Üleüleeelmise postituse lõpetasin ma grillimisjutuga (et olgu olla õige värk). No oli! Andras oli ise samal päeval hunniku erinevaid lihatooteid valmis vorpinud ja maitsesid kahtlemata hästi. Pärast nädalat aega turbonuudlite ja muu säärase söömist oli kohe päris fäänsi tunne.

Nii. Üleeile käisime pubis. See selleks, mis seal toimus, terve tagasitee õpetasime me Piretiga igatahes Dagnyle saksa keelt. Dagny kordas tubli järjekindlusega järjest sõnu järele ja ma julgen mainida, et oskab täitsa palju juba! Selles meeleolus läks sõit päris kiiresti ja näe imet, juba hakkasimegi koju tagasi jõudma. Tüng värdjas! Millegipärast sõitsid poisid Hansu majast lihtsalt mööda ja meie jaoks suvalises suunas edasi. Lõpuks, kui mikrobuss peatus, olime täitsa sügaval metsa sees, äike müristas nii mis hirmus, välku sähvis, vihma kallas nagu oavarrest ja väljas oli nii pime, et meetri kaugusele ka näha pole. Dagny ei saanud otseloomulikult jätta võimalust kasutamata rakendada oma vastõpitud sõnavara - kõige selle draama peale ütles ta silmade särades reipa häälega "Unglaublich!"*. Uskumatu, Dagny! Sa ikka oskad.


*saksa keeles "uskumatu!"