Nagu ikka...

...olen ma peas juba jutud valmis kirjutanud, aga siia need pole jõudnud. Näiteks oli mul täitsa valmis peas jutt minu nõmeda hommiku kohta, millest kuulis telefonis live-ülekannet Dagny ning veel üht-teist. Aga see selleks. Mainin siis parem ära, et üle hulga aja (nii umbes 10 kuu...) sattusime mina, Dagny ja Piret kõik korraga Eesti! Ja seda tuli muidugi tähistada! Õhtust sai tehtud üks kuni mitu vahvat pilti, aga kuna hotmail otsustas, et ta mind minu meilikontole enam sisse ei lase, siis ma hetkel neid sealt kätte ei saa. Naiss! Lisaks rohelist värvi punase huulepulga demonstreerimisele õpetas Piret meile hulgaliselt vägagi vajalikke araabiakeelseid väljendeid ning oli jällegi üks tore õhtu naerukrampidega :)

Millest ma aga tegelikult täna mõtlesin pläkutada: see nädalavahetus ma tegin sporti! Haa! Vot teile! Eile hommikul kell seitse jalutasin mina rahulikult (või noh, jooksin täiega, sest millal ma ikka enne viimast minutit liikuma olen hakkanud) sadama poole, et alustada koos Agnesega väikest trippi Soome Jukolale ja tagasi. Võiks öelda, et powernap oli selle reisi märksõna, sest normaalse magamiseni küll ei jõudnud. Niisiis - alguses kohe väike powernap, nagu daamidele ikka kohane, laeva põrandal. Kui enne kohalejõudmist Agnes veel veidike kahtles mu bussidega navigeerimise oskuses, siis tunnike pärast laevalt väljudes võistluskeskuse duššidest mööda jalutades selleks enam põhjust ei olnud. Kohal nagu nalja! Kuna meil ei olnud ei telki, ega isegi platsi, kuhu seda üles panna, siis tundus igati loogiline lihtsalt keset võistluskeskust oma kotid maha visata ja hakata alles pärast kerget päevitamist edasi mõtlema, mida ja kus tegema peaks. Pärast võistlusmaterjalide toomist sattus meie juurde nagu tellitult Marili koos oma õe ja emaga ja nii me enda matkakotikestele võistluse ajaks viisaka koha nende välisklubi telgi juures leidsimegi. Muhe! Esimene probleem kohe lahendatud. Nüüd tuli järgmine probleem: raja läbimine. No üritas see rada, mis ta üritas, aga elusalt ma lõpuni jõudsin. Vahepeal oli küll tunne, et viskaks sinnasamma mäenõlvale pikali ja teeks powernap'i, nii läbi võttis lihtsalt. Kõigepealt näiteks oli siukseks soojendus-kinnijooksmiseks K-punkti (mitteorienteerujatele: see on see koht, kust päriselt orienteerumine pihta hakkab - kuni sinnani on lihtsalt põhimõtteliselt krossijooks) kilomeeter kihutamist koos kahe magusa tõusuga. Oma mõnusa lihvi andis asjale kõrvetav päike, mis säras nõnda rõõmsalt, et keegi väga varjust välja tulla ei tahtnud enne võistlust. Vahepeal veidike kaljudel silkamist, mõnusalt ronimist, kerget sumpamist soos ja siis uus maiuspala - 400 meetrit nöörirada enne korralikku tõusu. Sel hetkel ma sajatasin küll omaette "Mõnitate vä!?". Ei. Veel ei mõnitanud. Aga ilmselt järgmise tõusuga küll. Kohe näha, et pole see aasta mingeid tõusulõike või muid armsaid asju teinud - hea, et nüüd siis rajal see tegemata asi tehtud sai! Ja pärast seda tõusu muidugi viimane maiuspala - finišisirge. Mingi jõud mu jalgadesse siiski sellel viimasel pingutusel õnneks tekkis, nii et paarist inimesest sai ikka mööda sibada - asi seegi. Rahule minu jooksuga igatahes jääda ei saanud, esimene punkt oli selle jaoks ikka liiga suur košmaar, aga mis seal ikka - järgmine aasta uue hooga! Et oleks aimu ka tulemustest, siis meie võistkonna koht oli tubli 244. (tulemuse said kirja 1145 võistkonda, stardinimekirjas oli 1266 võistkonda). Olgu aususe mõttes ära öeldud ka see, et võistkonna tugevaimad liikmed olid siiski need, kellel kogemusi rohkem kui minul ja Agnesel.

Igatahes. Võistlus läbi ja veel mõned tunnid asjalik oldud, oli aeg hakata tegelema sellega, millega Jukolal ometigi tegeletakse - meeste võistlusele kaasaelamisega! Võtsime kogu oma magamisvarustuse kaasa (telki meil endiselt ei olnud, eksole) ja viskasime selle kuskile ekraani ette maha - voila! ööbimiskoht nagu naksti olemas. Ma tean! Millised naised! Magavad lageda taeva all ja puha! Või noh, mis magavad, jada-powernap oli see rohkem. Selline, et paarkümmend-mõnikümmend minutit magad, siis pistad pea magamistkotist välja ja jälgid mõne minuti võistluse seisu, siis jälle powernap jnejnejne. Ja nii hommikul kaheksani välja, kuni oli aeg jälle bussi peale jalutada ja sadamasse teleporteeruda. Tundub lihtne? Meile tundus ka - seni, kuni me vales kohas bussi pealt maha tulime. Aga - no stress, üllatavalt lebolt jõudsime ja aega jäi ilusti üle. Laevas, nagu ikka, powernap! (MIKS nad nii palju neid parfüümireklaame peavad valjuhääldis lugema??)

Et lugu liiga ühekülgne nüüd ei oleks, siis lõpetuseks väike video ühest bändist, kes ükskord kesklinnas vägagi meeldivalt tee peale ette jäi :)    :

Seiklusturist

Piret tuletas mulle jälle meelde, et blogi ei kirjuta ennast ise. Jah, ka seekord on tal õigus. Olen isegi mingi aeg oma blogi tsekkinud ja avastanud, et ühtegi uut teksti pole tekkinud. KUHU JÄÄVAD KÜLALISPOSTITUSED, AH!!?? (mitte, et ma oleks kellelegi öelnud, et neid teha võiks, eksole...).

Igatahes. Ma jätkasin oma karjääri seiklusturistina ning pärast vägagi meeleolukat Rootsikruiisi käisin Türisalu pangalt laskumas. Nii uskumatu kui see ka poleks, aga täiesti terveks jäin! Kui välja arvata see üks kord, kui ma jalaga vastu puud natukene virutasin, aga see polnud ka midagi eriti hullu õnneks. Hoiatan nüüd ette, et kellele minu välimus väga ei meeldi, siis edasi ei tasu vaadata, suuremas koguses pilte on tulemas:

Vot see hetk oli kõige karmim! See vertikaalsest asendist horisontaalsesse laskumine. Tundus kuidagi nii sürr.

Aga no kui see juba tehtud, siis sai niisama vabalt hängida seal kaljuseinal:

Ja pärast seda rõõmsate hüpetega meeleolukalt alla kepsutada :)

Et asi ikka täielik seiklus oleks, otsustasime mitte kasutada traditsioonilist teed ülesminekuks, vaid improviseerida suvalisest kohast - päris korralik ronimine oli ja täiesti üleval üllatas kahemeetrine kaljukene.

Kes nüüd siiani on ära kannatanud, siis väike pärl ka lõpetuseks: eile olin nagu korralik kontorimutt kunagi ja käisin viisaka kleidikesega tööl. Selle väikse erinevusega muidugi, et kingad lagunesid poole päeva peale ära ja sukad hakkasid ka jooksma. Uhke värk :D!

Pealinnapreili...

...ja nii veel kuu aega!

Selleks, et ma siin üliboss välja näeksin, käisin kolmapäeval enne tulekut šoppamas, sest minu riietega oli jälle selline seis, et umbestäpselt ühed püksid on ja need ka mitte viisakad. Ja no kes siis ilma assistentideta šoppab, eksole (äää). Nagu filmides ikka, nii ka mina passisin ise lihtsalt proovikabiinis ja Hemminki ja Kristi vedasid mulle riideid kokku. Uskuge või ärge uskuge, aga kuidagi suutsid nad mind veenda, et mul on hädasti kleiti ka vaja - ulme!

Praktika ise algas...eee...minulikult. Läksin kohale rõõmsalt oma võimsa nelja unetunniga ja võrdlemisi ettevalmistamata, sees väike lootus, et äkki ei tee päris kohe marki maha. Lisaks plaanisin ma seekord katsetada sellist malbet olekut, et hoian madalat profiili ja värki. See, mis sellest sai, on üsnagi selge, aga ma siin parem täpsemalt igaksjuhuks kirjeldama ei hakka. Tunne on seal igatahes väga boss - oma laud ja oma arvuti ja magnetkaart ja muu fääntsu-fääntsu. Eriti boss olin ma veel eile, kui mulle lausa tööle järele tuldi ja pärast veel süüa ka tehti. Mida veel tahta, eksole! Kui nüüd seda kõike täpsustada, siis Birgit oli see tšiika, kes (või täpsemalt: kelle ema) mu peale viitsis võtta, et õhtuga juba varakult algust teha. Ja no kuna tegemist on siiski Estonian Cycling Weekend'iga, tundus kohatu jätta tegemata tour-de-Nõmme. Ühtlasi oli tegemist minu selle aasta esimese rattasõiduga - vot sulle siis. Kohe näha, et vähe trenni teinud. Sellele, et ma olen vähe trenni teinud ja äraütlemata jõhkraks pontsikuks läinud, sain ma kinnitust ka täna, kui mind jooksma veeti. Kepsutasin täie rõõmuga raudee ületamiseks pandud euroaluste peal, kui järsku mingi raksukene käis - jah, Hemminki, sulle on konkurent tekkinud raskeima-jalaga-naiste võistlusel. Arvata on, et sõber, kellega jooksin, sai naerukrambid ja terve tee igalpool mõnitas nii kuis jõudis ("Vaata, et sa raudtee peale ei astu, painutad kõveraks muidu...").

Lõpetuseks pilt tour-de-Nõmme algusest. Päris vinge ratas mu meelest:

Eile oli vahva päev - käisin passi ja sporti tegemas. Ma ei tea, kas vanadus või misasi, aga igatahes ma pole minumeelest kunagi ühegi pildi peal unisem välja näinud, kui eile passipildi peal. Ja see pole veel kõik! Tõenäoliselt olin ma eile kõige väsinum mutt üldse finišisirgel - ma põhimõtteliselt roomasin Kerstini järel, samal ajal, kui tema rõõmsalt lebolt edasi silkas. Normalno!

Ja jälle aastake juures

NAGU NIUHTI! olen ma juba 23 saanud. Ja võib öelda, et uue numbri lõi seekord ette võrdlemisi suure fiestaga. Ma olen nõnda-nõnda õnnelik, et inimesed mu ümber on nii toredad ja vinged :). Nad viitsivad tulla mu sünnipäevale paar tundi varem, et hakkida salatit, valmistada tohututes kogustes pajarooga (pärast selle kokkamist on kulbikeerutamisest massiivsed lihased garanteeritud) ja üleüldse et aidata mul kogu seda kraami kokku osta ja koju tassida. Nad veavad kohale suure tünni vedelat lämmastikku, et teha uhke teadusteater rõdul. Nad mängivad õhtu jooksul kokku mitu tundi erinevaid pille, et sünnipäeva taustaks ei oleks tavaline raadiobiit, vaid oluliselt toredam live-muusika. Nad trollivad, nagu jaksavad - miks ma muidu pidin emmele hommikul seletama, mis põhjusel meil garaažis kaks kana on. Ja otseloomulikult soovivad nad mulle ainult head - miks muidu sain ma sünnipäevaks laskumise Türisalu pangalt? Nad küpsetavad mulle imearmsad koogikesed (kaks poissi kusjuures ei olnud kunagi varem ise kooki küpsetanud - pfffft, raudselt valetasid. Need koogid olid liiga head selle jaoks!). Nad hoolitsevad selle eest, et ma pärast kogu seda tramburaid saaksin лаавакивимассажаис lõõgastuda. Ei saa mainimata jätta, et Allan hoolitseb selle eest, et mul alati vinge rahakott oleks - jään viie aasta pärast järgmist ootama :D! Sellel poisil stiilitunnetust on :). Ja mis kõige vingem ja olulisem - nad aitavad mul öösel/hommikul kogu selle segaduse ära ka koristada :). On ju põhjust nõnda-nõnda õnnelik olla :)!

Ja muideks - rõdu jäi seekord terveks! Ju sai piisavalt tugev ehitatud, jeesjees!

Paar pilti ka illustreerimaks seda juttu:

Ülemisel pildil füüsikud hoos oma katsetega ja alumisel pildil katse tulemus - pesukausitäis megamaitsvat jäätist :)

Poiste tehtud koogid. Ei saa mainimata jätta, et oli siiski veel lisaks nendele ka ehtsa professionaali Heleene poolt tehtud megamaitsev kook :)

Kas mulle meeldib live-muusika või jaa?

Saage tuttavaks, need on Ne ja Le. Minu kanad. Praegu nad elavad sisse maaellu ja saavad teiste kanadega sõpsideks, ma loodan et neil õnnestub see hästi :)

Aitäh-aitäh kõigile, kes kohale tulid ja kes mind muidu meeles pidasid :)!

Pääääikene paistab ja...

...avastasin, et minu kodu juurde on tehtud rulluisurada ja kuidas ma siis ometi saan selle niisama sinna vedelema jätta? Otsisin keldrist sinna eelmisel suvel kindlasse kohta ära pandud rulluisud välja ja läksin testima - siuke mõnus, parajalt lauge, ilusa asfaltiga tee on. Päike loojus, linnukesed laulsid ja no äraütlemata muhe on ju niimoodi sõita :). Lausa nõnda muhe, et kolme päevaga veeresin ma kokku seal 33 kilomeetrit - täna enam ei veere, jalad hõõrusin ära, noh.

Pilt on tehtud sõidu pealt ja telefoniga, nii et ärge vinguge! Järgmine plaan on see asi seal tõukerattaga ja rulaga ära testida - saab kindlasti huvitav olema :D. Piret juba näiteks ootab huviga videot sellest, kuidas ma rulaga pikali seal lendan.

Muuhulgas oli paar tundi tagasi minu laua peal laat:

Kes hiljaks jäi, see ilma jäi! Need fimost tehtud pacmanid (või on üks pacwoman vä?) lähevad igatahes Dagnyle kõrvarõngasteks - uhke värk! Külastage meid jälle, kui uus laat püsti pannakse!

Lisaks mainiks ära, et ma sain täna Tansaaniast postkaardi. Mulle ikka meeldib, et tänapäeval veel postkaarte saadetakse :)

Natuke tudengipäevadest

Ma nüüd see aasta nõnda pikalt ja detailselt ei hakka kõike kirjeldama, kui eelmisel korral - võtan lühidalt kokku paar pärlit.

Kindlasti üheks suureks pärliks oli traditsiooniliselt tudengiekstreem koos rõõmurattaga, mis nägi välja täpselt selline (kuna mul ei ole just eriti palju pilte veel, siis panin siukse pildi, kus ei ole küll meie võistkond peal, aga poindist saab päris hästi aru):

Me Kaarliga kolisesime seal sees ja Hannes lükkas korraliku hoo sisse - ma ei tea, kuidas Kaarliga lood on, aga minu põlvi kaunistavad igatahes sellest rõõmurattakesest armsad rõõmusinikad. Jah, rõõmu kui palju! Hoolimata mõningatest viperustest sai meie vahva tiim tubli teise kohta, mis on täpselt ühe koha võrra parem, kui eelmisel aastal, nii et järgmisel aastal lihtsalt PEAB tulema esimene koht! Jah!

Juba sama päeva õhtul toimus öötantsupidu, kuhu vedasin kaasa ka oma sakslasest sõbra Benedikti. Kui ma eelmistel aastatel olen sellel üritusel peamiselt piirdunud niisama pealtvaatamisega, siis seekord jäi tantsimata umbestäpselt 2 tantsu ja ülejäänud aja kepsutasin rõõmsalt kaasa ning õppisin innukalt samme selgeks. Sedasama tegi Bene ning peab tõdema, et poisil tulid Eesti rahvatantsud päris hästi välja. Ühtlasi saime seal tantsupeol Karmeniga tuttavaks veel ühe sakslasest noormehega, kes hetkel töötab Tartus. Kuna ta oskab veidike (või siiski võrdlemisi palju, nagu tundus) eesti keelt rääkida, olid tal vahvad elamused öölaulupeolt, mida ta kirjeldas nii "And then I was there, singing nanananananana, saksad surevad....WTF is this shit!??". Hehe :D.

Ära ei saa ka unustada volbriööpidustusi, mil mina plaanisin algselt marurahulikult olla ja näiteks õppida või raamatut lugeda. Raamatulugemisplaanidega läks täpselt nii, nagu ikka läheb ning põhiline ärarääkija oli Maarja-Liis, kes väitis, et ilmtingimata peab minema korporatsioonidesse peole - aitäh talle selle eest :)! Kleit selga, kontsad alla ja peole! (endal oli ka hämming: kui üritasin meelde tuletada, millal ma viimati kleidi ja kontsadega olin, siis võttis ikka täitsa kohe mõtlema ja väga tõenäoliselt oli see kunagi eelmise suve alguses, ehk umbes aasta aega tagasi). Fiiling oli hea, peod rohkem kui vinged (kõik ilusti kleitide ja ülikondadega ja fiestad kestsid hommikuni) ning et peol veel eriti muhe lõpp oleks, serveeris Maarja-Liis mulle, Mardile, Dagnyle ja Teelele päiksetõusu saatel varajast hommikusööki. Pidu nagu üks pidu olema peab :)!

Üritusi ja melu oli muidugi oluliselt rohkem, aga kes teist ikka nõnda palju lugeda jõuaks, nii et ma soovin teile parem siinkohal naeratust näole ja sära silmadesse :)!