Pealinnapreili...

...ja nii veel kuu aega!

Selleks, et ma siin üliboss välja näeksin, käisin kolmapäeval enne tulekut šoppamas, sest minu riietega oli jälle selline seis, et umbestäpselt ühed püksid on ja need ka mitte viisakad. Ja no kes siis ilma assistentideta šoppab, eksole (äää). Nagu filmides ikka, nii ka mina passisin ise lihtsalt proovikabiinis ja Hemminki ja Kristi vedasid mulle riideid kokku. Uskuge või ärge uskuge, aga kuidagi suutsid nad mind veenda, et mul on hädasti kleiti ka vaja - ulme!

Praktika ise algas...eee...minulikult. Läksin kohale rõõmsalt oma võimsa nelja unetunniga ja võrdlemisi ettevalmistamata, sees väike lootus, et äkki ei tee päris kohe marki maha. Lisaks plaanisin ma seekord katsetada sellist malbet olekut, et hoian madalat profiili ja värki. See, mis sellest sai, on üsnagi selge, aga ma siin parem täpsemalt igaksjuhuks kirjeldama ei hakka. Tunne on seal igatahes väga boss - oma laud ja oma arvuti ja magnetkaart ja muu fääntsu-fääntsu. Eriti boss olin ma veel eile, kui mulle lausa tööle järele tuldi ja pärast veel süüa ka tehti. Mida veel tahta, eksole! Kui nüüd seda kõike täpsustada, siis Birgit oli see tšiika, kes (või täpsemalt: kelle ema) mu peale viitsis võtta, et õhtuga juba varakult algust teha. Ja no kuna tegemist on siiski Estonian Cycling Weekend'iga, tundus kohatu jätta tegemata tour-de-Nõmme. Ühtlasi oli tegemist minu selle aasta esimese rattasõiduga - vot sulle siis. Kohe näha, et vähe trenni teinud. Sellele, et ma olen vähe trenni teinud ja äraütlemata jõhkraks pontsikuks läinud, sain ma kinnitust ka täna, kui mind jooksma veeti. Kepsutasin täie rõõmuga raudee ületamiseks pandud euroaluste peal, kui järsku mingi raksukene käis - jah, Hemminki, sulle on konkurent tekkinud raskeima-jalaga-naiste võistlusel. Arvata on, et sõber, kellega jooksin, sai naerukrambid ja terve tee igalpool mõnitas nii kuis jõudis ("Vaata, et sa raudtee peale ei astu, painutad kõveraks muidu...").

Lõpetuseks pilt tour-de-Nõmme algusest. Päris vinge ratas mu meelest:

Eile oli vahva päev - käisin passi ja sporti tegemas. Ma ei tea, kas vanadus või misasi, aga igatahes ma pole minumeelest kunagi ühegi pildi peal unisem välja näinud, kui eile passipildi peal. Ja see pole veel kõik! Tõenäoliselt olin ma eile kõige väsinum mutt üldse finišisirgel - ma põhimõtteliselt roomasin Kerstini järel, samal ajal, kui tema rõõmsalt lebolt edasi silkas. Normalno!

Ja jälle aastake juures

NAGU NIUHTI! olen ma juba 23 saanud. Ja võib öelda, et uue numbri lõi seekord ette võrdlemisi suure fiestaga. Ma olen nõnda-nõnda õnnelik, et inimesed mu ümber on nii toredad ja vinged :). Nad viitsivad tulla mu sünnipäevale paar tundi varem, et hakkida salatit, valmistada tohututes kogustes pajarooga (pärast selle kokkamist on kulbikeerutamisest massiivsed lihased garanteeritud) ja üleüldse et aidata mul kogu seda kraami kokku osta ja koju tassida. Nad veavad kohale suure tünni vedelat lämmastikku, et teha uhke teadusteater rõdul. Nad mängivad õhtu jooksul kokku mitu tundi erinevaid pille, et sünnipäeva taustaks ei oleks tavaline raadiobiit, vaid oluliselt toredam live-muusika. Nad trollivad, nagu jaksavad - miks ma muidu pidin emmele hommikul seletama, mis põhjusel meil garaažis kaks kana on. Ja otseloomulikult soovivad nad mulle ainult head - miks muidu sain ma sünnipäevaks laskumise Türisalu pangalt? Nad küpsetavad mulle imearmsad koogikesed (kaks poissi kusjuures ei olnud kunagi varem ise kooki küpsetanud - pfffft, raudselt valetasid. Need koogid olid liiga head selle jaoks!). Nad hoolitsevad selle eest, et ma pärast kogu seda tramburaid saaksin лаавакивимассажаис lõõgastuda. Ei saa mainimata jätta, et Allan hoolitseb selle eest, et mul alati vinge rahakott oleks - jään viie aasta pärast järgmist ootama :D! Sellel poisil stiilitunnetust on :). Ja mis kõige vingem ja olulisem - nad aitavad mul öösel/hommikul kogu selle segaduse ära ka koristada :). On ju põhjust nõnda-nõnda õnnelik olla :)!

Ja muideks - rõdu jäi seekord terveks! Ju sai piisavalt tugev ehitatud, jeesjees!

Paar pilti ka illustreerimaks seda juttu:

Ülemisel pildil füüsikud hoos oma katsetega ja alumisel pildil katse tulemus - pesukausitäis megamaitsvat jäätist :)

Poiste tehtud koogid. Ei saa mainimata jätta, et oli siiski veel lisaks nendele ka ehtsa professionaali Heleene poolt tehtud megamaitsev kook :)

Kas mulle meeldib live-muusika või jaa?

Saage tuttavaks, need on Ne ja Le. Minu kanad. Praegu nad elavad sisse maaellu ja saavad teiste kanadega sõpsideks, ma loodan et neil õnnestub see hästi :)

Aitäh-aitäh kõigile, kes kohale tulid ja kes mind muidu meeles pidasid :)!

Pääääikene paistab ja...

...avastasin, et minu kodu juurde on tehtud rulluisurada ja kuidas ma siis ometi saan selle niisama sinna vedelema jätta? Otsisin keldrist sinna eelmisel suvel kindlasse kohta ära pandud rulluisud välja ja läksin testima - siuke mõnus, parajalt lauge, ilusa asfaltiga tee on. Päike loojus, linnukesed laulsid ja no äraütlemata muhe on ju niimoodi sõita :). Lausa nõnda muhe, et kolme päevaga veeresin ma kokku seal 33 kilomeetrit - täna enam ei veere, jalad hõõrusin ära, noh.

Pilt on tehtud sõidu pealt ja telefoniga, nii et ärge vinguge! Järgmine plaan on see asi seal tõukerattaga ja rulaga ära testida - saab kindlasti huvitav olema :D. Piret juba näiteks ootab huviga videot sellest, kuidas ma rulaga pikali seal lendan.

Muuhulgas oli paar tundi tagasi minu laua peal laat:

Kes hiljaks jäi, see ilma jäi! Need fimost tehtud pacmanid (või on üks pacwoman vä?) lähevad igatahes Dagnyle kõrvarõngasteks - uhke värk! Külastage meid jälle, kui uus laat püsti pannakse!

Lisaks mainiks ära, et ma sain täna Tansaaniast postkaardi. Mulle ikka meeldib, et tänapäeval veel postkaarte saadetakse :)

Natuke tudengipäevadest

Ma nüüd see aasta nõnda pikalt ja detailselt ei hakka kõike kirjeldama, kui eelmisel korral - võtan lühidalt kokku paar pärlit.

Kindlasti üheks suureks pärliks oli traditsiooniliselt tudengiekstreem koos rõõmurattaga, mis nägi välja täpselt selline (kuna mul ei ole just eriti palju pilte veel, siis panin siukse pildi, kus ei ole küll meie võistkond peal, aga poindist saab päris hästi aru):

Me Kaarliga kolisesime seal sees ja Hannes lükkas korraliku hoo sisse - ma ei tea, kuidas Kaarliga lood on, aga minu põlvi kaunistavad igatahes sellest rõõmurattakesest armsad rõõmusinikad. Jah, rõõmu kui palju! Hoolimata mõningatest viperustest sai meie vahva tiim tubli teise kohta, mis on täpselt ühe koha võrra parem, kui eelmisel aastal, nii et järgmisel aastal lihtsalt PEAB tulema esimene koht! Jah!

Juba sama päeva õhtul toimus öötantsupidu, kuhu vedasin kaasa ka oma sakslasest sõbra Benedikti. Kui ma eelmistel aastatel olen sellel üritusel peamiselt piirdunud niisama pealtvaatamisega, siis seekord jäi tantsimata umbestäpselt 2 tantsu ja ülejäänud aja kepsutasin rõõmsalt kaasa ning õppisin innukalt samme selgeks. Sedasama tegi Bene ning peab tõdema, et poisil tulid Eesti rahvatantsud päris hästi välja. Ühtlasi saime seal tantsupeol Karmeniga tuttavaks veel ühe sakslasest noormehega, kes hetkel töötab Tartus. Kuna ta oskab veidike (või siiski võrdlemisi palju, nagu tundus) eesti keelt rääkida, olid tal vahvad elamused öölaulupeolt, mida ta kirjeldas nii "And then I was there, singing nanananananana, saksad surevad....WTF is this shit!??". Hehe :D.

Ära ei saa ka unustada volbriööpidustusi, mil mina plaanisin algselt marurahulikult olla ja näiteks õppida või raamatut lugeda. Raamatulugemisplaanidega läks täpselt nii, nagu ikka läheb ning põhiline ärarääkija oli Maarja-Liis, kes väitis, et ilmtingimata peab minema korporatsioonidesse peole - aitäh talle selle eest :)! Kleit selga, kontsad alla ja peole! (endal oli ka hämming: kui üritasin meelde tuletada, millal ma viimati kleidi ja kontsadega olin, siis võttis ikka täitsa kohe mõtlema ja väga tõenäoliselt oli see kunagi eelmise suve alguses, ehk umbes aasta aega tagasi). Fiiling oli hea, peod rohkem kui vinged (kõik ilusti kleitide ja ülikondadega ja fiestad kestsid hommikuni) ning et peol veel eriti muhe lõpp oleks, serveeris Maarja-Liis mulle, Mardile, Dagnyle ja Teelele päiksetõusu saatel varajast hommikusööki. Pidu nagu üks pidu olema peab :)!

Üritusi ja melu oli muidugi oluliselt rohkem, aga kes teist ikka nõnda palju lugeda jõuaks, nii et ma soovin teile parem siinkohal naeratust näole ja sära silmadesse :)!

Närrrrviii ajab!

Lugesin raamatut siin paar õhtut tagasi ja mind ikka endiselt ajab närvi, kui tegevuses selge uinamuinatamine käib. Umbes selline: "Äääõüõõõ, ma pean kähku põgenema, sest paari sekundi pärast on see-too-kõigehullem-tüüp kohal ja siis on jama!!" ja siis hakkab mingi passimine ja arutlemine pihta ja leelotatakse pikalt erinevatest mõtetest. Ja siis ma raamatut lugedes õpetan omaette "Noh! NÜÜD! Põgene! Kaua sa muned seal, nad juba tulevad juuuu! JOBU!". Ja no arvata on, et mõned leheküljed hiljem ongi jama, sest need ju endiselt uinamuinatavad kuskil ja siis saab maruteadjalt tõdeda "No ma ju ütlesin!". Küll see raamatute lugemine on ikka elamusterikas värk.

Peaaegu sama elamusterikas oli eile öösel toimunud orienteerumisjooks. Umbes esimest korda ei olnudki mul lambiga mingeid probleeme ja seekord ei näinud isegi ühtegi loomakest metsas - täitsa rahulik oli kohe joosta. Küll aga sai põnevuse lisamiseks mõnusalt risuses tihnikusoos mütata, mille ajal keegi lähedal tabavalt kommenteeris "Kuskil oli ju kirjas, et hästi läbitav on mets...". Eks ta ole. Oligi juba viimane aeg meelde tuletada, mis tunne on külmast veest ja risust läbi sumada :). Olgu siinkohal mainitud, et minu tibiküüned jäid hoolimata arvukatest kukkumistest täitsa korda! Nii et no worries!

Ja ei saa jätta eputamata, et mulle avanes paar õhtut tagasi suurepärane võimalus lõpuks ära proovida saksofoni mängimine - puhas nauding! Kahtlemata mängisin nagu tõeline virtuoos...või siis kõlas see pigem nagu keegi oleks pardi kinni püüdnud ja see üritaks meeleheitlikult põgeneda...

Lõpetuseks midagi tänasest grillimisepärastlõunast. Topiti kingad jalga, et ma ka ikka püss piff välja näeks:

Ja ta tegi seda jälleeeee!!

Jah, järjekordselt suutsin ma seda. JÄRJEKORDSELT!! Istusin mina rahulikult voodi peal, käes teetass tulikuuma vastvalminud imehea teega, kui järsku taskus telefon helises. Ja ma ei tea, mis imemoodi, aga kuidagi oli igatahes tassist pool mul süles ja mina ruigamas nagu aia vahele oleks jäänud - päris kuum oli see tee ikka. Sellesmõttes, et polnudki ammu midagi sülle kallanud, eksole.

Ja täna inglise keeles. Mina käitun, onju, alati koolis täiskasvanulikult, nagu ühele korralikule nohikule kohane ja järsku minu pinginaaber Jaan arvab heast peast, et ta ei tahagi, et ma talle pastakaga näomaalingut teeks või särgile uue kujunduse disainiks. MIS TAL OMETI VIGA ON? Kunagi 10 aasta pärast, kui ma olen ilgelt tegija kunstnik, siis ta veel kahetseb, et ta ei saa minu disainitud T-särki kallilt maha müüa! Jah! Vähe veel - ta tõstis kõik mu pastakad veel laua teise otsa - nagu ma teeksingi midagi nendega talle paha (või oli asi selles, et ma eelmine nädal veits ta õpikusse lisandeid joonistasin, mine tea...).

Natuke asjalikumat värki ka: 24. mai kuni 29. juuni paiknen mina esialgsete plaanide kohaselt Tallinnas ja katsun peaaegu terve selle aja marutarka nägu ette manada ning üritada jätta vähemalt mulje, nagu ma midagi oskaks. Paras tšällendž, ma ütlen! Ehk siis, vut-vut kõik nüüd järjekorda mulle enda diivanile elukohta pakkuma!