Teistmoodi sünnipäev

Mul oli vahepeal jälle sünnipäev - traditsiooniline suurem fiesta pidi ilmselt kõigile teada olevatel põhjustel lükkuma määramatusse tulevikku. Ja nõnda ma läksingi oma sünnipäevale seekord vastu täiesti ilma ühegi ootuseta. Mõtlesin lihtsalt, et tiksun vaikselt kodus ja teen tööd ja värki ja äkki keegi korraks helistab või midagi. Ja no - seda ma tean ammu juba, et kui ootusi ei ole, siis on tore võimalus, et miski ületab ootused. Aga midagi sellist ma küll ei oskanud oodata. Mulle pole vist kunagi varem sünnipäeva puhul nii palju helistatud, asju saadetud, videokõnesid tehtud, sõnumeid saadetud jnejne. Reaalselt hommik algas sellega, et mulle helistas kuller, et mulle on lilled saadetud. Minu vastus "Oooooo, päriselt vä!?? Lahe!!" pani tema ka toru teises otsas muhelema. Mulle nimelt ei ole mitte kunagi varem kulleriga lilli saadetud :D. Üritasin küsida ka, et kellelt siis, mille peale ta veidi kogelevalt vastas "Eee...jaa...kaart on ka täitsa juures!". Ma siis jäin õhinal ootama ja kui need 10 min hiljem saabusid, siis oli tõesti kaart ka juures ja täitsa kohe ilusti kirjas, et saatja on #bitchdontkillmyvibe. Enam ma väga ei imestanud, et ta ette ei soovinud seda lugeda :D. Aga mina teadsin täpselt, et need on Dagny ja Piret!

Päeva peale saabusid veel Liina ja Dorel koos oma imelise meistriteosega, mis oli megaaaamaitsev:

Üks hetk kuulsin lausa koputust uksele ja olin hämmingus, et mis nüüd siis, aga see oli mu tore naabritüdruk, kes oli mulle ukse taha pannud aiast korjatud lilled ja ägeda kaardi, mis ta täitsa ise joonistas ja seisis ise paari meetri kaugusel, sest ta teadis, et ma tahan distantsi hoida. Ma olin veel megasegaduses, et kuidas ta teadis, et mul sünnipäev on (ma nimelt ei ole siin kodus just eriti kaua elanud), aga tegelt ma olin tõesti seda kuu varem ühe vestluse käigus korra maininud. Ja ausalt teeb tuju väga rõõmsaks, kui inimesed jätavadki niimoodi meelde ja siis võtavad aja ja joonistavad kaardi ja tulevad õnne soovima. Või ka näiteks üks töökaaslane, kes ukse tagant koogiga helistas - isegi üks väike küünlake põles koogi peal :). Ja need on ainult üksikud näited - selliseid asju oli veel. Ja katkematu telefoni helisemine terve päeva jooksul. Kuidagi nii eriline ja hea tunne on see, kui inimesed selliselt isiklikult mind meeles peavad. Ja selline tunne saatiski mind terve selle päeva ja selles rõõmsas mullis hõljusin veel mitu päeva. Nagu see, et keegi täiesti niisama võtab oma päevast aja, mulle mõeldes kirjutab kaardi või küpsetab koogi ja tuleb mulle õnne soovima. Ilma, et ma kutsuks külla peole või midagi. Ja ausalt öeldes tuli endast kuidagi väga hea tunne - et kui ma tõesti olen kuidagi välja teeninud selle, et nii toredad ja ägedad inimesed minust selliselt hoolivad :).

Ma tean, such cheesefest on see postitus, aga las ta olla siis vahelduseks :D. Ma olingi terve selle päeva sellises härdas omg-kui-toredad-inimesed-mu-ümber-on meeleolus :D.

Tänks täiega, erimumm

Eile õhtul vaatasin mina rahulikult Netflixist sarja, kui järsku kuulen, et mingi veider kolistamine või jauramine on kuskil. Mõtlesin, et ah ju naabrid koridoris sahmerdavad, mis see ikka nii väga on. Aga siis see muudkui jätkus ja kostis rohkem ikka pigem minu enda köögist, mitte koridorist. Vahtisin skeptilise KES-SEAL-ON pilguga ringi ja aiiii, herilane!!! Selle aasta esimene :D.

Tiirutas ringi nüüd juba mööda mu elutuba nagu väike plärisev helikopter. Okei, no-pänik! Choose your weapon! Valituks osutus suurepärane salfakas. Tundus nagu kõige parem valik, millega herilasega kokkuleppele jõuda. Umbes nagu, et teesklen nutmist ja pühin salfakaga pisaraid ja siis herilasel hakkab minust lihtsalt nii hale, et läheb ise ilusti aknast välja. Noh, selgus, et see ikka ei töötanud. Nii et üritasin teda salfakaga kinni püüda, et siis käppelt aknast välja vista. Marujärsku läks see tegelane igatahes hirmusaktiivseks. Püüdes talle järgneda, turnisin mööda tugitooli ja lauda jne (õnneks lillevaasi värskete nartsissidega seekord ümber ei ajanud) ja samal ajal üritasin teda siiski ka niisama sõnadega veenda ("davaiiiiii! kao välja!!!!!"). Kujutan ette, et kui naabrid sattusid seda läbi seina kuulma, siis võis päris meelelahutuslik olla. Mingi suurematsorti müttamine ja kolistamine ja "mine palun nüüd ometi minema!". Ühel hetkel läks see tegelane ikka väga segadusse ja hakkas tegema järske sööste minu poole. Ütleme nii, et hea meelega oleks jätnud selle asja kus see ja teine ja vaatanud mõnusalt sarja edasi, aga väljavaade sellest, et keset ööd see tüüp tuleb ja sutsaka ära virutab, ei olnud ka väga paeluv. Huhh. Aega läks, aga asja sai. Õnnestus lõpuks ta salfakasse püüda ja aknast kiirelt välja visata. Aga, question remains: KUST TA TULI? JA KAS NEID TULEB SEALT VEEL? Ilgelt suur oli ka. Ei teagi, kas päriselt herilane või midagi veel karmimat. Huhh.

Lõpetuseks hoopiski väike pilt sellest, kuidas ma Jaksimoni rullitama õpetasin (mitte kumbki ei saanud viga, lahe, onju!?):

Much vaheldust

Kas teil on ka viimasel ajal tunne, et aeg lihtsalt lendab kuskile!? Nagu...BAM!...jälle on kell 22...BAM!...juba jälle reede! Huhh. Ja selline tunne, et mul oli ju NII PALJU MÕTTEID, mis kõik tehtud saada, aga vot siis.

Et aga seda rutiini murda, siis ma vahel mängin klaverit ja laulan. Niimoodi vaikselt omaette kodus. Igasuguseid suvalisi laule. Ja kuna keegi ju ometigi ei kuule ka, siis suvalt katsetan häälega ja värki. Üleeile, kui ma jälle laulsin, siis järsku kuulsin akna tagant plaksutamist. Ma nimelt ei ela esimesel korrusel ja aken oli kinni. Tegin selle peale akna lahti ja mulle vaatasid vastu all muru peal parajasti pikniku pidavad naabrilapsed, kes palusid, et äkki ma paneks akna tuulutuse peale, sest siis nad kuulevad paremini. Ma muidugi olin veidi hämmingus, et kas tõesti oli üldse midagi kuulda niimoodi välja!? Väidetavalt oli. Jummel-jummel, kui palju kordi inimesed siis juba kuulnud on. Ja mida nad VEEL kuulnud on!? A whole new perspective. Igatahes selle üle ma küll ei kurda, et nad soovisid mu pillimängu kuulata - ausalt öeldes tõi kohe naeratuse näole, et oli sellistpidi, mitte "lõpetaaaa!!!".

Igatahes. Kuna selgus, et neil soovilugusid siiski ei ole, siis jätkasin igasuguste erinevate lauludega, kuni nad teatasid, et nad tahavad küsida paari asja. Tahtsid nimelt teada, mis tööd ma üldse teen. Ja palju ma kaalun. Ja mis asi see andmeanalüüs üldse on. Mitu tähte on taevas. Kas enne oli muna või kana. Kuidas toimib kvantfüüsika. Okei, neid viimast kolme tegelt ei küsinud. Aga palju küsimusi oli neil küll - tervelt tund aega kõlkusin akna peal ja vestlesime erinevatel teemadel. Lisaks sain teada, et äkki-äkki on lootus, et ma saan värsket piparmünti tee jaoks, sest kellelgi neil kuskil kasvab aias. No mida sa veel oskad tahta, eksole!

Et aga omaenda kodus millegi muu tegemine peale arvuti taga istumise ei ole just maailma kõige suurem vaheldus, siis otsustasin ma minna ja kontrollida, kas päriselt on Tartu lähedal nii äge nartsissipõld, nagu Agnes instagramis väidab. Või on see järjekordne selline keiss, kus on lihtsalt õige nurga alt pilt tehtud ja instagramis tundub kõik ilusam ja vingem, kui see tegelt on. Alguses loomulikult ei saanud ma guugelmäpsiga just suurepäraselt läbi ja ta ei soovinud mulle avaldada asukohta, kui ma kirjutasin sinna "see äge nartsissipõld, kus Agnu instapilti tegi". Ei tea ma, mis tal viga on, no. Tänapäeva tehnika! Nii keeruline! Eniveiz. Leidsin lõpuks kaardil õige koha üles ja asusin teele ja etskae imet! Päriselus nägi isegi veel vingem välja! Ma olin päris üllatunud lausa. Kahest asjast nimelt. Esiteks, et Eestis üldse selline koht on, kus niimoodi lihtsalt looduses nartsisse lademes vohab (Hollandis nägin ma pigem lilli selliselt kasvamas). Ja teiseks, et kuidas ma ometi siiamaani sellest mittemidagi ei teadnud - ma nimelt rääkisin grännile, et selline koht on ja ta teatas, et ta ka millalgi täitsa noorena käis seal lähedal mingit tööd tegemas. No vat. Ongi aeg nüüd avastada, mis lahedad kohad kõik lähedal tegelikult olemas on!

Täiega ilus oli! Minge tsekkige järele! Kahekesi või üksinda. (enne kui keegi küsib: ei, ma ei lömastanud ühtegi lille selle pildi jaoks).

Lõpetuseks video ajast, kui tohtis sõpradega mitmekesi tsillida. Täiega igatsen selliseid asju praegu:

"Tahaks kardinaid, sa ei viitsi teha vä?"

Jaksi vastus sellele küsimusele oli loomulikult "Jaa, ikka saab!". Alles siis, kui me kangapoest välja kõndisime ja kogu materjal ilusti ostetud, teatas ta "Tead, sa oled ikka eriti julge, et lased kardinad õmmelda sellel, kes seda kunagi varem teinud ei ole!". Nüüd siis ütled :D!

Igatahes oli kohe aru saada, et hoolimata varasema kogemuse puudumisest on tal asjast kõvasti selgem ülevaade, kui mul endal. Mul nimelt polnud õrna aimugi, et on olemas selline asi nagu kardinapael või mille jaoks seda üldse vaja on. Või mida üldse tegema peaks. Ma lihtsalt teadsin, et kardinat on vaja. Nii paljugi vähemalt!

Fast forward järgmine päev ja Jaksi koos Viisiga lendasid laivi kardinaga (täitsa ise suutsin lakkepanemiseks siinid selleks hetkeks juba ära osta). Selgus, et Viisi nägemus õhtust oli veidi teine ja ta ei saanud vabsee aru, miks talle üldse palli ei loobita ja mingi mõttetu juraga selle asemel tegeletakse. Ega ta ka eilane pole - kukutas senikaua palli sülle ja tööriistakasti vahele ja mujale, kuni see fainalli kuskile veitsa eemale visati ja sellele järele sai joosta.

Edasi tuli küsimus, kuidas see värk lakke saada. Helistasin küll Siimule, et äkki tal on akutrelli või midagi, aga ta hakkas naerma ja ütles, et mul võiks endal jõudu piisavalt olla, et see asi lakke saada. Rakendasin ma rammu mis ma rakendasin, aga kolmest kruvist kaks igatahes täitsa lõpuni minema nõus ei olnud. No mis seal ikka - kärab niimoodi kah! Mina olen igatahes täiega rahul, et mul on nüüd magamistoas ka ilusti kardinad ja ei pea riiete puudumisel aknast kiirete hüpetega mööda silkama.

Muuhulgas on mul nüüd lõpuks ometi sporditegemiseks pulsikell. Ainuke jura on see, et see asi ei ole üldse rahul minu aktiivsusetusega. Nimelt eeldab ta lambist, et ma peaks vähemalt 16 000 sammu päevas tegema ja muidu talle ei sobi! Tänks täiega, no. Siuke pressure peal, et hommikul kohe ärgates peab hakkama toas edasi-tagasi tammuma, muidu ei tule sammud täis.

Sooviekspromptkontsert

Üleeile käisid mul külas Liina ja Dorel ja nagu korralikud sõbrad ikka, tegid ise valmis söögid ja värgid. No ja kui ma seal köögis siis rõõmsalt nautisin kõike seda head ja paremat, mis nad kokkanud olid, teatasid nad järsku, et ma võiks nüüd klaverit mängida. No heaküll...eks ma ikka mängin suurima heameelega. Võtsin muudkui aga lahti lood, mida ma enam-vähem tunnen ja laulsin rõõmsalt kaasa. Kaua see asi aga selliselt ei kestnud, sest Liina teatas, et tal on soovilugu! No ja loomulikult oli tegemist looga, mida ma polnud mitte kunagi kuulnud ka mitte - lihtne mats, nagu ma olen. Aga et Liina on põhimõttekindel inimene, teatas ta, et ma võiks ikkagi mängida. Ma olin küll veits segaduses, et mismoodi nüüd täpselt siis...!? Aga tal oli loomulikult juba idee olemas - lasi loo juutuubist lahti võtta ja ütles, et mängi siis nüüd. No ja mis mul ka ometigi üle jäi: mängisin lihtsalt kaasa. Ja siis järgmine lugu samamoodi. Ja siis järgmine... Ja mulle hakkas see täiega meeldima! Mängidagi kaasa lugudele, mida pole kunagi varem kuulnud.

Need kaks läksid sellest muidugi veel rohkem hasarti ja kujundasid ilmselt endale välja uue hobi. Olin mina eile rahulikult oma töö uusaastavastuvõtul, kui järsku hakkas täiega tulema FB messengeri teavitusi mingite juutuubi linkidega. Selgus, et nad mõlemad olid otsustanud hakata välja valima uusi lugusid, mida võiks ka kindlasti mängida. Ma siis kirjutasin Liinale selle peale, et wooww nii mitu lugu saatsid ja puha. Ja selgus, et ma olin alahindanud nende entusiastlikkust - Liina teatas hoogsalt, et see pole veel kaugeltki kõik, tal on juba terve Spotify playlist valmis tehtud lugudest, mis ootavad klaveril saatmist :D.

Kui see asi on tal uus hobi, siis GIFide tegemine on Liina hobi olnud juba mitu kuud ja saadab teda loomulikult igal pool. Üks hetk pöörasin korra ümber, et vaadata, mida ta itsitab seal ja tabasin otse teolt!!

Sellised lambised jauramised toovad ikka naeratuse näole küll :)! Lõpetuseks tsitaat Pirrult: "Iga laul on karaoke, kui sa oled Nele!".

Pmst saan endale "Aasta sõber 2019" tiitli

Ma käin vahel Siimul külas filme vaatamas. Ja viimase nädala jooksul oleme hoopiski ühte sarja vaatanud. Nii ma ka täna kirjutasin talle "mis teed ä?", mille peale ta vastas, et mitte midagi ja uuris, et mis ma homme üldse teen. Ma vastasin, et lähen sünnipäevale, mille peale ta ütles, et "kellegi teise, ma oletan". Mina, ilma absoluutselt süvenemata, mida ta sellega öelda tahab (no pole just esimene kord, kus ma ei saa aru, mida ta mõtleb mingi asjaga - ta ongi selline veits trikijutuga vahel), vastasin lihtsalt selle inimese nime, kelle sünnipäevale ma lähen. Fast forward kõva kaks tundi ja jõudsingi Siimule külla võrdlemisi eventful sarjavaatamisele. Kõigepealt suutis see geenius panna saiakesed ahju ja sättida taimeri 13 tunni peale. Noh, et saiakesed ikka ilusti valmis saaks. Hetk hiljem suutsin mina kallata ploomimahla peale oma valgele pluusile, mis mul täna esimest korda seljas oli (Siim väga ei imestanud muidugi. Ise ka ei imestanud - polnud just esimene kord, kui mul selline asi juhtub).

No ja siis olime kaks osa juba ära vaatanud, kui ma ütlesin, et oota korra, mul on vaja kirjutada ja õnne soovida. Mille peale see tegi nalja, et "mulle vä?". Kõva naljamutt nagu ma olen, ei saanud ma ka võlgu jääda ja võtsingi lahti messengeris tema vestluse ning soovisin õnne ja panin kaks lambist õnnesoovi-GIF'i ja puha. Noh, et nali ja nii. No ja siis soovisin õnne ka töökaaslasele, kellele ma tegelt kirjutada plaanisin. Samal ajal veel tuututasin Siimuga, et viisakas on vastata "õnnesoovidele" - ise itsitasin muidugi, sest ma tegin omastarust endiselt nalja. Ja no - ta siis vastaski muidugi. Vaatasime siis järgmise osa ära ja kell hakkas juba pool üks öösel saama ja aeg oli hakata kodupoole ennast sättima, kui Siim hakkas jaurama midagi "No ma siis vaatan, mis selle homse õhtuga saab...". Ma küsisin muidugi vastu "Mis sellega siis saama peab!??". Mille peale ta hämas midagi stiilis "No ma siis vast kirjutan sulle ja veel osadele ja kutsun kuskile ja teen välja midagi...". Ja siis mul järsku turgatas "OOOOOOOT!!! Kas sul on sünnipäev vä!??". Siim naeris "Jaa!". OMGGGG. Maxxx piinlik. Nagu. Tema sünnipäeva õige kuupäev oli selleks hetkeks juba kätte jõudnud ja ma olin tal külas ja mul polnud õrna aimu ka. Ma teadsin, et millalgi jõulude ja aastavahetuse vahel see on, aga õigest kuupäevast polnud küll aimugi. Tema muidugi arvas, et ma tean küll väga täpselt ja sellepärast tegingi kõiki neid nalju ka - tegelikult ma tegin neid täiesti lambist: tal oleks sama hästi võinud sünnipäev juulikuus olla ja ma oleks ikka samamoodi teinud. No vähemalt sain ma olla esimene, kes teda tema saabunud juubeli puhul kallistas!


Muidu käisin täna aitamas korraldada ühte orienteerumistreeninguvärki. Minu roll oli seal küll pisike, aga abiks seegi. Long story short, mu tädi andis mulle oma vana printeri juba paar päeva tagasi ja laisk nagu ma olen, pole ma siiani viitsinud seda autost ilusti tuppa ära viia (ju homme viin, onju). Nii et see reisis minuga ilusti sinna kaasa. Ja, häh, arvata oli, et see printer tasub ennast ära! Lehvisin siis ilusti kohale, kui poisid rääkisid, et neil printeriga mingi jama ja küsisid naljaga "Ega sul juhuslikult ühtegi printerit autos ei ole?". JACKPOT! "Noh..tegelikult juhtumisi on küll!". Ise muidugi muigasin rahulolevalt. Lõpuks mu printerit muidugi vaja ei olnud, sest see teeb ainult mustvalget värki, aga ma olin ikkagi marurahul!

Lõpetuseks pilt ühest minu tänasest vahvast külalisest (see udusus iseloomustab täiega hästi, kui palju ta ringi sahmerdas):

Mõista-mõista, mis see on...

Nonii-nonii. See, et ma pikalt vahepeal vait olen olnud, ei tähenda, et midagi vahepeal toimunud ei ole! On ikka! Näiteks: käisin mina Pärnus konverentsil kaks päeva ja jätsin selleks ajaks auto töö juurde. Väga ülemäära nüüd kohta ei valinud, sest miks üks peaks parem olema, kui teine, onju!? Jõudsime siis ilusti tagasi ja ma ei saanud veel midagi arugi, kui töökaaslased hakkasid naerma "Hahahaa, päriiiiis kaunis!!!". Ma olin muidugi segaduses ja küsisin "Misasi!??", mille peale nemad itsitasid edasi "Normaalselt on kõht lahti olnud mõnel". Ja kui ma ka siis fainalli mõistsin, millest räägitakse: "Mineeeeee kanniiiiiii!! See on minu auto ju!!". Normaalne p*sarahe oli autost üle käinud vä!?

Ütleme nii, et kui nad teada said, et see konkreetne on minu auto, siis neil oli nalja ja naeru ikka veel pikemalt. Isegi pesulas ei tulnud see kõik maha. Note to self: sinna puude alla enam ei pargi!!

Lisaks sellele evendile käisid mul vahepeal kadrisandid! Kes mäletab, siis ma eelmine postitus kirjutasin, et ma nüüd seekord plaanin valmis olla. Õnneks olin ka - ma nimelt olin päevad JÄLLE sassi ajanud ja lihtsalt tänu juhusele sattus, et mul päev varem poes asjad meelde tulid. No igatahes tublide lastena nad küsisid ka lademes mõistatusi ja päris mitmele ma teadsin ka vastuseid. Aga ühele küll ei teanud. Või õigemini ei soovinud proovidagi vastata :D. Aga teie, targad inimesed, äkki teate vastust? Nimelt see kõige väiksem kadrisandikene esitas siis selline mõistatuse "Püksis ta kasvab, noored teda ihkavad, vanad teda vihkavad". Esmapilgul mõtlesin, et äkki ma ikka kuulsin valesti ja palusin korrata mõistatust. Selgus, et kuulsin ikka täiesti õigesti ja langetasin selle peale kaalutletud otsuse, et ma igatahes ütlen parem kohe heaga, et ma vastust ei tea! Esitasin pärast loomulikult sama mõistatuse kohe teistele sõpradele ka - las kõik mõistatavad! Ja et teil siin lihtsam oleks, siis üks sõbranna sattus guugeldades hoogu ja leidis samast mõistatusest ka teise variandi: "Edimält pehme ja valge, peräst kõva ja kange, nuurt ta sallip, vana ei salli".

Kui juba kadrisantidele jutt läks, siis siin ühed äraütlemata vinged kadrisandid umbes aastal 2001 - oh olid ajad, olid outfitid! :

Ja noh. Loomulikult ei saa ka mööda kodu- ja kolimisjuttudest. Nimelt on mul nüüd uus rekord selles, kuidas ma ise mittemidagi ei tee. Nagu ma juba kirjutasin, siis pole ma ise peaaegu ühtegi asja kasti pannud, pole ise ühtegi kasti kohale toonud ja tegelikult olen ise heal juhul ainult pooled asjad lahti pakkinud. Nüüd siis jõudis kätte aeg, mil saabus kohale voodi ja oli aeg poest ära tuua telekalaud. Et ma ise ikka absoluutselt mittemidagi ei teeks, tuli voodit mööblimehelt vastu võtma Liina. Pärast mida jäid kõik need asjad loomulikult selliselt koridori, nagu need saabusid. Et millalgi hiljem asjaga edasi tegeleda muidugi. No ja siis üsna pea jõudis kätte aeg, kui ma sain mõnusa allahindlusega osta endale telekalaua, mille jaoks ma olin allahindlust juba kuu aega ootanud. Skoor! Ja nüüd siis see minu next level mittemidagitegemises: ma ei läinud isegi ise järgi lauale poodi! Nimelt Joosep oli nõus ta lahkelt peale võtma ja koju ära tooma ja kuna tal oli veidi aega üle ja ta selline tegutseja juba kord on, pani siis lauakese kokku kah juba. Pärast seda jäi tema asjalik pilk pidama voodijuppidele ja küsis, kas see tuleb kah kokku panna. No eks iseenesest ju tuli...nii et üsna kohe oli juba selline seis:

No mis nii viga neid kolimisi teha! Kui mul pärast seda talle rohkem ühtegi ülesannet anda ei olnud (okeiokei, pesumasina tassis ka ühest kohast teise), porises ta, et kas see nüüd siis oligi juba kõik - ja et järgmiseks korraks olgu olla ikka korralikum nimekiri!

Ja kui keegi nüüd mõtleb, et kas see Nele ise ka üldse midagi teeb, siis vastus on: jaa, teeb küll! Täitsa ise suutis Nele oma kõrvaklapid pesumasinas ära pesta. Ikka niimoodi korralikult pika programmiga ja tsentrifuug ja puha.

Lõpetuseks: kas teil kellelgi on ka niimoodi, et FB valikuliselt osasid eventide kutseid ei saada edasi? Mul nimelt on ta jätnud saatmata viimasel ajal nelja sünnipäeva ja ühe soolaleivapeo kutsed. Ja need ei ole just sellised suvalised "maybe viitsin läbi astuda" üritused, vaid ikkagi fiestad, kuhu ma tahaks reaalselt minna. Tänks täiega feissbukk, no!