Igatahes tean ma nüüdseks, et imetark guugeltransleit annab Horvaatias nähtud siltidele (need, mis selle suurepärase Dagny valitud tee k6rval iga 50 meetri tagant olid) t6lkeks "Do not approach. In this area is a great danger of mines". Tore teada! Vähemalt pani Dagny sellega mööda, et päris 6iget ralliteed ta mulle ikkagi välja ei valinud: selle aasta Ralli Euroopa Meistriv6istlused toimusid siiski 30 kilomeetrit eemal. Ju sinna tee peale j6uame järgmisel korral.
Kuna looduse ja loomade ja muu huvitava nautimisega (v6i siis endiselt selle vinge tee läbimisega) oli kell saanud peaaegu kesköö, oli selge, et päris sinna kämpingusse me minna ei j6ua, kuhu me minna algselt m6tlesime. Abiks oli esimene suvaline kämping, mille tee k6rvalt leidsime. Väiksed läbirääkimised onukesega, telkimiskoha otsimine, söögitegemine ja muu pudi-padi ja saigi minna öist merevaadet nautima :). Hommikuvalguses nägi see suvakas kämping välja muidu selline:
Hommikul polnud kahjuks aega väga seda rannakest nautima jääda, sest seekord oli soov päevavalguses järgmisse kohta j6uda. Enam me Dagnyl marsruuti valida ei lasknud ja lasime Jaagupil m6elda välja kiireima tee. Valiski! Maru uhke oli lasta mööda viiekilomeetriseid tunneleid (kus ei tule vastu sead ja kanad ja muud loomad). Nagu päris!
Enne kämpingukoha otsimist käisime muidugi k6igepealt tipptunnil Pula kesklinna liiklust nautimas, sest kust ma muidu saaksin korralikku autos6idupraktikat! 6nneks oli kasu blondidest juustest ja häbelikust naeratusest ja lasti igale poole vahele trügida. Skoor!
Kui me l6puks kämpingukoha juurde j6udsime, tekkis arutelu, kas see on ikka piisavalt hea koht. Arutasime ja arutasime ja järsku kuulen meeshäält "Ma ei tea...jääme siia vä?" WTF!?? Dagny ja Piret tegid kiire häälemurde läbi? Lähema paari sekundiga selgus, et tegu on siiski ühtede teiste eestlastega, nii et k6ik on siiski endiselt veel okei. Kuna minul tuli järsult migreenihoog peale, ei soovinud ma absoluutselt mitte ühestki arutelust ega millestki osa v6tta ja andsin m6ista, et minu jaoks on koht väga okei. Poole tunniga valisid Piret ja Dagny telgile ideaalse kohta välja ja ma viisin auto sinna. Siis järgmise tunni ajaga otsisid nad kohta, mis oleks sama hea, aga ilma sipelgateta. Lesisin rahulikult selle aja autos ja jälgisin värki. Läks nii nagu ikka läheb, parim koht oli ikka seesama parim koht! Panime telgi püsti ja elu jälle ilus.
Päevitamiseks oli kell juba natuke palju, nii et v6tsime kämpingu supermarketist endale k6ige odavama veini ja läksime randa istuma ja piknikku pidama. Vaade Aadria merele, loojuv päike ja hea seltskond - mida veel vaja :)? Isegi väiksed krabipoisid olid kividel jalutuskäikudega meid tervitama tulnud.
Kui sonne täitsa minema läks ja väljas kerge pimedus peale tuli, oli järelikult aeg edasi avastada. Ranna teises otsas (noh...siuke pisike rannake oli, polnud vaja kaugele k6ndida) kostus muusika ja paistis valgus - selge värk, tuleb välja uurida, mis toimub! Avastasime väikse rannabaarikese:
Baar ise oli muhe ja värki, aga kuidagi vale muusika oli sellise koha jaoks. Ega sellest ei tasu lasta ennast häirida, igat asja annab ju parandada! T6ime neile autost oma plaadid ja elu jälle lill :)!
Järgmine päev oli meil plaanitud rannapäevaks - m6nusalt ära ennast päevitada ja ujuda nii et isu täis oleks. Nagu arvata on, läks selle päevaga nii nagu ikka: taevas täitsa pilves ja mingist päevitamisest ei tasunud juttugi teha. Kiire plaanide ümbertegemine ja kohalikud vaatamisväärsused ootasid, et me neid avastama läheksime. Samuti pidi sellele päevale ära mahtuma kontsert Pula amfiteatris. Ega ei saa ju teha nii, et tuleme Horvaatiasse ja jätame nad kultuuriliselt harimata. Ikka ilusti ja korralikult tuli tutvustada ennast.
Enne kontserdi andmist tutvusime Pula amfiteatriga, sest me endiselt läksime ju silmaringi avardama. Pinget veel päris tekkinud ei olnud, sest me teadsime, et saame hästi hakkama. Kerge esinemisnärv tekkis alles pool tundi enne lavale minekut.
Soojendusbändiks oli meile kohalik süldibänd "Ljudmilla and the Broken Lions", kes esitas p6hiliselt horvaatiakeelseid laule, millest me väga aru ei saanud. Üsna pikale venis neil see värk - lubatud 40 minuti asemel tegid nad tund ja kümme minutit. Kui l6puks lavale saime, rokkisime täiega! Nii head publikut pole meil enne veel olnud. Esitasime p6him6tteliselt a capella popurrii eesti aegumatutest hittidest ja üllataval kombel läks see rahvale päris hästi peale. Tunne oli hea!
"Are you ready to rock, PULA!??"
Kui kohalikud inimesed kultuuriliselt haritud saime, v6isime täie rahuga minna mäkki, osta endale burksid ja minna vanalinna avastama. Ma v6in öelda, et Dagnyga on kerget lühikest jalutuskäiku p6him6tteliselt v6imatu teha. Ta on nagu väike laps, kes jookseb iga sädeleva asja peale poodi k6ike tsekkima. Ainult selle väikse erinevusega, et ta tahab igast kivist pilti ka teha (mis tähendab veel topeltkaua jauramist, eksole). Piretiga kahekesi lohistasime Dagnyt eemale poodidest ja kividest ja muust ja nii me saimegi selle kilomeetri juba tervelt pooleteise tunniga k6nnitud :)
6htul oli plaan minna kohalikku ööklubi tsekkima, aga ka selle plaaniga läks nagu ikka. Tee klubini oli rannaäärne kaljuronimine ja kuna väljas oli juba pime ja me leidsime, et jalgu ja käsi oleks veel järgmisel päeval ka vaja, otsustasime sellest plaanist loobuda. Lisaks sellele tegid kaks noormeest taskulambivalgusel tee peal piknikku, nii et me parem ei hakkanud segama neid.
Järgmine päev shainis sonne nii, et kell 8 ajasime ennast vutt-vutt telgist välja ja jooksime randa. V6imas! Perfektne päev päiksep6letuse saamiseks. K6igepealt alustasime Dagnyga üldse päeva snorgeldamisega. Ma olen alati tahtnud seda proovida, juba lihtsalt selle pärast, et see s6na on nii vinge.
Meri oli helesinine ja selline tunne oli, nagu akvaariumisse oleks ujuma läinud. Kirjud kalad, igasugused muud loomad, suured kalaparved, millest läbi ujuda. Oeh! Unustasin ennast sinna nii ära, et snorgeldasin 45 minutit jutti. Vesi oli niii läbipaistev, et kui ma ka kolme meetri sügavusse kohta läksin, paistis see ikka absoluutselt täielikult läbi. Vahepeal osad kalad oli veidi hirmuäravatad ka, aga ju see väike adrenaliinilaks kulubki ära! Ühtlasi oli vesi nii soolane, et vee peal püsimiseks ei pidanudki midagi tegema. Lihtsalt passid koha peal, hingad läbi toru ja vahepeal liigutad veits käsi, kui edasi tahad liikuda.
Kuna merep6hi oli igasuguseid kirjumirjusid vingeid karpe täis, siis m6tlesin, et oleks marulahe endale m6ni selline kaasa v6tta. Naiivselt krabasin ühe kätte endale, t6stsin maast üles, pöörasin teistpidi ja avastasin, et väike krabipoiss hakkab oma jalgu sealt välja pistma. Wouuuu. Ehmatas ära küll mind vähemalt. Järgmise karbiga olin juba ettevaatlikum. K6igepealt üritasin m6ned minutid vaatlemisega aru saada, kas seal kedagi on ja kui julguse kokku olin kogunud, t6stsin teokarbikese (krabikarbikese?) mere p6hjast üles, et avastada punased jalad, mis sealt välja hakkavad ronima. Oeh. Jälle. M6lesin juba loobuda, aga tekkis muidugi uus ahvatlev v6imalus. Seekord olin ma juba täiesti kindel, et seal midagi pole. V6tsin vee all karbi kätte, uurisin igatepidi ja tundus täiesti okei. Alles siis, kui ma välja olin läinud veest ja seal karpi vaatama hakkasin, märkasin ma, et seal sees paistavad kellegi kollased jalakesed. Pärast seda ma igatahes loobusin. Ju ma siis ikka ei pidanud ühtegi ilusat teokarbikest endale saama.
Pärast meeleolukat snorgeldamist oli aeg päevitamiseks. SPF-15 peale ja peaks töötama küll, onju? V6i siis siiski mitte. Tunni ajaga (ja Dagny veel arvas, et oleks veel tunnikese) olime kergelt punaseks kärssanud, valus oli olla ja oli ilmselgelt aeg hakata minema.
No comments:
Post a Comment