Päeva peale saabusid veel Liina ja Dorel koos oma imelise meistriteosega, mis oli megaaaamaitsev:
Üks hetk kuulsin lausa koputust uksele ja olin hämmingus, et mis nüüd siis, aga see oli mu tore naabritüdruk, kes oli mulle ukse taha pannud aiast korjatud lilled ja ägeda kaardi, mis ta täitsa ise joonistas ja seisis ise paari meetri kaugusel, sest ta teadis, et ma tahan distantsi hoida. Ma olin veel megasegaduses, et kuidas ta teadis, et mul sünnipäev on (ma nimelt ei ole siin kodus just eriti kaua elanud), aga tegelt ma olin tõesti seda kuu varem ühe vestluse käigus korra maininud. Ja ausalt teeb tuju väga rõõmsaks, kui inimesed jätavadki niimoodi meelde ja siis võtavad aja ja joonistavad kaardi ja tulevad õnne soovima. Või ka näiteks üks töökaaslane, kes ukse tagant koogiga helistas - isegi üks väike küünlake põles koogi peal :). Ja need on ainult üksikud näited - selliseid asju oli veel. Ja katkematu telefoni helisemine terve päeva jooksul. Kuidagi nii eriline ja hea tunne on see, kui inimesed selliselt isiklikult mind meeles peavad. Ja selline tunne saatiski mind terve selle päeva ja selles rõõmsas mullis hõljusin veel mitu päeva. Nagu see, et keegi täiesti niisama võtab oma päevast aja, mulle mõeldes kirjutab kaardi või küpsetab koogi ja tuleb mulle õnne soovima. Ilma, et ma kutsuks külla peole või midagi. Ja ausalt öeldes tuli endast kuidagi väga hea tunne - et kui ma tõesti olen kuidagi välja teeninud selle, et nii toredad ja ägedad inimesed minust selliselt hoolivad :).
Ma tean, such cheesefest on see postitus, aga las ta olla siis vahelduseks :D. Ma olingi terve selle päeva sellises härdas omg-kui-toredad-inimesed-mu-ümber-on meeleolus :D.
