Ma olen siin läbi aegade muudkui rääkinud, et on üks siuke vinge sõber Pirru. Aga milline ta siis ikkagi täpselt välja näeb, onju!? Et selles selget sotti saada, lasime ülimalt realistlikul kunstnikul teda maalida. Täpsemalt öeldes ühel sünnipäeval oli mäng, kus pidi seltskonnast kedagi joonistama ja siis teised pidid ära arvama, kellega on tegemist. Piretit kujutati pildi peal lausa nii täpselt, et kõik nagu ühest suust teatasid, et selle pildi peal on ju Piret! No ja...ega oli ikka lihtne aru saada ka:
Et nüüd ikka päris aus olla, tuleb öelda, et kunstnikul ei tulnud kohe esimene versioon nõnda tõetruu ja lihtsalt äratuntav. Ta küll ise ei olnud esialgu nõus esimest kahte versioon näitama, aga pika pinnimise peale siiski murdus. Teine pilt oli selline imeline kunstiteos:
Ja kui ta teist pilti oli veel nõus näitama, siis kolmas. Huhh, seda tuli ikka tükk aega veel pinnida, aga täiesti worth it! See on kohe ikka täiesti omaette vinge kunstiteos:
Oleks siis veel tegija, eksole. Aga ei, mõnel juhtub ikka niisama ka. Näiteks minul.
Nimelt käisin ma täiega Slovakkias lumelauaga sõitmas ja ükskord, kui ma järjekordset saltot viskasin uhkelt hüppest, siis maandudes läks natuke lappama ja põrkasin mingi 200 kilose mehega kokku ja murdsin sõrmeluu. See oleks siis see tegija versioon olnud. Tegelikult kõndisin ma klassiruumi sisse ja jätsin näpud ukse vahele. That's it. Nihketa sõrmeluumurd käes nagu naksti.
Ma muidugi naiivselt alguses arvasin, et mis seal ikka juhtus - võtsin kotikese jääd ja kirjutasin teise käega edasi uhkelt koodi arvutis. Õigemini see kotikese jää võtmine oli ka paras huumor: kuna see oli ühe suure kamakana seal koti sees, paluti kõrvalistuval (päääris tugeval) mehel seda natuke purustada. Hahaa, arvata on, et ta rakendas nõksake liiga palju rammu, mille peale kott rebenes ja jää lendas laia kaarega igas suunas laiali. Äkšenit kui palju! Igatahes, istusin siis seal arvuti taga, onju, ja üritasin mõelda kaasa asjadele (kujutad sa pilti, mõtlesin ja puha!), kui tajusin, et kohe väga kahtlane on ikka olla. Nii et otsustasin ikkagi traumapunkti tšekkima minna, kas äkki on väike mõrakene kuskil sees.
Traumapunktis enda korda oodates oli aega küllalt, nii et mõtlesin, et võtaks õige seljakotist midagi. Näiteks selle jääkoti, mis ma sinna pool tundi tagasi pannud olin. Parem hilja, kui mitte kunagi, eksole. Loomulikult oli osa sellest lahtisest kotist juba laiali pudenenud ja malbelt mööda mu seljakoti põhja ennast laiali laotanud. Suurepäraselt läheb! Ja kui lõpuks minu järjekord tuli ülevaatamisele minna, suutsin ma loomulikult selle toakese põrandale ka nunnult oma jäätükikesi lätaki maha kukutada. Suur kott oli - jätkus igale poole!
Röntgenid-värgid tehtud, öeldi mulle, et nihketa murd ja sain kolmeks nädalaks siukse edeva aksessuaari (selgub, et sellist murrukest, nagu mul on, tänapäeval kipsi ei pandagi):
Uskumatu. Never ei tea, millal see oht jälle varitseb. Või noh...mingil määral ikka tean küll - nagunii ei pea ükski püksipaar üle poole aasta mul vastu. Ikka ja jälle ja alati juhtub varem või hiljem see, et teen ühe nõks järskema sammu, kuulen raginat ja JÄLLE on reie tagant püksid rõõmsalt lõhki rebenenud.
Seekord mõtlesin, et olen hoopiski täiega kaval: ostsin lisaks teksadele veel mingist muust materjalist püksid ka. Umbes et äkki kestavad kauem või midagi. Iseenesest läks hästi - teksad läksid juba kaks kuud tagasi lõhki, aga need püksid pidasid uhkelt peaaegu siiani vastu. Igatahes, istusin mina täna Tallinn-Tartu rongis, kui järjekordne kärin käis ning teatasin teistele maruteadjalt, et täna pean ma kindlasti-kindlasti poodi minema, sest et muidu pole homme lihtsalt mitte millegagi tööle minna (teksad läksid juba kaks kuud tagasi katki ja rohkem vähegi viisakaid pükse mul lihtsalt ei olegi). Pärast seda oli muidugi ihihii-ja-ahhahaaa ja kodutreppidest üles kõndides veel demonstratiivselt käristasin pükstele rebenenud augu nii kaugele lõhki, kui vähegi läks. ja et juba täiesti rebelus olla, tegin sama teise püksisäärega ka. Noh, et kui juba, siis täiega! Omast arust oli asi muidugi samal ajal täiega kontrolli all ka, sest nagunii oli kohe vaja poodi minna uusi ostma.
Marssisin siis uhkelt poe poole, aga miskipärast poeuksed ei avanenudki. Vehkisin paar edevat ninjaliigutust kätega, et äkki muidu ukseandur ei pannud mind tähele, aga ikka ei midagi. Eks ta loogiline muidugi ole, et pühapäeva õhtul pärast kella kaheksat ei ole kaubamajad enam lahti...lihtsalt ta oleks võinud sama loogiline mulle siis ka tunduda, kui ma mõlemad püksisääred edevalt max-lvl lõhki rebisin:
Nüüd ma siis istun siin, köögilaua taga, jalas nüüdseks juba lühikeste pükste versioon nendest pildilolevatest iludustest (nii kõva riidedisainer olengi!), ja mõtlen, mis oleks parem homme tööle jalga panna. Valikus on kolm imelist varianti: needsamad suurepärased lühikesed püksid, maagiliselt lõhkised teksad, või dressipüksid. Valikut kui palju!
Selle noormehe kontserdil käisime Taaliga - väga huvitav kombinatsioon oli: siuke malbe reggaevend koos sümfooniaorkestriga (mingi kontserditesari on neil, kus on erinevad muusikud koos orkestriga). Vägaväga meeldis - kui selle tüübi kontsert peaks juhuslikult kunagi kuskil läheduses uuesti tulema, olen raudselt kohal.
Aga. Kanad.
Ükspäev kõndisin mina rahulikult poodi mune, leiba ja piima juurde ostma, kui tee peal vaatasin, et vahiiiii, kanakesed on puu otsas ronima õppinud. Aga kui nüüd lähemalt uurida, siis vaadake, kui salakavalalt nad seal on:
Umbes siuke just-chilling-nothing-to-see-here olemisega. Hirmuskahtlane, onju? Arvata on, et siin oli käimas mingisugune salapärane missioon, mida nad piinlikult hoolikalt täitma olid asunud. Kui ma järgmine kord poodi läksin, olid nad endiselt seal - ilmselgelt selleks, et mitte liigset tähelepanu järskude liigutustega endale tõmmata. Sest et puu otsas tsillivad kanad on ju täiesti okei. Igatahes - läks 2 nädalakest mööda ja ma läksin jälle poodi ja keda ma näen: see tüüp jalutas mulle megabäädäässilt vastu:
Ja nii nad nüüd seal jalutavad ringi. Eile poes käisin, siis üks tuli enne nende aedikut vastu ja teine oli ca 20 meetrit pärast aedikut - kaevandas seal midagi. Tuletan teile meelde, et ma omateada elan täitsa Utrechti kesklinnas, mitte maakohas...
Igatahes, kanad kanadeks, kui poest süüa tuua, siis võiks need kalorid kuidagi maha ka sportida, eksole. Muidu saan suvel nagu kakuke ringi rullida ja seletada kõigile, kuidas ma ühe ja teise käest veeresin. Kuna aga ainult jooksmine kisub nüriks, siis peab ära kasutama seda võimalust, kui korterikaaslased hirmussportlikud on. Kõigepealt viis Matthijs meid uisutama (sellest postitan võib-olla kunagi hiljem video, kui julgen. Käisin siiski elus esimest korda kiiruisutamist proovimas ja pean mainima, et jää oli ikka hirmuslibe!) ja üleeile otsustas Sjoerd, et nüüd on käes aeg meile sõudmist õpetada. Nalja sai kui palju, segamini hollandi ja inglise keeles hõikus ta muudkui meile juhiseid, samal ajal kui minu taga istuv tüüp malbelt oma rusikaga mu selga togis (ta vist oli kohati täpselt vastupidise rütmi otsustanud võtta). Kuna meil oli aga niivõrd suurepärane treener (pluss äraütlemata stabiilne algajate paat - tee, mis tahad põhimõtteliselt, see ümber ikka ei käi), oli meil peagi siuke hoog sees, et Sjoerdi juuksed lehvisid rõõmsalt tuules. Uhke värk - kui aega oleks piisavalt, siis läheks raudselt sinna trenni. Ülivinge koht (see esimene pilt on kohast, kus nad esialgu enne vee peale minemist algajatele näitavad, mismoodi tehnika üldse käib):
See viimane koht on nende sõudebaasi tšillimistoakene. Kui ma seal trennis käiks, siis ilmselt töllaks pärast iga trenni tunnikese seal ja jooks teed...
Minu armsad korterikaaslased hoolitsevad innukalt selle eest, et ma siit tagasi koju minnes ikka piisava keeleoskusega oleks - see on ääretult vinge neist minu meelest! Ja täna oli järjekordne hollandi keele lühikursusekene pärast õhtusööki. Üks tüüp me korterist küsis mult kavalalt "Kodutöö on tehtud vä?" "Eks ikka.." (loomulikult mingit kodutööd ei olnud, nagu arvata võite). Tüüp siis ütles, et okei, testime. Seisis minust paari meetri kaugusel veepüssiga ja ütles, et kui ma sõna ei tea, siis...
No ja kohe mitte ei tulnud niimoodi pinge all meelde, kuidas hollandi keeles täpselt need "jänesepabulad" nüüd on, nii et sain mõnusa sahmaka vett näkku. Ju järgmine kord läheb paremini!
(olgu siinkohal öeldud, et "magustoidukausike" ja "nõudepesuvesi" olid eeskujulikult meeles!)
