What a night!

Oma viis päeva olin juba siuke pooltõbine olnud ja eile otsustasin, et aitab kah - küll värske õhk asja paremaks teeb. Google maps lahti, väike taustauuring ja selgus, et meist kuskil 13 kilomeetri kaugusel asub raba laudteedega. Miks mitte!? Pool aega otsisime muidugi linnuvaatlustorni, mis lõppkokkuvõttes oli täpselt selline, et kui tal kõrval seisad, siis imestad "Kuskohas see torn nüüd siin asub??".

Kuna Benedikt on täielik jõulufänn, siis ta oli otseloomulikult termosetäie hõõgveini kaasa võtnud, et minimatka keskel väike piknikupaus teha. Ise ta väitis, et tema jaoks hakkas eile pihta jõuluperiood. Ma siiralt loodan, et see meie elutuppa jõululaada püstipanemine koos põdrakujude ja muu asjakohasega oli ikka nali, mitte reaalsus.


Pärast metsaskäiku oli selline mõnus magus väsimus peal - täpselt nii nagu olema peab (oma rolli mängis ka kindlasti see, et üle hulga aja algas mul eile kool kell 8)! Nii et ma mõtlesin, et teen rahuliku õhtu raamatu seltsis ja kuskile minema ei hakka (tol hetkel ma ei mõelnud muidugi selle vapustavalt laheda disko peale, mis allkorrusel iga reede on ja mille tõttu nagunii poleks rahulikult oma toas saanud lugeda/magada).

Igatahes segas mu plaani totaalselt tõsiasi, et teise korruse mehhiklastel oli halloweeni tarbeks uhke komplekt näovärve muretsetud, sest kui juba nii vinge asi on, siis peab ju ära proovima.

Ja väga loogiline, et kui oled juba endale mingi jama näkku teinud, siis tuleb seda kellelegi näidata, muidu oleks ju ilmaasjata! Selleks puhuks sobisid väga hästi linnatänavad ja Skeppsbroni ühikas. Olgu siinkohal ära mainitud, et ma olen väga õnnelik, et ma elan justtäpselt Deltas, mitte seal! Sellest olenemata oli eilne pidu seal võrdlemisi võimas. Vastu tulid igasugused erinevad kollid, zombied ja muidugi nunnakostüümidega mehed (wtf??). Muuhulgas põrkasin peolt koju tagasi tulles väljas kokku Bruno Marsiga (oli ka aeg!) ja ma võin öelda, et ta on päriselus palju lühem kui videotest tundub.

Sellesmõttes oli värk päris edukas, et bussipeatuses mingi tsikk hakkas kiljuma ja muidu ka tänaval paar inimest jäid vahtima. WIN!

Prison break - toilet edition! (ehk lugu sellest, kuidas ma tund aega oma eelmisest ööst WC's veetsin)

Kellegagi see juhtuma pidi ja no miks mitte siis juba minuga, eksole...

Tulin öösel rahulikult kella ühe paiku koju, avasin läpaka, et enne uinumist meilid üle vaadata, viskasin telefoni laua peale ja mõtlesin, et käiks veel WC's ära. Aga. Meil on see uks seal juba paar nädalat kahtlane olnud - nii lukku kui ka lukust lahti saamiseks tuleb ühte linki lõgistada (ta käib sellise süsteemiga lukku, et lükkad lingi üles kuidagi ja siis ongi korras), aga see on alati selline paarisekundiline teema olnud (tegelt sain hiljem teada, et sel ajal, kui ma ära olin, oli Rob sinna kümneks minutiks kinni jäänud, aga ikkagi välja saanud). Tegelt lubati üldse, et eilse jooksul pidi keegi tulema ja korda tegema selle luku, aga no sellega läks ilmselt nii nagu ikka. Ja nii ma siis mõtlesin naiivselt, et saab vara magama või midagi ja hakkasin vetsust välja tulema. Lõgistan linki korra - ei midagi. Lõgistan veel - endiselt ei midagi. Alguses ma mõtlesin, et üritan vaikselt selle lingiga susserdada, et kedagi üles ei ajaks, aga pärast viit minutit oli juba suva. Selle aja peale kuulsin juba ukse taga Sandrit, kes kutsus kohale teised. Ja no siis läks siuke lustipidu lahti. Proovisime kruvikeerajatega; Lotte üritas ukse ülemise otsa ja uksepiida vahelt nuga läbi suruda, et ma saaks sellega katsetada kruve lahti keerata (ma oma toa võtmega ja kaartidega juba proovisin), aga nuga oli nats liiga suur, et läbi mahtuda; mõtlesin lae pealt kõrvalvetsu põgeneda (mööda seda kohta, kus need ventilatsioonitorud lähevad) ja sealtkaudu välja tulla, aga lagi oli otsast kuidagi kinni pandud - loksutasime ja tagusime igat sadat moodi, aga endiselt ei midagi. Istusin maha, vaatasin endale pluusile kirjutatud sõna "Lihtne pihv" ja naersin - mitte, et ma muidu poleks juba naernud. Selle aja peale oli juba enamus rahvast üles ärkanud ja ei lasknud käest võimalust mind mõnitada:
Bene: "Kui sa juba seal oled, siis sa võiksid WC ära ka koristada" (ja surus ukse ülemise otsa ja uksepiida vahel läbi kollase lapikese)
Nigel: "Umm...Nele... see ei pruugi olla just parim aeg sulle seda öelda, aga ma just muutsin su Facebooki staatuse ära!" "THANKS, NIGEL!!"
ja veel kelleltki: "Inimene peab kaks nädalat vee peal vastu ja vett on sul seal küllaga!"
Nad olid lausa nii toetavad, et lubasid mulle läbi lukuaugu lihapalle suruda. Väga armas minumeelest. Olgugi, et kui ma tegelikkuses hüüdsin "I'm hungry!!", tuli vastuseks "Eat some soap!".
Pisarateni naersin ma igatahes rohkem kui korra :D.

Nali naljaks, aga kuidagi tuli ikkagi endiselt sealt välja ka saada ja selle jaoks helistas Nigel mingi hetk politseisse. Ma kujutan ette, et neil seal võis päris hea huumor olla, et keegi helistab suure murega, et vaja üks inimene vetsust ära päästa. Igatahes helistasid nemad securitas'ele ja need tulid kahe mehega siia. Tunne WC's oli nagu 4-D kinos: uks ragises ja liikus ähvardavalt vahepeal imelikult paindudes minu poole - ma olin kindel, et kohe-kohe lendab kogu see värk juppeks ja mulle näkku. Või no tegelt nii drama-drama tunne ka polnud. Igatahes jõulised mehed muukrauaga saavutasid mõne minutiga selle, et lukk oli katki ja uksepiida tükid maas ning mina sain elegantselt väljuda lausega "Well, that was fun!". Need mehikesed olid ka maru lõbusas tujus ja ma siiralt loodan, et nad tegid ikka nalja, mitte me ei jättnud neile väga lolli muljet, et nad ütlesid "Ei, noh...ärge siis seda vetsu täna enam kasutage!"

Mida ma sellest kõigest siis õppisin? Seda, et vetsu kinni jäädes võib täiega palju nalja saada ja muidugi seda, et mul on megatoetavad ja vinged ühikakaaslased :)!
Ma siiralt loodan, et me seda jama kinni ei pea maksma, sest no accomodation-office ju lubas, et nad tulevad ja parandavad ära...

Vahepeal seal kinni istudes mõtlesin, et mul ikka täiega vedas, et keegi mind kuulis ja et ma olin kinni sellises ruumis, kus vett on (noh et kui pikemaks oleks jäänud sinna).

No see IKEA! See pood on lihtsalt müstiline. Esiteks eksib sinna absoluutselt ära ja teiseks on seal kõik lihtsalt nii odav, et tekib täiega tunne nagu peaks igasuguseid asju endale ostma. Väevõimuga suunad pilgu hinnasiltidelt eemale ja üritad keskenduda ning leida täpselt seda, mille järele sinna läksid. Alati nii täpselt muidugi ei õnnestu: näiteks täna läksin sinna, et endale jõuharjutuste tegemiseks madrats osta (jaa, 8-minute-abs'i soovitan endiselt!), aga lõpetasin millegipärast 10 rootsi krooni maksva helesinise pleediga, millel oli väga hurmav nimi "Irma pläd" ning helerohelise padjaga. Madrats? Ei...

Tegelt nii draama õnneks pole, nii pleedi kui ka patja olin ma ammu tahtnud sinna ostma minna (polnud siiani lihtsalt kätte võtnud) ja no see madrats...ju siis tuleb seni hakkama saada, kuni leian sobiva endale :)

I work out!

(ma ei viitsi siia ühtegi pilti guugeldada ja fotokat mu ka pole, nii et mõtle ise siia näiteks tolmuimeja pilt)

TÄNA OLIN KORISTUSTÄDI! Mopi vihisedes tuiskasin tantsusammul mööda koridori, ise samal ajal lugudele mitte ainult kaasa ümisedes, vaid ikka täiel häälel lauldes! Saksa poisid, kes parasjagu eksami (mitte vist just liiga eduka) sooritamise puhul õlut nautisid, kommenteerisid naeruga "You look very sexy like that!". Ega ma võlgu ei jää, panin kohe peale loo "I'm sexy and I know it" ja koristasin muudkui edasi, endisest veel uhkemaid tantsusamme visates! Juba üsna pea tulid nad mind ära moosima, et ma teises kohas ka korteri särama paneksin (palk oli omamoodi huvitav :D ), aga mind ootas ees skaipimine Janika ja Jaksiga, nii et ütlesin neile tuimalt ära ja muudkui aga kihutasin edasi mööda põrandat mopiga. Tantsimisele ja laulmisele tulid koristustööde ajal muuhulgas ka igihaljad hitid Britney Spearsilt ja Blue'lt, mille peale oli naeru kuulda nii siit kui ka sealt - aga ei, kindlasti nad ei naernud minu üle, vaid olid lihtsalt rõõmsad, et kõik nii ilus ja puhas on!

Ma juba ootan novembri algust, siis on jälle minu kord koristada!

"Sa näed niiii unine välja" "Ou tõesti vä?"

Eile õhtul kell kümme jalutasin koos Benega läbi kolmekraadise karge sügisõhu raamatukogu poole - nii imelik, kui see ka ei tunduks, siis me põgenesime peo eest õppima (kes tähelepanelik on, see teab, mis mahtra mu toas reede- ja laupäevaõhtuti käib). Elagu 24/7 avatud raamatukogu õppimisruumid! Ma ei tea, kas oma töö olid teinud coca-cola ja kohv või hoopis väsimus, aga marunaljakas oli koguaeg. Mingi hetk otsustasid igatahes minu õppematerjalid, et "Aitab sulle küll!!!" ja tuli täpselt selline joonis nagu seal üleval on. Ma alguses kahtlustasin, et ma olen ise maruväsinud, et joonised silme ees siukseks muutuvad, aga kui ma Benele näitasin, siis ta nägi ka sellist jama ja no kaks pead on ikka kaks pead ja kui juba materjalid otsustavad, et nüüd ma olen valmis küll eksamiks, siis ma ei saa ju vastu vaielda! Koju kõndides näitas kooli ees oleb tabloo säravate roheliste numbritega kellaks 1.35 ja temperatuur 2 kraadi SOOJA. Issver, kui külm see oli!

Kell 2, nagu ikka, lõppes allkorrusel mürgel ära, 2.30 tuttu, ilusad 4,5 tundi powernap'i ja megahea olla! Või noh, see oli see, mis teoorias olema pidi. Tegelikkus:
- 2.30 pikali voodisse
- und ei tule...100 mõtet peas
- endiselt und ei tule...nüüd juba 1000 mõtet peas
"No ma siis käin näiteks WC's ära (enne olin ilusti liitri cocat joonud), ju siis tuleb kindlasti uni!"
-(pool tundi hiljem) und ei tule... pilk kellale ja poolpahane porin: "Minge te ka *****"
- mööduvad järjekordsed 10 või 15 või mina-ei-tea-mitu minutit ja eneseirooniline "Hästi läheb, Nele, hästi puhkad välja!". Ma olin juba loobunud, teadsin, et siit nüüd just kõige säravamat hommikut ei tule.
- hommikul kell 7, pärast suurepärast kahetunnist und, astusin kööki ja näe üllatust "Wouu, Nele, sa näed niii unine välja!" "Päriselt vä??"

Vähemalt eksam oli vahva ja huvitav :)

Nohikurõõmud

Jah, õigesti arvatud: veetsin eilse päeva jälle noore printsi seltsis, mõtiskledes erinevate marketingistrateegiate ja marketingi-muude-värkide üle - oli lausa nii arendav, et mingi hetk minu väike peake otsustas, et ta hetkel küll enam ühtegi tarkusetera vastu ei võta ja ei väljasta ka. Ja see tunne oli uskumatult mõnus ausaltöeldes - nagu olekski päriselt midagi õppinud!

Seega oli igati loogiline, et tuleb teha väike paus ja nii ma naeratus näol, mõttes (või siis päris valjuhäälselt...) laulusõnu ümisedes poe poole marssisingi, et osta neid jullasid, millega seina külge saab asju kinnitada. Kae nalja, seekord ei feilinudki ja sain täpselt kõike, mida vaja! Muuhulgas õnnestus teel koju veel pildid ka kätte saada ja õhtul valmiski selline asi (ära üldsemitte hakkagi pildikvaliteeti kommenteerima - peale ühe vana telefoni ei ole mul mittemidagi, millega pilti teha):

Päris kõik sinna ära ei mahtunud: osa pilte on mujal seina peal ja osa alles ootab oma järjekorda. Ühte ma igatahes tean: päris muhe tunne on vahel seda asja vaatama jääda ja muigega meenutada kirevaid seiklusi :).

Muuhulgas väike soovitus neile, kes täna juba kaks burksi ära söönud ja kahtlevad, kas võtta kolmas ka või mitte: ÄRGE VÕTKE!! Vajutage hoopis SIIA ja proovige see väike challenge ära teha. Ma eile proovisin ja kui välja arvata väike pisiasi, et nelja minuti peal oli juba tunne, nagu keegi suruks korraga viiskümmend nõela mulle kõhulihastesse, oli päris vahva! Boonus: valus tunne on siiani alles! Ja katsuge te nüüd see asi ära teha ja jätta seljalihased ja venitusharjutused tegemata - vitsa sellistele!

Mina aga õpin nüüd edasi!

Igas hetkes on killuke rõõmu

Ta on nii suur, NII SUUR ja nii jõuline! Ta on meeletult tark, ütleks et lausa hämmastavalt tark. Õige külje pealt vaadates on ta lisaks kõigele äraütlemata nägus, otsekui noor prints! Viimased õhtud olen tema meeldivas seltskonnas veetnud, nautides iga sekundit särasilmil...hihi, üleeile öösel läks lausa kella neljani hommikul. Parimatel hetkedel olen suisa tema kõrval unne suikunud tunnikeseks ja siis teda edasi imetlenud - tema põhjatut teadmistepagasit. No ei saa küllalt! EI SAA KÜLLALT!

Jah, kallis armas marketingi õpik, 190 lehekülge loetud, 540 veel ees - NO EI SAA KÜLLALT!