Siiiiiiliiiiikeeeeeeee (ja ämblik)

Ma olen viimasel ajal väga palju Karlovas ringi jalutanud ja kas te kujutate ette, kuiiii palju on siin siilikesi!? Ma ei tea, mis värk sellega on, aga nad on minu meelest täiega nunnud oma tillukeste jalakestega ja sihikindla ringiaskeldamisega! Ja ma olen neid ju nii mitu juba viimasel ajal näinud, aga ikka iga kord, kui uuesti näen, tuleb mul täiega naeratus peale ja "Oii, siilike!". Ja ükspäev! Üks siilike kihutas täie hooga üle autotee - õhtul hilja niimoodi. Ja ta oli selline veits entusiastlikum versioon asjast. Nimelt ta oli otsustanud, et savi, kui kõrge see teeserv täpselt on, tema proovib ikka! Ütlesin oma sõbrale, kellega koos jalutasime, et oota, vaatame, ma tahan näha seda. Täiega worth it. See tubli väike siilike kihutas täie hooga äärekivi suunas - umbes nagu kõrgushüppaja lati poole jookseb. Ja siis viuhh hüppas ja sai oma pisikeste käekestega ülemisest servast kinni, aga ei jaksanud ennast üles upitada. Loomulikult oli sellel siilil, paneme talle nimeks Paul, piisavalt sihikindlust ja südikust, et sellest väiksest probleemist mitte ennast heidutada lasta! Paul läks mõned sammud tagasi, võttis uuesti hoogu ja proovis jälle! Seekord küll vähe väiksema eduga - tal ei õnnestunud isegi servast kinni saada korralikult (no ikka päris korraliku takistuse oli väike Paulike ületamiseks valinud). Aga ega ta mingi kerge loobuja ei ole! Ma juba mõtlesin, et kas peab aitama minema, aga Paul näitas, kui sitke vend ta on. Võttis veitsa veel hoogu, hüppas oma väikeste siilijalgadega, sai servast vähe paremini kinni ja upitas ennast üles ja jätkas oma teekonda! Mul oli ta üle nii hea meel ja ma olin täiega uhke, et ta hakkama sai :).

Aga nüüd mis keiss selle ämblikuga on? Noh, paar õhtut tagasi vaatasin mina rahulikult Netflixist sarja, kui perifeerses nägemises mingit liikumist märkasin. Suunasin pilgu sinna ja hoolimata sellest, et ühtegi teist inimest ruumis ei olnud, verbaliseerisin ma häälekalt oma reaktsiooni "Osssaaaa! Päriselt vä!?". Nimelt, ma ei ole vist mitte kunagi toas nii suurt ämblikku näinud. Ma olen näinud neid pikkade koibadega aga täiega peenikesi. Ja siis ma olen näinud neid paksemaid tumepruune, aga väikseid. Aga vat see...see oli see pruun paksemate jalgadega ja suur. Nüüd guugeldamise tulemusel tundub mulle, et tegemist on ilmselt keskeuroopa majaämblikuga, kelle kohta Maaleht ütleb, et "Eestisse kolinud hiigelämblik eelistab linnaelu" (no tore!) ja et "Suur ämblik näeb küll ehmatav välja, aga teda, nagu teisigi Eestis elutsevaid ämblikke, pole mingil põhjusel tarvis karta". Ka tore - sest selle peale ma välja läksingi, et minu teada Eestis ämblikke kartma ei pea. Aga no - üllatav oli see tegelane siiski. Nagu ikka, jooksin ma tooma oma weapon-of-choice'i, aga paraku, kui ma salfakaga köögist tagasi jõudsin, oli ta juba kuskile kadunud ja ma ei ole teda sellest ajast saati enam näinud. Nii et kui keegi külla tuleb ja seda ämblikukest kuskil näeb, siis plz juhatage ta rõduuksest ilusti välja :D.

Lõpetuseks väike pilt eilsest õhtust - oiiii kus ma naudin neid pikki päikseloojanguid ja suviseid õhtuid :)

No ilmselgelt olen täiega rahul!

Mulle kingiti sünnaks kummeliseemned. Ja no...kui nüüd päris aus olla, siis on varem ka sõbrad kinkinud korra või paar umbes sellise vihjega kingituse, aga ma polnud siiani veel vedu võtnud. Noh, sellise vihjega, et aeg oleks täiskasvanuks hakata ja ka õppida, mismoodi ühe taime kasvatamine käib. Ma nimelt olen erakordselt koba selliste asjadega ja igasugused potililled surevad mu käes pigem varem kui hiljem. Aga ma otsustasin, et mis seal ikka! Nüüd on aeg ära proovida see värk! Kui feilib, siis feilib - siis hakkan jälle otsast pihta ja proovin uuesti.

Nii et esimene asi läksin ma kohe aianduspoodi ja ostsin endale kõik vajaliku (ja kummelile hõumideks veel basiiliku, piparmündi ja tilli). Või noh...ma arvasin vähemalt, et kõik vajaliku. Loomulikult feilisin ma kohe esimese asjana sellega, et mul polnud õrna aimugi, et pottide põhja tuleb panna kergkruusa. Ja kuna kell oli juba öö ja ma ei maldanud enam järgmist päeva oodata nende asjadega (ja üleüldsegi ei viitsinud ma uuesti poodi minna), otsustasin siiski proovida nende asjadega, mis mul olemas oli. Enne veel helistasin Pirrule, sest ma teadsin, et nemad Dagnyga üritasid ka kasvatada mingeid maitsetaimi, aga feilisid esimese ringiga. Selgus, et nad läksid alt sellega, et puistasid seemneid mulla sisse natuke liiga lahke käega. Ma siis küsisin seitse korda üle, et palju ma siis panema pean ja Pireti vastus oli umbes stiilis "no alguses panin sinna sentimeetriste vahedega ja siis helde käega natuke juurde". Okei. Selge. Got it! Who knows, mida see "helde käega natuke" tähendab, aga eks ma siis proovin!

Nagu selliste asjadega ikka, alustasin ma kogu istutamisfestivali kell 23 õhtul ja pläkutasin samal ajal Janikaga telefoniga. Ta siis sai kuulda, kuidas ma kirusin "Oiiii johhaidiiiii", kui ma mulda natuke liiga hoogsalt kallasin ja see igal pool mööda köögipõrandat laiali oli. Igatahes kui alguses nägi see välja selline:

Siis pool tundi hiljem sain ma juba vaadata sellist vaatepilti:

Kolm päeva hiljem, kui minu suureks üllatuseks esimesed idulehed juba mullast välja tulid selgus tõsiasi, et ma olin siiski natuke liiga "helde käega" olnud nende seemnete puistamisel. Selgus, et "helde käega natuke" on ikka tublisti vähem, kui see, mis mina sinna panin. No ikka korralikult vohas see värk. Seal, kus oleks pidanud olema umbes 4 taime, oli umbes 24. Oh well. Ja neid aina tuli ja tuli juurde iga päev! Üks päev võtsin raske südamega ette harvendustöö, sest Piret rääkis, et neil kogu see festival feilis sellega, et nii crowded värk oli, et ükski taim ei saanud lõpuks suureks kasvada. Ja nüüd ma olen reaalselt iga hommik läinud esimese asjana imetlema, kuidas mu taimekestel läheb! Räägin nendega; kiidan, kui tublid nad on; annan neile vett juua; nuusutan, kuidas basiilik ongi pärisel basiiliku lõhnaga jne. Iga päev lausa mitu korda inspekteerin! Ja kas ma olin vähe uhke, kui asi juba nädal hiljem selline välja nägi!?

Ilmselgelt saatsin pilte laiali. Sest no. Esimene nädal oli edukalt läinud ja ei olnudki see asi veel nässu läinud! Ma olin päriselt valmis selleks, et kaks nädalat pärast algust on restart ja kogu asi uuesti ja paremini. Aga ei! Vähem kui kolm nädalat pärast algust on seis selline ja ma olen ausalt rahul:

Ma arvan, et paari päeva pärast hakkan juba vaikselt noppima sealt ja söögi peale täitsa enda kasvatatud basiilikut ja tilli panema :). Ma ei kujutanudki ette, et see kõik nii vahva võib olla - soovitan teistele ka soojalt :D. Natuke olen segaduses ka muidugi - mul nimelt pole õrna aimugi, kui palju ma siis neid täpselt kastma pean, et nad edasi ka sama edukalt areneks. Kui keegi oskab öelda, siis plz öelge - internet soovitab nii palju erinevaid asju.

Teistmoodi sünnipäev

Mul oli vahepeal jälle sünnipäev - traditsiooniline suurem fiesta pidi ilmselt kõigile teada olevatel põhjustel lükkuma määramatusse tulevikku. Ja nõnda ma läksingi oma sünnipäevale seekord vastu täiesti ilma ühegi ootuseta. Mõtlesin lihtsalt, et tiksun vaikselt kodus ja teen tööd ja värki ja äkki keegi korraks helistab või midagi. Ja no - seda ma tean ammu juba, et kui ootusi ei ole, siis on tore võimalus, et miski ületab ootused. Aga midagi sellist ma küll ei oskanud oodata. Mulle pole vist kunagi varem sünnipäeva puhul nii palju helistatud, asju saadetud, videokõnesid tehtud, sõnumeid saadetud jnejne. Reaalselt hommik algas sellega, et mulle helistas kuller, et mulle on lilled saadetud. Minu vastus "Oooooo, päriselt vä!?? Lahe!!" pani tema ka toru teises otsas muhelema. Mulle nimelt ei ole mitte kunagi varem kulleriga lilli saadetud :D. Üritasin küsida ka, et kellelt siis, mille peale ta veidi kogelevalt vastas "Eee...jaa...kaart on ka täitsa juures!". Ma siis jäin õhinal ootama ja kui need 10 min hiljem saabusid, siis oli tõesti kaart ka juures ja täitsa kohe ilusti kirjas, et saatja on #bitchdontkillmyvibe. Enam ma väga ei imestanud, et ta ette ei soovinud seda lugeda :D. Aga mina teadsin täpselt, et need on Dagny ja Piret!

Päeva peale saabusid veel Liina ja Dorel koos oma imelise meistriteosega, mis oli megaaaamaitsev:

Üks hetk kuulsin lausa koputust uksele ja olin hämmingus, et mis nüüd siis, aga see oli mu tore naabritüdruk, kes oli mulle ukse taha pannud aiast korjatud lilled ja ägeda kaardi, mis ta täitsa ise joonistas ja seisis ise paari meetri kaugusel, sest ta teadis, et ma tahan distantsi hoida. Ma olin veel megasegaduses, et kuidas ta teadis, et mul sünnipäev on (ma nimelt ei ole siin kodus just eriti kaua elanud), aga tegelt ma olin tõesti seda kuu varem ühe vestluse käigus korra maininud. Ja ausalt teeb tuju väga rõõmsaks, kui inimesed jätavadki niimoodi meelde ja siis võtavad aja ja joonistavad kaardi ja tulevad õnne soovima. Või ka näiteks üks töökaaslane, kes ukse tagant koogiga helistas - isegi üks väike küünlake põles koogi peal :). Ja need on ainult üksikud näited - selliseid asju oli veel. Ja katkematu telefoni helisemine terve päeva jooksul. Kuidagi nii eriline ja hea tunne on see, kui inimesed selliselt isiklikult mind meeles peavad. Ja selline tunne saatiski mind terve selle päeva ja selles rõõmsas mullis hõljusin veel mitu päeva. Nagu see, et keegi täiesti niisama võtab oma päevast aja, mulle mõeldes kirjutab kaardi või küpsetab koogi ja tuleb mulle õnne soovima. Ilma, et ma kutsuks külla peole või midagi. Ja ausalt öeldes tuli endast kuidagi väga hea tunne - et kui ma tõesti olen kuidagi välja teeninud selle, et nii toredad ja ägedad inimesed minust selliselt hoolivad :).

Ma tean, such cheesefest on see postitus, aga las ta olla siis vahelduseks :D. Ma olingi terve selle päeva sellises härdas omg-kui-toredad-inimesed-mu-ümber-on meeleolus :D.

Tänks täiega, erimumm

Eile õhtul vaatasin mina rahulikult Netflixist sarja, kui järsku kuulen, et mingi veider kolistamine või jauramine on kuskil. Mõtlesin, et ah ju naabrid koridoris sahmerdavad, mis see ikka nii väga on. Aga siis see muudkui jätkus ja kostis rohkem ikka pigem minu enda köögist, mitte koridorist. Vahtisin skeptilise KES-SEAL-ON pilguga ringi ja aiiii, herilane!!! Selle aasta esimene :D.

Tiirutas ringi nüüd juba mööda mu elutuba nagu väike plärisev helikopter. Okei, no-pänik! Choose your weapon! Valituks osutus suurepärane salfakas. Tundus nagu kõige parem valik, millega herilasega kokkuleppele jõuda. Umbes nagu, et teesklen nutmist ja pühin salfakaga pisaraid ja siis herilasel hakkab minust lihtsalt nii hale, et läheb ise ilusti aknast välja. Noh, selgus, et see ikka ei töötanud. Nii et üritasin teda salfakaga kinni püüda, et siis käppelt aknast välja vista. Marujärsku läks see tegelane igatahes hirmusaktiivseks. Püüdes talle järgneda, turnisin mööda tugitooli ja lauda jne (õnneks lillevaasi värskete nartsissidega seekord ümber ei ajanud) ja samal ajal üritasin teda siiski ka niisama sõnadega veenda ("davaiiiiii! kao välja!!!!!"). Kujutan ette, et kui naabrid sattusid seda läbi seina kuulma, siis võis päris meelelahutuslik olla. Mingi suurematsorti müttamine ja kolistamine ja "mine palun nüüd ometi minema!". Ühel hetkel läks see tegelane ikka väga segadusse ja hakkas tegema järske sööste minu poole. Ütleme nii, et hea meelega oleks jätnud selle asja kus see ja teine ja vaatanud mõnusalt sarja edasi, aga väljavaade sellest, et keset ööd see tüüp tuleb ja sutsaka ära virutab, ei olnud ka väga paeluv. Huhh. Aega läks, aga asja sai. Õnnestus lõpuks ta salfakasse püüda ja aknast kiirelt välja visata. Aga, question remains: KUST TA TULI? JA KAS NEID TULEB SEALT VEEL? Ilgelt suur oli ka. Ei teagi, kas päriselt herilane või midagi veel karmimat. Huhh.

Lõpetuseks hoopiski väike pilt sellest, kuidas ma Jaksimoni rullitama õpetasin (mitte kumbki ei saanud viga, lahe, onju!?):

Much vaheldust

Kas teil on ka viimasel ajal tunne, et aeg lihtsalt lendab kuskile!? Nagu...BAM!...jälle on kell 22...BAM!...juba jälle reede! Huhh. Ja selline tunne, et mul oli ju NII PALJU MÕTTEID, mis kõik tehtud saada, aga vot siis.

Et aga seda rutiini murda, siis ma vahel mängin klaverit ja laulan. Niimoodi vaikselt omaette kodus. Igasuguseid suvalisi laule. Ja kuna keegi ju ometigi ei kuule ka, siis suvalt katsetan häälega ja värki. Üleeile, kui ma jälle laulsin, siis järsku kuulsin akna tagant plaksutamist. Ma nimelt ei ela esimesel korrusel ja aken oli kinni. Tegin selle peale akna lahti ja mulle vaatasid vastu all muru peal parajasti pikniku pidavad naabrilapsed, kes palusid, et äkki ma paneks akna tuulutuse peale, sest siis nad kuulevad paremini. Ma muidugi olin veidi hämmingus, et kas tõesti oli üldse midagi kuulda niimoodi välja!? Väidetavalt oli. Jummel-jummel, kui palju kordi inimesed siis juba kuulnud on. Ja mida nad VEEL kuulnud on!? A whole new perspective. Igatahes selle üle ma küll ei kurda, et nad soovisid mu pillimängu kuulata - ausalt öeldes tõi kohe naeratuse näole, et oli sellistpidi, mitte "lõpetaaaa!!!".

Igatahes. Kuna selgus, et neil soovilugusid siiski ei ole, siis jätkasin igasuguste erinevate lauludega, kuni nad teatasid, et nad tahavad küsida paari asja. Tahtsid nimelt teada, mis tööd ma üldse teen. Ja palju ma kaalun. Ja mis asi see andmeanalüüs üldse on. Mitu tähte on taevas. Kas enne oli muna või kana. Kuidas toimib kvantfüüsika. Okei, neid viimast kolme tegelt ei küsinud. Aga palju küsimusi oli neil küll - tervelt tund aega kõlkusin akna peal ja vestlesime erinevatel teemadel. Lisaks sain teada, et äkki-äkki on lootus, et ma saan värsket piparmünti tee jaoks, sest kellelgi neil kuskil kasvab aias. No mida sa veel oskad tahta, eksole!

Et aga omaenda kodus millegi muu tegemine peale arvuti taga istumise ei ole just maailma kõige suurem vaheldus, siis otsustasin ma minna ja kontrollida, kas päriselt on Tartu lähedal nii äge nartsissipõld, nagu Agnes instagramis väidab. Või on see järjekordne selline keiss, kus on lihtsalt õige nurga alt pilt tehtud ja instagramis tundub kõik ilusam ja vingem, kui see tegelt on. Alguses loomulikult ei saanud ma guugelmäpsiga just suurepäraselt läbi ja ta ei soovinud mulle avaldada asukohta, kui ma kirjutasin sinna "see äge nartsissipõld, kus Agnu instapilti tegi". Ei tea ma, mis tal viga on, no. Tänapäeva tehnika! Nii keeruline! Eniveiz. Leidsin lõpuks kaardil õige koha üles ja asusin teele ja etskae imet! Päriselus nägi isegi veel vingem välja! Ma olin päris üllatunud lausa. Kahest asjast nimelt. Esiteks, et Eestis üldse selline koht on, kus niimoodi lihtsalt looduses nartsisse lademes vohab (Hollandis nägin ma pigem lilli selliselt kasvamas). Ja teiseks, et kuidas ma ometi siiamaani sellest mittemidagi ei teadnud - ma nimelt rääkisin grännile, et selline koht on ja ta teatas, et ta ka millalgi täitsa noorena käis seal lähedal mingit tööd tegemas. No vat. Ongi aeg nüüd avastada, mis lahedad kohad kõik lähedal tegelikult olemas on!

Täiega ilus oli! Minge tsekkige järele! Kahekesi või üksinda. (enne kui keegi küsib: ei, ma ei lömastanud ühtegi lille selle pildi jaoks).

Lõpetuseks video ajast, kui tohtis sõpradega mitmekesi tsillida. Täiega igatsen selliseid asju praegu:

"Tahaks kardinaid, sa ei viitsi teha vä?"

Jaksi vastus sellele küsimusele oli loomulikult "Jaa, ikka saab!". Alles siis, kui me kangapoest välja kõndisime ja kogu materjal ilusti ostetud, teatas ta "Tead, sa oled ikka eriti julge, et lased kardinad õmmelda sellel, kes seda kunagi varem teinud ei ole!". Nüüd siis ütled :D!

Igatahes oli kohe aru saada, et hoolimata varasema kogemuse puudumisest on tal asjast kõvasti selgem ülevaade, kui mul endal. Mul nimelt polnud õrna aimugi, et on olemas selline asi nagu kardinapael või mille jaoks seda üldse vaja on. Või mida üldse tegema peaks. Ma lihtsalt teadsin, et kardinat on vaja. Nii paljugi vähemalt!

Fast forward järgmine päev ja Jaksi koos Viisiga lendasid laivi kardinaga (täitsa ise suutsin lakkepanemiseks siinid selleks hetkeks juba ära osta). Selgus, et Viisi nägemus õhtust oli veidi teine ja ta ei saanud vabsee aru, miks talle üldse palli ei loobita ja mingi mõttetu juraga selle asemel tegeletakse. Ega ta ka eilane pole - kukutas senikaua palli sülle ja tööriistakasti vahele ja mujale, kuni see fainalli kuskile veitsa eemale visati ja sellele järele sai joosta.

Edasi tuli küsimus, kuidas see värk lakke saada. Helistasin küll Siimule, et äkki tal on akutrelli või midagi, aga ta hakkas naerma ja ütles, et mul võiks endal jõudu piisavalt olla, et see asi lakke saada. Rakendasin ma rammu mis ma rakendasin, aga kolmest kruvist kaks igatahes täitsa lõpuni minema nõus ei olnud. No mis seal ikka - kärab niimoodi kah! Mina olen igatahes täiega rahul, et mul on nüüd magamistoas ka ilusti kardinad ja ei pea riiete puudumisel aknast kiirete hüpetega mööda silkama.

Muuhulgas on mul nüüd lõpuks ometi sporditegemiseks pulsikell. Ainuke jura on see, et see asi ei ole üldse rahul minu aktiivsusetusega. Nimelt eeldab ta lambist, et ma peaks vähemalt 16 000 sammu päevas tegema ja muidu talle ei sobi! Tänks täiega, no. Siuke pressure peal, et hommikul kohe ärgates peab hakkama toas edasi-tagasi tammuma, muidu ei tule sammud täis.

Sooviekspromptkontsert

Üleeile käisid mul külas Liina ja Dorel ja nagu korralikud sõbrad ikka, tegid ise valmis söögid ja värgid. No ja kui ma seal köögis siis rõõmsalt nautisin kõike seda head ja paremat, mis nad kokkanud olid, teatasid nad järsku, et ma võiks nüüd klaverit mängida. No heaküll...eks ma ikka mängin suurima heameelega. Võtsin muudkui aga lahti lood, mida ma enam-vähem tunnen ja laulsin rõõmsalt kaasa. Kaua see asi aga selliselt ei kestnud, sest Liina teatas, et tal on soovilugu! No ja loomulikult oli tegemist looga, mida ma polnud mitte kunagi kuulnud ka mitte - lihtne mats, nagu ma olen. Aga et Liina on põhimõttekindel inimene, teatas ta, et ma võiks ikkagi mängida. Ma olin küll veits segaduses, et mismoodi nüüd täpselt siis...!? Aga tal oli loomulikult juba idee olemas - lasi loo juutuubist lahti võtta ja ütles, et mängi siis nüüd. No ja mis mul ka ometigi üle jäi: mängisin lihtsalt kaasa. Ja siis järgmine lugu samamoodi. Ja siis järgmine... Ja mulle hakkas see täiega meeldima! Mängidagi kaasa lugudele, mida pole kunagi varem kuulnud.

Need kaks läksid sellest muidugi veel rohkem hasarti ja kujundasid ilmselt endale välja uue hobi. Olin mina eile rahulikult oma töö uusaastavastuvõtul, kui järsku hakkas täiega tulema FB messengeri teavitusi mingite juutuubi linkidega. Selgus, et nad mõlemad olid otsustanud hakata välja valima uusi lugusid, mida võiks ka kindlasti mängida. Ma siis kirjutasin Liinale selle peale, et wooww nii mitu lugu saatsid ja puha. Ja selgus, et ma olin alahindanud nende entusiastlikkust - Liina teatas hoogsalt, et see pole veel kaugeltki kõik, tal on juba terve Spotify playlist valmis tehtud lugudest, mis ootavad klaveril saatmist :D.

Kui see asi on tal uus hobi, siis GIFide tegemine on Liina hobi olnud juba mitu kuud ja saadab teda loomulikult igal pool. Üks hetk pöörasin korra ümber, et vaadata, mida ta itsitab seal ja tabasin otse teolt!!

Sellised lambised jauramised toovad ikka naeratuse näole küll :)! Lõpetuseks tsitaat Pirrult: "Iga laul on karaoke, kui sa oled Nele!".