Pekirullide järjekordne suvetripp

Iga suvi üritame me Janika, Meelise ja Piiaga minna koos kuskile puhkama. Ning iga suvi planeerime me neid asju ette üha vähem - ma ootan huviga juba, milline see new-low on, kuhu me järgmine suvi jõuda suudame. Seekord planeerisime näiteks täpselt nii palju, et panime paika ühiselt sobiva aja. Ja siis jäi see asi pikalt oma paremaid hetki ootama. Kuni Janika ühel ilusal päeval (kui ma olin Viirelaiul - oli tõesti ilus päev :D! ) küsis mult, et kas Soome on OK, ta ostab piletid ära. Mina olin muidugi mucho rõõmus, et seekord keegi teine orgunni teeb, nii et muidugi on Soome okidoki koht, kuhu minna! Pealegi olen ma seal miljon korda võistlustel käinud ja näinud, kui ulmeliselt ilus sealne loodus on, aga reaalselt niimoodi ringi rändanud ei ole kordagi.

Minu ülesanne oli siis paak täis tankida, autole roheline kaart hankida ja rehvirõhk paika timmida. Skoor oli umbestäpselt kolmest üks. Napilt enne laevaleminekut tõime ära rohelise kaardi, rehvirõhuga läks nii nagu läks ja üks hetk laevajärjekorras avastasin ma järsku "Oiiiijummeeel...tankimine on küll nüüd tegemata jäänud...". Lisaks muidugi üritasime me Tallinnas toidupoes ära käia, aga sellega läks ka nagu ikka. Tee peal proovisime veel laevale check-in'i teha, aga see feilis. Isiklik sekretär Janika proovis mulle teel sadamasse reisikindlustust ka teha (kuna mul endal polnud midagi kaasas, millega netis maksta saaksin), aga ka see andis ainult veateateid. Igati edukas algus, nagu ikka! Vähemalt olime me juba tervelt 10 min enne check-in'i lõppu sadamas, nii et kõik klappis suurepäraselt ja tunne oli hea. Sest me olime kõik ilusti kohal, arvutit polnud kellelgi kaasas ja ilmateade lubas kõike ilusat. Mis sa veel reisilt tahad, eksole.

Laeval selgus, et erinevalt teistest oli Janika siiski valmistunud (mina tegelikult valmistusin ka: sobranna.postimees.ee soovitas 7 ilusat kohta Soomes, kus häid instapilte saada! Ja tegelikult oli ka Piia küsinud sõbranna käest soovitusi. Meelis oli lihtsalt ilus). Nimelt oli ta leidnud mingi kaardi, kus olid olemas kõik Soome rahvuspargid. Tuli lihtsalt üks nende seast välja valida ja kohale sõita. Pisikese otsimise peale leidsin ka mina kaardi, mis on nüüd minu uus täielik lemmik! Nagu. Ma ei oska oma vaimustust sõnadesse panna isegi. Nad on tervest Soomest teinud orienteerumiskaardi!! Ma nägin selleteemalisi postitusi FB's millalgi ja kõik olid megavaimustuses, aga ma siis vist ei tajunud, mis ma ise sellega pihta saaksin hakata, nii et ei süvenenud nii täpselt. Aga nüüd! OMG. Oeh. Reaalselt. Terve Soome oli järsku valla kõikide oma teedega, mäekestega, kaljunukikestega. Teised pidid terve järgneva pooltunni ja esimese matka pooltunni kuulama, kuidas see on ikka niiniiniii vinge. Lisaks oli sellele kaardile detailse täpsusega märgitud kõik rahvuspargi lõkkekohad, veevõtukohad, kuivkäimlad, varjualused, telkimiskohad jne. Nii et kombineerides Janika kaarti ja minu kaarti leidsimegi lebo variandi, kuhu esimesel õhtul telkima minna. Jõudsime kohale lausa nii vara, et seni, kuni osad inimesed (Piia ja Meelis) asjalikud olid, said teised (mina ja Janika) minna lustima. Ehk jooksutrenni.

Oli see vast alles rada - korralik Jukola võistluse tunne tuli peale. Endamisi veel mõtlesin, et kui siin trenni teeks, vat kus siis oleks alles Soomes võistlustel liikuda. Ülejärgmine hommik, kui me rahulikult pannkooke nosisime, sain aru, kui hea trennikoha otsa ma kogemata koperdasin. Nimelt silkas üks hetk megakiire hooga üks naine mööda meie kämpaplatsilt. Kuna ma viimastel aastatel olen vähe rohkem ennast orienteerumise tippspordiga kursis hoidnud, tundsin ma kohe ära, et tegemist on Soome ühe parima orienteerujaga, kes ühtlasi kuulub maailma tippu. Nii et põhimõtteliselt kuna mina tegin ka ühe korra seal trenni (5 km), kus proffid, siis ilmselgelt järgmise aasta Jukola läheb mul suurepäraselt. Mis sellest, et ma samal ajal kolmandat pannkooki rohke moosiga sõin, kui teised pikka trenni tegid.

Esimese õhtu kämpakohta pikalt ei hakkanud valima - leppisime sellega:

Kerge miinus oli muidugi see, et see sattus olema vägagi täpselt matkaraja kõrval. Umbes niimoodi, et Janika telk oli pooleldi matkaraja peal. See tähendas otseloomulikult seda, et kell 7 hakkas tramburai pihta ning hommikusöök möödus sujuvalt iga natukese aja tagant järjekordsele seltskonnale "Hei!" või "Moi!" öeldes. Seega oli ilmselge, et relokeerumine tuleb teostada. Seni, kuni mina ja Janika poest vett ja muud tõime ja tee peal autos telefone laadisime (ilmselgelt polnud me väga valmistunud, et mitu ööd telkidega kuskil oleme; teine jackpot oli see, et mitte keegi polnud akupanka kaasa võtnud, sest nagunii oleme kuskil majakeses), kolisid Piia ja Meelis kogu meie tavaari 600 meetri kaugusele, kus oli võrdlemisi imeline kämpakohakene koos lõkkeplatsi, puude, laua ja imelise vaatega. Sobis küll!

Lebokunnid omas elemendis (Piia kokkab, nagu ikka):

Kuna mul oli nüüd see suurepärane orienteerumiskaart, ei saanud ma jätta kasutama võimalust panna kokku meile väike 10 km matkaringikene ümber järvede ja veidi mööda künkakesi. No oli ikka nägus värk küll! Lihtsalt jalutad ja vahid ringi, vahepeal korjad veidi mustikad ja kordagi igav ei hakkanud. Lõppu tuli veel selline maasikas; nip-nap-napikas, et oleks p*rse peal alla tulnud selle malbe laskumise:

Õhtul ei saanud muidugi üle ega ümbert, milline omg-wow-kui-ilus vaade oli meie armsast ajutisest kodukesest. Seda kaunist õhtuvalgust jätkus tundideks ning terve öö oli veel edasi selline ka kaunite värvidega Põhjamaa taevas. Lihtsalt istudki tükk-tükk aega ja imetled värvide mängu.

Meelis nizmo, ei saanud arugi, et pilti tehti:

Hommikul oli siis aeg nendeks pannkookideks, mida ma juba mainisin. Selle jaoks sai Meelisekene ülesandeks pähklid tükkideks lõikuda. No milline järjekindlus sellel noormehel on! Vähemalt kahemilline. Ükshaaval lõikus ta pähklikesi pooleks ja siis jälle pooleks, samal ajal porisedes ja torisedes, kui mõttetu ja ebavajalik ja ebaefektiivne töö see on. Kuna tema seda juba tegi, siis ei jäänud mul muud üle, kui muheledes kohvi juua.

Kui nüüd päris aus olla, siis õhtuhämaruses saabus lisaks meile sinna telkimisplatsile veel paar seltskonda ja nii me järgmine päev otsustasimegi, et äkki läheks kuskile mujale. Umbes, et pakime kiirelt kokku, sõidame paar tundi ja juba pärastlõunaks olemegi järgmises kohas kohal. Tee pealt haarame kuskilt kiirelt süüa ka ja laeme telefonide akud täis jne. Selgus, et see plaan feilis ikka korralikult. Umbes täpselt kell 19.30 õhtul olime me kuskil keset eimidagit ja telkimiskohti seal küll igatahes ei olnud. Lisaks hakkasid kuskil mingid koerad haukuma ja ma pole vist veel kunagi Janikat nii kiiresti jooksmas näinud. Igatahes oli seis veidi ikaldus. Sõitsime pool tunnikest sealt võssist välja, tõmbasime suvalisse parklasse ja intenzo guugeldamine hakkas pihta. Mina muidugi olin oma orienteerumiskaardiusku, nagu praeguseks juba arvata võib ja hakkasin suvalt selle peal sõrmega edasi tagasi sõitma. Kui see edu ei toonud, hakkasin ma erinevate järvede ümber sisse zuumima, et näha, kas on miskit või ei ole. Selgus, et poole tunni sõidu kaugusel midagi nagu oleks, aga täitsa lubada ka ei julge. Otsustasime igatahes sellele kohakesele võimaluse anda ja kui pool tundi hiljem parklasse maabusime, oli selge, et vat siia me jääme nüüd kohe kauemaks, kui lihtsalt üks öö! Kõik, mida tahta oskad, oli olemas! Mida aeg edasi, seda rohkem me tõdesime, et vat siia tahaks kohe uuesti tulla veel millalgi. Nii et kui keegi otsib suurepärast kohta, kuhu Soomes telkima minna, siis ma sheerin hea meelega koordinaate.

Täielik eraldatuse tunne oli, samas oli olemas varjualune, lõkkeplats, küttepuud, 100 meetri kaugusel kuivkäimla, 200 meetri kaugusel parkla, paar ujumisranda, lugematu arv purdeid lebotamiseks, pood 20 min autosõidu kaugusel ja vähemalt 6 imelist telkimiskohta 15 minuti jalutuskäigu kaugusel, kui see üks koht juhuslikult hõivatud peaks olema. Ja mis kõige mõnusam: rahvast oli ikka täiega vähe. Tundub, et see on mingi koht, mida ei reklaamita väga. Meile sobis hästi!

Puudelõhkumise süsteem oli muidugi midagi uut ja huvitavat. Vähemalt minu jaoks. Reaalselt paned selle puu mingite raamide vahele ja siis uhad vasaraga hea tutaka peale. Megakhuul, kõik saavad ennast tunda nagu superkangelane või vägilane või midagi ürgset. Kohe selline võimas tunne tuleb sellist vasarat kätte haarates (kuigi olgem ausad: ühe käega hoides hakkas ikka suht kiirelt käes värisema).

Telk üleval, vasarad leitud, lõkkepuud olemas, esimene kiire ujumistiir tehtud ja õhtu oligi käes. Ainult et kõik olid kuskile kadunud. Mel ja Janika rääkisid kuskil telefonidega ja Piia oli ka teadmata suunas uitama läinud. Veidi otsimist ja leidsingi ta järvekaldalt koerteraamatut lugemas (me kõik oleme ka nüüd väga hästi kursis, kuidas täpselt peab ikkagi koera õpetama, et ta õigesti pissil käiks, high-five viskaks ja õhtul unelaulu laulaks). Idüll, mis muud. Kui need sääsed ka nüüd vähe tagasihoidlikumad oleks.

Järgmiseks päevaks olin ma obvioosselt oma kaardikese abil jälle kokku pannud matkaringikese, mis ei valmistanud kohe üldsemitte pettumust:

Okeiokei, tegelt ei pidanud sealt kiviseinast üles ronima, aga juba see oli päris lahe, et laudteega matkarada nõnda järve pealt läks. Ühest järjekordsest kämpakohast läbi jalutades sain ma aru, kui naiivne ma ikka olen. Piia tuli vetsust välja, kui Mel talle megasõbralikult teatas "Piia, siin saab ilusti paljajalu käia küll, võid jalanõud ära võtta!". Selgus, et Piia hammustas asja vähe kiiremini läbi ja küsis kohe vastu "Mis sa leidsid klaasikillu või?". Leidis jah.

Raja peal ilmnes tõsiasi, et kohti päikse nautimiseks on selle järve peal miljon - vali ainult sobiv välja. Hiljem selgus, et valisime Meelisega ebasobiva siiski. Kõva pool tundi sai lebotada, kui kasekesed juba varju peale heitsid. See oli ühtlasi ka täpselt see hetk, kui Piia meiega liituda üritas - tuligi täpselt õigeks ajaks :D

Tükk aega kogusime hoogu, et teha see kuueminutine jalutuskäik edasi sobivasse kohta. Lausa nii tükk aega, et ma oleks viimaseid kiirekesi püüdes purde otsas kõõludes napilt sisse kukkunud. Vat kus siis oleks nad alles naerda saanud. Õnneks ma seda rõõmu neile seekord siiski ei pakkunud.

Hommikul kell 3, kui kõik jutud olid Janikaga lõpuks räägitud, oli telgiuksest selline idülliline vaatepilt. Ilmselgelt vahtisin veel 10 min seda lihtsalt omaette mõtiskledes. Korra kaalusin isegi, et ei panegi ust kinni, aga siis tuletas üks sääseke mulle viisakalt meelde, et "Pane vast ikka...". Ja peab tunnistama, et ega hommikul silmi avades ka vaatepilt halvem polnud.

Kuna siiani oli nii edukalt nende matkadega läinud, panin entusiastlikult ka järgmisele päevale marsruudikese kokku. Väidetavalt (guugeldamise põhjal) põhiliste matkaradade alale, mis seal läheduses oli. Ootasime kohe huviga! Kuna näitas ka mitut telkimisplatsi, siis tahtsime muidugi näha, millest me ilma jäime. Kõigepealt loomulikult sattusime kogemata mööda (või läbi...) kõndima kellegi hoovist, kus olid puurides erinevad suured koerad. Ilmselgelt Janika lemmikkoht. Piia vestles ka kutsukestega paar sõna, aga üldiselt üritasime sealt kiiresti-kiiresti minema saada. Pärast seda demonstreerisin oma suurepäraseid orienteerumisoskusi ja eksisime üks kuni mitu korda ära. No ei klappinud see kaart seal just eriti hästi...Kui jälle paika saime, jõudsime välja esimesele telkimisplatsile, mis kaardilt ok tundus. Selgus, et see ei tundunud ok mitte ainult meile, vaid ka mõnele tuhandele lapsele. Selgus, et aasta suurim skautide kokkutulek oli just täpselt sel ajal ja selles kohas. Kogemata sattusime me täpselt selle kõige keskele. Küll sai seal mängida petanque'i, harjutada vibulaskmist, lahendada roomamisülesandeid, voltida igasuguseid asju jne. You name it, they got it. Ma lapsena oleks ikka väga tahtnud sellises laagris käia. Aga praegu ei tundunud see just päris see idülliline rahulik puhkus, nii et pärast kahte minutit teavitas Piia (igaks juhuks 4 korda) "Nele...palun vii meid siit minema!" ja kiire hääletuse tulemusel otsustasime, et oma telki me siia siiski ümber ei koli. Mulle pakkus see kõik muidugi palju nalja ja meenutas jällegi suurte orienteerumisvõistluste telklaid. Kohvikud, matkapoed, jäätiseputkad - kõik oli olemas. Kasutasime siis meiegi võimalust veidi ringi observeerida:

Ühe korra olin loll ka. Metsas oli mingi järjekordne fun-värk neil ja mulle öeldi juba "Moi!", kui ma vastasin "Hello!" ja nad said aru, et ma pole nende evendi külaline. Kui ma oleks natukenegi teinud näo, et ma kuulun sinna, oleks ma ka saanud suure mullikese sees mööda järve kulgeda. Marukahju! Järgmine kord peab veidi targem olema.

Tee pealt kukeseened õhtusöögiks korjatud, oligi aeg kodupoole tagasi suunduda. Mulli sees seal küll sõita ei saanud, aga lebotamiseks olid idealnod tingimused. Pmst suur osa reisist möödus seekord selliselt:

Sõbrapilt Meelisega kah:

Et me puhkus sarnaneks ka natuke rikaste ja ilusate ja kuulsate omadega, oli programmis jooga eratreeneriga, taustaks õhtune päike ning järv. Max lvl oli see, kuidas Meelis terve selle värgi viis läbi malbe ja rahuliku häälega "Nii, nüüd puudutame põlvega nina...väga hästi tuleb teil välja! Tublid olete!". Täiesti professionaal ei lase ennast üldse matsidest klientidest häirida.

Õhtuks oli aeg teha matkarajalt leitud kukeseentest mõnus söögikene. Kuna me endiselt ei olnud valmistunud päris selliseks reisiks, oli selle aja peale muidugi priimusegaas juba otsa saanud. Alternatiiviideid tuli pähe päris mitmeid, aga võitjaks osutus kombinatsioon minu autos leiduvast gaasist (selgus, et ma olin kunagi ühe lambi jaoks selle ostnud) ja Janika kateloki lõkkesse toppimisest.

Üks hetk jalutasime rahulikult ringi, kui sattusime kogemata peale millelegi väga privaatsele:

No päris seda poleks küll siit rahulikust metsast ootanud. Kes siis niimoodi nüüd...ja veel nõnda avalikult...(okei-okei, tegelt olid need Piia ja Meelis, kes otsustasid üksteisele massaaži teha. Kujutan ette, et kui keegi sel ajal me lõkkeplatsile sattus, läks ta kohe sama teed kiirelt minema ka).

Et kõik teaksid, kui tublid ja organiseeritud me oleme, siis tagasiteel jõudsime sadamasse lausa 16 min enne check-in sulgemist! Lebooooooo. Tuju oli ka nõnda hea, sest selliselt ilma plaanideta ja ilma sahmimiseta puhkas kuidagi eriti mõnusalt välja :)

Tartussejõudes läksin kohe muidugi oma max-lvl lemmikule külla:

Mu vaesed armsad dressipüksikesed...

Niisiis. Mul on ühed hallid dressipüksid, mis mulle täiega väga-väga meeldivad, onju. Ja kuna nad mulle nii väga-väga meeldivad, siis ma panen neid palju jalga ja tahaks veel tükk aega panna neid palju jalga endale. Kui mul muidu riided püsivad täitsa enam-vähem korras ja kannan kaua-kaua (no okei, teksadega on ka veits komplitseeritud need asjad), siis nendega on kapitaalne ikaldus: alatasa juhtub midagi, mis ikka korralikult neid jälle retsib.

Kõigepealt istusin ma lodja katusel rõõmsalt pannkooke süües mingi pigi sisse. Nagu reaalselt...katust oli tõrvatud vist või midagi ja no see oli ikka korralik teema, mis pükstele jäi. Tundus, et nüüd saab pmst prügikasti ära visata. Aga no kuna need mulle ikka tõesti-tõesti meeldivad, siis ei tahtnud eriti kergelt alla ka anda. Mis sa sellise asjaga ikka teed? Muidugi sõidad emmele külla ja kurdad muret. Korra arutasime isegi, et kas peaks äkki vanaemale helistama, sest ta teab igasuguseid trikke-ja-nippe veel eriti hästi. Otsustasime siiski esialgu omade jõududega proovida ja otsisime kuskilt välja mingi tärpentiinipudeli, mis on ilmselt vanem, kui mina. Ikka korralik vahva nädalavahetuse fämiliivent oli mu pükste puhastamine. Ma pean tunnistama, et mul oli suisa tore. Fast-forward pool tundi, emme köök haises üleni tärpentiini järgi ja püksid olid lootustandvad. Jesss, saab edasi kanda!!

Kandsin siis natuke ja Endla rabas kuskilt aia vahelt läbi ronides suutsn mingi suure naelaga sinna päris tubli augu sisse teha. Täpselt kuskile lolli koha peale, kus ei anna seda hästi varjata ka. Oehhhhh. Mõtlesin, et kui koju jõuan, siis nõelun kähku kinni, et auk suuremaks ei läheks. Aga noh, aega on selle kiire asjaga. Juba mitu nädalat mõtlen, et ju kohe nõelun kinni selle :D. Varsti ilmselt pole enam vajagi, sest nagunii ei õnnestu seda ära varjata kuidagi.

No igatahes. Pigist puhas, auk endiselt parandamata, läksin mina nende dressipüksikestega üliõpilaste suvemängudele. Ja mida ma avastasin üks hommik? Kanni peal punased plekid! Mu silmad olid korraks vist kaks korda suuremad, kui ma üllatusest-ahastusest "oioioioiiii!" pomisesin neid avastades ja mõtlesin: millal? kui kaua? kes nägi? kuidas??? Aga ei, ei olnud midagi piinlikku juhtunud tegelikult. Selgus, et eelmine õhtu burksi süües olin ma rõõmsalt istunud kellegi eelmise burksi- või friikasööja ketsupi sisse. Ma ei tulnud ilmselgelt selle peale, et pimedas pink enne üle kontrollida. Huhh, hea oli, et ma hommikul kohe esimese asjana selle avastasin - muidu oleks ikka parajalt piinlik olnud kodus avastada, et ma olen terve päeva selliste pükstega ringi jalutanud :D. Nüüd on nad igatahes jälle peaaegu puhtad (ainult ees väike vaevunähtav kastmeplekk, mis ma ise burksi vahelt sinna tilgutada suutsin), auk endiselt parandamata ja pmst valmis kandmiseks.

Lõpetuseks väike meenutus vägagi meeleolukatest suvemängudest:

Ah ja tegelikult kui ma juba suvemängudest siin räägin, siis ei saa jätta mainimata, kuidas ma eksprompt otsustasin võtta osa mingist rammunaise värgist (crossfit lady oli vist selle asja nimi). Minu kaheminutise pingutuse võib kokku võtta lausega "Jõudu on, mõistust mitte". Selgus, et viimasel aastal tehtud trennist on ikka päriselt kasu! Selgus see ka, et neid crossfit asju ei oska ma kohe üldsemitte - nagu reaalselt, ma ei saanud aru, mida täpselt tegema peab. Ja nii ma siis tegin esimest harjutust 12 korra asemel 15 (sest 3 korda kuskil keskel ei lugenud, kuna ma ei teinud õigesti) ja teise harjutuse ajal tuli publikust muigega kommentaare "No sellel on ikka vabsee jõudu üle biitsepsis!". Selgus, et ma pidin mingi kangi maast ainult üles tõstma, mitte kõverdatud kätega kuskile ei-tea-kuhu tõstma. Ja seda ma ei mõista siiani, mismoodi seda liivakotti oleks mõistlik olnud tassida...Tulemuseks 20. koht 63 osaleja seas ja mina olin sellega igatahes väga rahul! Pulli pärast läksin ja guugeldasin praegu seda tšikki, kes võitis - selgus, et ta on Eestimaa Tugevaima Naise võistlusel 2018 teise koha saanud :D. Väga piinlik ei olnud talt pikalt pähe saada :D

Ja nüüd päris lõpetuseks üks imeline päikseloojang Haapsalus :)

Viirelaid

Ikka ja jälle ma imestan, kui ulmeliselt ilusaid kohti on Eestis - minust oli kuidagi täiesti mööda läinud, et eksisteerib väike paradiis nimega Viirelaid. Saarekene, mille peal on vaid paar maja ning erinevate juttude järgi 500-1000 lammast (jaa, lambakesed!!!!). Reklaamjutt rääkis veel, et seal on alati ilus ilm (kes ei räägiks nii, eksole) ja ma küll olin skeptiline, aga pidin tõdema, et täitsa tõsijutt. Ümberringi välkus äike ja meid kostitas vaid väike seenevihmake + see oli nii perifeerias, et isegi ükski sääsk ei viitsinud nii kaugele lennata. Sellises kohas tahaks tegelikult lausa nädal aega tiksuda. Võtaks kella käe pealt ära, jätaks telefoni tuppa ja lihtsalt oleks - räägiks juttu, loeks raamatuid, mängiks pilli, mõtiskleks mõtteid ja vahiks niisama taevasse imetledes kogu seda ilu.

Seekord piirdusin ma väga meeleoluka ööpäevaga, mis andis hea emotsiooni tükiks ajaks. No kuidas ei saaks meeldida see, et väiksed armsad lambakesed ringi kepsutavad (ütlen kohe ära, et enamus selle postituse ilusatest piltidest ei ole minu tehtud - ma alles õpin ilusaid pilte tegema):

Kes päiksetõusu ajal muutuvad lausa nii julgeks, et tatsavad ööbimiskoha hoovis ringi:

Juba lihtsalt niisama ringi vaadates oli tunne, et OMG, mida paradiisi! Ja et asi veel täiesti pöörfi oleks, jätkus õhtu ühe mõnusaima kontserdiga, kus ma käinud olen:

No ikka eriti laadna tsill oli koos rohke nalja ja naeruga:

Ma eriline fännipiltide tegija pole, aga seekord pulli pärast tegin:

Kui ma eriline fännipiltide tegija üldiselt pole, siis pildirikkuja olen ma kohe kindlasti. Seda ma praktiseerin kohe väga usinasti. Üks lemmikhobisid põhimõtteliselt. Nii et ma ei saanud jätta kasutamata võimalust, kui keegi üritab teha ilusat pilti paadikese ja mere taustal - ikka oli vaja oma valge selg sinna keskele jäädvustada:

Huhh. Tõesti oli ilus ja tore ja hea! Eestis on nii palju imelisi kohti avastamiseks ja seda konkreetset ma julgen küll kohe soojalt soovitada :)

Üks päev korraga

Üks päev oli aeg lennuki peale minna - täiesti mitteminulikult olin kohal lausa tund aega enne boardingut. Umbes, et ka vahelduseks mitte tormata viimasel minutil ja nii. Ilusti õigel ajal olin juba turvakontrollis ja isegi õiged asjad olid eraldi läbipaistvas kotis ja juba tatsasingi väravate vahelt läbi...ja millegipärast hakkasid need asjad piiksuma. "Eee...äää...mul see käekell, äkki see vä?". "Võtmeid või midagi pole taskus?" "Oijummel...uuh. Need küll minu omad pole...". Ehk ma olin ööbimas käinud Dagny ja Pireti pool ja olgugi et me olime Dagnyga rõõmsalt tund aega lõuna ajal koos veetnud, ei tulnud meile kummalegi tema võtmekesed meelde. Kes ei mäleta, siis varem olen ma näiteks avastanud Tallinna lennujaamas, et minu Hollandi kodu võtmed on Dagny ja Pireti pool. Nüüd siis hoopis sedapidi. Nii palju siis sellest, et ma ilusti varakult kohal olen. Õnneks oli Piret seekord selline kiirreageerija, et võiks vabalt politseisse või päästeametisse tööle minna. Läks vaid mõni minut, kuni segaduses Piret oli ilusti turvaväravate juures ja mind nendest võtmetest vabastas.

Iseenesest väga nunnud võtmed, onju :)? Igatahes - Pirru ja Dagny kodu külastades tõi lausa naeratuse näole, kui nägin, et minu kingitud roosa minikastekann on ilusti kasutusse võetud! Ma teadsin, et see läheb õigesse koju!

Kastekannudest rääkides - ma nimelt edvistasin siin üks päev, et ma olen järsku nii adultiks saanud, et suutsin lille ellu äratada. No nüüd on see lill igatahes juba üle kuu aja vastu pidanud (ma tean, OMG!!) ja mul on järgmine mure: mul on tunne, et ma pean ta suuremasse potti ümber istutama ja ilmselgelt ei ole ma mitte kunagi sellist asja teinud. Ainult kuulnud, kuidas kõik muudkui seletavad, et nad istutasid oma taimed suuremasse potti ümber. How does it work!? Millist mulda sinna üldse osta tuleb!? Kui suur pott!? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid...Ja mis lill see üldse on - teab keegi seda liiki?

Selgus, et täiskasvanuks saamisega see ära ei kadunud, et ma endiselt ei oska vedelikku mitte ühestki anumast mitte ühtegi anumasse kallata. Täna hommikul näiteks kallasin Janika pool kohvi laua peale. Täiesti lambist. Ei ehmatanud keegi mind või midagi. Lihtsalt kuidagi...Ja mõned päevad tagasi kallasin ma kannust kuidagi nii entusiastlikult vett, et jätkus igalepoole: põrandale, sülle, laua peale (ja mitte vähe, ikka selliselt korralikult). Umbes selline seis on täitsa tavaline:

Rattad-rattad, jee-jee!

Käisin ka mina proovimas seda uut ja edevat rattaringluse värki. Ilmselgelt olin ma tükk aega juba elevil, et selline asi tuleb. Nimelt ca 6 aastat tagasi pärast öist tour-de-Valenciat lõbusate rendirataste peal seletasin ma entusiastlikult teistele, et vat see oleks küll väga lahe, kui Tartus ka selline asi oleks. Nii et loomulikult registreerisin ma kasutaja endale juba enamvähem nädal aega tagasi ära (paras pusimine oli, aga pole hullu; see vast on nüüdseks korras juba) ja olin megaelevil, kui mu kodu lähedale järjest rattahoidjad kerkisid.

Algas asi muidugi ootuspäraselt erinevate viperustega, nagu uute asjadega ikka. Marssisin entusiastlikult lähima rattapunktikese suunas, samal ajal juba äppi avades. Noh et kõik käigu pealt teha või nii. Selgus, et äpp ei avane. Proovisin paar korda veel ja ikka mitte midagi. No mis seal ikka...uus süsteem, ilmselt palju kasutajaid, ju ei pidanud alguse koormusele vastu lihtsalt. Kuna neid värgeldusi saab avada ka bussikaardiga, siis ma nii kergelt veel alla ei andnud! Bussikaarti mul loomulikult kaasas polnud, nii et mõtlesin proovida ISICuga, mis peaks olema bussikaardiga ühenduses. Selgus, et päris nii lihtsalt ikka ei saa. Ratta nutikas ekraanike teatas mulle, et tema jaoks igatahes on küll see kaart täitsa kohe tundmatu. Korra proovisin veel et äkki soovib mobiiliäpp mu sõber olla, aga ei. No mis seal ikka - koju tagasi ja oli aeg viiest mu telefoni vahel olevast supertähtsast kaardist üks välja vahetada. Otsustasin et hoolimata mu optimismist ma Edinburghi ülikooli raamatukogu kaarti siiski hetkel igapäevaselt ei kasuta.

Katse kaks: marssisin enesekindlalt oma kaardikesega ratta juurde ja no...mina ei tea, mida ma siis tegema pidin, aga ratas igatahes mu kaardi peale ellu ei ärkanud. Hiljem sain vist tegelt isegi aru, mis keiss sellega oli. Alla ma ometigi veel ei andnud! Ma tahtsin ka ju ometigi proovida ja ma olin linna peal juba niiiiii palju inimesi näinud nende ratastega. Selgus, et vahepeal oli äpp jälle sõbraks hakkanud ja sinna sai ratta numbrikese sisse panna, et see siis lahti lukustada. Selgus, et esimesed kaks ratast ei soovinud, et ma neid lahti lukustaksin, sest keegi eelmine oli need sutsu halvasti tagasi pannud ja nad olid ilmselt neile veel välja renditud. Küll aga selle punkti viimane ratas osutus sobivaks! Jee!!! Näe, kui rõõmus ma olin selle üle:

Ma ei tea, what you, aga mina polnud igatahes kunagi varem elektrirattaga sõitnud. Max mugav, aga veidi hirmutav ka: nii kui julgesin sutsu pedaale liigutada, tuli see elektriga vunk juurde ja juba oligi üle 20 km/h sees selle suure rallimasinaga. 30 km/h tuli ka ikka väga-väga lihtsalt. Järgmine kord katsetan Vanemuise mäest või kuskilt üles sõita, saab näha kas see elektrivunk seal ka piisava effekti annab. Te kindlasti panite pildilt tähele, kui valged mu jalad veel on - ma nimelt kannan iga aasta suve alguses pikki pükse, sest et mul on jalad nii päevitumata, sest et ma ei ole lühikesi pükse kandnud jnejne. Kuni ma lõpuks aru saan et ega nad enne päevitunud ei ole, kui ma üks päev lihtsalt lühikeste pükste kandmisega algust ei tee. Täna nüüd oli siis see päev!

Lõpus ratast tagasi pannes sain ma aru, miks eelmised olid need kogemata lukustamata jätnud: selliselt õrnalt ja sujuvalt sättides ei tahtnud see asi küll eriti hästi sinna kinni jääda. Pidi ikka vähe hoogsama liigutusega sihtima. Pärast sõitu saab sellise kokkuvõtte:

Mina jäin igatahes hoolimata erinevatest viperustest väga rahule! Kindlasti-kindlasti hakkan neid igapäevaselt kasutama :). Minge proovige ka!

Lambad ja värki

See vanemakssaamine annab ikka täiega tunda: kõigepealt suutsin ma ühe potilille ellu äratada! Mina! Mina, kes ma ei suuda isegi kaktust elus hoida. Nagu sellest veel vähe ei oleks: ma hakkasin reaalselt koristamist nautima! Lihtsalt tulin koju ja koristasin. Lausa paar tundi. Järgmine päev samamoodi. Ülejärgmine päev ka. Mu kodu pole ikka väga-väga kaua aega nii korras olnud. Õhtul magamaminnes ja köögis tulesid kustu pannes tuli õkvalt naeratus näole, kui ilus kõik on. Hommikul tervitas mind jälle nii-nii korras köök, et kohe vägisi kiskus uuesti naeratuse näole. Pmst juba nagu ootan, et mõni tolmukübeke ärraiviks, et ma saaks oma edeva tolmuimejaga jälle mööda põrandaid ringi kruiisida. Mis nüüd järgmiseks? Hakkan veel viisakalt riides ka käima!? Päris huvitav ikka see enam-vähem täiskasvanuks saamine! Ootan huviga järgmisi seiklusi! Äkki lausa õpin noa ja kahvliga sööma, mitte enam ei kasuta iga toidu jaoks supilusikat.

Mul on vist nüüd uued lemmikud ka notsude kõrval. Nimelt jalutasin ma Šotimaal mägedes ringi ja OMMMMG, kui nunnud on väiksed lambad! Ma muudkui lihtsalt vahtisin ja vahtisin. Ja järsku avastasime, et üks väike armas lambatita on veidi feilinud ja pea kuskilt aiavõre vahelt läbi toppinud. Loomulikult täpselt selliselt, et ta kohe üldsemitte ei saanud enda pead sealt enam kätte (ja sellest polnud ka just ülemäära palju kasu, et ta valesse suunda üritas edasi liikuda). Tõttasime teda kohe muidugi päästma sealt. Ta oli nõnda-nõnda pehme, fluffy ja soe. Ja kui ta siis vabaks sai ja oma emme juurde tagasi kepsutas, siis see tegi kuidagi nii palju rõõmu. Tükk aega veel vahtisin neid ja kõiki teisi lambatitasid - asjatasid niimoodi rõõmsalt, vahepeal ringiratast joostes ja kepsutades. Niiiiiiiiiii nunnud!!!! Ma tahan nüüd lammast endale. Või vähemalt kuskile lambaga mängima minna.

Kui olime väikse armsa lambakese ära päästnud, siis lausa lendlesin rõõmust:

Lõpetuseks lihtsad maainimesed enne köievedu ja kummikuheidet:

No küll te olete tublid :D!

Vaatasin huvi pärast eile enda blogi vaatamiste statistikat ja see default vaade on selliselt tundide kaupa. Kaks veidrat tipukest jäid kuidagi silma. Mõtlesin, et mis nüüd siis... ja kui veidi lähemalt uurisin, võttis ikka muige näole küll.

Nimelt on mul igal aastal sünnipäeval selline imeline asi nagu viktoriin ja küsimused on loomulikult kõik minu kohta. Selgub, et aja jooksul on sõbrakesed nõnda tublisti hakkanud viktoriiniks valmistuma, et tund enne sünnipäevapeo algust oli blogil tervelt 24 vaatamist. JA MIDA MA VEEL NÄGIN!!! Suslikud :D! Viktoriini ajal oli ka blogil 7 vaatamist! Spikerdajad :D!

Aga mis seal ikka pahaks panna - ega see suurematsorti võidu peale nagunii ei olnud :). Eriti veel, et ma ise suutsin punkte valesti anda ja vale võistkonna võitjaks kuulutasin - umbestäpselt nii kõva arvutaja olengi! Megavahva oli igatahes näha, et aastatega on valmistumine väga hoolikaks läinud. Teadjamad küsisid kohe uksest sisse astudes "Davai, räägi välja, millal sa viimati siis endal luud murdsid!?". Kõige teadjamad teadsid vastuseid küsimustele veel minust paremini - nimelt väitsid mu vanemad vennad, et ma olevat väiksena profipoksijaks tahtnud saada. No vot siis.

Nunnud olete :)!