sellist jama ja no kaks pead on ikka kaks pead ja kui juba materjalid otsustavad, et nüüd ma olen valmis küll eksamiks, siis ma ei saa ju vastu vaielda! Koju kõndides näitas kooli ees oleb tabloo säravate roheliste numbritega kellaks 1.35 ja temperatuur 2 kraadi SOOJA. Issver, kui külm see oli!

Kell 2, nagu ikka, lõppes allkorrusel mürgel ära, 2.30 tuttu, ilusad 4,5 tundi powernap'i ja megahea olla! Või noh, see oli see, mis teoorias olema pidi. Tegelikkus:
- 2.30 pikali voodisse
- und ei tule...100 mõtet peas
- endiselt und ei tule...nüüd juba 1000 mõtet peas
"No ma siis käin näiteks WC's ära (enne olin ilusti liitri cocat joonud), ju siis tuleb kindlasti uni!"
-(pool tundi hiljem) und ei tule... pilk kellale ja poolpahane porin: "Minge te ka *****"
- mööduvad järjekordsed 10 või 15 või mina-ei-tea-mitu minutit ja eneseirooniline "Hästi läheb, Nele, hästi puhkad välja!". Ma olin juba loobunud, teadsin, et siit nüüd just kõige säravamat hommikut ei tule.
- hommikul kell 7, pärast suurepärast kahetunnist und, astusin kööki ja näe üllatust "Wouu, Nele, sa näed niii unine välja!" "Päriselt vä??"

Vähemalt eksam oli vahva ja huvitav :)

Nohikurõõmud

Jah, õigesti arvatud: veetsin eilse päeva jälle noore printsi seltsis, mõtiskledes erinevate marketingistrateegiate ja marketingi-muude-värkide üle - oli lausa nii arendav, et mingi hetk minu väike peake otsustas, et ta hetkel küll enam ühtegi tarkusetera vastu ei võta ja ei väljasta ka. Ja see tunne oli uskumatult mõnus ausaltöeldes - nagu olekski päriselt midagi õppinud!

Seega oli igati loogiline, et tuleb teha väike paus ja nii ma naeratus näol, mõttes (või siis päris valjuhäälselt...) laulusõnu ümisedes poe poole marssisingi, et osta neid jullasid, millega seina külge saab asju kinnitada. Kae nalja, seekord ei feilinudki ja sain täpselt kõike, mida vaja! Muuhulgas õnnestus teel koju veel pildid ka kätte saada ja õhtul valmiski selline asi (ära üldsemitte hakkagi pildikvaliteeti kommenteerima - peale ühe vana telefoni ei ole mul mittemidagi, millega pilti teha):

Päris kõik sinna ära ei mahtunud: osa pilte on mujal seina peal ja osa alles ootab oma järjekorda. Ühte ma igatahes tean: päris muhe tunne on vahel seda asja vaatama jääda ja muigega meenutada kirevaid seiklusi :).

Muuhulgas väike soovitus neile, kes täna juba kaks burksi ära söönud ja kahtlevad, kas võtta kolmas ka või mitte: ÄRGE VÕTKE!! Vajutage hoopis SIIA ja proovige see väike challenge ära teha. Ma eile proovisin ja kui välja arvata väike pisiasi, et nelja minuti peal oli juba tunne, nagu keegi suruks korraga viiskümmend nõela mulle kõhulihastesse, oli päris vahva! Boonus: valus tunne on siiani alles! Ja katsuge te nüüd see asi ära teha ja jätta seljalihased ja venitusharjutused tegemata - vitsa sellistele!

Mina aga õpin nüüd edasi!

Igas hetkes on killuke rõõmu

Ta on nii suur, NII SUUR ja nii jõuline! Ta on meeletult tark, ütleks et lausa hämmastavalt tark. Õige külje pealt vaadates on ta lisaks kõigele äraütlemata nägus, otsekui noor prints! Viimased õhtud olen tema meeldivas seltskonnas veetnud, nautides iga sekundit särasilmil...hihi, üleeile öösel läks lausa kella neljani hommikul. Parimatel hetkedel olen suisa tema kõrval unne suikunud tunnikeseks ja siis teda edasi imetlenud - tema põhjatut teadmistepagasit. No ei saa küllalt! EI SAA KÜLLALT!

Jah, kallis armas marketingi õpik, 190 lehekülge loetud, 540 veel ees - NO EI SAA KÜLLALT!

Yo no queiro agua, yo queiro bebida!

Umbes kuu aega tagasi oma kalendrit tsekkides ja seal viite vabat päeva märgates tekkis idee, et võiks külla minna sellele tsikile:

Aga et ma olen alles pisi-pisi ja mul üksi lennujaamas olla ei lubata ja üleüldse tekib siis ju hirm, et ma jään poesilte vahtima ja uitan valesse kohta, otsustasin ma Birgiti ka kaasa kutsuda. Mitte, et ta minust palju mõistlikum oleks, eiei.

Ja nii läkski, et teisipäeval, 27. septembril pärast kooli käisime poes, ostsime võikumaterjali, siis ma tegin superpakkimist (no tõesti, käsipagasisse, ehk minu tavalisse väiksesse seljakotikesse: pesu, sokid, kaks lina, padjapüür, 3 ruudulist särgikest, 4 t-särki, kahed lühikesed püksid, megaaaasuur käterätt, 1 raamat, 1 õpik, magamisriided, KLEIT ja lisaks veel palju muud pudipadi) ja oligi aeg teele asuda marsruudil Jönköping - Göteborg - London - Alicante - Valencia - London - Göteborg - Jönköping. Kuna ma päris kronoloogiliset õiget käisin-siin-tegin-seda-juttu ei viitsi kirjutada, siis, vot, siin on punktid (või kriipsud):

- Lennujaamad olid need kohad, kus me veetsime kokku pääääris pikalt aega (näiteks kahel ööl Londoni lennujaamas armsad 7 tundi) ja selle jaoks oli vaja ennast ometigi väga koduselt sisse seada: See London Stanstedi lennujaam on muide päris vahva: minu suureks üllatuseks on seal üsnagi tavahindadega (ehk siis lennujaama kohta väga-väga soodsate hindadega) SPARi pood, mis meie rõõmuks oli avatud 24/7. Mul on tunne, et ma käisin seal kokku vist umbes 4 korda, noh et ikka oleks käidud! See käru, muide, mis pildi peal on...haa!!...selle käruga ma käisin raha tegemas - ta oli juba oma 4h seal meie kõrval vedelenud ja ilutsenud (koletsenud?), kui mul lõid silmad särama ja ma teatasin võidukalt Birgitile "Ma lähen raha tegema!!", mis seisnes põhimõtteliselt selles, et ma viisin käru tagasi sinna, kuhu ta kuulub ja, näe, olimegi 1 naela võrra juba rikkamad! Win!
Kui me minnes polnud just maailma kõige asjalikumad neiud lennujaamas, siis tulles oleks meie üle küll iga õpetaja uhke olnud. Terve öö läbi me õppisime rootsi keele eksamiks (tund aega ööst mina käisin kreemitamas ennast, aga sellest juba hiljem). Meie õppimisepisoodidele julgesid vahele segada vaid kaks isikut: kuri inglise tädi ja HelloKitty - päris vinge combo minuarvates. Esimesena neist suutis meie suurepärasele nohikutuhihinale konkurentsi pakkuda see tädike, kes nägi välja minu arvates nagu klassikaline kuri mutt inglise komöödiatest. Birgit oli korra oma istmelt püsti tõusnud, kui ta juba ründas seda täie tuhinaga ja kui Birgit julges korraks öelda "Eee...excuse me...", siis oli selge, et see lause oli väga vale. Polnud siin mõtet vabandada midagi - tädi sajatas täiega nii poriseva hääletooniga, et sellise tooni tegemine on minu arvates juba omaette kunst - ma arvan, et ta peaks minema näitlejaks õppima, kui ta seda juba ei ole - "Te ei saa siin endale viite pinki ära hõivata (millega ta tõestas kohe ära, et matemaatik ta kohe kindlasti ei ole, me olime hõivanud kõigest 4 pinki)!!! Teised inimesed tahavad ka istuda! Jaa! Te ei saa siin niimoodi omavolitseda!" ja siis võttis ta endale üksinda 2 pinki, jättes meile kahepeale kolm. Paari minuti pärast leidis ta ilmselt, et ta ei teinud ennast ikka piisavalt arusaadavaks ja tuli uuesti sama tekstiga välja. Järgnevalt lõbustasime õppimise vahepeale ennast tema jälgimisega ja kommenteerimisega - no ma pole enne näinud, et keegi oma käsipagasit lennujaamas 3 tundi ümber pakiks. Ta muudkui pakkis ja pakkis! Ja siis pakkis veel! Mingi hetk, kui olime jälle süvenenud rootsikeelsetesse tegusõnadesse, lahvatasid Birgitil silmad särama ja ta hõiskas rõõmsalt "Oh, jess, tal kadus midagi ära! Ma loodan, et ta ei leia seda enam mitte kunagi üles!". Naersin pisarateni. Me mõlemad teadsime, et see oli veidikene õel nali, aga no see polnud ka temast just kõige viisakam niimoodi meile kaela sadada - oleks siis viisakalt küsinud, nagu teised sinnani tegid, oleks ju ok olnud :). Niipalju siis temast. Järgnevad paar tundi möödusid rahulikult õppimiserütmis, kuni mingil hetkel umbes hommikul kella nelja paiku oli selline uni silmas, et kohvi tundus hädavajalik. Kuna me kedagi teist maailmas ei usalda, siis oli vaja kohvi ostmas käia vahetustega ja, nagu ikka, hüppasin mina esimesena püsti ja käisin kiirelt ära. Istusin siis pärast seda üksi oma koha peal Birgitit oodates, lugesin vaikselt dialooge ja mõtlesin oma mõtisklusi maailma parandamisest ja inimeste mõistmisest, kui järsku märkasin silmanurgast, et midagi roosat liigub ringi. Pöörasin pilgu paremale ja olin hämmingus. Üleväsimus? Üleõppimine? Päiksepiste??? No igatahes jalutas seal ringi poolemeetrine HelloKitty. Ma olin sel ööl lennujaamas näinud ringi kõndimas pesuväel inimesi ja muid veidrusi, aga HelloKitty??? MIS SUL VIGA ON?? Põhimõtteliselt oli tegemist gaasiõhupalliga, millel oli täpselt nii palju gaasi alles jäänud, et ta üles ei tõusnud, aga päris maha ka ei kukkunud - nii ta hõljuski täpselt sellel kõrgusel, et varbad puudutasid õrnalt maad ja liugles graatsiliselt mööda lennujaama ringi, justtäpselt nii nagu see oleks kõige normaalsem asi maailmas. Kui Birgit tuli, näitasin talle ka oma vinget avastust ja just täpselt sel hetkel otsustas see tänapäeva väikeste tüdrukute vaieldamatu lemmik hakata koridori teise otsa jalutama, endiselt täpselt nii nagu see oleks kõige tavalisem-igapäevasem asi, millega ta tegeleb - lihtsalt jalutabki lennujaamas ringi. Ma oleks tahtnud nende magavate inimeste nägu ärkamisehetkel näha, kui nad avastasid, et selline tegelane nende kõrval seisab. Kuna mulle see asi meeldima hakkas, tõin ma ta koridori lõpust ära ja viisin keset suurt ootesaali, et inimeste reaktsiooni näha. Tuima näoga jalutas see kiisukene Check-in'i lettide suunas, kui turvamees tuli ja ta ära viis. Tõenäoliselt tahtis ta täiesti üksi temaga tagaruumis mängida ja nii jäimegi meie lõbust ilma.

Aitab küll Londoni lennujaamast, me olime Valencia omas ka ju! Seal kõndisime rahulikult turvakontrolli poole ja mul läks meelest, et enne seda asja peab ju ka pileteid näitama. Noh, milles küsimus, kott laia kaarega maha, piletid välja ja...Birgiti vägagi käskiv lause:"Nele, pane kohe heaga see kaart tagasi kotti!" (ma ostsin kaasa ühe vahva postkaardi, mis pole just, noh, kuidas nüüd öelda...noh sellel noormehel seal kaardil pole just kõige rohkem riideid seljas), aga oli juba hilja. Ühes piletitega raamatu vahel välja libisenud postkaardikest oli juba märganud piletikontrollitädi, kes pilgutas silma, seejuures kõva häälega naerdes ja tunnustavalt "Me gusta!" öeldes. Hea siis, et ma kunagi piinlikkust endale ei valmista...

- Söömine oli see tegevus, millest ei saanud üle ega ümber.
Maitseelamusi pakkus muuhulgas hobuselihabocadillo (ära küsi. Ma ei tea, miks hobuseliha peaks einesaia vahele panema), mille ma otsustasin võtta suure, mitte väikse. Väike vale otsus, sest no see "grande" oli ikka "GRANDE!":
Nagu mis ajast on einesaiad meetrised??
Ja külastamata ei jäänud ka kohalik üüberroosa sushibaar:

Kuigi ma pean siinkohal aususe mõttes ära mainima, et molluskitele ja sushile eelistan ma siiski vähe tavalisemat toitu, ju ikka endisel lihtnepiff (mis ei tähenda, et nende asjade söömine elamus poleks olnud - kohe VÄGA huvitav oli!).

- Ööklubid. No peod olid küll täpselt sellised nagu filmis: mereäärne rannabaar, kus mängib täpselt õige muusika - selline muhe lounge-rannapeo muusika, šampust kallatakse lavalt otse kurku, kõigile jagatakse snorgeldamisprille, pulgakomme, ujumismadratseid ja muud nänni ja no lihtsalt muhe on tantsida ja melu nautida. Sel ööl tantsisin nii nagu keegi ei vaataks. Justnimelt NAGU keegi ei vaataks - mingil hetkel avastasin ma umbes viis tänapäeva imeleiutist ehk iPhone'i mind filmimas. Ma nüüd ei teagi, kas see on halb või hea...



Teiseks klubiks, kus me käisime, oli l'umbracle, mille puhul oli tegemist maja katusel asetseva klubiga, kust ei puudunud arvukad palmipuud ja voodid. Justnimelt, voodid - mis ajast need klubis niimoodi on?? Lasin Dagnyl kiirelt õpetada endale väljendid "mis sinu nimi on?" "minu nimi on..." "kust sa pärit oled?" ja võib öelda, et täielik töövõit! Mingi noormees tuli, rääkis paar sõna minuga, paar sõna Birgitiga ja natuke pikemalt Dagnyga ja mainis imestunult "Te räägite kõik nii head hispaania keelt!". Dagny küll kahjuks rääkis meid välja ja mainis noormehele, et need kaks tegelikult ei oska absoluutselt hispaania keelt, aga sellest pole mittekuimidagi - nagunii ma jäin igal vestlusel pärast oma kolme hittlauset vait.

- Kohalik turg oli omaette vaatamisväärsus kohe päris kindlasti. Nagu Birgit tegi avastuse, siis me pole mitte kuskil enne näinud, et selline aluspesumarket oleks tänavale üles pandud. VÕIMAS! Calvin Klein, Gucci, Versace - just name it ja neil on see olemas kohe sealsamas asfalti peale laotatud teki peal. Turuhoones (mida on lausa naljakas nii kutsuda, sest maja nägi ausaltöeldes pääääris uhke välja) sees oli vähe viisakam värk - kõikvõimalikud erinevad puuviljad/lihad/meremolluskid/maitseained ja suur sagimine. Ma oleks peaaegu endale ühe vinge vuffli Gucci koti ostnud, aga millegipärast tundus ta tol hetkel liiga kallis. Praegu mõtlen küll, et tegelt oleks ikka ülivinge sellise kotiga ringi lasta ja teeselda, et ma olen marufääntsu mutt. Pealegi nägi see ikka äraütlemata lahe välja!



- Hispaania keel on see keel, mida nad seal räägivad. Mitte inglise ega mingit muud keelt. Isegi mäkis ei saanud inglise keeles tellida. Dagny ei tahtnud ka asja liiga lihtsaks teha ja kui ma ütlesin talle, et ta uuriks, kus seal pubis WC asub, siis ta vastas lõbusalt: "Mine sinna, küsi "Perdona! Donde esta los lavados?"!" "Eeee...kui ma ka küsitud saan, siis vastusest ei saa ma ju midagi aru!?" "Izquierda on vasakul, derecho on paremal ja todo recto on otse edasi. Mine nüüd!". Nojah, emakese looduse vastu ei saa ja koduni ma kannatada ei kavatsenud, nii et midagi muud väga järele ei jäänudki, kui oma vastõpitud keeleoskused proovile panna. Kuuleka õpilasena mõttes sõnu üle korrates sammusin poolnärviliselt ettakandja juurde, vuristasin ette oma lause ja sain vastuse, millest sain isegi aru. Täiega WIN! Teinekordki!

- Siesta on see asi, millega peab lihtsalt arvestama. Päeval kella kahest neljani (või kohati ka viieni) ei ole poed lahti, inimesed tänavatel ei liigu ja kõik on kas rannas või kodus magamas. Ja uskuge mind: poed tõesti ei ole lahti! Me proovisime poodi minna ja saime tünksi, juhtub ikka. Kui ma päris aus olen, siis see siesta oli tegelikult päris mõnus. Keset päeva pooleks tunnikeseks pikali visata ja rõdul klaasikest tintot nautida polnud üldsemitte paha :).
Kui juba aja peale jutt läks, siis siinkohal mainiks ära, et see kaotas kohati oma tähtsuse. Küll oli kell -3.59 (miinus 3.59) või siis lihtsalt 12.93, kuidasiganes seda kõike nüüd ka mõista.


- Parkimine on seal vist omaette kunstiliik, millesse kõik suhtuvad abosoluutselt loominguliselt. Dagny maja ees toimuva parkimiskultuuri jälgimine oli kohati sama huvitav, kui telekast äkšenkomöödia vaatamine. Esiteks on seal alati mingi vennikene, kes vehib kätega, vilistab, plaksutab ja teeb seitsesada muud tsirkusetrikki ning küsib selle kõige eest raha nendelt autodelt, kes tema "alasse" parkinud on. Teiseks käib seal parkimine täpselt nii: otsid koha; sõidad ees olevale autole hästi lähedale; sõidad veel lähemale, nii et ainult 5 cm jääb vahet; sõidad tuimalt tagant sisse väikse kõksuga; tagurdad paar sentimeetrit ja - tadaaa! - ongi pargitud! Ma alguses mõtlesin, et see oli mingi hetkeline teema ja ainult üks auto teeb seda huumorit, aga ei, nii käiski. Veel lahedam oli seda vaatada, kuidas autod olid ennast teeäärde kaherealiselt parkinud, noh nii et ühed on ära parkinud ja siis teine tuleb ja lihtsalt pargib ta kinni. Mingi tsikk otsustas, et ta tahaks oma auto ka sinna kuskile vahele veel susata: hüppas reipalt autost välja lükkas teise auto eest ära (jah, täitsa ise oma väikeste kätega läks sinna ja hakkas muudkui lükkama, ise samal ajal itsitades), naeratas meile, proovis oma auto soovitud kohta sõita, vaatas, et päristäpselt ikka ei sobi, naeratas meile veel korra ja sõitis siis minema. Tsirkust rohkem kui rubla eest!

Aga. Kuna ma olen siia kirjutanud juba kahe ja poole lõpukirjandi jagu teksti ja ma kedagi päris elulooromaaniga ka kurnata ei taha, siis siinkohal ma lõpetan mõnede piltidega. Mainiks ära veel, et äraütlemata vahva oli Dagnyt külastada! Dagny, Jete, aitäh teile kahele, et meid oma vinges kodus majutasite ja ülimõnusat seltskonda pakkusite - naerda sai rohkem kui palju ja puhkus oli buenoooo :)!


Tegime Dagnyga veesõda. Või noh...mina natuke pritsisin teda ja siis ta ostustas täiega vastu anda.
Beautiful life :)
Robocopid kinos!
Õppida, õppida, õppida - ehk nohikute eri!
Tegin Birgiti seitse korda ilusamaks (ehk kuidas me kogemata 50 meetrit fooliumi ostsime)
Sest et "Oktoobrikuu päike ju ei põleta!"

Õhtune piknik "jões" (jep, kohalik park oli kunagi jõgi ja nimi jäi sellest alles).
Jep, mind püüti sirgendajaga kinni.