Pekki, no :D

Suurepäraselt läheb! Väga timm on kõik! Tahtsin saata meie korteri ainsale meesisikule whatsappis "Please don't hate me now, alright?" ja loomulikult autocorrect otsustas, et palju parem lause on "Please don't have me now, alright?". Tänks täiega, no, polnudki ammu mark olnud :D!

Siis, kui nohikud kalkulaatorite asemel midagi muud kätte võtsid

Lasergamingut olete kunagi tegemas käinud vä? Mina igatahes enne kolmapäeva ei olnud, nii et ootasin täiega elevusega. Kuna kooli ja sportliku tegevuse vahel oli paar tundi vaba aega, siis oli ometigi mõistlik seda aega kasutada kõhu korralikult täis söömiseks. Selle jaoks seadsime kõik koos rõõmsalt sammud (või noh...rattalenksud) Casa Confetti poole. See on siuke pilkupüüdev ühikas, mida ma kutsun pikselmajaks. Jäi mulle kohe esimesel päeval silma ja ma olin alati tahtnud näha, milline see edevuselaat seestpoolt välja näeb. Kuna selgus, et meil üks kursaõde elab seal ja kutsus kõik endale külla, siis nüüd see võimalus ka tekkis. Ei pidanud pettuma!

Kui kõhud ilusti täis söödud, oli aeg minna vaatama, mida sellel laserhuumorikohal meile pakkuda on. Kõigepealt oli muidugi mingi meeletu instruktaaživideo, milles ma päris kõigest nüüd küll aru ei saanud. Vähemalt nii palju sain aru, mismoodi need relvad töötavad, kuhu laskma peab ja et joosta ei tohi. No okei...

Viskasime endale uhked vestid selga ja päris edev tunne oli ausalt öeldes. Ees ja taga ja õla peal särasid uhkelt enda võistkonna värvi tulekesed (see oli arvuti poolt randoomselt valitud, kes mis võistkonnas on) ja et asi veel futuristlikum välja näeks, siis oli igal vestikesel loomulikult ekraan, mis teatas erinevat infot (näiteks seda, palju laskemoona alles on, kes sind parajasti maha kõmmutas või kelle sa ise pihta suutsid saada). Loomulikult, nagu õigele vestile kohane, siis ta ikka suhtles oma kandjaga ja ergutas teda erinevate väljenditega. Näiteks, kui keegi oli sulle pihta saanud, siis räuskas see värk kõva häälega "DON'T GIVE UP! DON'T GIVE UP!" ja kui ise olid mõne õnnestunud tabamuse teinud, siis teatas võidukalt "Well done!". Ei pea vist mainima, et täiega arvutimängus olemise tunne oli.

Igatahes. Arenaks oli siuke armas 600 ruutmeetri suurune erinevatest ruumidest ja varjumiskohtadest kokku ehitatud alakene, mis oli absoluutselt piisav. Eriti alguses, kui ma üldsemitte biiti ei jaganud ja üksi kuskile labürinti ära eksisin. Täiega pettumus oli, kui ma iga nurga tagant salakavalalt välja hiilides pidin jälle tõdema, et siin küll äkšenit ei käi. Hakkasin siis häälte järgi minema ja leidsin üles, kus kari nohikuid ringi jookseb ja täiega madistab. Hahaa! Bring it on! Muidugi esimese hooga sain ise kohe paar korda pihta, nagu arvata oli. Siis aga sain asja käppa ja nagu terminaator muiste silkasin ringi läbi tossu täis lastud koridoride, üle sillakeste ja mööda erinevatest varjumiseks tehtud pisikestest seinakestest - ise samal ajal vasakule ja paremale kõmmutades (ja loomulikult vasakult ja paremalt pihta saades). Nii hoolega jooksin ringi, et üks hetk põrkasime näiteks kursasaõega kokku ja meil on mõlemal sinikad nüüd (sellepärast ilmselt oli ka see jooksmine keelatud...ja ilmselt sellepärast ka, et varustust kaitsta). Üks hetk põrkasin seinaga ka kokku muidugi, väike valekalkulatsioon oli ilmselt õlaga. Pärast viieteistminutilist laserlahingut nägid kõik välja, nagu oleksid kümne kilomeetri jooksmises just enda rekordi teinud, nii et ilmselgelt ma ei olnud ainukene, kes vähe lennukama sammuga ringi silkas.

Adrenaliinilaks oli igatahes meeletu ja asi ei kaotanud oma võlu ka siis, kui meil paarkümmend minutit hiljem teine viieteistminutine lahing oli. Nii et soovitan igati!

Kui ma juba igakord kodust räägin: meil läks dušš katki! Me elame siin neljakesi: kolm tšikki ja üks kutt. See kutt kirjutas meile ühisvestlusesse, et dušš on katki ja ta ei oska parandada. Ma ei tea, kas selle peale, et ma kirjutasin kohe vastu "Ei tundunud midagi superkeerulist...kellelgi tööriistu on vä?" või millegi muu pärast, aga igatahes juba samal õhtul võttis ta selle asja juppideks lahti ja ülejärgmisel päeval (ehk täna) vahetas vajalikud osad välja ja nüüd on asi timm! Mina olen igatahes rahul :)! Koristamise kohapealt tegin ka teistele ettepaneku, et võiks mingi suurpuhastuselaadse asja ette võtta - minu suureks rõõmuks nõustusid nad sellega kohe hetkega, nii et esmaspäeva õhtul tuleb üks vinge koristustuur. Ootan juba!

Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule...

Kodu-kodu-kodu. Ei pääse üle ega ümbert, eksole. Kuna seis oli lõpuks ikka täiesti lootusetu (ja kapitaalselt oli kopp ees sellest koduotsimisest), siis tuli läheneda nahaalsemalt ja küsida kõigilt, ega neil juhuslikult ei ole kuskil mingit väikest armsat nunnut tuba, mis ootab justtäpselt mind endale üüriliseks. Ja noh...lõpuks jätsin ma vist ikka väga armetu mulje, sest üks tüüp ütles, et ah, ta siis kolib kolmeks kuuks oma tüdruku juurde ja ma saan seniks tema toa. Vot sulle siis. Korter ise on muidugi vägagi karakteriga ja loominguline. Aga sellest kõigest hiljem, kõigepealt oli vaja ometigi kuidagi sinna kolida vanast kohast ja selleks puhuks rentisin ma tillukese mikrobussikese. Või noh...omastarust. Reaalsus oli loomulikult selline, et tillukesed tavasuuruses mikrobussikesed olid otsas ja nad andsid mulle reaalse lahmaadi - hea veel, et rekkaga ei pidanud sõitma hakkama. Ma alguses seda masinat nägin, siis vajus karp lahti - mul pole nii palju asjugi, millega seda ära täita. Isegi veerand kõigest ruumist ei suuda ma millegagi ära täita. Päriselt, seal sees oleks saanud hundirattaid visata.

Ja mis te arvate, kui vaimustuses ma oleks sellise asjaga manööverdamisest mööda tillukesi tänavaid? Mitte just ülemäära! Suht 50/50, kas rihib mõne nurga kuskilt veidi kriimuliseks-siiruviiruliseks. Nii et sellekspuhuks oli mul õnneks juba varem ettenägelikult kokku lepitud ühe toreda noormehega, et ta tuleb ja aitab mul kolida. Õnneks oli tal kogemusi ka suurte-suurte autodega sõitmisega - väitis, et ta on sellest veel lahmakamatega kolimas käinud sõpru. Sobis suurepäraselt mulle! Muideks, see lustikummut võtab ilgelt vähe kütust ka - sõitsime mingi 30 kilomeetrit ringi ja läksime siis tanklasse, et paak ilusti jälle täis panna. Tanklaonu ei üritanudki muiet tagasi hoida, kui ma oma 1,6 liitri eest kahte eurot maksma läksin.

Nii. Korterist. Asub ta sellisel edeval tänaval:

Ja on väga omapärane otseloomulikult: kõige maagilisem on vannituba/köök. Selline üli-ülimini ja täielik 2in1: põhimõtteliselt dušikabiin on pliidi ja külmkapi vahel. Võrdlemisi uus kontseptsioon minu jaoks aga kui nii, siis nii. Pesu pesemiseks tuleb ka edaspidi loominguline olla, sest pesumasinat meile ette nähtud ei ole. Saab huvitav olema! See-eest minu tuba on täiega muhe ja kodune: diivan, kõlarid ja hantlid ja näiteks sahtlitäis plokkflööte on ilusti olemas ja mida sa hing ikka rohkem ihkad, eksole (okei, flööte ma puutuda ei tohi). Aknast vaade sellele vahvale pargile on ka muidugi täielik boonus ja mis kõige magusam: TÄIESTI KESKLINN, wuhuu! Iseenesest muidugi kahju, et ma enam iga päev 20 kilomeetrit rattatrenni ei tee, et kooli ja koolist tagasi koju jõuda (jep, Tartu Rattarallit ma teie suureks kurvastuseks see aasta vist siiski ei võida), aga kõige muu osas on see asukoht ikka sigavinge: varasema 30 minuti asemel lähen nüüd 4 minutit kooli ja selle asemel, et 40 minutit vanalinna sõita, läheb nüüd 5 minutit.

Pealegi: nüüd ma saan iga päev ilusti campuses õppimas käia! Üleeile käisin ka - näiteks õppisin ma, et koolis on nii hea põrand, et kui jalgadega ühe korra lükata, saab arvutitooliga hea 5-6 meetrit edasi libiseda. Kui ma selle juba avastanud olin, siis rallisin ma muidugi 10 minutit järjest ennastunustavalt selle tooliga ringi. Seni, kuni teistel kopp ees oli.

Kui juba avastamiseks läks, siis eile avastasin ma, et kevad on saabunud! Silmad olid nagu tõllarattad ja suu vajus lahti, kui ma avastasin, millised "tulbiväljad" siin lambist kahe sõiduraja vahel on. Hiljem targemad neiud muidugi harisid mind, et krookus on selle lille nimi. Iga päev õpib ikka midagi uut! Maruvinge ja ilus oli igatahes, kuigi ma nägin seal pilte tehes ilmselt välja nagu ma näeks elus esimest korda lilli.

Mäletate, ma ükskord panin siia pildi ühest vingest tassist, mille peal on kirjas "a hot experience"? No täna hommikul ma igatahes olin juba pool seda tassi hommikuhelbeid täis kallanud, enne kui ma tähele panin wtf ma teen. Mis seal ikka - kallasin helbed edasi kaussi ja läks edasi uue hooga!

Kellelgi vaba maja pole juhuslikult siinkandis vä?

ARGHHHH, koduotsimine, juhhei. Mitte, et midagi vinget toimunud ei oleks vahepeal - on küll! Lihtsalt iga kord, kui ma olen mõelnud "Nii, täna kirjutan blogisse ka veidi!", olen ma hakkanud jälle tegelema koduotsimisega ja sellest nii närvi ära läinud, et polegi mitte midagi lõpuks kirjutanud. Ausalt, siin kodu otsides tekib endast tunne, nagu maailma kõige rõvedamast inimesest, kellega mitte keegi koos elada ei taha. Kõige klassikalisem vastus on muidugi "Sorri, me soovime ainult hollandlast endale korterikaaslaseks!". Eks ma siinkohal olen veidi ise ka süüdi - võiks ju praeguse aja peale olla keele selgeks juba õppinud, eksole. Aga mis seal ikka, ma pole veel lootust täielikult kaotanud!

Hollandisse tagasi jõudsin ma igatahes "väga sujuvalt ja ilma probleemideta", nagu arvata võite. Olin juba lennujaamas pagasi ära andnud, kui vaatasin järsku, et telefon heliseb ja Dagny nimi särab uhkelt selle ekraanil. Ega see midagi ülemäära head just tõotada ei saanud, sest tema ja Pireti poolt olin ma pool tundi enne seda just ära tulnud ja vaevalt nad nii kiiresti minust puudust hakkasid tundma. Nagu arvata oli, olin ma midagi nende juurde maha unustanud. Näiteks koduvõtmed. Nii Tartu kodu, kui ka Hollandi kodu. Absoluutselt suurepärane! Õnneks Pirru ja Dagny olid seekord äraütlemata kiire reageerimisega, nii et lennuki peale läksin ma juba rõõmsalt koos võtmetega. Maandudes avastasin muidugi, et minu kohalik rongiga sõitmise kaart on Tartus jopetaskus ja need rongipiletid, mille eest ma koolist raha saan tagasi taotleda, on Tartus minu toas riiuli peal. Väga muidugi ei imestanud.

Järgmine hommik oli hirmusvahva - lumi oli maas! Tervelt kaks sentimeetrit, nii et rongid loomulikult suures osas ei sõitnud ja osad kursakaaslased ei jõudnudki sel päeval kooli. Mind see õnneks ei takistanud, sest ma liigun nagunii peaaegu ainult rattaga - sai jälle läbi lume kärutamise skille lihvida.

Igatahes. Koolielusse jälle natukene sisse elanud, oli aeg minna külla ühele teisele Eesti tšikile, Teresale, kes ka Utrechti endale mõneks ajaks koduks on valinud. Viisaka inimesena pakkus Teresa kohe, et teeb mulle süüa ja, no, millal ma enne söögile "ei" olen öelnud, eksole :). Seda huumorit, mis siis lahti läks! Uskuge või mitte, aga mina sain oma osaga söögitegemisest seekord suurepäraselt hakkama ja ei pannudki mune plahvatama ega kukleid kärssama ega midagi. Hoopis Teresa sai väga vahvalt kogu selle poolega hakkama :D. Kõigepealt! Haa! Kõigepealt suutis ta riisi kapitaalselt põhja kärsatada. Avastasime me selle umbes täpselt siis, kui ma küsisin "Kuule, kas sul keegi suitsetab kuskil siin lähedal?". Ma olin muidugi valmis riisi sellisel kujul ka sööma, aga Teresa otsustas, et söök võiks ikka korralik olla. Mis seal siis ikka, pani makaronid keema ja läks uue hooga! Ja siis juhtus midagi, mis on minu täielik klassika: 

Hahaha :D. Ilmselgelt lõin ma kaks kätt kokku ja naersin nii, et pisarad voolasid. Teresa muidugi oli hämmingus ja ütles, et temaga pole kunagi sellist asja juhtunud, et makaronid kurnates kraanikaussi kukuksid. Ma siis selgitasin, et don't põe, mul on nad kukkunud kraanikaussi nii keedetult kui ka toorelt ja täitsa korduvalt. Korra mõtlesime, kas nüüd hakata tatart keetma, aga ikka ei hakkanud. Iseenesest oleks muidugi huvitav olnud, millega tatar üllatab, aga jätsime selle huumori järgmiseks korraks - sobisid need makaronid küll :). Mina jäin igatahes täiega rahule - miks ei peakski, pisarateni naer, hea söök ja ülimuhe seltskond!

Järgmine päev oli aeg liikuda külla Gretele den Haagi, et vaadata, mida sellel linnal pakkuda on. Selgus, et oli päris palju vinget pakkuda. Esimesel õhtul sattusime täiesti juhuslikult ühte pubisse sisse astuma täpselt sel hetkel, kui bänd astus lavale ja võttis pillid kätte - mida veel tahta, eksole. Tegemist oli muidugi meie jaoks täiesti tundmatu bändiga, aga kuna hääled olid neil head ja muusika ka siuke mõnus tempokas, tsillisime rõõmsalt lava ees ja õõtsusime kaasa lauludele. Ja siis! Pärast viimast laulu ütles see bändivend, et nüüd on aeg jämmimiseks - et kes tahab, saab publikust lavale minna ja niisama nendega koos muusikat teha (siuke hästi tilluke koht oli muidugi, mitte mingi suur kontserdisaal või midagi). Jämmisid seal siis natuke aega mingid vennad, kui ühe laulu poole pealt hüppas üks tüüp lavale ja hakkas kaasa laulma. Tundus kohe siuke kahtlane värk. Järgmise laulu laulis juba üksi ja...wow...see hääl ja esinemisstiil andsid märku, et päris esimest korda see vend nüüd küll mikrofoni kätte ei võtnud. Kuna ta tundus veel nii edev tüüp ka, siis ma olin suhteliselt kindel, et ta on kohalikust Superstaarisaate versioonist mingil ajahetkel läbi käinud. Natuke guugeldamist ja leidsingi üles: see poiss sellest videost leelotas meile paar laulu tol õhtul:

Järgmise päeva hommikukohv katusel päikse käes, väiksed jalutuskäigud pargis, Grete tehtud suuuurepärane hakklihakaste ja oligi aeg hakata jälle koolivärkidesse süvenema.

Ma tean, te olete kindlasti meeletult puudust tundnud matemaatikavalemitest, nii et lõpetuseks teile üks väike armas inverse-gamma distribution:

Iga-aastane supersalajane stiletto-night-skate

Teate ikka kõik sellest supersalajasest rulavõistlusest, mis toimub igal talvel vaid korra? Loomulikult ei tea! See on ju ometigi supersalajane!

Nüüd oli igatahes käes aeg tõmmata jalga kontsakingad (sest see on muidugi oluliseks tingimuseks, et starti üldse lubataks); otsida välja kapist parim valge mantel; vaadata üle, ega rulalaagrid vahepeal rooste ei ole läinud ning sättida vaim valmis öösel täpselt kell 3.33 kihutama neli tiiru ümber Ülikooli peahoone nii, nagu homset ei oleks. Stardis olid pilgud ärevad ning õhk oli pingest nii paks, et oleks võinud lausa noaga lõigata. Ega keegi ei tulnud ometigi kohale selleks, et kaotada!

Kes reegleid ei tea, siis rangelt on kohustuslikud kõrge kontsaga jalanõud ja sõidetakse loomulikult aja peale. Seejuures ei tasu mitte mingil juhul ära unustada, et tehes õnnestunud maandumisega kickflipi TÜ peahoone kõrval olevas parklas, saab lõpuajast kümme sekundit maha. Kui aga kukud, siis oma viga! Kui lumiste teede peal rulaga sõita ei oska, siis on ka oma viga! Need kohaletulnud preilid olid kursis selle kõigega ja neil polnud vähimatki plaani käpuli käia. Küll aga oli igal ühel mõttes kasvõi natukenegi konkurente hüpete ja keerulisemate kurvide peal küünarnukiga togida - noh, et äkki õnnestub teine kukkuma saada või nii...

Starti olid külma ja ööpimedust trotsima tulnud kuus naist. Nii, kui kõlas stardipauk, tuhisesid kaks neist - Agnes ja Kaia - meeletu tempoga teistel eest ära. Esimeses kurvis õnnestus Kaial Agnesele küünarnukiga piisavalt osav surakas anda, nii et Agnes lendas valju kiljatuse ja suure kolina saatel otse vastu mururohelist prügikasti. Karma aga töötas seekord erakordselt kiirelt ning Kaia jõudis vaid pool sekundit itsitada enne, kui ise väikse kivikese pärast koperdas ja nägu ees lumehange lendas. Päris faceplant-to-nosebleed ei olnud, aga ajakadu oli piisav, et kickflipi tegemise kohas oleksid mõlemad jälle vahetult üksteise kannul:

Ja nüüd mõtlete, et kuhu teised jäid, eksole? Nemad said selleks hetkeks korraks mööda, aga ega võistluse lõpuks see nii ei jäänud. Kaia ja Agnes otsustasid teise ringi poole peal korraks koostööd teha, nii et grupile järele jõudes trügis Agnes paremalt ja Kaia vasakult, seni, kuni karjakesi sõitvad neiud üksteise otsa nõnda armetult koperdasid, et üks ruladest pistis üldse õkva prõlla plehku raamatukogu poole. Ega nendele kahele juba naljalt vastast ei ole.

Kui nüüd keegi midagi siit uskuma jäi, siis ma pean su kurvastuseks ütlema, et nad on küll vinged piffid, aga see lugu on siiski täielikult väljamõeldis. Rulad olid Agnesel mingil huvitaval põhjusel niisama pagassis olemas (eks jaanuarikuus läheb ikka vahel vaja ju), nii et otsustasime tsipake sõita nendega. Nüüd tekib muidugi küsimus, miks tal on kaks rula, mitte üks, onju!? Eks ikka selleks, et ega ta kade tšikk ei ole - tal koer tahab ka kodus rulaga sõita. Nii et nii nad siis pärast kahekesi (Agnes ja ta koer) sõitsid mööda kodu ringi (ei, see osa ei ole väljamõeldis - nii vinge koer ongi).

Väike armas geopeitus

"Tsao!"

"No tsau!"

"Vaata aknast välja! Mis sa näed?"

"Eeeee...üks inimene seal kõnnib ja..."

"Mida sa veel näed?"

"Noh, mingi auto sõidab ja...kas sa oled seal kuskil vä?"

"Ei. Vaata ülespoole, mida sa näed?"

"Eee...päikest!?"

"Vot täpselt! Ilus ilm on! Marss riidesse ja metsa geopeitust mängima!"

Tundub lihtne, onju? Kõigepealt esimene ülesanne oli tegelikult Aovere tanklas kütuse tankimine. Nimelt oli Siimul kütusepaagi luuk kapitaalselt kinni külmunud. Üritas seal igasugu imevahenditega, aga no ei õnnestunud. Sain maruvõidukalt edeva termosega oma tulise tee letti lüüa ja lahti see luuk tuligi! Skoor, sai edasi liikuda. Esimese punkti saime veel eriti lihtsalt kätte. Teise ka. Ja ülejäänute juures pidime lihtsalt tõdema, et mida pole, seda pole. Ju järgmine kord leiab üles!

Minge metsa! Umbevahva on :)!

Don't põdege, ma juba tegelen teie uusaastalubaduste täitmisega!

Kes iganes teist lubas uuel aastal tublisti sporti teha, siis ma juba alustasin su lubaduse täitmisega! Tegelikult hakkas see pihta juba 7 päeva tagasi, kui mina rahus Türil diivanil põõnasin. Olin juba poolärkvel ja ei viitsinud ilmselgelt veel üles tulla, kui järsku sadas mu suunas lahmakaid diivanipatju ja Evely kisendas itsitades: "Maast lahti ja marss suusatama, paks!!!". Ma muidugi virutasin paari padjaga vastu ka, aga üles pidin ma ennast ikka ajama. Kiire söök ja hommikukohv, kombineerisime edeva varustuse mulle kokku ja oligi aeg minna avastama, mida Türi suusaradadel pakkuda on. Selgus, et päris palju oli, näiteks sellist huumorit:

Minu suureks rõõmuks läks suusarada juhuslikult mööda ka Türi skeitpargist ja otseloomulikult pakkusin ma kohe välja, et võiks minna ja paar edevat trikki visata. Kuna Evely on sama kanapea, kui mina, oli ta kohe ilmselgelt nõus:

Kokkuvõttes sõitsin ma igatahes selle trenniga kaks korda rohkem, kui terve eelmise hooajaga kokku (ehk tervelt kõva kuus kilomeetrit).

Päev pärast seda oli aeg jalg teistega joonele panna ja pulss punases Nõmmel tõuse hakata lammutama. Oiiiiii, kui valus oli - kohe näha, et ma olen viimased 4 kuud teinud trenni kohas, kus pole MITTE ÜHTEGI mäge. Ja kohe oli näha, et see neiu küll kaarti lugeda ei oska..või täpsemalt öeldes: lihtsalt lugeda ei oska. Ajasin kaardil kaks viimast punkti omavahel segamini ja arvata on, et eelviimane punkt (ja punkt enne seda) olid mäe üleval ja viimane oli mäe all. Eelviimasesse punkti minnes kütsin täie lauluga mäest alla - natuke küll imestasin, et hirmus vähe jälgi läheb ees. Täpselt sel hetkel, kui jõudsin alla ja fotograaf kaameraga paar edevamat pilti tegi, avastasin mitte-just-nii-kaunite sõnade saatel, et ma olen kapitaalselt vales kohas. Oiii, kus ma sajatasin iseenda pihta "Kuradi kanapea!!!", kui ma hapnikuvõlas ja valusate säärtega mööda treppe uuesti mäest üles tagasi kappasin. Ütleme nii, et on ka edukamalt läinud! Ja see oli alles esimene ring. 15 minutit hingetõmbamist ja oli aeg kaart kätte võtta ja pista metsa poole jooksu. Või noh...nii see võiks teoreetiliselt käia. Tegelikkuses oli kaart juppideks lõigatud, jupid omavahel sassi aetud ja mõni osa veel pulli pärast 180 kraadi flipitud. Tallinna omad muidugi jagasid kõik pihta, et näe, staadioni juurde tuleb minna ja pistsid jooksu. Iseenesest ma jagasin ka pihta, et staadioni juurde tuleb minna, aga päris ma teadsingi, kus suunas seal Nõmmel see staadion veel asub :D. Natuke aega hämmingut ja sain ka liikuma - iseenesest oli väga mõnus harjutus mõtlemisele, nii et kokkuvõttes igati vahva. Läks oluliselt edukamalt, kui esimene ring - maruväsinud olin ainult. Ja oleks see siis kõik olnud - ei! Üks ring tuli veel, kus sain uuesti ühte esimese ringi valusat tõusu võtta. Oh seda rõõmu.

Järgmine päev oli valuuuus, oi kui valus! Vahepeal unustasin ära ja tegin ikka diivanilt vähe järsema hüppe maha, sekund hiljem "Aiii!" kiljatades. Aga ei hullu - kui juba, siis juba, nii et õhtul jälle väike trenn + kõhulihased. Vähemalt ma ise arvasin, et need on kõige tavalisemad kõhulihaseharjutused. Kõrval süüa tegevad poisid ristisid selle sujuvalt ekstreemjoogaks mingil põhjusel.

Võite isegi arvata, mis tunne on sellest järgmine päev. Valu!! Mu vaesed väiksed armsad säärelihased. Kuna ma aga juba spordilaagris olen, oli ometigi vaja minna tšikkidega sörkima. Vähemalt mulle väideti, et "Noh, sörgime mingi 15-20 minutit soojaks rahulikult". Ilmselgelt on meil mõistest "rahulikult" väga erinev arvamus. Kui ma ei oleks olnud keset pimedat metsa, kohas, mida ma ei tunne, ilma lambita ja telefonita, oleks ma raudselt neile öelnud, et mingu ise edasi, ma tulen rahulikult järele. Kuna aga ilmselgelt ei olnud tingimused just kõige sobivamad üksinda jäämiseks, pressisin hambad ristis edasi - rahulik sörkjooks see minu jaoks igatahes polnud, pigem siuke pulss punases pingutamine. Jällegi: kohe näha, et pole ammu korralikult trenni teinud.

Ja mida teha, kui säärelihased on hirmus valusad? Eks ikka viia ülejäänud keha samasugusesse seisu - siis ei paista säärelihaste valu enam nii palju välja. Ja selleks sobis suurepäraselt tunnine jõutrenn, mille tšikid vinge huumori saatel läbi viisid. Umbe armas on kõhulihaseharjutusi teha samal ajal, kui keegi nii naerma ajab, et pisarad voolavad.

Järgmine päev moepärast veel tunnikene jooksmist lumises metsas ja aitas kah! (tegelt ei läinud ta nii lihtsalt midagi - marukeeruline oli ennast hommikul trenni vedada). Õhtul oli igatahes selline seis, et enne köhatust mõtlesid pikalt, kas ikka tahad üle terve rindkere kõikide lihaste valu tunda ja iga naermine lõppes "Aiaiaiai!"-ga. Nagu olekski päriselt sporti teinud! Edasi panustasin terve õhtu lauamängudele ja diivanil lösutamisele - nii mõnus :).