Tahab keegi minuga ristsõnasid tulla lahendama?

Mõtlesin täna, et peaks üle päääris pika aja endale ristsõna ostma - noh, et arendaks mõtlemist või midagi. Mõeldud-tehtud! Nii ma siin köögilauataga nüüd istun ja lahendan. Ripsikut. Jah, lasteristsõna. Sest et ilmselgelt pole ma veel piisavalt tark, et poes juba vaadata, millega tegemist on. Siinkohal ka küsimus: kes oli Sipsiku perenaine?

Muidu käisime eile natukeseks linnapeal tšikkide ja kuttidega, sest et Kaia jõudis tagasi. Seisime parajasti Shootersi kõrval väljas, kui järsku mingi koer maruentusiastlikult ja otsusekindlalt Shootersisse peole tõttas (tõenäoliselt oli veel terve õhtu ennast sättinud, et avesomaalne välja näha). Oli juba enam-vähem ukse peale jõudnud, kui turva üle platsi käratas "Kutsu ära see koer, ma kutsun muidu talle politsei!". Koer taipas sekundiga isegi, et asi võib veel hapuks minna, sest kriminaalkaristust ta küll ei taha, nii et pööras kannapealt ringi ja jooksis tagasi sinna, kust tuli. Öelge veel, et loomad ei ole targad!

Hoidke alt!

Dagnyl on täiesti uus tase juba! See, et ma tema telefonikõne peale üles ärkan, pole enam midagi uut, aga et ta enne seda on mulle veel ka sõnumi saatnud "Kuule plika, kui sa 5 mintsa ja 30 seki pärast üles ei ärka, siiiiis ma helistan! Ja sa ei saa vinguda, sest ma olen sind hoiatanud :D", pani mind küll muigama. Milleks siis veel sõbrad on, kui mitte selleks, et hoida meid nädalavahetusel liiga kaua magamast, eksole!?

Niisiis. Täna sain Heleniga kokku, et aidata tal guaššvärve valida - tal on nimelt nõnda karm kodutöö ülikoolis, et vaja lausa pilved maalida. Kududa on ka vaja. Tähestiku sai vist juba selgeks. Mu meelest on päris vahva, et kui teised poole ööni artikleid loevad ja ülesandeid lahendavad, siis Helen maalib pilvi. Lihtsalt maalib. Pilvi. Ja teeb akustilist tapeeti - misiganes see ka ei oleks. Aga. Millegipärast jäi teel šoppama meile ette sumomaadlus (see nende kollaste suurte kostüümidega, millega päääris raske liikuda on, nagu hiljem selgus). Helen tegi mulle selgeks, et ma peaks kindlasti osalema ja no ma olin piisavalt loll ka, et kohe nõustuda ja ennast kirja panna. Esimene matš: ronin kostüümi sisse, panen kiivri pähe ja vaatan otsa oma vastasele - minust veidi pikemale neiule. See oli nüüd see hetk, kui ma tundsin, et ma olen kuidagi liiga lühike: mu jalad vaevu-vaevu ulatusid üldse kostüümist välja. Värk käis viie punktini ja nägi kõrvaltvaadates kuidagi marulebo välja - mis see siis ära ei ole see teine piff 5 korda mati pealt välja lükata või pikali heita. Häähää, kerge alahindamine jälle :D. Kiiver nihkus pidevalt silmadele ette, nii et ma ei näinud kohati mitte midagi - kui jälle nägin, sain agressiivselt vastast matilt välja suruma asuda. Tema taktika tundus olevat mulle erinevate heidete sooritamine - noh, teate küll, palju ma kaalun, ei heitnud ta seal midagi :D! 5:1 võit ja järgmisse vooru edasi - pulss laes, meeletult palav olla, lihased juba väsinud ja tugev hingeldamine. MISMÕTTES see suurte sumokostüümikestega maadlemine nii raske nüüd on? Igatahes. Kuna selle matšiga oli minu ainus naissoost konkurent mängust väljas, oli juba aimata, mis edasi saab. Järgmine vastane oli kahemeetrine jõuline mees, kes alguses kätt surudes muigas ja ütles "Vaata, et sa mulle siis väga haiget ei tee!". Mhmh, jah, eks ikka väiksed neiud teevad väga karmilt rambodele haiget! Ma olen väike, aga jõudu nagu viiel mehel kokku - kartke kõik!

Katsetasin erinevaid tehnikaid - näiteks seda, et teen kohe alustuseks jõulise hüppe peaga otse kõhtu talle. Ei töötanud. Või siis seda, et jooksen peale ja hakkan ringist välja suruma. Ei töötanud. Jooksen madalamale sisse, surun pea talle kõhtu, olen võrdlemisi maadligi ja surun nii kuis jaksan. Ei töötanud - kostüüm hakkas jälle jalgadesse takerduma. Ja siis! Haa! Siis see hetk tuli. Millegipärast me lendasime mõlemad pikali, mina sain kiiremini püsti ja ofkoors lendasin kõige täiega talle kohe uuesti peale. SEE oli MINU võimalus! MINU üks ja ainus võidukas punkt pärast seda, kui ma olin ise korduvalt uhke heitega mati pealt välja lendanud.

Ja läbi see värk saigi - lihastes on mõnusalt tunda, et on madistatud. Juba ootan seda homset magusat lihasvalu!

Ja muideks! Kõigile teadmiseks - ma oskan nüüd viipekeeletähestikku peast, wuuhuu!

Naudin kooli!

Nagu mulle traditsiooniks saanud, lasin ma aasta esimese loengu sujuvalt üle. Ma ei tea, mis teema sellega täpselt on. Ja siis magasin ma pärast seda veel sisse ka.

Sellest kõigest hoolimata üdini halb ma siiski ei ole - näiteks käisin ma täna täiesti esimest korda verd andmas. Kristi tabas mind eile oma küsimusega "Homme verd andma?" nii ootamatult, et ma ei oskanudki kohe hoobilt ühtegi head vabandust tuua, miks mitte minna. Nii et täna päeval tuli oma mugavustsoonist välja astuda ning see samm ära teha. Oli ikka parajalt närviline samm ja seda mitte ainult minu subjektiivse hinnangu kohaselt - pulss 130 tõestas, et päris külma rahuga ma asja ei võta :D.

Heateod tehtud ja oligi aeg minna viipekeeletundi, mis, muideks, oli vägagi vahva. Ilma häält kasutamata erinevaid sõnu, nagu näiteks "karu", "õun" ja "iPad", seletades tundsin ennast nagu oleks uuesti sattunud näitlemislaagrisse või siis äärmisel juhul nagu mängiks Aliase bäädäässimat varianti. Kes ütles, et koolis lõbus ei ole, ah!? Igatahes, tunni lõpus tahtis õppejõud meile ühte videot näidata ja kui ta oli aadressiribale sisestanud "youtube", pakkus see by-default välja kohe ühe video, milleks oli juhuslikult "Muumide ohtlik jaanipäev". WTF, ülikooli õppejõud!? Loengute vahepeal vaatate juutuubist Muumisid?? (ma nüüd siis vaatasin ka selle video ära - algab sellest, kuidas Muumitroll räägib, et tal oli nii ränk jaanipäev, et ta sattus vanglasse. Minu ajal Muumid ikka põgenesid Urri eest või kiusasid niisama üksteist...).

Muideks! Täna käisin ma esimest korda stand-up comedy't, ehk püstijalakomöödiat vaatamas! Dagny ja Maarja olid entusiastlikult meile kohad esiritta hankinud - alles siis, kui äkšen pihta hakkas, taipasid nad, et need on ju need kohad, mille peal istuvaid inimesi hakatakse tögama. Läks siiski õnneks ja me seekord päris naerualusteks ei sattunudki - võit! Kusjuures kohale läksin sinna veits skeptiliselt, aga nüüd julgen küll kõigile soovitada - oli päriselt hea ning pisarateni naersin korduvalt :)

Ja läheb jälle uue hooga!

Heijuhhei, uus kooliaasta algab! Ja nagu ikka, tuleb uut kooliaastat tähistada ühe korraliku fiestaga ja muidugi minule kohaselt mõne piinliku hetkega. Nüüdseks on kõik tehtud, nii et olen kooliks valmis!

Tšikid, mäletate, kuidas me üleeile Veronikal külas soolaleival käisime ja pärast seda klubis ja värki? Jaa! Mina kaa! Mäletate, et ma panin pangakaardi ja ID-kaardi jaki taskusse? Vot-vot. Mina ka mäletasin ja mäletan siiani väga hästi, aga millegipärast pole mul täpselt õigetel hetkedel see meeles olnud - näiteks siis, kui oleks aeg need kaardikesed tagasi rahakotti panna. Eile kohvikus läks õnneks veel hästi: mul oli veidi sularaha kaasas ja ütlesin endale "Kojujõudes pane kohe kaardid rahakotti tagasi!!"...

Täna mõtlesin natuke hea laps olla ja poes ära käia - emme oli lausa nimekirja selleks teinud ja puha. Noh, liuglesin siis graatsiliselt käruga lettide vahel ning valisin head ja paremat ja veel paremat. Üks hetk, kui tundus, et kõik vajalik on olemas, suundusin maksma - tuima vilumusega ladusin asjad lindile, ootasin ära küsimuse "Kas teil partnerkaarti on?", vastasin "Muidugi on!" ning avasin rahakoti. Haa, partnerkaart jah on, aga pangakaart...VOT EI OLE! Konstateerisin sama fakti ka kassapidaja kuuldes, aga ta ilmselt arvas, et ma teen mingit imelikku huumorit ja jätkas asjade kassast läbipiiksutamist. Alles siis, kui ta nägi, et ma telefoni ütlen "Eeee...saad sa kähku selkusse tulla? Ma avastasin, et mul pole pangakaarti kaasas", tekkis ta näole veidi ehmunud ilme. Kuna tal olid aga peaaegu kõik asjad juba läbi löödud, polnud erilist tagasiteed jäänud. Mainisin noormeestele enda taga, et mul läheb veidike aega, et kui soovivad, valigu järgmine kassa. Mitte keegi ei liikunud - ju nad teadsid, et mu ema on superwoman. Nii oligi: kiirreageerimisüksus emme näol jõudis poodi neli ja pool minutit pärast minu kõnet ning lahendas olukorra. Pole paha! Selle aja peale olid mul juba kõik asjad kotti ka laotud ja kui ma õigesti tähele panin, läks kõrvalkassas maksval noorpaaril täpselt sama kaua oma ostu sooritamiseks!

Käisin Dagny juures tantsulaagris!

Pühapäeval, kui väikse õe laagrilõpuetendus oli vaadatud, oli emme nõus mind lahkelt ära viskama Rapla lähedale, et ma saaksin Dagny poole igasuvisesse (mis toimus sedakorda juba TEIST suve järjest!) tantsulaagrisse minna. Kuna ma eelmisest aastast väga täpselt ei mäletanud, mismoodi sinna kohale tuleb sõita, sai kokku lepitud, et emps viskab mu ühte väiksesse bussipeatusse ja Dagny tuleb koos Piretiga mulle sinna järele. Kõlab lihtsalt ja loogiliselt, eksole? Mulle kõlas ka. Täpselt seni, kuni ma jõudsin sinna bussipeatusse kohale ning Dagny ja Pireti asemel oli mind ootamas tõukeratas kauni roosa lehvikesega ja suure ümbrikuga, kuhu oli minu nimi peale kirjutatud. (Ma ei kujuta ette ka, miks see pilt nõnda mässumeelne on ja ennast ümber pööras)

Hea töö, põrssad :D! Nagu kord ja kohus, olid ümbriku sees juhised, mis kõlasid umbes nii: "Pööra esimesest ristist vasakule, siis sõida 5 km edasi, pööra paremale ja juba oledki kohal!". Oh well, kui nii, siis nii - väike soojendav trenn kulubki ära. Pöörasin suure hurraaga esimesest teest vasakule ja kohe avastasin hämminguga, et tegemist on kruusateega. Helistasin üle, et veenduda, kas kõik on ikka õige ning sain vastuseks, et tegemist on täitsa õige teega. Kusjuures minu üllatuseks oli mööda kruusateed tõukekaga väga okei kihutada - lippas edasi enam-vähem nagu asfaldi peal. Et ma siiski enne õhtust ränka tantsutrenni oma reielihasekest ära ei väsitaks reetsid piffid varsti, et nad on tegelikult sealsamas lähedal itsitamas ning võtsid mu ilusti auto peale :).

Dagny poole jõudes tegime kõigepealt uhke õhtusöögi, et oleks ikka kaloreid, mida tantsimisega kaotada ning siis läks põhivärk lahti:

 

Ma tean, näeb marulihtne välja, aga tegelikult oli päris väsitav ja järgmine päev oli lihastes tunda, et eelmisel õhtul on mingi liikumine toimunud niisama lebotamise asemel. Ja just sellepärast me läksimegi järgmine päev midagi kaunist ja rahulikku tegema: rabasse jalutama. Kõigepealt näitas Dagny meile oma offroad-skille, rallides mööda mudaseid põlluteid (kujutasin vaikselt juba ette, kuidas me seda autot ka välja hakkame kaevama) ning juba me jalutasimegi mööda laudteed kauni rabajärvekese ääres - mina ja Piret otsisime mustikaid, Dagny tegi kunsti ning Dagny väikevennake lubas mind vette lükata. Oh, mis idülliline pärastlõuna :)!

Ne ja Le

Raporteerin: Ne ja Le elavad väga hästi!

Uurisin täna Ruti käest vingete kanade Ne ja Le käekäigu kohta ning sain teada, et nad on endiselt omavahel bestikad, hängivad päevad läbi koos ringi, kuid saavad seejuures suurepäraselt läbi ka teiste kanadega (ju omavahel olles klatšivad teisi või on neil lihtsalt palju inside-joke'e). Muuhulgas pidavat nad kanakarjast kõige uhkemate soengutega olema - mida vähemat olekski neist ootanud, eksole! Nii et võib öelda, et integreerumine on läinud edukalt ja ju need teised kanad seal sõbralikud on, et uustulnukad nii toredalt vastu võtsid :)!

"Siin on WC tasuline, mul läks pissihäda ära!"...

...ehk kuidas me Meelise, Janika ja Jaksiga natuke ringi reisisime.

Esimene seiklus ei lasknud ennast kaua oodata. Terve teise päeva sõitsime läbi Poola ja ma seletasin teistele uhkelt, et kohe, kui Slovakkiasse jõuame, on piiri ääres väga vinge järv ja selle ääres on meil väga lahe ööbimiskoht. Eelmine aasta Pireti ja Dagnyga olime ööbinud seal järve ääres ja oli igati vinks-vonks. Kuna meid oli nii lahe koht ootamas, ei vaevunud me õhtusööki ka teepealsetes kohvikutes-bensukates-mäkkides sööma, sest no ju kohalejõudes teeb midagi head-paremat.

Nii need kilomeetrid läksid (ning läks ka ühe esitule pirn....) ja juba see järveke paistiski. Kuna Poola kostitas meid korraks väikse ummikukesega, oli meie kohalejõudmise ajaks jõudnud kätte imekaunis öö koos sumeda taevaga. Kas pole mitte romantiline? Igatahes olime me parasjagu sõitmas mööda järvekallast, kus ma olin sõitnud ka eelmine aasta, kui ma järsku tundsin, et maru libe on sõita kuidagi - noh nii umbes nagu muda peal sõidaks. Janika lause "Eeee, Nele, ära sinna edasi küll sõida..." suutsin ma katkestada osavalt "Mhmm, ega ma väga ei plaaninudki...". Korraliku lapsena kuulasin ma käsku ning ei sõitnud edasi. Nagu selgus, siis tagasi ka mitte. No kohe üldse mitte! Minu käskluse "Minge palun välja!" peale jalastus terve tiim ning alles siis saime aru, kui sügavas mudas me tegelikult oleme. Et asi oleks nõnda uhke kui võimalik, olin ma esiratastega ojakesest üle saanud ning tagaratastega ilutses auto täpselt keset oja, mis hakkas auto kõrvale lisatiigikest vaikselt moodustama. Nagu filmis!

Janika ei lasknud ennast heidutada ning asus kaevandama. Tundus asjalik idee, nii et järgmised tund või poolteist solberdasime sopas kõik neljakesi kõigega, mis vähegi tundus kaevandamiseks sobilik - tõkiskingad ning pulgad telgikomplektist asendasid osavalt labidat ja muud sellist, mida normaalsed inimesed taolises olukorras kasutavad. Ja siis! Ja siis ja siis ja siis! Tuli mulle keset kõike seda öist kaevandamismöllu sõnum. Lugesin sõnumi läbi ja no tõesti, aasta 2012 parima ajastaja auhind kuulub mobiilioperaatorile Elisa, kelle mõnitav "V6tab s6natuks? Yks pilt ytleb enam kui 1000 s6na, saada kodustele MMS." oli täpselt nagu rusikas silmaauku. Elisa nõuannet me siiski ei järginud ning koduseid pänikusse viima ei hakkanud - selle asemel kogusime hoopis pilliroogu, et seda rataste ette-taha panna ja üritada kuidagi sealt p*sast välja saada. Mel, Jaksi ja Janika lükkasid autot ennastsalgavalt, saades samal ajal mõnusat mudadušši (mina tsillisin ofkoors rooli taga - nagu nõrgukesed ikka), kuid kasu ei miskit - parimaks saavutuseks jäi 10 cm liikumine, mis meile energiat andis, et veel mõned korrad üritada.

Tekkis juba kerge loobumistunne peale ja mõte, et äkki on hommikul lihtsam kogu see jura korda saada, aga Janika otsustas, et ei ole siin veel mingit loobumist - otsime kellegi! Mitte, et me enne ei oleks juba üritanud otsida kedagi - üritasime ikka, lihtsalt ümberringi olevates telkides ja karavanides oli paar vanapaari ja punt fiestatavaid alaealisi, kes üksteisele midagi eufooriliselt seletasid ja kiljusid, kui ma nende käest uurima läksin, kas nad inglise keelt räägivad. Ei rääkinud. No igatahes, mis oli olnud, see oli olnud. Nüüd süstisid uue lootuse meisse järve ääres liikuvad kolm tumedat kogu. Kõndisime nende juurde ning kui küsimuse peale, kas nad inglise keelt oskavad, oli tulnud maagiline "Jah!", olid uksed avanenud. Kolm noormeest kuulasid ära meie jutu, naersid veidi ja seletasid, et neil endal ei ole ühtegi masinat, millega meid aidata. Küll aga olid nad igat muud moodi abivalmid ning nõnda asjalikud, et olid valmis meie eest kõndima õhtul hilja ustelt ustele, seletama ära meie loo ning küsima abi.

Esimese majaga ei näkkanud - üksik poolatar tegi meile selgeks, et tal küll ei ole vahendeid, millega aidata. Küll aga öeldi teises majas, et paar maja edasi olevad inimesed sõidavad ringi džiibiga. Skoor! Poisid kõndisid sinna, koputasid, rääkisid neile mingi jutu (nii, et me Janikaga olime samal ajal seina taga ja meid ei nähtud) ning kui me kuulsime, kuidas seltskond järsku naerma pahvatas, oli selge, et see on see õige koht! Võite seitse korda arvata, mis vastuse pidime andma küsimusele "Kas teil vähemalt köis on olemas?". Piinlik. Igatahes tulid tüübid oma džiibiga kohale, jäid korra ise mutta kinni, said jälle välja ja siis asusid meid välja tõmbama. Paras punnimine oli, aga juba paari minuti pärast olin ma vuramas tagasi turvalise pinnasega parkla poole. Huhh!

Õnneks oli meil auto peal paar pudelit Vana Tallinnat, et viia Saksamaale Hansule, kus me pikemalt peatuda plaanisime. See üks pudel, mis varuks oli võetud, sobis me meelest väga ilusti tänutäheks, nii et peatasin meid  päästnud auto ning ulatasin neile pudeli. Vastuseks sain hoopiski "Hiljem-hiljem, tulge loputage ennast ära enne meie pool!". Nojah, ju siis nii. Järgnesin oma autoga sellele mehele läbi paraja džungli ning jõudsin välja juba tuttava maja juurde tagaaeda. Teised tulid jalutades järele ning olid ka minuti pärast kohal. Selle aja peale oli mees mulle juba vooliku kätte andnud, ning sain lõpuks ometi need rõvedused jalast ära võtta ning muda maha pesta. Tunne oli hea! Läksin siis uuele katsele selle pudelikesega - kõndisin verandale, kus meie abistajate seltskond oli, ulatasin sellele mehele pudeli ning küsisin "Kas ma nüüd võin selle anda?". Vastuseks tuli muidugi "Hiljem-hiljem!". Ilmselgelt ei näinud me veel piisavalt puhtad välja ning mees juhatas mu vannituppa ja näitas, kus dušš on. Kuna mina, erinevalt Janikast, ei roomanud mudas ringi, polnud mul peale jalgade ja käte väga midagi pesta. Sama seis oli ka Jaksil, kes minuti pärast samasse ruumi saabus. Nii me siis seal seisime, mullivann ühel pool, duššikabiin teisel pool ja mõtlesime, mis nüüd edasi - naljakas oleks ju kohe sealt ruumist sama targalt välja tagasi tulla. Ma siis ajaviiteks pesin jalgu uuesti, mis väljas voolikuga pestes olid veel veidikene mustaks jäänud, kui vannituppa saabus Janika, kes nägi välja, nagu ta oleks terve võimlemiskava mudas püherdades esitanud. Väga hea: jätsime Janika pesema ja läksime ise tagasi allkorrusele, kus ülejäänud seltskond oli. Kokku oli kohalikku seltskonda kolm meest ja kaks naist ning tegemist oli tõenäoliselt nende suvilaga, sest nagu hiljem selgus, olid kõik peale ühe tüübi Tšehhist pärit. Selle aja peale, kui Janika pestud sai, oli meile juba tehtud selgeks, et majas on vaba tuba nelja voodiga. Pole paha! Kui me siis natuke hiljem pärast minu häbelikku küsimust "Eee...kas me teie kööki võime kasutada?" rõõmsalt süüa tegime, sain ma välja tulla lausega "Ma ju ütlesin, et meil on järve ääres täiega vinge ööbimiskoht olemas!". Haa!

Pärast mugavates voodites ööbimist saime hommikuks veel megapöörfit kohvi. Mida veel tahta, eksole? Pesime veel enda ja nende auto ka ära ja oligi aeg edasi liikuda. Toredaid inimesi ikka on veel :).

Huhh, nõnda pikalt siis sellest kõigest. Tegelt oli meil reisil muudki, nagu arvata võib. Kuigi kõigest pole ilmselt mõtet kirjutada - kes seda siis ometi ära jõuaks lugeda, eksole. Küll aga väärib mainimist meie suurepärane piknikukene Saksamaal Leipzigi linnas oleva järve ääres. Olime poest ostnud endale söögid, kõndisime järve äärde ja otsisime head kohta, kuhu maha istuda. Meelis siis osutas vaba murulapi peale, leides, et see peaks ilus koht olema küll. Kõndisime sinnapoole ja ma vaikselt märkasin, et midagi on nagu valesti, aga päristäpselt aru ka ei saanud, mis valesti on. Mõtlesin veidike aega ja taipasin - riideid on kuidagi vähe üldises pildis! Eriti pull oli muidugi see, et keegi teine peale minu ei olnud ka seda esialgu tähele pannud. Hea töö, Hans - tüüp oli meid nudistide randa vedanud.  Selgus, et Saksamaal on see väga tavaline. Vot sulle piknikukohta siis.

Et väheks ei jääks mu feilimisi, siis suutsin ma järjekordselt teha ära oma pudelitrikikese. Kes on näinud, kuidas ma keeratava korgiga pudeleid avan, teab ilmselt, millest juttu. Igatahes võtsin ma pärast mäe otsas matkamist kohvikus istudes Jaksilt ära coca-cola, sest ma enda oma olin juba otsa joonud. No ja mina ei tea, kas ta oli seda loksutanud või mida ta sellega teinud oli, igatahes kui ma pudelilt korki pealt keerutasin, lendas see täie hooga mingi mehe peast mööda, vastu lage ja kolinaga maha. Lootuse, et äkki keegi ei pannud tähele, diliitis ära kõrvallaudadest tulev naer. Hästi läheb.

Aitab küll praeguseks. Ju see, kes tahab, küsib ise juurde. Mainin veel ära, et selle reisi laul oli "Sa mulle ei meeldi!", mis iseloomustab väga hästi reisi jooksul olnud suhtlust meie nelja vahel - kõik lihtsalt öeldi julmalt välja :D. Ja sellepärast te mulle meelditegi :)!

Lõpetuseks paar pilti ning video mudas hängimisest:

Jaksi pidas vajalikuks tulla mägedesse matkama minikleidikesega. Kus on selle piffi mõistus???

Tegime mäkis Janikaga kõrgeima torni ehitamise võistluse. Üritas, mis ta üritas, aga minu antenniga torni käest sai ta ikka ära!

Koogilõuna Mozarti kohvikus Viinis. Väga fääntsu!

Olen täiendanud oma pildirikkumiseskilli. Ise olen vähemalt väga rahul! Järgmise leveli saavutamiseks hakkan harjutama õhus spagaadiga salto tegemist.

Hans viis meid matkama mägedesse, kus matkarada läkski reaalselt mööda seina. Ilma julgestuseta.

Ahvid looduses. Kohe, kui mina olin üles hüppanud, hakkas Janika ehmatusest karjuma - ta oli oksaga vastu kivi vajunud. Jah, juba hakkasin trenni tegema, et alla võtta.

Otsustasime natuke rajalt kõrvale vaadata ja loodus oli võimas-võimas :)

Minu ja Meelise vägagi tegija bänd! On juba tulnud avaldusi bändiga liituda soovijatelt. Lähemal ajal korraldame castingu, kus kõik võivad näidata, mida nad oskavad ning parimad talendid saavad meiega kaasa tulla juba kohe-kohe toimuvale suvelõputuurile!

Õnnestus üks enam-vähem normaalne pilt ka teha reisi jooksul:

Ja niimõnigi niisama kaunis sõbrapilt. Pole paha, Janika :D!

Järveäärne tsill Hansu kodukandis:

Prahas on siuke maja. Selle otsas seal paremal üleval pidavat olema Praha kõige elegantsem restoran- Tahtsime ofkoors sinna minna, aga no on põrsad - täpselt nüüd olid nad selle remondiks kinni pannud.

Praha kuulsaim kuju "kolm graatsiat":

Ja täpselt selline vaatepilt avanes iga kord, kui keegi oli kaamera välja võtnud :D

Kui siin juba pilt sellest tüübist on, siis on siinkohal õige aeg edastada minu tänusõnad: aitäh, Meelis, et rakendasid minu peal oma erialaseid oskusi, ning hoolitsesid selle eest, et ka pärast pikki sõidupäevi mu selg valus ei oleks! Jaa, ega igal tšikil ei ole reisil kaasas eramassööri!

Oli muhe :)!