"Kui naine ütleb mehele, et tal ei ole lihtsalt sõnu, on oodata sõnavalingut."

Nonii-nonii-nonii.

Vahepeal tuli pikk paus sisse, kuna ma kujutasin ette, et olen asjalik ja kirjutan oma seminaritöö valmis (ja asjalik olemine eeldas ka mitte-blogikirjutamist, pidudele "ei!" ütlemist ja muud, eksole). Noh, läks selle asjaga igatahes täpselt nii nagu läks. Saaks ka paremini põhimõtteliselt. Valmis ta mul sai, aga ilmselgelt mitte piisavalt hästi, nii et ju see töö jääb paremaid aegu ja paremat tähtede seisu ja üleüldist paremat seisu ootama.

Kes teab, siis vahepeal sain ma aasta vanemaks ka ja selle puhul toimus väike teeõhtukene. Meeleoluka teelürpimise ajal tegin ma oma uue popcornimasinaga tahtmatult plaksumaisisõda maailma vastu, mille tulemusena oli pool kööki maisiterasid ja valmispopcorni täis (see masin on lihtsalt massive, pritsis siia-ja-sinna, peasüüdlane oli muidugi vale kausivalik. Teinekord olen targem!). Ei jäänud tegemata ka klassikaline salto kleidiga ja muu tants-trall. Äramärkimist vajaks muidugi ka preili Otstavel oma meeletult kerge jalaga, mille õrna puudutusega ta hommikul mu rõdu õnnistas:

Ma loodan, et sinikad su jalga liiga kaua ei kaunista :).

Suur tänu muidugi köögitoimkonnale, koristustiimile (Dagny ja Piret olid öösel poistekiusamise kõrvalt koristamiseni isegi jõudnud) ja ofkoors kõigile toredatele külalistele, et te mind oma kohalolekuga rõõmustasite :)!

Aga, see selleks. Pärast seda pidu on juba aeg edasi läinud ja kõike muud vinget toimunud. Kuna nohikud kipuvad raamatute taga paksuks minema, oli tänaseks organiseeritud Majanduse Bootcamp. No anti ikka vatti küll! Kõigepealt väike soojendus, siis hip-hop basic liigutused, pärast seda imearmas heviaeroobika (no oli ikka hevi küll - põhimõtteliselt on minu arvates marukeeruline ennast nii kiiresti ja energiliselt liigutada. Võttis ikka korralikult läbi!). Kui heviaeroobika oli mõnusalt lihased ära väsitanud, tuli järgmisena võhmatrenn. Neiu, kes seda meile andis, ütles pärast neljandat minutit käteharjutusi (vahepeal käsi alla ei võinud lasta) "Ma näen, et kõigil on naeratused näol! See on hea - kõigil on raske!". Jah, naeratus oli tahtmatult ka minu näol. Pärast lihaste piinamist tuli rütmikas zumba, mille sammudega ma kohati võrdlemisi hädas olin, aga sellest pole ju mittekuimidagi! Aero-kickboxi ma jätsin vahele, kuna säärelihas hakkas vaikselt tunda andma. Pärast seda tegime kiirelt ühe hip-hop'i kava ja siis juba lõpetuseks mõnus lihastrenn ja venitus. Kogu huumor kokku 4h ja tasuta :). Siinkohal suur aitäh korraldajatele, oli väga vinge :)!
Pilt sellest, kuidas ma ikka meeleheitlikult üritan massist erineda (või siis lihtsalt feilisin):


Pärast sellist trenni tundsin õigustatult, et olen söögi ära teeninud! Läksime Piretiga poodi, valisime endale head-paremat ja suundusime ostma. Olin juba ära maksnud, kui müüjanna poolehmunud häälega avastas "Oih, kas vihma sajab?", kui ma olin talle enesekindlalt "Jaa!" ära vastanud, hakkas ta peaaegu laulma "Küll on hea, et maaaaa panin kuuri kinnniiiii". Normaalne :D! Mu meelest võiks rohkem selliseid müüjaid olla!

Oeh, klaviatuur tuletab mulle meelde, et seminaritöö ajal sai ta veidike valu ja vatti. Backspace on natuke katki (ei tea küll, miks just see nupp, eksole. Mina ju ometi oma teksti kustutama ei pea. Oeh...) ja tühik krigiseb ja liigub poolaeglaselt-poolkahtlaselt. Seda viimast sellest, et tee otsustas, et arvutil on ka janu. Loomulikult läks just see tassitäis teed klaviatuuri ja touchpadi peale, millesse ma olin ohtralt suhkrut pannud, mitte sellest eelmine, mis ei olnud magus ja kleepuv. Naiss!

Ja muidu, hetkel veel neljas faas, pühapäeva hommikul jõuab ilmselt viies kätte:


Lõpetaks seekord oma pika loba tarkuseteraga: "Kui noor daam abiellub mingi papiga, siis ikka ainult papi pärast."

Naeratage üksteisele :)!

Ega ilma lõpubossita ei saa!

Ja saidki praeguseks läbi minu kaklustrennid. Kuradi lahe oli ikka.

Kõigepealt tuli igatahes tänasest arvestusest läbi saada. Sain paar head laksu ja sukeldusin peaga vastu matti, aga tundub, et püsivat valu nendest ei jäänud. Kui ma vaatasin, et kohekohe saab arvestus läbi ja ongi valmis, tuli hoopiski üllatus! Nagu arvutimängudes ikka, ei saa miski enne läbi, kui oled kaklenud lõpubossiga! No see kutt, kellega ma vastamisi sattusin, oli ikka reaalne rambo (karma paugutas tagasi vist: enne, kui Kume temaga vastamisi sattus, ütlesin ma Kumele "paras!"). Tuuli mu taga purskus naerma, mina pomisesin omaette "ooissssver" ja läksin oma saatusele vastu.
Et keegi ei arvaks, et ma siin kärbsest elevanti teen, siis välja nägi ta selline:

Pildi varastasin tema FB'st, ma loodan, et ta väga ei pahanda. Ilma selleta poleks lihtsalt situatsioonist väga aru saanud.

No igatahes ma siis mõtlesin loogiliselt, et jõuga ja massiga ma tema 90+ kilo vastu tõenäoliselt ei saa. Mitte, et muudmoodi saaks. Otsustasin proovida vähemalt ta maha niita. Kohe, kui alustasime, sööstsin talle jalgadesse, et tõdeda, et ta ei liigu selle peale sentimeetrit ka. Tuima kergusega võttis ta mul ümber puusade kinni, tõstis mu üles (jalad taeva poole, pea maa poole) ja asetas (enamvähem õrnalt) maha ja hüppas siis küljega mu peale. Maruvahva oli, kui üks noormees seal kõrval mulle kaasa elas "Davai, tee ära, suudad küll!!". Just! Muidugi! Suudan küll! Mitte... Vähemalt seni mitte, kuni terminaator jääb terminaatoriks ja mina digimuutumist ära ei õpi.

See aine oli igatahes väga vinge ja julgen kõigile rõõmsalt soovitada :)!

Sööge rohkem, siis punne pole!

Dagny, peegli ees: "Tegelt see, et punnid on, tuleb kõik sellest, et mingi...ebapiisav toitumine!"

Jah, Dagny, söö veel rohkem!

Asjalikud poisid.

Mulle meeldib, kui poisid on maru hakkajad ja julgevad küsida nõu!

Hetk tagasi küsiti mult näiteks sellist asja:
"Tere, Nele! Kas sa tead, kuidas sulatada külmutatud pihve?"

Muhe :)

Aa, tänks, linnupoiss! Sõid lõunaks midagi väga valet?

Siuke massive larakas ootas mind auto esiklaasil pärast andmetöötluse praktikumi. Naiss!

Tartus elu käib :)

Nii! Tudengipäevad on nüüd lõpuks ometi läbi. Vaimu puhkas välja küll, aga füüsiliselt olin ma lõpuks ikka päris väsinud.

Pole veel ühestki tudengipäevadest nii aktiivselt osa võtnud varem ja tegelt ei plaaninud seekord ka. Oma suurepärasest kastironimisest ja muust ma juba rääkisin, õlleliu vist jätsin teadlikult mainimata. See oli üks nendest üritustest, mille ma olin kavast enda jaoks kohe välja praakinud. Asi kujutas endast ette aja peale õllejoomist ja neljapäeva õhtul kogu see huumor toimus. Enne teadsin vaid seda, et viis inimest võistkonnas, suusa sisse tehtud augud, aukudes õlletopsid ja siis tuleb kõik korraga kiiresti-kiiresti õlled ära juua (seejuures hoides kinni ainult suusast ja tempot peaks ideaalis dikteerima kõige aeglasem. Reaalsuses muidugi kõige kiirem, sest hasart on ju sees ometigi). Ja ma naiivselt kujutasin ette, et kõik peavad ühe õlle jooma. Tunnike enne seda vinget võistlust istusin Piretiga ühikas ja rääkisin niisama juttu. Pärast lühikest telefonikõnet sain teada, et poistel on võistkonnast üks noormees angiini jäänud ja mind on asendusliikmeks vaja. Mis seal ikka, Pireti isa pluus kaasa (et enda oma mitte mingil juhul ära ei määriks, eksole!) ja Spordibaasi poole teele. Võistkondi oli kohal tervelt 14, nii et konkurents oli korralik! Oli ka paar puhast naistevõistkonda ja paar võistkonda naisliikmega, aga enamasti oli ikka üsnagi mehine värk (ma olin ka oma võistkonna ainuke naisliige). Esimene õlle läks kiirelt. Võiks öelda, et liigagi kiirelt - saime eelvooru kolmanda koha ja sellega ka finaalipääsu. Mida tähendab finaali pääsemine? Jah, uut õllet! Pärast viieteist minutist pausi jõime siis selle uue õlle ära, saime õnneks pähe ja ma siis lootsin, et kõik, tagasi Piretile ja Dagnyle külla. Tüng värdjas! 5 minuti pärast uus õlle. Siis hakkasin mina, kui finaali ainuke naisliige vinguma - pole just eriti minu kogused 20 minuti jooksul kolm õlut juua. Vingumist võeti ilmselgelt ainult naljana ja nii see asi ka jäi. Ei nautinud seda viimast vooru, ausalt. Millegipärast oli kogu see teema nii jääkülm ka ja hambad olid mitu tundi veel valusad. Aga vingumine vingumiseks, neljas koht oli päris uhke kokkuvõttes.

Tudengiekstreem
See üritus oli juba midagi sellist, kuhu ma olin algusest peale kindlalt plaaninud minna. Võistkonna komplekteerimine läks algul väga üle kivide ja kändude (kõik spordipoisid olid kuskil välismaal ära või juba kellegagi võistkonnas), aga loobuda ka ei tahtnud. Lõpuks sain võistkonna kokku ja sai täitsa muhe ja osav! Kaarel ja Orm olid need kaks noormeest, kes võtsid challenge'i vastu. Enne rada arutasime strateegia väga põhjalikult läbi ja suundusime starti - kõik tundus pöörfi! Stardis selgus, et pole ta nii väga perfektne midagi. Selgus, et meie riideid ei vasta nõuetele (ma ei tea, kas ma ise ja veel enamus võistlejaid lugesime kuskilt midagi lohakalt või seda polnudki kirjas?), et seljas peavad olema küünarnukke ja põlvi katvad riided. Meil võstkonna peale kokku olid täpselt ainult minul põlvi katvad püksid. Kaarel leidis endale mingid vinged liibuvad püksid kellegi suvalise käest, Ormile küsisin sõbra võistkonnast ühelt poisilt püksid ja kõik panime enda dressikad selga, mida polnud tegelikult plaaninud ära mökerdada. Nii! Valmis stardiks! Kuna kanuuülesande lõpus vesti ära võttes läks mul vähe kauem kui poistel ja need olid täiega juba minema pannud, sain kohe üsna raja alguses hinge kinni joosta. Mõnussss! Selle kompenseeris järgmine ülesanne, mis mulle vägaväga meeldis. Poisid pumpasid vett ja mina sain rõõmsalt voolikust sihtida ja veejoaga topsikesi maha kõmmutada. Mis mulle asja juures kõige rohkem meeldis, oli see, et topsid olid täpselt poiste selja taga - haaa, veesõda ilma vastupanuta täpselt kätte mängitud :D!



Järgmise asjana näitasime, kui kõvad parkuurimutid/kutid me oleme:

Ning siis tuli see oh-kui-raske ülesanne. Kiitus korraldajatele selle peale tulemisega, kerge ta polnud, aga mulle meeldis. Põhimõtteliselt oli selline sinine võrk tehtud köitest:


ja sealt nende köite vahelt läks valge nöör, mille küljes oli karabiin. Sellest karabiinist kinni hoides ja mööda valget nööri edasi libistades tuli päris korralikult palju selle võrgu sees igatepidi ronida. Karabiinist lahti laskmise eest oli trahv viis minutit, nii et liigne sahmerdamine või lohakus oli võrdlemisi mõeldamatu. Kui olin kuskile poole peale ära jõudnud (õnnis-armas kiiver tegi oma töö, et kõik liiga lihtsalt kätte ei tuleks), tuli oma ronimisülesande ära teinud Orm mulle abiks: oli abi küll temast :)! Kui kogu see tramburai tehtud, tuligi ainult Kaarel kanderaamile võtta ja üle finišijoone tassida! Kõlab lihtsalt, eksole. Põhimõtteliselt tahtsid mul käed otsast kukkuda ja reied lõid tuld, kui me seda paksu trepist üles tassisime. Võtad alla järgmiseks korraks äkki?? Õnnelikuks tegi mind asjaolu, et me rohkem kui kümme kilo raskemat Ormi selle värgiga tassima ei pidanud. 92 kilo oleks natuke üle piiri juba olnud :D.


Kokkuvõttes jagasime teist-kolmandat kohta, millest pärast kiirelt lõppmängu sai lihtsalt kolmas koht. Mina jäin igatahes rahule ja järgmine aasta teeme paremini! Suur tänu korraldajatele vinge võistluse eest! Kui keegi soovib asjast videot ka näha, siis see on olemas siin. Kui ma kuulsin lauset, mis umbes 30. sekundi peal on, hakkasin omaette muigama :).

Külg maha
Haa! Järgmine vinge võistlus. Tehtud oli asi "rajalt maha" järgi (mida ma ise paraku kunagi näinud pole) ja oli tudengipäevade kavas esmakordselt. Esimeseks vooruks oli lastele mõeldud täispuhutava atraktsiooni võimalikult kiire läbimine ja selle põhjal praagiti välja neli võistlejat (jättes alles 15):

Siis tuli kiire järgmise vooru raja seletus (mida ma piisavalt hästi ei kuulanud, nagu hiljem selgus) ja kõik osalejad saadeti ära telki, et ei näeks, kuidas konkurendid rada läbivad. Õige kah! Telgis tuli ära muidugi küsimus "Ouuuu, sa oled see, kes kastironimisel kolm kasti sai ju!?" ja ega ma pahaks ei pane ka - ilmselt seda tuleb siit-sealt veel natuke :D. Kerge värin ja närv tuli oodates sisse ning oligi kord minu käes. Kõigepealt paari aasta tagusest tudengiseiklusest tuttav poomiga mahapeksmise ülesanne, mida ma ausalt öeldes kartsin:
Mingi ime läbi läks õnneks ja mind ei pekstudki maha. Huhh, sain rahulikult sumode juurde minna!
Kõigepealt vihaga peale:
Siis täiega sisse rammida:

Siis lühem paksuke pikali! (nagu pildilt tundub, siis üritas veel mu rinna kaasa krabada. Õnneks jättis alles!):
Ja siis uuesti pikale paksule sisse rammida:
Nagu näha, siis ma talle midagi väga teha ei suutnud: poisil jalad õhus ja värki, aga naerab ikka rõõmsalt edasi. Ma siis proovisin külje pealt põgeneda. Natuke takistas ja veits jooksis kaasa, aga mul oli seekord väiksemana väike eelis.

Järgmisena tuli mööda redelit üles ronida ja siis tuli paljudele komistuskiviks saanud ülesanne. 2x3 kastide ruudustik ja kuuest kastist pooled olid ainult sellised, mis kannavad. Ülejäänud pooltest kukkus lihtsalt täiega läbi. Seda, et sellel hetkel oli mõnel mõistus juba täitsa sassis, näitas ilmekalt fakt, et mitu noormeest suutsid ühe ja sama vale ruudu peale kaks korda järjest astuda.

Siis väike köiesõit lõppu ja valmis ta oligi!:

Või noh... ma arvasin, et on valmis. Kuna rohkem asju ei paistnud, siis ma arvasin, et rohkem midagi ei tule ka. Eksisin! Tegelikult viidi meid teisele poole lava, kuhu oli üles sätitud vahva ronimissein.
Kolmandasse ja ühtlasi ka viimasesse vooru pääses edasi 5 inimest: mina ja 4 meest. Pole vist raske ise selle peale tulla, et ronimisseinal ma meestele vastu ei saa. Aga alla ma ei andnud! Selles, et ma alla ei anna, said veenduda ka kõik need inimesed, kes nägid, kuidas ma kümnendat korda juba üritan üle ülemise serva minna:
Pildil olen ma järjekordselt katselt alla libisemas ja uuesti rõngastest haaramas. Alt tundus asi maru lihtne, aga ülevas selgus, et on võrdlemisi võimatu. See asi oli pealt nagu kuppel ja täiesti sile. Pärast pikka mauramist ja publiku hõikeid stiilis "Ära anna alla!!", sain ma lõpuks selle asja peale. Suur aplaus tõi muige näole ja sain ukerdades alla tulla. Et ikka perfektsusest kaugel asi oleks :D. Kokkuvõttes 4. koht ja jällegi suur tänu korraldajatele väga vinge ja proovilepaneva võistluse eest!

Paadiralli
Jällegi kord üritus, kuhu ma tegelikult ei olnud plaaninud alguses minna. Kuna ma olen iga aasta samal päeval olnud võistlemas või võistlust korraldamas, ei ole ma seda asja kunagi isegimitte näinud. Seekord läks teisiti ja oli vinge :)! Paat oli meil kahtlemata uhke ja sõit vägagi elamusipakkuv. Kõigepealt läks veidi aega, et võitlusarenale kohale jõuda, aga ega see ei takistanud möllust osa saamast. Nii, kui tasa mööda jõe serva kohale sõudes (või siiski peamiselt vedades) oma bussiga kohale jõudsime kogunesid pisikesed paadikesed me ümber ja hakkasid mingit veesõda korraldama.
Äkšen oli nii uhke, et skyplussi reporter otsustas peatuses meie kauni bussi peale astuda, et live-reportaaži koos intervjuude ja muuga teha. Nüüd teavad vähemalt kõik, et Hannula õpib matemaatilist statistikat :). Tahaks ka kuskilt seda raadiosaadet kuulda, saaks teada, mida me kõik kokku rääkisime. Mingi hetk hakkas raadiotsikk pänikut tekitama, et tal asjad saavad märjaks - no tere-tore, arva ära, et märjaks saab, kui paat kõigub nii et asjad põrandal lendavad ja pisipaadikestega reisijad ämbritega vett meile aknast sisse loobivad. Ta vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis kiirelt :"Kas see paat on ikka uppumatu??? Mulle teised väitsid, et on, aga palun ütle mulle nüüd päris ausalt, kas see paat on ikka uppumatu???". Noh...ma siis vastasin päris ausalt, et pole õrna aimu ka. Järgmises peatuses läks ta igatahes maha. Ja läksime ka meie. Küll mitte tahtlikult. Bussikontroll (või siis lihtsalt turvamehed) võtsid meid rajalt maha ja keelasid edasi minna. Põhjuseks väitsid nad, et see paat oli ümber minemas. Üks mees küll üritas neile selgeks teha, et asi oli ümberminemisest kaugel, aga rajale meid tagasi ei lastud. Ja ega mul kahju ei olnud ka, mina olin oma vinge bussisõidu ja paadirallielamuse kätte saanud :). Piret jälgis asja kaldalt ja rääkis pärast, kuidas kõik olid täiega kaasa elanud, et me ümber käiksime: "Ohhhhh, läheb-läheb-läheb!!! Aiiiiii, ei läinud. Nii, nüüd-nüüd!!". Kui keegi tahab näha, milline see veesõda täpselt välja nägi ja kas me ikka kõikusime piisavalt, siis seda saab näha siit. (umbes alates 14. minutist on põhiline möll). Ja kõigile teadmiseks, siis Emajõe vesi päris suplustemperatuuriga veel pole - nii minul kui ka Kaial ja Hannulal olid pärast külmavärinad. Nii et oodake veel veits enne kui ujuma lähete.

Vaim välja puhatud ja päris palju lustitud, nüüd on aeg õppida!

Paks laps ilus laps?

Käisin täna poes. Võtsin kõigepealt XS-suurused riideeseme, panin selga ja otsustasin, et ma valin hoopiski selle suuruse, mis seljas hea on. Nii ma selle XL suuruse lõpuks ära ostsin...



Pole vist vaja mainida, et teksasid ma endiselt ei leidnud (ja praegused on pehmelt öeldes katkised).