Kellelgi vaba maja pole juhuslikult siinkandis vä?

ARGHHHH, koduotsimine, juhhei. Mitte, et midagi vinget toimunud ei oleks vahepeal - on küll! Lihtsalt iga kord, kui ma olen mõelnud "Nii, täna kirjutan blogisse ka veidi!", olen ma hakkanud jälle tegelema koduotsimisega ja sellest nii närvi ära läinud, et polegi mitte midagi lõpuks kirjutanud. Ausalt, siin kodu otsides tekib endast tunne, nagu maailma kõige rõvedamast inimesest, kellega mitte keegi koos elada ei taha. Kõige klassikalisem vastus on muidugi "Sorri, me soovime ainult hollandlast endale korterikaaslaseks!". Eks ma siinkohal olen veidi ise ka süüdi - võiks ju praeguse aja peale olla keele selgeks juba õppinud, eksole. Aga mis seal ikka, ma pole veel lootust täielikult kaotanud!

Hollandisse tagasi jõudsin ma igatahes "väga sujuvalt ja ilma probleemideta", nagu arvata võite. Olin juba lennujaamas pagasi ära andnud, kui vaatasin järsku, et telefon heliseb ja Dagny nimi särab uhkelt selle ekraanil. Ega see midagi ülemäära head just tõotada ei saanud, sest tema ja Pireti poolt olin ma pool tundi enne seda just ära tulnud ja vaevalt nad nii kiiresti minust puudust hakkasid tundma. Nagu arvata oli, olin ma midagi nende juurde maha unustanud. Näiteks koduvõtmed. Nii Tartu kodu, kui ka Hollandi kodu. Absoluutselt suurepärane! Õnneks Pirru ja Dagny olid seekord äraütlemata kiire reageerimisega, nii et lennuki peale läksin ma juba rõõmsalt koos võtmetega. Maandudes avastasin muidugi, et minu kohalik rongiga sõitmise kaart on Tartus jopetaskus ja need rongipiletid, mille eest ma koolist raha saan tagasi taotleda, on Tartus minu toas riiuli peal. Väga muidugi ei imestanud.

Järgmine hommik oli hirmusvahva - lumi oli maas! Tervelt kaks sentimeetrit, nii et rongid loomulikult suures osas ei sõitnud ja osad kursakaaslased ei jõudnudki sel päeval kooli. Mind see õnneks ei takistanud, sest ma liigun nagunii peaaegu ainult rattaga - sai jälle läbi lume kärutamise skille lihvida.

Igatahes. Koolielusse jälle natukene sisse elanud, oli aeg minna külla ühele teisele Eesti tšikile, Teresale, kes ka Utrechti endale mõneks ajaks koduks on valinud. Viisaka inimesena pakkus Teresa kohe, et teeb mulle süüa ja, no, millal ma enne söögile "ei" olen öelnud, eksole :). Seda huumorit, mis siis lahti läks! Uskuge või mitte, aga mina sain oma osaga söögitegemisest seekord suurepäraselt hakkama ja ei pannudki mune plahvatama ega kukleid kärssama ega midagi. Hoopis Teresa sai väga vahvalt kogu selle poolega hakkama :D. Kõigepealt! Haa! Kõigepealt suutis ta riisi kapitaalselt põhja kärsatada. Avastasime me selle umbes täpselt siis, kui ma küsisin "Kuule, kas sul keegi suitsetab kuskil siin lähedal?". Ma olin muidugi valmis riisi sellisel kujul ka sööma, aga Teresa otsustas, et söök võiks ikka korralik olla. Mis seal siis ikka, pani makaronid keema ja läks uue hooga! Ja siis juhtus midagi, mis on minu täielik klassika: 

Hahaha :D. Ilmselgelt lõin ma kaks kätt kokku ja naersin nii, et pisarad voolasid. Teresa muidugi oli hämmingus ja ütles, et temaga pole kunagi sellist asja juhtunud, et makaronid kurnates kraanikaussi kukuksid. Ma siis selgitasin, et don't põe, mul on nad kukkunud kraanikaussi nii keedetult kui ka toorelt ja täitsa korduvalt. Korra mõtlesime, kas nüüd hakata tatart keetma, aga ikka ei hakkanud. Iseenesest oleks muidugi huvitav olnud, millega tatar üllatab, aga jätsime selle huumori järgmiseks korraks - sobisid need makaronid küll :). Mina jäin igatahes täiega rahule - miks ei peakski, pisarateni naer, hea söök ja ülimuhe seltskond!

Järgmine päev oli aeg liikuda külla Gretele den Haagi, et vaadata, mida sellel linnal pakkuda on. Selgus, et oli päris palju vinget pakkuda. Esimesel õhtul sattusime täiesti juhuslikult ühte pubisse sisse astuma täpselt sel hetkel, kui bänd astus lavale ja võttis pillid kätte - mida veel tahta, eksole. Tegemist oli muidugi meie jaoks täiesti tundmatu bändiga, aga kuna hääled olid neil head ja muusika ka siuke mõnus tempokas, tsillisime rõõmsalt lava ees ja õõtsusime kaasa lauludele. Ja siis! Pärast viimast laulu ütles see bändivend, et nüüd on aeg jämmimiseks - et kes tahab, saab publikust lavale minna ja niisama nendega koos muusikat teha (siuke hästi tilluke koht oli muidugi, mitte mingi suur kontserdisaal või midagi). Jämmisid seal siis natuke aega mingid vennad, kui ühe laulu poole pealt hüppas üks tüüp lavale ja hakkas kaasa laulma. Tundus kohe siuke kahtlane värk. Järgmise laulu laulis juba üksi ja...wow...see hääl ja esinemisstiil andsid märku, et päris esimest korda see vend nüüd küll mikrofoni kätte ei võtnud. Kuna ta tundus veel nii edev tüüp ka, siis ma olin suhteliselt kindel, et ta on kohalikust Superstaarisaate versioonist mingil ajahetkel läbi käinud. Natuke guugeldamist ja leidsingi üles: see poiss sellest videost leelotas meile paar laulu tol õhtul:

Järgmise päeva hommikukohv katusel päikse käes, väiksed jalutuskäigud pargis, Grete tehtud suuuurepärane hakklihakaste ja oligi aeg hakata jälle koolivärkidesse süvenema.

Ma tean, te olete kindlasti meeletult puudust tundnud matemaatikavalemitest, nii et lõpetuseks teile üks väike armas inverse-gamma distribution:

Iga-aastane supersalajane stiletto-night-skate

Teate ikka kõik sellest supersalajasest rulavõistlusest, mis toimub igal talvel vaid korra? Loomulikult ei tea! See on ju ometigi supersalajane!

Nüüd oli igatahes käes aeg tõmmata jalga kontsakingad (sest see on muidugi oluliseks tingimuseks, et starti üldse lubataks); otsida välja kapist parim valge mantel; vaadata üle, ega rulalaagrid vahepeal rooste ei ole läinud ning sättida vaim valmis öösel täpselt kell 3.33 kihutama neli tiiru ümber Ülikooli peahoone nii, nagu homset ei oleks. Stardis olid pilgud ärevad ning õhk oli pingest nii paks, et oleks võinud lausa noaga lõigata. Ega keegi ei tulnud ometigi kohale selleks, et kaotada!

Kes reegleid ei tea, siis rangelt on kohustuslikud kõrge kontsaga jalanõud ja sõidetakse loomulikult aja peale. Seejuures ei tasu mitte mingil juhul ära unustada, et tehes õnnestunud maandumisega kickflipi TÜ peahoone kõrval olevas parklas, saab lõpuajast kümme sekundit maha. Kui aga kukud, siis oma viga! Kui lumiste teede peal rulaga sõita ei oska, siis on ka oma viga! Need kohaletulnud preilid olid kursis selle kõigega ja neil polnud vähimatki plaani käpuli käia. Küll aga oli igal ühel mõttes kasvõi natukenegi konkurente hüpete ja keerulisemate kurvide peal küünarnukiga togida - noh, et äkki õnnestub teine kukkuma saada või nii...

Starti olid külma ja ööpimedust trotsima tulnud kuus naist. Nii, kui kõlas stardipauk, tuhisesid kaks neist - Agnes ja Kaia - meeletu tempoga teistel eest ära. Esimeses kurvis õnnestus Kaial Agnesele küünarnukiga piisavalt osav surakas anda, nii et Agnes lendas valju kiljatuse ja suure kolina saatel otse vastu mururohelist prügikasti. Karma aga töötas seekord erakordselt kiirelt ning Kaia jõudis vaid pool sekundit itsitada enne, kui ise väikse kivikese pärast koperdas ja nägu ees lumehange lendas. Päris faceplant-to-nosebleed ei olnud, aga ajakadu oli piisav, et kickflipi tegemise kohas oleksid mõlemad jälle vahetult üksteise kannul:

Ja nüüd mõtlete, et kuhu teised jäid, eksole? Nemad said selleks hetkeks korraks mööda, aga ega võistluse lõpuks see nii ei jäänud. Kaia ja Agnes otsustasid teise ringi poole peal korraks koostööd teha, nii et grupile järele jõudes trügis Agnes paremalt ja Kaia vasakult, seni, kuni karjakesi sõitvad neiud üksteise otsa nõnda armetult koperdasid, et üks ruladest pistis üldse õkva prõlla plehku raamatukogu poole. Ega nendele kahele juba naljalt vastast ei ole.

Kui nüüd keegi midagi siit uskuma jäi, siis ma pean su kurvastuseks ütlema, et nad on küll vinged piffid, aga see lugu on siiski täielikult väljamõeldis. Rulad olid Agnesel mingil huvitaval põhjusel niisama pagassis olemas (eks jaanuarikuus läheb ikka vahel vaja ju), nii et otsustasime tsipake sõita nendega. Nüüd tekib muidugi küsimus, miks tal on kaks rula, mitte üks, onju!? Eks ikka selleks, et ega ta kade tšikk ei ole - tal koer tahab ka kodus rulaga sõita. Nii et nii nad siis pärast kahekesi (Agnes ja ta koer) sõitsid mööda kodu ringi (ei, see osa ei ole väljamõeldis - nii vinge koer ongi).

Väike armas geopeitus

"Tsao!"

"No tsau!"

"Vaata aknast välja! Mis sa näed?"

"Eeeee...üks inimene seal kõnnib ja..."

"Mida sa veel näed?"

"Noh, mingi auto sõidab ja...kas sa oled seal kuskil vä?"

"Ei. Vaata ülespoole, mida sa näed?"

"Eee...päikest!?"

"Vot täpselt! Ilus ilm on! Marss riidesse ja metsa geopeitust mängima!"

Tundub lihtne, onju? Kõigepealt esimene ülesanne oli tegelikult Aovere tanklas kütuse tankimine. Nimelt oli Siimul kütusepaagi luuk kapitaalselt kinni külmunud. Üritas seal igasugu imevahenditega, aga no ei õnnestunud. Sain maruvõidukalt edeva termosega oma tulise tee letti lüüa ja lahti see luuk tuligi! Skoor, sai edasi liikuda. Esimese punkti saime veel eriti lihtsalt kätte. Teise ka. Ja ülejäänute juures pidime lihtsalt tõdema, et mida pole, seda pole. Ju järgmine kord leiab üles!

Minge metsa! Umbevahva on :)!

Don't põdege, ma juba tegelen teie uusaastalubaduste täitmisega!

Kes iganes teist lubas uuel aastal tublisti sporti teha, siis ma juba alustasin su lubaduse täitmisega! Tegelikult hakkas see pihta juba 7 päeva tagasi, kui mina rahus Türil diivanil põõnasin. Olin juba poolärkvel ja ei viitsinud ilmselgelt veel üles tulla, kui järsku sadas mu suunas lahmakaid diivanipatju ja Evely kisendas itsitades: "Maast lahti ja marss suusatama, paks!!!". Ma muidugi virutasin paari padjaga vastu ka, aga üles pidin ma ennast ikka ajama. Kiire söök ja hommikukohv, kombineerisime edeva varustuse mulle kokku ja oligi aeg minna avastama, mida Türi suusaradadel pakkuda on. Selgus, et päris palju oli, näiteks sellist huumorit:

Minu suureks rõõmuks läks suusarada juhuslikult mööda ka Türi skeitpargist ja otseloomulikult pakkusin ma kohe välja, et võiks minna ja paar edevat trikki visata. Kuna Evely on sama kanapea, kui mina, oli ta kohe ilmselgelt nõus:

Kokkuvõttes sõitsin ma igatahes selle trenniga kaks korda rohkem, kui terve eelmise hooajaga kokku (ehk tervelt kõva kuus kilomeetrit).

Päev pärast seda oli aeg jalg teistega joonele panna ja pulss punases Nõmmel tõuse hakata lammutama. Oiiiiii, kui valus oli - kohe näha, et ma olen viimased 4 kuud teinud trenni kohas, kus pole MITTE ÜHTEGI mäge. Ja kohe oli näha, et see neiu küll kaarti lugeda ei oska..või täpsemalt öeldes: lihtsalt lugeda ei oska. Ajasin kaardil kaks viimast punkti omavahel segamini ja arvata on, et eelviimane punkt (ja punkt enne seda) olid mäe üleval ja viimane oli mäe all. Eelviimasesse punkti minnes kütsin täie lauluga mäest alla - natuke küll imestasin, et hirmus vähe jälgi läheb ees. Täpselt sel hetkel, kui jõudsin alla ja fotograaf kaameraga paar edevamat pilti tegi, avastasin mitte-just-nii-kaunite sõnade saatel, et ma olen kapitaalselt vales kohas. Oiii, kus ma sajatasin iseenda pihta "Kuradi kanapea!!!", kui ma hapnikuvõlas ja valusate säärtega mööda treppe uuesti mäest üles tagasi kappasin. Ütleme nii, et on ka edukamalt läinud! Ja see oli alles esimene ring. 15 minutit hingetõmbamist ja oli aeg kaart kätte võtta ja pista metsa poole jooksu. Või noh...nii see võiks teoreetiliselt käia. Tegelikkuses oli kaart juppideks lõigatud, jupid omavahel sassi aetud ja mõni osa veel pulli pärast 180 kraadi flipitud. Tallinna omad muidugi jagasid kõik pihta, et näe, staadioni juurde tuleb minna ja pistsid jooksu. Iseenesest ma jagasin ka pihta, et staadioni juurde tuleb minna, aga päris ma teadsingi, kus suunas seal Nõmmel see staadion veel asub :D. Natuke aega hämmingut ja sain ka liikuma - iseenesest oli väga mõnus harjutus mõtlemisele, nii et kokkuvõttes igati vahva. Läks oluliselt edukamalt, kui esimene ring - maruväsinud olin ainult. Ja oleks see siis kõik olnud - ei! Üks ring tuli veel, kus sain uuesti ühte esimese ringi valusat tõusu võtta. Oh seda rõõmu.

Järgmine päev oli valuuuus, oi kui valus! Vahepeal unustasin ära ja tegin ikka diivanilt vähe järsema hüppe maha, sekund hiljem "Aiii!" kiljatades. Aga ei hullu - kui juba, siis juba, nii et õhtul jälle väike trenn + kõhulihased. Vähemalt ma ise arvasin, et need on kõige tavalisemad kõhulihaseharjutused. Kõrval süüa tegevad poisid ristisid selle sujuvalt ekstreemjoogaks mingil põhjusel.

Võite isegi arvata, mis tunne on sellest järgmine päev. Valu!! Mu vaesed väiksed armsad säärelihased. Kuna ma aga juba spordilaagris olen, oli ometigi vaja minna tšikkidega sörkima. Vähemalt mulle väideti, et "Noh, sörgime mingi 15-20 minutit soojaks rahulikult". Ilmselgelt on meil mõistest "rahulikult" väga erinev arvamus. Kui ma ei oleks olnud keset pimedat metsa, kohas, mida ma ei tunne, ilma lambita ja telefonita, oleks ma raudselt neile öelnud, et mingu ise edasi, ma tulen rahulikult järele. Kuna aga ilmselgelt ei olnud tingimused just kõige sobivamad üksinda jäämiseks, pressisin hambad ristis edasi - rahulik sörkjooks see minu jaoks igatahes polnud, pigem siuke pulss punases pingutamine. Jällegi: kohe näha, et pole ammu korralikult trenni teinud.

Ja mida teha, kui säärelihased on hirmus valusad? Eks ikka viia ülejäänud keha samasugusesse seisu - siis ei paista säärelihaste valu enam nii palju välja. Ja selleks sobis suurepäraselt tunnine jõutrenn, mille tšikid vinge huumori saatel läbi viisid. Umbe armas on kõhulihaseharjutusi teha samal ajal, kui keegi nii naerma ajab, et pisarad voolavad.

Järgmine päev moepärast veel tunnikene jooksmist lumises metsas ja aitas kah! (tegelt ei läinud ta nii lihtsalt midagi - marukeeruline oli ennast hommikul trenni vedada). Õhtul oli igatahes selline seis, et enne köhatust mõtlesid pikalt, kas ikka tahad üle terve rindkere kõikide lihaste valu tunda ja iga naermine lõppes "Aiaiaiai!"-ga. Nagu olekski päriselt sporti teinud! Edasi panustasin terve õhtu lauamängudele ja diivanil lösutamisele - nii mõnus :).

Jälle need turvakontrollid...

Tänased seiklused Amsterdami lennujaamas: läksin mina rahulikult turvakontrolli poole ja jalutasin läbi selle lintidest tehtud labürindi, nagu ikka, onju. Jõuan lõppu ja no pekki...lindid ees, kuskile minna pole. Kõndisin natuke tagasi ja otsustasin ikka, et kuidagi peab sealt saama. Nii et küsisin selle turva käest, kes seal seisis, et mis nüüd edasi. Selle peale tema vaatas mulle kavalalt silma ja ütles "It's closed already. Come back tomorrow!". Okei siis. Eks ma ikka.

Jõudsime ühiselt siiski järeldusele, et ma hea meelega liiguks täna nendest lintidest edasi, nii et sain liikuda järgmise tüübi juurde, kes oli seal, kus pead oma asjad kõik aluste peale laotama turvakontrolliks. Ja mis te arvate, kas see vend pani ka ära mulle või jah!? Kuna kaalupiirangud on, siis mul oli reaalselt kaks pakki vahvleid jopetaskus ja üks pakk vahvleid käes. Nii et vihjates sellele vahvlipakile, mis mul käes oli, ütles ta mu ees olevale mehele "Sa mine edasi, sa ei toonud mulle midagi. Näe, see neiu seal näiteks tõi mulle vahvleid!". Üldse kuidagi marulõbusas tujus olid nad kõik seal turvakontrollis.

Muideks - midagi uut! Ma olin täna nii vara ilusti kohal, et jäi veel aega tsillimiseks ka. Nii et ma otsustasin lennujaamas oleva klaveri järele proovida. 4 kuud pole vahepeal mänginud ja käed värisesid, aga vähemalt väiksed lapsed aplodeerisid lõpus, nii et päev igati korda läinud!

Peaaegu valmis selle esimese semestriga

JOUUUU! NÄDALAVAHETUS OLI, PIDU! Minu glamuurse nädalavahetuse ürituse pildid on festivali fotograaf juba valmis saanud, ära tuuninud ja kõmulehtede galeriidesse juba üles laadinud. Seega siit pilt, mis võtab kogu nädalavahetuse ilusti kokku - äraütlemata HOT EXPERIENCE oli:

Siinse ajaga olen ma natuke ümber kohandanud oma õppimisharjumusi - kui varem tundus, et 5h eksamiks õppida kärab kah, siis siin on kuidagi nii ära harjunud, et kui antakse matemaatikas iganädalane kodutöö, mis koosneb näiteks kuuest ülesandest, siis on täiesti okei, kui mõnda ülesannet lahendadki näiteks 4h. Istud, mõtled, vannud, mõtled, küsid teistelt, mõtled, ja lahendad. Ülesannete lahendamine võib, muide, väga emotsionaalne tegevus olla :D!

Et ülemäära asjalikuks kätte ei läheks see värk siin, hoolitsevad armsad kursakaaslased, et oleks piisavalt palju totraid nalju (millega ma olen otseloomulikult ülirahul). Väike näide tänasest: kõnnib kursavend mööda klassi ringi ja nõuab kõigilt kääre. Kuiväga me ka ei tahtnud, ei olnud kellelgi võimalik tema soovi kahjuks täita, nii et ta asus pettunult aga süvenenult endal käes olevat paberilehte rebima. Läksin uurima, mis tal seal on ja...vuntsid! Paberile joonistatud vuntsid. Ma päris kohe ei jaganud biiti ära, mida ta nendega pihta hakkab, aga siis saabus selgus majja. Nimelt meil on üks kursavend klassis vahel videoülekandega - ehk tema näeb meid endal suurest ekraanist ja meil on klassis fääntsu ekraan, mis kannab tema tegevust üle. No ja kui selline suurepärane variant juba olemas oli, ei saanud Tycho lasta võimalust käest keset ekraani vuntsid kleepida. Loomulikult ekraanil olev vend ise ei saanud kohe aru, mis keiss on ja nii ta seal istus, vuntsidega:

Nüüd sujuv teemavahetus: CV-Online'i olete vaatanud viimasel paaril aastal? Eriti näiteks Tartu töökuulutusi. Umbestäpselt iga kuulutus pakub tööd IT-valdkonnas ja see saab tähendada ainult üht! Iga endast lugupidav ja ajaga kaasaskäiv daam peab läbima vähemalt selle kursuse . Me Dagnyga hakkasime juba pihta! Ja kevadeks on meil planeeritud veel eriline pärl: programmeerimiskursus (sihtgrupiks loomulikult lapsed - ehk täpselt meie tase). Nii et vutt-vutt, marss liituma meiega! Mina igatahes oskan juba pildil piksli värvi muuta! Kindlasti väga vajalik oskus igapäevategemistes.

Ja nüüd tähtis küsimus: kas keegi teab kedagi, kes nii täääääitsa juhuslikult sõidab pühapäeval Riia lennujaamast õhtul Tartusse või Tallinnasse? Mul hetkel on olemas bussipilet, aga lennuki maandumise ja bussi vahel on rõõmsad 5 tundi, nii et mõtlesin igaksjuhuks uurida alternatiivide olemasolu. Ja nagu siit aru saite, siis juba paari päeva pärast olen tagasi Tartus ja valmis teiega teed jooma, trenni tegema, ringi seiklema ja maast ja ilmast jutustama! Nii et helistage julgelt!

Lõpetuseks pilt ja mõtteaine: mida te kirjutaks sinna?

Siuke driftikunn, et ise ka ei usu!

Täna sõitsin mina rattaga rõõmsalt kooli poole, nagu ikka ja selgus, et väljas olid vist miinuskraadid. Sellest sain ma loomulikult aru siis, kui ma napilt enne üheksakümne kraadist kurvi avastasin, et tegemist on ju ometigi kiilasjääga. Ilmselgelt siis oli juba hilja pidurdada, nii et elus esimest korda sain jalgrattaga driftida! Nagu päris Hollandi värk kohe! Ja, haaaa, kui ma veel ilusti püsti ka jäin, vot siis oli küll vinge tunne ja adrenaliinilaks. Õnneks ma seekord olin vähe taibum ja enne järgmist kurvi võtsin eeskujulikult hoo ülitasaseks. Sealt edasi juba testisin ketsiga mööda maad lohistades enne igat kurvi, kas tee on jääs või ei ole :D.