Alustuseks üks väike põhjus-tagajärg pildike:
Nii. Eile hommikul vara-vara alustasin mina oma väikest retkekest, et Liisile külla jõuda. Plaan oli lihtne ja loogiline, hõlmates endas bussi-lennukit-bussi-rongi-autot. No ja kuna ma olen marulaisk pakkija ja olin kõik muud toimetused öösse lükanud ja üleüldse oli ju esimeseks asjaks 4,5h bussisõitu Riiga (ja selle ajal saab ju magada ometigi), ei hakkanud ma kodus unetundide kogumisele aega raiskama - tegin hoopis võikusid kaasa, et ei peaks kuskilt ülikallilt ostma hakkama.
Terve öö kuidagi ära passitud ja ikka tuli klassikaline bussi peale jooksmine - saanud siis 5 min varem minema hakata või midagi. No jõudsin igatahes lebo kaheminutilise varuajaga, nii et no-stress! Väike jalutuskäik läbi karge õhu bussijaama ja esimese üllatusena ütles bussijuht kohe "Ždraastvuite!" "Mis-mis??" "Hello!". Nojah. Marssisin magavate inimeste vahelt oma koha poole hoolikalt numbreid loendades - 14-15-16-17-...- näe 20, ongi minu koht, wtf see tädi siin ainult üle kahe koha magab. No torkisin teda veidi aega ja üritasin üles äratada, aga tädi kas teeskles või oli päriselt väga sügava unega. Tore-tore! Aga! Järsku hüüab keegi bussi tagantotsast "Nele! Nele! Tsau! Tule istu siia!". Hähh, pääsemine! Kuna ma olen lühinägelik ja mu prillidega juhtus eelmine nädalavahetus nii nagu seal üleval näha on (ja üleüldse oli bussis pime ka), ei saanud ma esialgu aru, kellega tegemist on. Lähemale minnes selgus, et Hannula ema Meelike on sama bussi peale sattunud. Super! Saigi enne 2h magamist kaks tunnikest juttu ka rääkida temaga (sest ees olid ju veel lennusõit ja rongisõit ja kusiganes veel magada saab, eksole).
Riia lennujaamas on tasuta wifi! Nii ma seal istusin uudiseid lugedes, kui järsku märkasin, et kogu seltskond on millegipärast tund aega enne lennu minekut juba ennast järjekorraks moodustanud. MIS TEIL VIGA ON?? Ja kuna mina seal järjekorras ilmselgelt ei olnud, tähendas see seda, et ma saan ühena viimastest lennukisse, mis tihtipeale tähendab seda, et kohad akna all on juba võetud. Ja akna all on ju ainuke koht, kus normaalselt magada saab. No igatahes läks mul kuidagi õnneks ja mingi ime läbi oli tervelt kaks kohta akna all veel vaba, jeah! Mitte, et ma terve tee maganud nüüd oleks. Esimesed kaks kolmandikku ajast lugesin ikka raamatut, sest no aega on veel hiljem ju magada! Ärkasin sujuvalt alles siis, kui rattad olid maad puudutanud ja nägin, et tsikk mu kõrval naerab mu üle - ma loodan, et ma magades lolle nägusid ei teinud või midagi.
Kuna Milan (Bergamo) lennujaam asub Milano kesklinnast mingi 50 km kaugusel, siis päris jalgsi minema ei hakkanud. Jälitasin tsikki, kes mu kõrval lennukis istus, sest tundus, et ta teab, kuhu läheb (mina ju ometigi ei teadnud). Ostsin tema järgi bussipileti ja läksin isegi õige bussi peale, et raudteejaama saada. Selgus, et see tüdruk on pärit Venemaalt, õppinud Salzburgis tantsijaks ja läks praegu üldse Torinosse tantsuworkshoppi. Lahe! Pärast tunnikest temaga juturääkimist jõudsimegi juba Milano raudteejaama, kus tal oli aega rongini 15 minutit ja minul...äää...mingi 3,5h. Eks ma siis imetlesin seda Milano moodi ja glamuuri...raudteejaam puha Armani ja Gucci poode täis. Lausa nii glamuurne värk oli, et mehed käisid millegipärast naiste wc-s ja ust kinni ei pannud... Ja ühe moesähvatusega - lindude pasarahega - oleks ma peaaegu pihta ka saanud. Napikas! Nad millegipärast lendasid täpselt teadetetabloo kohal risti-rästi ringi ja no teadetetablood oli vaja ju aeg-ajalt jälgida, sest väga kahekümnel erineval perroonil ei jõua silma peal hoida, et õige rongi saabumist märgata. Siuke riskibisness - saad linnusitaga pähe - ei saa linnusitaga pähe. Vedas seekord heas mõttes.
Pärast paari tundi internetikohvikus istumist ja selle kõrvale kahe kohvi joomist, olin ma valmis minema rongi peale. Ise veel vilksamisi mõtlesin, et kuidagi maru lihtsalt on see asi läinud - muudkui õiged bussid ja rongid ja värki. Ja, ei, ei läinud vale rongi peale! Täitsa õige sai. Nii ma vaatasin seal mugavas rongis kõigepealt 2h filmi ja siis hakkasin raamatut lugema - inimesed tulid, inimesed läksid. Siuke loomulik värk. Tõstsin pilgu raamatult ja märkasin, et "Näe, Veneetsia juba, ainult 1,5h veel sõita, " ja suunasin pilgu raamatule tagasi. Kui me kümne minuti pärast endiselt seal seisime, tõusin ma oma koha pealt püsti ja märkasin, et ma olen üksi rongi jäänud - mis seal ikka, ei viitsi paanikat teha sellest. Istusin maha ja lugesin edasi. Veel viis minutit hiljem sadas mingi tädi sisse ja teatas mulle midagi marukiires itaalia keeles. Mitte, et ma maruaeglasest itaalia keelest aru oleks saanud :D. Ma siis tegin lolli näo ja ta seletas inglise keeles ka - tuli välja, et lumetormi (?) pärast on ümberistumine ja tuleb minna teisele perroonile. Oh, well, tore, et nad enne selle info ainult itaalia keeles andsid. Tuiskasin rongist välja ja teisele perroonile, et avastada, et nüüd tuleb väljas külma tuule käes 15 min oodata. Tuli tahtmine sisse minna (sest mäkisilt paistis :D ), aga mõtlesin, et ju 15 min kannatab ära ja äkki pärast tuleb see rong veel üldse varem ja siis on totaalselt panges. Hähh, ja siis see rong tuligi, TUND AEGA HILJEM. Tund aega. Küll see Itaalia transpordikorraldus on huvitav. Selleks ajaks olin ma igatahes saanud tuttavaks ühe Sloveeniast pärit tšikiga, kes on viimased neli aastat Milanos modellina töötanud - oli kellegagi koos kiruda seda passimist ja nalja teha. Tal alguses vist väga naljakas ei olnud. Seisis teine seal ühe SUURE (50 kg) kotiga ja kolme väikse kotiga - seljas ainult õhuke jakike. Need on need modellid - üks kott näiteks oli uusi kingi täis. Eranditult. Hea, et mul endal olid jalas mu ainukesed kossid, mis veel peale matkasaabaste ja trennitossude terved on (jaaa! need kuldsed maagilised diskopapud :D!). Muigasin vaikselt, kui ta oma pilgu nendele suunas.
Igatahes. Kuna kell oli juba saanud 20.45 ja ma 21.20 pidin olema Triestes, kuhu Liisi mulle oma sõbraga vastu pidi tulema, saatsin talle ennatlikult sõnumi "Ma jään siiiiiiiit*ks hiljaks!" (vabandust väljendust :) ). Liisi saatis vastu toetava "Elu ongi seiklus! :D". Hiljem selgus, et ma ei liialdanudki - eeldasin ma ju alguses, et ma jään ainult tunnikese hiljaks. Nii. Jõudsime siis selle järgmise rongi peale ja Nika (see modell) ohkas pahuralt, aga kergendatult, et varsti on see jama läbi. Pfft! Vastasin naerdes "Oota-oota, raudselt tuleb midagi veel!". Poolteist tundi jutuvestmist hiljem see midagi oligi käes - teatati, et järgmine ümberistumine tuleb ja peksti kogu seltskond välja rongist. 5 minutit hiljem selgus, et TÜNG VÄRDJAS, rong, millele ümber istuma peab, tühistati ära :D! Hehe, see veel puudus. Kogu seltskond (kaasaarvatud üks munk näiteks) istusid raudteemaaja treppidele maha ja hakkasid aru pidama - kes tellis takso, kes jäi ootama, et asi iseenesest laheneks, kes tegi olukorra üle nalja jne. Mina helistasin igaksjuhuks Liisile ja ütlesin, et ma jään veel määramata aja jagu hiljaks, sest mul polnud õrna aimu ka, kus ma olen. Nii palju teadsin, et Itaalias ja mitte väga kaugel Triestest.
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Nika ema ja sugulane hakkasid meile Triestest autoga vastu tulema - seal ma siis olin: suvalises kohas Itaalias, ootamas inimesi, keda ma ei tea, et saada nende autoga Liisile Sloveeniasse külla. Nika istus fotoputkas, sest seal oli ainuke tool, mina seisin selle kõrval ja jõime nalja tehes ja elust rääkides plastiktopsikestest cappuccinot (muu hulgas tuli välja, et ta kutt töötab New Yorgis koreograafina - vinge värk!). Selleks hetkeks tundus mulle, et nüüd võiks nagu kõik korras olla, aga siis teatas Nika, et kindlasti tuleb midagi veel! Pool tunnikest hiljem oli ta ema kohal ja läbi rahvamassi ennast välja pressides kuulsime, et kohe hakkab järgmine rong Veneetsiast sõitma ja võtab selle seltskonna peale (Veneetsiast sinna olime me just poolteist tundi sõitnud, nii et see piknik seal kestis ilmselt päris pikalt veel). "Shitaly!" teatas Nika pahuralt läbi naeruturtsatuste. Sain tuttavaks ta emaga ja sugulasega ja sõitsime vaikselt - and I mean it: VAIKSELT - Trieste poole. Nad siin puhastavad teid niimoodi, et kaks suurt teepuhastusmasinat on kõrvuti, blokeerides sellega tee ja nende taga on veel politseiauto - kogu see karavan liikus sujuvalt 15-25 km/h. Väsimus hakkas peale tulema, tuli meelde, et mu unetunnisaldo oli eelmise ööpäeva kohta hea 2,5-3h. IGATAHES. Seal ma siis olin, kõigest kolmetunnise hilinemisega - Koperi Lidl'i parklas ja kuulasin läbi naeru Liisi ja ta sõbra kirumist, et ma ka normaalselt tulla ei oska :D. Liisi oli oma sõbrale (kes muide pidi 4h pärast tööl olema) juba enne öelnud, et "Selle tüdrukuga alati juhtub midagi!"
Loo moraal: inimesed on nii ilusad ja head :)! Koperi parklas tänasime Nikaga üksteist - mina selle eest, et ta mu kuskilt täiesti randoomsest kohast Sloveeniasse ära tõi ja tema selle eest, et ma tema kotte tassisin ja masendada ei lubanud. Kokkuvõttes oli ju tore :D
