Ulmepikk vahe eelmisest postitusest, eksole? Jaa. Ma vahepeal tundsin, et kui ma pole piisavalt bakatööd kirjutanud, ei ole mul siia niisama lustimiseks kirjutama ka asja. Ja nii ta läkski. Nüüd igatahes on bakatöö esitatud ja ootab kaitsmist, nii et vaadake ette: ma hakkan postitustega pommitama!
Vahepealsest ajast kirjutada pole ilmselt mõtet, võtan parem viimase nädalavahetuse ette. Mainiks ainult selle ka ära kuu aja tagusest ajast, et väga vinged sõbrad on mul - kui ikka siuke seltskond kesköösel ühiselt sünnipäevalalulu laulis, tuli suur naeratus näole ja hea õnnelik tunne oli :)! Rääkimata köögitoimkonnast ja koristustoimkonnast - miks ma ei peaks olema rahul, kui toredad inimesed viitsivad 24h järjest hängida mu sünnipäeval, et söök saaks valmis ja kodu pärast korda :) !?
Nüüd siis sellest nädalavahetusest, mille eellugu algas teisipäeval, kui me Dagnyga suurest pingelangusest Emajõe äärde sõudebaasi silla juurde päikest läksime püüdma. Selgus, et peale päikse püüdsime me ka pilke ja aeg-ajalt sattusid mööda silda edasi-tagasi voorivad sportlased meiega paar sõna juttu puhuma. Ja nii me põhimõtteliselt Motomeeste Koori sattusimegi.
See asi sai nüüd selgeks, miks me Motomeeste Kooris üldse oleme, eksju-onju. Ja kuna me seal juba olime, oli ilmselgelt tarvilik minna reede õhtul Põlva Päevadele esinema. Mis seal ikka - nahktagi selga, magamiskott seljakotti, kiiver pähe ja minek Põlva poole. Tee peal kostitas meid muidugi massiivne vihmasabinakene, mis tekitas kerge järve selle tankla ümber, mis meile hoovihmakese ajaks varju pakkus. No tore. Pakkuge ainult, kellel absoluutselt MITTEveekindlad jalanõud jalas olid.
Kiire kooriproov, veel kiirem saundtšekk ja valmis me olimegi. Seltskond me ümber laulis muide väga-väga hästi, nii et lausa lust oli! Emotsioon esinedes oli muidugi vinge, laulsime Nikns Suns'ile tausta nelja laulu ajal, publikut oli põhimõtteliselt nii palju, kui platsile mahtus ja üleüldse oli kuidagi siuke tore olla. Nüüd on vaja veel ise ka laulma õppida ja siis on nagu päris! Ja emotsioonidest rääkides, siis no, ma vist olen varemgi pläterdanud, kuiväga mulle meeldib, kui keegi pilli mängib ja laulab. Arvata on, et ma olin megarahul, kui kooriga afterpartyl õues hommikul kella neljani kõlasid pillimäng ja mitmehäälne laul. Hommikul olin igatahes maruväsinud ja õnnelik.
Et ainult teksti ei oleks, siis vahepalaks siin väike näide Dagny suurepärasest pildistamisoskusest:
Kui inimene on väsinud ja õnnelik ja jõuab lõpuks ometi koju, siis mis te arvate, mis ta teeb? Hehe. Ilmselgelt plaan kerge paaritunnine powernap teha läks kaduma, kui kutid andsid teada, et nad võtavad mu 10 minuti pärast peale ja me lähme ameerika jalgpalli vaatama. Reeglitega ja mängu endaga ma muidugi eriti kursis ei olnud, nii et ma ei saanud alguses üldsegimitte aru, miks nad umbes 20 sekundit tormavad, siis kellegi maha tambivad ja siis paar minutit jälle pausi on. Ma loodan, et poistel väga kopp ette ei saanud, kui ma iga paari minuti järel küsisin midagi umbes stiilis "Oot, et neil on siis nagu eraldi ründetiim ja kaitsetiim vä?". Sain vähemalt targemaks jälle.
Pärast ameerika jalgpalli oli vaja kiirelt-kiirelt lipata koju, et perega grillida veitsa ja pärast seda kuskile ujuma minna tšiikadega. Vähemalt nii nägi plaan ette. Kuni selle hetkeni, kui ma keset grillimist ja aias tšillimist paar kiiremat sammu tehes suutsin nõnda osavalt endale okka kanda astuda, et isegi emme seda paraja surkimisega välja sealt ei saanud. No tore. Jälle traumapunkti. Seal üritati mind pikalt veenda, et on ikka vaja tuimestus teha, sest muidu on liiga valus, aga mul oli veel liiga selgelt meeles eelmine kord, kui mulle läbi kannanaha tuimestus tehti. Kes veel ei tea, siis süst läbi kannanaha ON valus! Nii et ma mõtlesin, et üritaks seekord ilma hakkama saada. Surusin hambad kokku, värisesin ja higistasin üle keha, aga kinnitasin endiselt arstile pidevalt "Ei, mul ei ole valus, ei ole vaja tuimestust." Kui ma juba olin peaaegu valmis alla andma ja olin umbes sellises no-natuke-veel-ja-siis-küsin-süsti seisus, sai ta järsku selle okka kätte. Huhh.
Ilmselgelt ujumine keelati samaks päevaks ära, nii et rannas käisin ma teistega niisama tšillimas ja üle pika aja juttu rääkimas. Või noh, enamus aega olime me üldse kuskil torni otsas, sest selgus, et seal sääski ei ole :D. Pärast seda tõttasin optimistlikult otse lodja peale, et Piiaga veitsa juttu rääkida ja pillimängu kuulata. Üritasin, mis ma üritasin, aga seal sai uni mu kätte - nõnda hea powernap oli tund aega kuskil lambanahkade vahel. Pärast seda ärkasin natuke segaduses üles ja ruttasin keset ööd koju - siit ka moraal, et tark ei torma. Lebolt oleks võinud ju sinnasamma ka ööbima jääda ja hommikukohvi lodja katusel juua. Ju järgmine kord!
Naeratage üksteisele!
