Kõigepealt tuli igatahes tänasest arvestusest läbi saada. Sain paar head laksu ja sukeldusin peaga vastu matti, aga tundub, et püsivat valu nendest ei jäänud. Kui ma vaatasin, et kohekohe saab arvestus läbi ja ongi valmis, tuli hoopiski üllatus! Nagu arvutimängudes ikka, ei saa miski enne läbi, kui oled kaklenud lõpubossiga! No see kutt, kellega ma vastamisi sattusin, oli ikka reaalne rambo (karma paugutas tagasi vist: enne, kui Kume temaga vastamisi sattus, ütlesin ma Kumele "paras!"). Tuuli mu taga purskus naerma, mina pomisesin omaette "ooissssver" ja läksin oma saatusele vastu.
Et keegi ei arvaks, et ma siin kärbsest elevanti teen, siis välja nägi ta selline:
Pildi varastasin tema FB'st, ma loodan, et ta väga ei pahanda. Ilma selleta poleks lihtsalt situatsioonist väga aru saanud.
No igatahes ma siis mõtlesin loogiliselt, et jõuga ja massiga ma tema 90+ kilo vastu tõenäoliselt ei saa. Mitte, et muudmoodi saaks. Otsustasin proovida vähemalt ta maha niita. Kohe, kui alustasime, sööstsin talle jalgadesse, et tõdeda, et ta ei liigu selle peale sentimeetrit ka. Tuima kergusega võttis ta mul ümber puusade kinni, tõstis mu üles (jalad taeva poole, pea maa poole) ja asetas (enamvähem õrnalt) maha ja hüppas siis küljega mu peale. Maruvahva oli, kui üks noormees seal kõrval mulle kaasa elas "Davai, tee ära, suudad küll!!". Just! Muidugi! Suudan küll! Mitte... Vähemalt seni mitte, kuni terminaator jääb terminaatoriks ja mina digimuutumist ära ei õpi.
See aine oli igatahes väga vinge ja julgen kõigile rõõmsalt soovitada :)!
No comments:
Post a Comment