Aga kas sinul on nägu ja tegu?

Nüüd, kui Euroopa avastatud, oli aeg hakata Eestit avastama. Nii Hiiumaad, kui ka Karula rahvusparki julgen kõigile julgelt soovitada, väga elamusterikkad ja mõnusad kohad on :).

Aga. Kes mäletab juttu nimega "rongisõit on ajavõit", teab, mis suhe mul rongidega on. Ehk siis kui on mingigi võimalus, et mul saab normaalse rongi peale jõudmise asemel tekkida mingi sekeldus, siis see võimalus ka käiku läheb. No ma ei tea, mis värk mul nende rongidega on. Igatahes pidin ma minema esmaspäeval rattamatkale Janika, Tiina, Veiko ja Meelisega ja Tsirguliinani pidime me liikuma rongiga. Noh...ma siis hakkasin minema kodust varem kui viis minutit enne rongi väljumist. Aega oli lausa nii palju, et mõtlesin tee peal Olerexis oma rattakummid täis pumbata, et ikka parem sõita oleks! Läksin ilusti sinna, ootasin, kuni auto mu ees lõpetab ja avastasin, et nad on selle retrovariandi asemele endale ka uue moodsa masina pannud (selline, kus valid enne ära, palju rõhku tahad ja siis ta paneb õige rõhu kummidesse). Noh. Mis seal ikka, ennegi rehvirõhku kontrollinud. Vajutan mina siis nupule ja arvata on, et kohe tuleb ette kiri "ERROR". Ju tunnetas ära, et mina olen ja mul rongile on vaja jõuda. Igatahes lasi see error mu rattal esikummi täisti tühjaks ja ma jäin nõutu näoga sinna kõrvale vahtima ja mõtlema, mis edasi. Kuna masin oli sinna alles paigaldatud, polnud teenindajatel ka õrna aimugi, kuidas errorit kõrvaldada (restart näiteks?) ja soovitasid mul mehaanikuonu ära oodata. Ütlesin rahulikult "aitäh!" ja läksin tagasi ratta juurde ennast välja elama. Aga ega pikalt aega põdeda polnud. Leidsin, et ratas käe kõrval Statoili jalutades ma nagunii enam rongi peale ei jõuaks, sest ma jalutaks sinna vähemalt 20 minutit ja sealt oleks vaja veel raudteejaama sõita. Nii et ma läksin hoopiski koju, leidsin rõdult emme ja küsisin talt "Emme kuule...kui palju sul praegu aega on?". Emme ütles, et aega pole, aga ju tuleb tekitada. Väga vinge, nüüd ma ei pidanud üksi seiklema. Viskasime ratta auto peale ja sõitsime Statoili, et seal äkki saab kummid täis lasta (muidu poleks probleemi olnud, aga mul on autorattaventiil ja see rattapump, mis mul kodus on, sellele ventiilile ei sobi). Ei saanud! Nagu arvata oli, eksole. Ma ise kahtlustan, et rattal on kummides nii vähe õhku, et see masin ei tunneta seal rõhku ära. Aga mine tea, keegi targem võib sellele seletuse anda, kui teab. Igatahes lasi ta sujuvalt kummi pooltäis, siis jälle tühjaks, siis jälle pooltäis jne. Nii tüütu! Aga noh, mis seal ikka, ratas jälle auto peale, autoga vanaisa poole ja seal sain täitsa ise juba jalaga ja toreda pumbaga kummid täis pumbata. Huhh, elu jälle ilus! Selle ajaga olid teised loomulikult juba kuskile peaaegu Elvasse jõudnud rongiga, nii et me asusime emmega rongi taga ajama, nagu mulle ikka kombeks. Et ajastus ikka perfektne oleks, jõudsime rongiga Tsirguliina sekundipealt samal ajal.
Emme:"Sa oled mul ikka paras põrsas küll!"
Mina:"Jaa, aga äraütlemata armas see-eest! Ja pealegi oleks sul ilma minuta niiii igav!"
Emme:"Tõsi, oled :)"

Mul on ikka nii tore emme :).

Igatahes sain ma siis raudteejaamas teiste matkasellidega kokku ja saime rõõmsalt ühiselt teekonda alustada, mis oli vägagi mõnus ja muhe. Lisaks kõigele muule saime vahva kultuurielamuse Lüllemäe poe ees viimasel päeval piknikku pidades. Sinna läheks teinekordki - lihtsalt istuma ja inimesi jälgima. Põhimõtteliselt nagu oleks tasuta teatris ja kõik mängiksid oma rollid ülihästi välja. Alguses istus poe ees pargis ainult kaks külaparmu, aga neid tekkis järjest juurde ja šõu oli vinge. Muidugi tehti meile vinge vastuvõtt ja üks ärajoodud näoga ja häälega naine alustas kohe juttu:
"Tere hommikust"
"Tere..."
"Noh, on tore siin Lüllemäe sitaaugus puhata vä?"
"..."

Ega väga ei oskanudki selle peale kohe midagi vastata, aga teda vist ei häirinud ka see. Kõndis edasi ja läks hoopiski sõbrantsiga kokku saama. Pärast seda said nad juba kahekesi meist kümne meetri kauguse istuvatest meestest mööda jalutada. Midagi need mehed igatahes neile karjusid ja üks naistest hüüdis talle vastu "Endal sul pole ei nägu ega tegu!" "Endal sul on tagumik siuke suur ja tselluliiti täis!". Oh mis komplimentide pildumine. Lisaks sellele tuterdas meist üks mees mööda ja imestas valjult: "Jummmmel küll. Puu all vedelevad maas ilusad tüdrukud...kuhu ma nüüd küll ennast laotama peaks...". Nojah. Vähemalt olid nad meiega võrdlemisi sõbralikud ja mulle meeldis, et ka kohalikest külalastest hoidsid nad eemale, lastes neil rahulikult mängida ja tegutseda.

Rattatripp muidu oli väga muhe, kilomeetreid kogunes kokku nende kauni kolme päevaga umbes 135, mis on minusugusele täiesti paras - ma polnud viimased kolm kuud enne seda oma tagumikku sadulale toetanud. Õhtu lõpuks oli muidugi selline väsimus, et isegi järveveega keedetud makaronid maitsesid täitsa head :).