Tartus elu käib :)

Nii! Tudengipäevad on nüüd lõpuks ometi läbi. Vaimu puhkas välja küll, aga füüsiliselt olin ma lõpuks ikka päris väsinud.

Pole veel ühestki tudengipäevadest nii aktiivselt osa võtnud varem ja tegelt ei plaaninud seekord ka. Oma suurepärasest kastironimisest ja muust ma juba rääkisin, õlleliu vist jätsin teadlikult mainimata. See oli üks nendest üritustest, mille ma olin kavast enda jaoks kohe välja praakinud. Asi kujutas endast ette aja peale õllejoomist ja neljapäeva õhtul kogu see huumor toimus. Enne teadsin vaid seda, et viis inimest võistkonnas, suusa sisse tehtud augud, aukudes õlletopsid ja siis tuleb kõik korraga kiiresti-kiiresti õlled ära juua (seejuures hoides kinni ainult suusast ja tempot peaks ideaalis dikteerima kõige aeglasem. Reaalsuses muidugi kõige kiirem, sest hasart on ju sees ometigi). Ja ma naiivselt kujutasin ette, et kõik peavad ühe õlle jooma. Tunnike enne seda vinget võistlust istusin Piretiga ühikas ja rääkisin niisama juttu. Pärast lühikest telefonikõnet sain teada, et poistel on võistkonnast üks noormees angiini jäänud ja mind on asendusliikmeks vaja. Mis seal ikka, Pireti isa pluus kaasa (et enda oma mitte mingil juhul ära ei määriks, eksole!) ja Spordibaasi poole teele. Võistkondi oli kohal tervelt 14, nii et konkurents oli korralik! Oli ka paar puhast naistevõistkonda ja paar võistkonda naisliikmega, aga enamasti oli ikka üsnagi mehine värk (ma olin ka oma võistkonna ainuke naisliige). Esimene õlle läks kiirelt. Võiks öelda, et liigagi kiirelt - saime eelvooru kolmanda koha ja sellega ka finaalipääsu. Mida tähendab finaali pääsemine? Jah, uut õllet! Pärast viieteist minutist pausi jõime siis selle uue õlle ära, saime õnneks pähe ja ma siis lootsin, et kõik, tagasi Piretile ja Dagnyle külla. Tüng värdjas! 5 minuti pärast uus õlle. Siis hakkasin mina, kui finaali ainuke naisliige vinguma - pole just eriti minu kogused 20 minuti jooksul kolm õlut juua. Vingumist võeti ilmselgelt ainult naljana ja nii see asi ka jäi. Ei nautinud seda viimast vooru, ausalt. Millegipärast oli kogu see teema nii jääkülm ka ja hambad olid mitu tundi veel valusad. Aga vingumine vingumiseks, neljas koht oli päris uhke kokkuvõttes.

Tudengiekstreem
See üritus oli juba midagi sellist, kuhu ma olin algusest peale kindlalt plaaninud minna. Võistkonna komplekteerimine läks algul väga üle kivide ja kändude (kõik spordipoisid olid kuskil välismaal ära või juba kellegagi võistkonnas), aga loobuda ka ei tahtnud. Lõpuks sain võistkonna kokku ja sai täitsa muhe ja osav! Kaarel ja Orm olid need kaks noormeest, kes võtsid challenge'i vastu. Enne rada arutasime strateegia väga põhjalikult läbi ja suundusime starti - kõik tundus pöörfi! Stardis selgus, et pole ta nii väga perfektne midagi. Selgus, et meie riideid ei vasta nõuetele (ma ei tea, kas ma ise ja veel enamus võistlejaid lugesime kuskilt midagi lohakalt või seda polnudki kirjas?), et seljas peavad olema küünarnukke ja põlvi katvad riided. Meil võstkonna peale kokku olid täpselt ainult minul põlvi katvad püksid. Kaarel leidis endale mingid vinged liibuvad püksid kellegi suvalise käest, Ormile küsisin sõbra võistkonnast ühelt poisilt püksid ja kõik panime enda dressikad selga, mida polnud tegelikult plaaninud ära mökerdada. Nii! Valmis stardiks! Kuna kanuuülesande lõpus vesti ära võttes läks mul vähe kauem kui poistel ja need olid täiega juba minema pannud, sain kohe üsna raja alguses hinge kinni joosta. Mõnussss! Selle kompenseeris järgmine ülesanne, mis mulle vägaväga meeldis. Poisid pumpasid vett ja mina sain rõõmsalt voolikust sihtida ja veejoaga topsikesi maha kõmmutada. Mis mulle asja juures kõige rohkem meeldis, oli see, et topsid olid täpselt poiste selja taga - haaa, veesõda ilma vastupanuta täpselt kätte mängitud :D!



Järgmise asjana näitasime, kui kõvad parkuurimutid/kutid me oleme:

Ning siis tuli see oh-kui-raske ülesanne. Kiitus korraldajatele selle peale tulemisega, kerge ta polnud, aga mulle meeldis. Põhimõtteliselt oli selline sinine võrk tehtud köitest:


ja sealt nende köite vahelt läks valge nöör, mille küljes oli karabiin. Sellest karabiinist kinni hoides ja mööda valget nööri edasi libistades tuli päris korralikult palju selle võrgu sees igatepidi ronida. Karabiinist lahti laskmise eest oli trahv viis minutit, nii et liigne sahmerdamine või lohakus oli võrdlemisi mõeldamatu. Kui olin kuskile poole peale ära jõudnud (õnnis-armas kiiver tegi oma töö, et kõik liiga lihtsalt kätte ei tuleks), tuli oma ronimisülesande ära teinud Orm mulle abiks: oli abi küll temast :)! Kui kogu see tramburai tehtud, tuligi ainult Kaarel kanderaamile võtta ja üle finišijoone tassida! Kõlab lihtsalt, eksole. Põhimõtteliselt tahtsid mul käed otsast kukkuda ja reied lõid tuld, kui me seda paksu trepist üles tassisime. Võtad alla järgmiseks korraks äkki?? Õnnelikuks tegi mind asjaolu, et me rohkem kui kümme kilo raskemat Ormi selle värgiga tassima ei pidanud. 92 kilo oleks natuke üle piiri juba olnud :D.


Kokkuvõttes jagasime teist-kolmandat kohta, millest pärast kiirelt lõppmängu sai lihtsalt kolmas koht. Mina jäin igatahes rahule ja järgmine aasta teeme paremini! Suur tänu korraldajatele vinge võistluse eest! Kui keegi soovib asjast videot ka näha, siis see on olemas siin. Kui ma kuulsin lauset, mis umbes 30. sekundi peal on, hakkasin omaette muigama :).

Külg maha
Haa! Järgmine vinge võistlus. Tehtud oli asi "rajalt maha" järgi (mida ma ise paraku kunagi näinud pole) ja oli tudengipäevade kavas esmakordselt. Esimeseks vooruks oli lastele mõeldud täispuhutava atraktsiooni võimalikult kiire läbimine ja selle põhjal praagiti välja neli võistlejat (jättes alles 15):

Siis tuli kiire järgmise vooru raja seletus (mida ma piisavalt hästi ei kuulanud, nagu hiljem selgus) ja kõik osalejad saadeti ära telki, et ei näeks, kuidas konkurendid rada läbivad. Õige kah! Telgis tuli ära muidugi küsimus "Ouuuu, sa oled see, kes kastironimisel kolm kasti sai ju!?" ja ega ma pahaks ei pane ka - ilmselt seda tuleb siit-sealt veel natuke :D. Kerge värin ja närv tuli oodates sisse ning oligi kord minu käes. Kõigepealt paari aasta tagusest tudengiseiklusest tuttav poomiga mahapeksmise ülesanne, mida ma ausalt öeldes kartsin:
Mingi ime läbi läks õnneks ja mind ei pekstudki maha. Huhh, sain rahulikult sumode juurde minna!
Kõigepealt vihaga peale:
Siis täiega sisse rammida:

Siis lühem paksuke pikali! (nagu pildilt tundub, siis üritas veel mu rinna kaasa krabada. Õnneks jättis alles!):
Ja siis uuesti pikale paksule sisse rammida:
Nagu näha, siis ma talle midagi väga teha ei suutnud: poisil jalad õhus ja värki, aga naerab ikka rõõmsalt edasi. Ma siis proovisin külje pealt põgeneda. Natuke takistas ja veits jooksis kaasa, aga mul oli seekord väiksemana väike eelis.

Järgmisena tuli mööda redelit üles ronida ja siis tuli paljudele komistuskiviks saanud ülesanne. 2x3 kastide ruudustik ja kuuest kastist pooled olid ainult sellised, mis kannavad. Ülejäänud pooltest kukkus lihtsalt täiega läbi. Seda, et sellel hetkel oli mõnel mõistus juba täitsa sassis, näitas ilmekalt fakt, et mitu noormeest suutsid ühe ja sama vale ruudu peale kaks korda järjest astuda.

Siis väike köiesõit lõppu ja valmis ta oligi!:

Või noh... ma arvasin, et on valmis. Kuna rohkem asju ei paistnud, siis ma arvasin, et rohkem midagi ei tule ka. Eksisin! Tegelikult viidi meid teisele poole lava, kuhu oli üles sätitud vahva ronimissein.
Kolmandasse ja ühtlasi ka viimasesse vooru pääses edasi 5 inimest: mina ja 4 meest. Pole vist raske ise selle peale tulla, et ronimisseinal ma meestele vastu ei saa. Aga alla ma ei andnud! Selles, et ma alla ei anna, said veenduda ka kõik need inimesed, kes nägid, kuidas ma kümnendat korda juba üritan üle ülemise serva minna:
Pildil olen ma järjekordselt katselt alla libisemas ja uuesti rõngastest haaramas. Alt tundus asi maru lihtne, aga ülevas selgus, et on võrdlemisi võimatu. See asi oli pealt nagu kuppel ja täiesti sile. Pärast pikka mauramist ja publiku hõikeid stiilis "Ära anna alla!!", sain ma lõpuks selle asja peale. Suur aplaus tõi muige näole ja sain ukerdades alla tulla. Et ikka perfektsusest kaugel asi oleks :D. Kokkuvõttes 4. koht ja jällegi suur tänu korraldajatele väga vinge ja proovilepaneva võistluse eest!

Paadiralli
Jällegi kord üritus, kuhu ma tegelikult ei olnud plaaninud alguses minna. Kuna ma olen iga aasta samal päeval olnud võistlemas või võistlust korraldamas, ei ole ma seda asja kunagi isegimitte näinud. Seekord läks teisiti ja oli vinge :)! Paat oli meil kahtlemata uhke ja sõit vägagi elamusipakkuv. Kõigepealt läks veidi aega, et võitlusarenale kohale jõuda, aga ega see ei takistanud möllust osa saamast. Nii, kui tasa mööda jõe serva kohale sõudes (või siiski peamiselt vedades) oma bussiga kohale jõudsime kogunesid pisikesed paadikesed me ümber ja hakkasid mingit veesõda korraldama.
Äkšen oli nii uhke, et skyplussi reporter otsustas peatuses meie kauni bussi peale astuda, et live-reportaaži koos intervjuude ja muuga teha. Nüüd teavad vähemalt kõik, et Hannula õpib matemaatilist statistikat :). Tahaks ka kuskilt seda raadiosaadet kuulda, saaks teada, mida me kõik kokku rääkisime. Mingi hetk hakkas raadiotsikk pänikut tekitama, et tal asjad saavad märjaks - no tere-tore, arva ära, et märjaks saab, kui paat kõigub nii et asjad põrandal lendavad ja pisipaadikestega reisijad ämbritega vett meile aknast sisse loobivad. Ta vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis kiirelt :"Kas see paat on ikka uppumatu??? Mulle teised väitsid, et on, aga palun ütle mulle nüüd päris ausalt, kas see paat on ikka uppumatu???". Noh...ma siis vastasin päris ausalt, et pole õrna aimu ka. Järgmises peatuses läks ta igatahes maha. Ja läksime ka meie. Küll mitte tahtlikult. Bussikontroll (või siis lihtsalt turvamehed) võtsid meid rajalt maha ja keelasid edasi minna. Põhjuseks väitsid nad, et see paat oli ümber minemas. Üks mees küll üritas neile selgeks teha, et asi oli ümberminemisest kaugel, aga rajale meid tagasi ei lastud. Ja ega mul kahju ei olnud ka, mina olin oma vinge bussisõidu ja paadirallielamuse kätte saanud :). Piret jälgis asja kaldalt ja rääkis pärast, kuidas kõik olid täiega kaasa elanud, et me ümber käiksime: "Ohhhhh, läheb-läheb-läheb!!! Aiiiiii, ei läinud. Nii, nüüd-nüüd!!". Kui keegi tahab näha, milline see veesõda täpselt välja nägi ja kas me ikka kõikusime piisavalt, siis seda saab näha siit. (umbes alates 14. minutist on põhiline möll). Ja kõigile teadmiseks, siis Emajõe vesi päris suplustemperatuuriga veel pole - nii minul kui ka Kaial ja Hannulal olid pärast külmavärinad. Nii et oodake veel veits enne kui ujuma lähete.

Vaim välja puhatud ja päris palju lustitud, nüüd on aeg õppida!