Pula, Horvaatia

Selle eelmise postituse kirjutasin ma tegelt juba mõned päevad tagasi, aga vahepeal ei pääsenud internetti seda üles panema

Pärast Ungarit tuli meeleolukas autosõit Horvaatias. Horvaatia piiri peal tehti isegi pagasikontroll ja puha. Pirx otsustas, et on ka vajalik pagasikontrolli ajaks välja hüpata, aga tädi tegi nii kiiresti asja ära, et kui Piret välja jõudis autost, jäi tal üle ainult öelda valju häälega "Valmis juba vä? SKOOR!".

See, mis edasi tuli järgnevad pool tundi, oli pehmelt öeldes piinlik, aga saame üle! (ei olnud seotud Pireti väljaültlemisega, suutsime muud moodi ka marki teha :D )

Kimasime vanaemade tempos (jah, ka 130'ga olen ma endiselt paremas reas tiksuja ja kõik mööduvad nagu postist) edasi ja jõudsime välja Horvaatia suurimasse rahvusparki. Kuna mind polnud otsustamise juures, valisid optimistid Piret ja Dagny välja kõige pikema matkaraja (4-6h). Hea töö, naised! Park oli pehmelt öeldes ilus:






Matkarada tehtud, endiselt päeva ainsaks söögiks hommikune puder, mõtlesime optimistlikult, et minna ainult 150 km (ehk alla kahe tunni mööda kiirteed) ja ju selle jooksul jõuab mäkis ja poes ja üleüldse igal pool mujal käia. Vea tegime täpselt sellega, et lasime Dagnyl valida tee. Ta küll üritas pärast ajada Jaagupi kaela asja, aga Jaagup kõigest pakkus talle variandid ja Dagny oli see, kes langetas emotsioonide ajel otsuse (ta tahtis näha merevaadet sõitmise ajal. Oh neid barbisid küll).

Tee oli igatahes kahtlemata elamusipakkuv. Üle ühe auto korraga teele ei mahtunud, mäest üles-alla, kuristikud siin-seal. Päris vinge värk! Tihtipeale oli max kiirus 30 ja nii me venisime 1h 40 minuti asemel natuke üle 4h ja päris õigesse kohta välja ei jõudnudki. Kuna meie teekond venis nii pikaks, jäi pool sellest pimeda peale. Vahepeal lasime mööda kruusateid, loomad jooksid siia-sinna. Üks jänes oli lausa nii suur, et mina arvasin kaugelt vaadates, et tegemist on kitsega ja Piret arvas veel tagantjärgi et ju ta ikka üks väiksemat sorti kits oli. Natuke pärast jänesepoissi jooksis muidugi päriskits ka üle tee. Vähe sellest!! See, et kassid ja koerad on tee ääres, on tavaline, aga täiesti randoomses kohas (kui väljas oli pime juba) seisis keset maanteed üks hobune. Täiesti tavaline hobune! Keset metsa lambist. Ju oli sõpradest maha jäänud, sest mõne kilomeetri pärast seisid tee peal veel viis hobust. Selline safari! Nagu tasuta loomaaed, ma ütlen!
Mingi hetk tegime avastuse "Ou, mis sildid need igal pool tee kõrval on?". Tegemist oli siis selliste siltidega:

Ei sisendanud just palju julgust. Vahepeal oli paar veel võikamat silti, aga turvalisuse kaalutlustel ei hakkanud me nende juures pildi tegemiseks peatuma.
Lisaks hobusehuumorile oli veel vinge, kui täiesti kõrvalisel kruusateel (mida mööda me rõõmsalt oma kämpakohta sõitsime, eksole) tuli vastu puid vedav rekka. Siis ma mõtlesin küll, et nüüd on vsjoo. Õnneks lahenes asi vägagi viisakalt.


jätkub...