Kui sa annad kanale 10€, siis kui kiiresti läbib lehm ühe kilomeetri? Vastus palun kuupsentimeetrites!

*******. See matemaatika kodutööde tegemine on ikka üks äraütlemata emotsionaalne tegevus. Praegu on täpselt selline tunne, et andke ainult poksikotti - saaks selle energia kuskile ühekorraga virutada. Võimas!

Ülesanne on selline:

Ja vihjeks võin nii palju öelda, et X'i jaotustihedus on selline:

Ei taha keegi ära teha mulle vä? Võib-olla olen ma lihtsalt liiga kana, et ära ei jaga seda värki. Ma ise siin mõtlesin, et no saab-saab, ikka saab, eksole. Mis ta siis ära ei ole ometigi. Kaks tundi hiljem olin endiselt samas seisus, ainult et kordades pahasem kõige peale. Ärge nüüd valesti aru saage: mulle tegelt hirmsasti meeldib matemaatika ülesandeid lahendada - lihtsalt veidike emotsionaalne tegevus on see vahel.

Aga see selleks. Hüppame hoopis teise teema peale. Meil on Michaeliga kihlvedu. Nimelt alumise korruse poiss pole just maailma kõige entusiastlikum koristuskunn, nii et nõusid peseb ta tõenäoliselt kuskil korra kuus (plussmiinus 10 päeva). Ja üks päev ilmus kööki selline asi:

Lisaks sellele, et sai ilmselgeks, miks meil eelmine kuu mingi hetk enam mitte ühtegi kahvlit köögis ei olnud, tekkis suurepärane võimalus teha omavaheline võistlus äraarvamises, millal ta need asjad ära ka kavatseb pesta. Ma olin ulmeliselt optimistlik ja pakkusin nädala. Selle peale hakkas Michael naerma ja ütles, et vähemalt kaks nädalat läheb kindlasti. No ja...homme saab nädal täis, raisk. Mul on kahtlane tunne, et ma jään oma jäätistest ilma ja pean hoopis kaotuse vastu võtma ja Michaelile jäätised ostma. Maru kahju.

Muideks, iga kord, kui ma siia kirjutan, siis ma pean mitu korda oma jutu uuesti läbi lugema. Nii, kui inglise keeles õpe pihta hakkas, tulid mul eestikeelsesse teksti randoomsed vead, kus ma ajan sassi omavahel "g" ja "k" või siis "t" ja "d". Seejuures mõttes ütlen sõna õigesti ja kui lause pärast üle loen ja näen, et olen sinna suutnud kirjutada "ei võidnudki" või "muiduki", saan ka kohe aru, et see on ikka kapitaalselt valesti. Oskab keegi seletada, millest see tuleb?

Nohust ja Haagist

Jeeijee, täna sain oma praegusele aadressile esimese postkaardi!! Džäksimon Austraaliamaalt saatis ja loomulikult on mingi palja kanniga mees pildi peal - mida ikka temast muud oodata, eksole.

Vahepeal olid mul seiklused, kus ma üritasin paaniliselt nohurohtu leida, et see huumor edasi kõrvapõletikuks ei areneks. Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab, eksole - lähed lihtsalt apteeki ja ostad karbi Sudafedi ja asi timm; edasi ainult mine koju ja kuku ravima. Velotasin enesekindlalt apteeki kohale ja asusin nohuravimite riiulit rahulikult uurima. Vaatasin vasakule ja vaatasin paremale ja üles ja alla ja diagonaalis, aga no mida pole, seda pole. Kergelt alla ka ei anna, nii et hakkasin lugema erinevatelt pakenditelt, mida need täpsemalt sisaldavad. Üsna pea pani mind tähele üks apteegitöötajatest ja küsis, kas saab mind aidata. Seletasin, mida mul vaja ja ta vaatas mind ainult hämmingus näoga selle peale ja kutsus kellegi teise veel lisaks, et nad siis koos aitavad. Seletasin uuesti pikalt ja laialt, mida ma tahan ja mis on toimeaine ja veel kirjutasin toimeaine nime ilusti ja puha ja tädid polnud sellisest asjast kuulnudki. Mis seal siis ikka, kui pole, siis pole. Läksin järgmisse apteeki. Ja sealt veel järgmisse.

Kodus guugeldasin, et mis värk sellega nüüd siis täpsemalt ikkagi oli ja mis te arvate, mis ma avastasin? Sudafed on Hollandis keelatud ravim! Suurepärane. Tore, et ma seda igalt poolt enesekindlalt nõudmas käisin. Kujutan juba ette selle apteegitädi näoilmet, kui ta pärast välja uuris, mida see imelik dressides välismaalane saada üritas. Nagu ma hiljem aru sain, siis neil ongi nohu ravimiseks kas ninasprei või piparmünditilgakesed - selle nimekirjaga asi piirdub. Ja ei, ma ei kasuta iga väikse nohu ravimiseks tablette. Rahu-rahu. Ma enne üritan ikka tavaliselt kergemate meetoditega seda ravida.

Et ma ainult nohust ei räägiks, siis natuke aega tagasi käisime Margusega avastamas, mida Haagil pakkuda on. Kõigepealt selgus muidugi, et palju vihma oli pakkuda, aga lisaks sellele kõike muud ka. KÕIKE muud - see linn oli (vähemalt minu jaoks küll) täis erinevaid üllatusi.

Esimese asjana hakkasid silma edevad hipsterrattad, millega ma oleks kevadel Kalamajas elades päris kunn olnud. Kui nüüd päris aus olla, siis ma tahaks praegugi endale sellist. Ükskõik, millist nendest:

Natuke aega hiljem jäi meile tee peale kohalik hiinalinn. Ma ilmselgelt olen täiesti algaja turist, sest ma ei teadnud, et sellistes hiinalinnades on päriselt hiinakeelsed sildid kohvikutel-juuksuritel-ilusalongidel ja kõigel muul. Meil Tartus küll hiinalinnas selliseid silte pole - täiesti tavaline Selver on!

Pärast ühe väikse armsa kanaliäärse pubi külastust läksime mere äärde randa. Ma kuidagi kujutasin ette, et see on selline väike armas rahulik rannakene. Väga valesti kujutasin ette, ilmselgelt. Jõudsime kohale ja ma ei suutnud uskuda enda silmi. Paarkümmend rannabaari mängimas reggae muusikat, lapsed hüppamas batuutidel ja tiirutamas karusselliga, rannaliiva peal lebotamistoolidega ja diivanitega kohvikud ja muidugi kõige tipp - loss!

Ja mis te arvate, mis selle lossi kõrval olid? Täiesti tavalised suured kümnekorruselised kortermajad. Kuidagi kosmiline kombo oli see kõik kokku. Eriti veel arvestades, et see loss on üldse hotell. Hetkeks oli tunne, nagu oleks sattunud Vahemere äärde kuskile. Hämmingust üle saanud, asusime tagasiteele ja kõndides bussipeatusesse möödusime mitmetest kasiinodest. Üks näiteks selline edev versioon:

Suur ja uhke ekraan oli veel küljes sellel ja puha, seal vasakul servas. Lõpuks, kui natuke edasi olime kõndinud, nägime ka, mis nõnda uhkel ekraanil üldse näidatakse linnarahvale:

Hehe, huvitav, kaua neil läks enne, kui nad ise ka aru said :D.
Vahva linn see Haag igatahes. Kõht ka tühjaks ei jää, igasugu delikatesse pakutakse:

Rotiwrapi jätsime seekord siiski vahele ja üritasime kiirelt rongile jõuda. Oiiii, kui uhked me olime, et täiesti koba peale jõudsime täpselt õigeks ajaks rongi peale. Kohe nii uhked, et ei hakkanud täpselt tsekkimagi, kuhu peale me istusime - peaasi, et sihtkoht õige on. Teades minu läbisaamisi rongidega, siis arvata on, et me suutsime kiirrongi asemel valida endale selle versiooni, mis igal pool peatub ja mitte ainult korraks, vaid ikka ilusti rahulikult. Nii et 50 minuti asemel sai suisa 1h 40min rongisõitu nautida.

Avastades, mida Utrechtil pakkuda on

Hansuga üks õhtu istusime Utrechti vanalinnas kanali ääre peal ja rääkisime juttu, samal ajal mööduvaid paate observeerides. Mulle hirmsasti meeldivad need paadid, kus peal on muhedad seltskonnad - näiteks sellised, kus lösutatakse suurte patjade peal ja üks inimene loeb ülejäänutele raamatut. Või sellised, kus mängitakse ennastunustavalt pille ja lauldakse naeratades...Täpselt selliste paatide peale ma tahaksin kuidagi sattuda! Vähemalt nii ma koguaeg mõtlesin, aga ei võtnud selles osas suurt midagi ette.

Ja nii me seal istusime ja lobisesime juba tervelt 15 minutit, kui meist möödus paat, kus lisaks muule seltskonnale kaks meest mängisid kitarre ja kaks põristasid trumme. Muigasin omaette. Olles meist juba meetrikene möödas, hüüdis selle juht järsku "Laulda oskate vä?", mille peale Hans kisas kohe vastu "EI! Aga me võime proovida". Mina ei jõudnud veel reageeridagi, kui tüüp juba juhtis oma paadi meie juurde kalda äärde ja kutsus meid peale. Skoor!!! Ilmselgelt mitu korda kutsuma ei pidanud - kaks kiiret sammu ja paadis me olimegi. Natukene aega hiljem leidis aset selline dialoog:
"Kuule, mis su nimi oligi?"
"Nele..."
"Nii. Nele. Ma lähen käin vetsus ära. Juhi ise seni, palun!"
Ja ta hüppas paadist välja. Jätmata mulle võimalust vastu vaidlemiseks või midagi. Mis seal siis ikka, hüppasin juhi koha peale ja hakkasin huumorit tegema. Millegi paremaga seda paraku nimetada ei saa. Üks asi on paadiga otse sõita - see oleks okei olnud. Aga ma pidin kuidagi edasi-tagasi nikerdama, et sama koha peal ilusti tagasi olla kaks minutit hiljem. Keset tiheda liiklusega vanalinna. Õnneks suutsin ma suhteliselt kiiresti ülejäänud paadisolijatele selgeks teha, et ma parem eelistaksin selle koha kellelegi teisele loovutada, nii et pääsesin.

Natukene aega veel hiljem põristasin ma juba nõnda usinalt ja ennastunustavalt trummi, et sõrmele tekkis suhteliselt kiiresti verevalum. Aga see oli väärt seda! Lausa mitu kohvikutäit inimesi elas kaasa mu trummisoolole ja hispaania tšiki tantsule (raudselt tegelt ainult tema tantsule :D ). Ja sildadel olev rahvas tegi pilte - nagu päris! Kulgesime rõõmsalt veel järgmised neli tundi mööda kanaleid ringi, erinevaid laule lauldes ja niisama tähti vahtides. Jutu käigus selgus, et see tüüp, kes meid oma paadile võttis, on kohalik ettevõtja ja talle meeldib vahel õhtuti paadiga ringi sõita, inimesi peale korjata ja nendega muusikat teha. Siuke omamoodi hobi. Lisaks tuli välja, et temal ja nendel kahel kitarriga tüüpidel on oma bänd, kus ta trumme mängib. Vahepeal sõitsime tema kodust ka mööda (mis oli muidugi vanalinnas täpselt kanali ääres) ja korjasime tunnikeseks ta lapse koos tolle sõpradega peale. Kui me juba seal olime, siis ma otseloomulikult kasutasin võimalust WC's ära käia ja mida ma möödaminnes nägin: igasuguseid erinevaid pille! Nii vinge!

Üks siinsetest eesmärkidest on igatahes nüüd täidetud! Juba esimesest nädalast peale teadsin ma, et üks hetk tahaks mõne sellise paadi peale sattuda :)

VAHEAEEEEEG!

Ja sellega koos hakkas lambist ka suvi pihta:

Ja ei, ma ei reisinud Hispaaniasse. Endiselt Hollandis ilusti.

Eile oli igatahes see suurepärane eksam, kus olid vinged valemid ja veel vingemad ülesanded. Kahe esimese tunniga tegin ilusti kõik raskemad asjad ära ja siis viimased tund aega maadlesin kõige lihtsama ülesandega. Siuke "Kui palju on 1+1" stiilis ülesandega. No kohe mitte ei tahtnud välja tulla (paratamatult tuleb meelde, kuidas Rootsis kunagi eksamit tehes oli kõige raskem küsimus mu jaoks mu enda sünnikuupäev). Tunne oli umbes nagu kirjutaksid terve essee valmis ja siis mõtled viimased tund aega, kas ikka panna "aga" ette koma või mitte. Lõpuks sai see koma igatahes pandud (ehk 1+1 ilusti arvutatud).

Nüüd on nädal aega vaheaega, kus saab ilusti kodutöid teha, juhuu. Lisaks plaanib Hans mulle külla tulla täna, aga ju minu suurepärane "õnn" rongidega kandus temale ka edasi - just täpselt täna otsustasid Saksamaa raudteetöötajad streigi korraldada :).

Küll nüüd läks vahvaks kätte

Õpin siin rõõmsalt ja lahendan ülesandeid ja värki ja otsin ülesannete lahendamiseks valemeid ja...

Johhaidii, no. Kuni selleni tundus okei, siin jooksis juhe kokku. Ilmselgelt tuleb reedene eksam täiesti fabulous.

Ei saa jätta kasutamata ka võimalust viktoriiniküsimuseks: mida saab selle vahva valemiga arvutada?

Esimesele õigesti vastajale toon jõuluvaheajal vahvleid.


Edit paar tundi hiljem: ei läinud poolt päevagi ja sai lahendatud! Nüüd tundub see täiesti okei võrreldes praeguse ülesandega, mis on stiilis: "Kaks maja seisavad kõrvuti, meri on sinine ja kell on 10, tuginedes eelnevale arvuta Z=2X-Y+3 dispersioon" (okei, tegelikult on seal seitse korda loogilisem lähteinfo, lihtsalt ma ei leidnud esmapilgul mittemingisugust seost).

Max level vending-machine'i leidsin koolist!

Teate küll neid masinaid, kuhu topid mündid sisse ja siis saad valida endale šokolaadi või küpsised või midaiganes, onju. No igatahes enamik neist siin ei töötagi müntidega, vaid hoopis mingi kaardiga, mida mul otseloomulikult ei ole. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

Vaid hoopis sellest, et paar päeva tagasi, kui ma kooli peal ringi jalutasin, siis tundus, et kauguses paistab üks järjekordne šokolaadi-limonaadi-vahvlite masinakene, aga lähemale jõudes olid mu silmad suured ja ainuke kommentaar "Woooow, laheee!".

Reaalselt ongi selline versioon asjast, kus saad erinevate snäkkide asemel valida hoopis mälupulkade, vihikute, pastakate ja arvutihiirte vahel. Kui vinge see veel on!? Tahaks teada muidugi, mitu arvutihiirt sealt reaalselt võetud on :D. Ma pastaka veel võtaks, aga selle peale väga ei tuleks, et "Oot, võtaks õige midagi lambist. A näe, hiir mul oligi tänasest päevast veel puudu...".

Lõpetuseks väike randoomne fakt: teel koolist bussi peale viskas kursavend lambist väikse tagurpidi salto. Kadedaks tegi.

No ju ma siis ikka ei tahtnud täna kohvi juua...

Ehk kuidas ma pärast vinget koolipäeva koju tulin, powernapi tegin ja õppima hakata mõtlesin... Reaalselt TERVE tassitäie kallasin rõõmsalt sülle endale. See kiirus, millega ma tooli pealt püsti hüppasin kohe, oli muidugi võimas. Asi seegi!

Väike pilt minu suurepärastest kursavendadest ka (ja mina poisid-wtf-te-teete ilmega). Päev otsa koolis õppimist on muidugi näkku kirjutatud.