Üks päev korraga

Üks päev oli aeg lennuki peale minna - täiesti mitteminulikult olin kohal lausa tund aega enne boardingut. Umbes, et ka vahelduseks mitte tormata viimasel minutil ja nii. Ilusti õigel ajal olin juba turvakontrollis ja isegi õiged asjad olid eraldi läbipaistvas kotis ja juba tatsasingi väravate vahelt läbi...ja millegipärast hakkasid need asjad piiksuma. "Eee...äää...mul see käekell, äkki see vä?". "Võtmeid või midagi pole taskus?" "Oijummel...uuh. Need küll minu omad pole...". Ehk ma olin ööbimas käinud Dagny ja Pireti pool ja olgugi et me olime Dagnyga rõõmsalt tund aega lõuna ajal koos veetnud, ei tulnud meile kummalegi tema võtmekesed meelde. Kes ei mäleta, siis varem olen ma näiteks avastanud Tallinna lennujaamas, et minu Hollandi kodu võtmed on Dagny ja Pireti pool. Nüüd siis hoopis sedapidi. Nii palju siis sellest, et ma ilusti varakult kohal olen. Õnneks oli Piret seekord selline kiirreageerija, et võiks vabalt politseisse või päästeametisse tööle minna. Läks vaid mõni minut, kuni segaduses Piret oli ilusti turvaväravate juures ja mind nendest võtmetest vabastas.

Iseenesest väga nunnud võtmed, onju :)? Igatahes - Pirru ja Dagny kodu külastades tõi lausa naeratuse näole, kui nägin, et minu kingitud roosa minikastekann on ilusti kasutusse võetud! Ma teadsin, et see läheb õigesse koju!

Kastekannudest rääkides - ma nimelt edvistasin siin üks päev, et ma olen järsku nii adultiks saanud, et suutsin lille ellu äratada. No nüüd on see lill igatahes juba üle kuu aja vastu pidanud (ma tean, OMG!!) ja mul on järgmine mure: mul on tunne, et ma pean ta suuremasse potti ümber istutama ja ilmselgelt ei ole ma mitte kunagi sellist asja teinud. Ainult kuulnud, kuidas kõik muudkui seletavad, et nad istutasid oma taimed suuremasse potti ümber. How does it work!? Millist mulda sinna üldse osta tuleb!? Kui suur pott!? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid...Ja mis lill see üldse on - teab keegi seda liiki?

Selgus, et täiskasvanuks saamisega see ära ei kadunud, et ma endiselt ei oska vedelikku mitte ühestki anumast mitte ühtegi anumasse kallata. Täna hommikul näiteks kallasin Janika pool kohvi laua peale. Täiesti lambist. Ei ehmatanud keegi mind või midagi. Lihtsalt kuidagi...Ja mõned päevad tagasi kallasin ma kannust kuidagi nii entusiastlikult vett, et jätkus igalepoole: põrandale, sülle, laua peale (ja mitte vähe, ikka selliselt korralikult). Umbes selline seis on täitsa tavaline:

Rattad-rattad, jee-jee!

Käisin ka mina proovimas seda uut ja edevat rattaringluse värki. Ilmselgelt olin ma tükk aega juba elevil, et selline asi tuleb. Nimelt ca 6 aastat tagasi pärast öist tour-de-Valenciat lõbusate rendirataste peal seletasin ma entusiastlikult teistele, et vat see oleks küll väga lahe, kui Tartus ka selline asi oleks. Nii et loomulikult registreerisin ma kasutaja endale juba enamvähem nädal aega tagasi ära (paras pusimine oli, aga pole hullu; see vast on nüüdseks korras juba) ja olin megaelevil, kui mu kodu lähedale järjest rattahoidjad kerkisid.

Algas asi muidugi ootuspäraselt erinevate viperustega, nagu uute asjadega ikka. Marssisin entusiastlikult lähima rattapunktikese suunas, samal ajal juba äppi avades. Noh et kõik käigu pealt teha või nii. Selgus, et äpp ei avane. Proovisin paar korda veel ja ikka mitte midagi. No mis seal ikka...uus süsteem, ilmselt palju kasutajaid, ju ei pidanud alguse koormusele vastu lihtsalt. Kuna neid värgeldusi saab avada ka bussikaardiga, siis ma nii kergelt veel alla ei andnud! Bussikaarti mul loomulikult kaasas polnud, nii et mõtlesin proovida ISICuga, mis peaks olema bussikaardiga ühenduses. Selgus, et päris nii lihtsalt ikka ei saa. Ratta nutikas ekraanike teatas mulle, et tema jaoks igatahes on küll see kaart täitsa kohe tundmatu. Korra proovisin veel et äkki soovib mobiiliäpp mu sõber olla, aga ei. No mis seal ikka - koju tagasi ja oli aeg viiest mu telefoni vahel olevast supertähtsast kaardist üks välja vahetada. Otsustasin et hoolimata mu optimismist ma Edinburghi ülikooli raamatukogu kaarti siiski hetkel igapäevaselt ei kasuta.

Katse kaks: marssisin enesekindlalt oma kaardikesega ratta juurde ja no...mina ei tea, mida ma siis tegema pidin, aga ratas igatahes mu kaardi peale ellu ei ärkanud. Hiljem sain vist tegelt isegi aru, mis keiss sellega oli. Alla ma ometigi veel ei andnud! Ma tahtsin ka ju ometigi proovida ja ma olin linna peal juba niiiiii palju inimesi näinud nende ratastega. Selgus, et vahepeal oli äpp jälle sõbraks hakkanud ja sinna sai ratta numbrikese sisse panna, et see siis lahti lukustada. Selgus, et esimesed kaks ratast ei soovinud, et ma neid lahti lukustaksin, sest keegi eelmine oli need sutsu halvasti tagasi pannud ja nad olid ilmselt neile veel välja renditud. Küll aga selle punkti viimane ratas osutus sobivaks! Jee!!! Näe, kui rõõmus ma olin selle üle:

Ma ei tea, what you, aga mina polnud igatahes kunagi varem elektrirattaga sõitnud. Max mugav, aga veidi hirmutav ka: nii kui julgesin sutsu pedaale liigutada, tuli see elektriga vunk juurde ja juba oligi üle 20 km/h sees selle suure rallimasinaga. 30 km/h tuli ka ikka väga-väga lihtsalt. Järgmine kord katsetan Vanemuise mäest või kuskilt üles sõita, saab näha kas see elektrivunk seal ka piisava effekti annab. Te kindlasti panite pildilt tähele, kui valged mu jalad veel on - ma nimelt kannan iga aasta suve alguses pikki pükse, sest et mul on jalad nii päevitumata, sest et ma ei ole lühikesi pükse kandnud jnejne. Kuni ma lõpuks aru saan et ega nad enne päevitunud ei ole, kui ma üks päev lihtsalt lühikeste pükste kandmisega algust ei tee. Täna nüüd oli siis see päev!

Lõpus ratast tagasi pannes sain ma aru, miks eelmised olid need kogemata lukustamata jätnud: selliselt õrnalt ja sujuvalt sättides ei tahtnud see asi küll eriti hästi sinna kinni jääda. Pidi ikka vähe hoogsama liigutusega sihtima. Pärast sõitu saab sellise kokkuvõtte:

Mina jäin igatahes hoolimata erinevatest viperustest väga rahule! Kindlasti-kindlasti hakkan neid igapäevaselt kasutama :). Minge proovige ka!

Lambad ja värki

See vanemakssaamine annab ikka täiega tunda: kõigepealt suutsin ma ühe potilille ellu äratada! Mina! Mina, kes ma ei suuda isegi kaktust elus hoida. Nagu sellest veel vähe ei oleks: ma hakkasin reaalselt koristamist nautima! Lihtsalt tulin koju ja koristasin. Lausa paar tundi. Järgmine päev samamoodi. Ülejärgmine päev ka. Mu kodu pole ikka väga-väga kaua aega nii korras olnud. Õhtul magamaminnes ja köögis tulesid kustu pannes tuli õkvalt naeratus näole, kui ilus kõik on. Hommikul tervitas mind jälle nii-nii korras köök, et kohe vägisi kiskus uuesti naeratuse näole. Pmst juba nagu ootan, et mõni tolmukübeke ärraiviks, et ma saaks oma edeva tolmuimejaga jälle mööda põrandaid ringi kruiisida. Mis nüüd järgmiseks? Hakkan veel viisakalt riides ka käima!? Päris huvitav ikka see enam-vähem täiskasvanuks saamine! Ootan huviga järgmisi seiklusi! Äkki lausa õpin noa ja kahvliga sööma, mitte enam ei kasuta iga toidu jaoks supilusikat.

Mul on vist nüüd uued lemmikud ka notsude kõrval. Nimelt jalutasin ma Šotimaal mägedes ringi ja OMMMMG, kui nunnud on väiksed lambad! Ma muudkui lihtsalt vahtisin ja vahtisin. Ja järsku avastasime, et üks väike armas lambatita on veidi feilinud ja pea kuskilt aiavõre vahelt läbi toppinud. Loomulikult täpselt selliselt, et ta kohe üldsemitte ei saanud enda pead sealt enam kätte (ja sellest polnud ka just ülemäära palju kasu, et ta valesse suunda üritas edasi liikuda). Tõttasime teda kohe muidugi päästma sealt. Ta oli nõnda-nõnda pehme, fluffy ja soe. Ja kui ta siis vabaks sai ja oma emme juurde tagasi kepsutas, siis see tegi kuidagi nii palju rõõmu. Tükk aega veel vahtisin neid ja kõiki teisi lambatitasid - asjatasid niimoodi rõõmsalt, vahepeal ringiratast joostes ja kepsutades. Niiiiiiiiiii nunnud!!!! Ma tahan nüüd lammast endale. Või vähemalt kuskile lambaga mängima minna.

Kui olime väikse armsa lambakese ära päästnud, siis lausa lendlesin rõõmust:

Lõpetuseks lihtsad maainimesed enne köievedu ja kummikuheidet:

No küll te olete tublid :D!

Vaatasin huvi pärast eile enda blogi vaatamiste statistikat ja see default vaade on selliselt tundide kaupa. Kaks veidrat tipukest jäid kuidagi silma. Mõtlesin, et mis nüüd siis... ja kui veidi lähemalt uurisin, võttis ikka muige näole küll.

Nimelt on mul igal aastal sünnipäeval selline imeline asi nagu viktoriin ja küsimused on loomulikult kõik minu kohta. Selgub, et aja jooksul on sõbrakesed nõnda tublisti hakkanud viktoriiniks valmistuma, et tund enne sünnipäevapeo algust oli blogil tervelt 24 vaatamist. JA MIDA MA VEEL NÄGIN!!! Suslikud :D! Viktoriini ajal oli ka blogil 7 vaatamist! Spikerdajad :D!

Aga mis seal ikka pahaks panna - ega see suurematsorti võidu peale nagunii ei olnud :). Eriti veel, et ma ise suutsin punkte valesti anda ja vale võistkonna võitjaks kuulutasin - umbestäpselt nii kõva arvutaja olengi! Megavahva oli igatahes näha, et aastatega on valmistumine väga hoolikaks läinud. Teadjamad küsisid kohe uksest sisse astudes "Davai, räägi välja, millal sa viimati siis endal luud murdsid!?". Kõige teadjamad teadsid vastuseid küsimustele veel minust paremini - nimelt väitsid mu vanemad vennad, et ma olevat väiksena profipoksijaks tahtnud saada. No vot siis.

Nunnud olete :)!

Davai-davai, öelge välja: kes kiusab?

Ükspäev oli mul vaja ettekannet teha ja nagu korralik nohik ikka, harjutasin mõned päevad enne hoolega. Vahtisin niisama seal powerpointis ringi ja avastasin, et oooo, siin on mingi nupp, et saab aega võtta ja värki. Umbes, et näha, kui kaua iga slaidi peale kulub ja nii. Loomulikult oli mul kohe vaja see järele proovida. Megakasulik! Kõige lõpus see asi küsis, et kas salvestab ajad. Ma mõtlesin, et vat kui tore oleks pärast analüüsida, millise slaidi peale kui palju läks ja kus peaks kiiremini tegema. "Muidugi salvesta mu ajad!".

Hiljem otsisin veidi, et kuhu ta need nüüd siis salvestas, et ma saaks põnevusega uurida, kus ma liiga kaua aega kulutan ja mida peaks veidi lühemalt rääkima, aga ei leidnudki. Ega ma väga pikalt otsida ka ei viitsinud. Mis seal ikka, ju mul siis polnudki neid aegu vaja! Suva!

Tuli konverents kätte ja mina ilusti viisakalt riides, väike närv ka sees muidugi ja hakkasin aga oma ettekandega pihta. Kohe teise slaidi juures algasid üllatused - lambist viskas poole jutu peal ette järgmise slaidi. Okei...Olin veidi hämmingus ja üritasin mingi nalja selle peale teha stiilis "Et kas keegi teine vajutab kuskil mingeid nuppe vä?" (keegi ei naernud) ja kasutasin lahkelt võimalust eelmise slaidi juurde naasta ja jutuga jätkata. Kui aga viienda ja kuuenda slaidiga sama keiss oli, siis ma mõtlesin, et hmm...äkki ma toetan kuidagi veidralt vastu lauda ja sellest kuidagi läheb kuskile pihta ja siis sellepärast... Panin siis käed hoopiski seljataha! Et mitte mingit võimalust ei oleks kuskile pihta minna! Ja ikka. Ikka hüppasid slaidid järjest lambist edasi. Umbes nagu selline võitlus oli: arvuti virutab slaide muudkui edasi ja mina muudkui tagasi. Üks hetk proovisin huvi pärast tempos ka püsida. Umbes et kui viskas edasi, siis lihtsalt läksingi jutuga edasi. Endalgi oli üllatusterohke ja huvitav!

Pärast igatahes vahepausil tuli üks professor minu juurde ja küsis, et kas ma harjutasin kodus niimoodi, et salvestasin ajad. Mul kohe mega äratundmisrõõm! Jaa, muidugi harjutasin, muidugi salvestasin! Selgus, et see aegade salvestamine tähendab seda, et ta reaalselt salvestabki iga slaidi jaoks ettenähtud aja ja kui paned powerpointis esitlusrežiimi selle värgi, siis ta õigel hetkel viskab slaidi edasi, et sa vaeseke munema ei jääks ja liiga palju aega ei raiskaks. Võtke siis teadmiseks, eksole, et keegi samamoodi ei feiliks nagu mina!

Lõpetuseks tahtsin öelda, et mu sõbrad on ikka nii toredad ja nunnud! Üks päev ööbisin ühe sõbrakese juures ja kuna me olime eraldi tubades, siis ta ilmselt hoidis Facebookil silma peal, et aru saada, millal ma ka ometi ärgata suvatsen. Nii, kui hommikul sinna tšekkisin, kirjutas ta kohe mulle sellise asja:

Iga hommik võiks niimoodi alata! Tegi kohe päeva alustuseks tuju nii rõõmsaks :)

Kui on sellised sõbrad, pole kinos vaja käiagi!

Eile olin mina Piretil ja Dagnyl külas. Kahjuks juhtus niipidi, et ma jäin täitsa haigeks (best ever külaline, ma tean). Tšikid hoolitsesid mu eest muidugi suurepäraselt, tõid lausa ingverit ja sidrunit ja apelsini ja puha! Piret läks veel hoolitsemisega nii hoogu, et kui ta nägi, et mul on ninaalune nuuskamisest täitsa katki, hakkas ta uurima, kas mul oleks mingit kreemi vaja. Ma teatasin selle peale, et mul on endal kotis sobiv asi täitsa olemas. Enne, kui ma jõudsin ise sinna poole kummardada, hüppas abivalmis Piret krapsakalt tugitoolist püsti ja asus mu kotis ringi surfama. Esimesena pakkus ta muidugi Asepti, siis ühte päiksekreemi, siis teist päiksekreemi (ise seejuures siiralt imestades, miks mul praegusel ajal päiksekreem kotis on; ja veel kaks tükki) kuni jõudis õige purgikeseni. Nõiasalvi purgikeseni!

No nii vaimustuses millestki, nagu need kaks sellest nõiasalvist olid, pole ma ammu kedagi näinud! Lugenud hoolega, et tegemist on "elujõusalviga", pistis Piret teadmata suunas plehku ja ilmus kohe tagasi mini-luuaga ja selle suure koonusekujulise kübaraga, millega Aasias riisikorjajad ringi kõnnivad. Juurde haaras laua pealt väikse trummikese ning hakkas ülientusiastlikult jalalt jalale tammudes ja trummi tagudes elujõutantsu tantsima. Et ikka täiskombo oleks koos selle salviga! Mul on väga kahju, et ta seda filmida ei lubanud, aga ma võin kinnitada, et see tants töötas täiesti eesmärgipäraselt! Kõhulihased krampis ja naerust pisarad voolamas, tundsin ma ennast vägagi elujõuliselt! Ma räägin, mucho hästi hoolitsesid nad mu eest :)!

Olgu öeldud, et see salv töötas ka megahästi!

Such science, much learning

Ma olen põhimõtteliselt nüüd staar! Minust räägiti loengus! Kohe päris pikalt arutati! Autogramme jagan järgmine kolmapäev kaubamaja ees.



Ja kõigile muidugi teadmiseks, et ilmselgelt (p-väärtuse olulisuse nivool 0.46) sööb Merli süstemaatiliselt teiste eest koguaeg kõik kommid ära!!! Mitte midagi ei ole siin juhuslik!